Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hubertuse jaht Timmo tallides lõppes inimohvriteta


Eestis nüüd juba traditsiooniliseks saanud jahiratsutamised välihooaegade lõpetuseks on üks ütlemata mõnus hobuinimeste seltsielu vorm. Kuna nende puhul kimab ebatavaliselt suur hulk hobuseid osavõtjate jaoks suhteliselt võõral maastikul, on jaht amatöörratsutaja jaoks ühtaegu nii peibutav kui hirmutav.

Kui ma Põlva jahiks valmistudes Sven Shoisiga jahiks hobuse ja transa leidmiseks nõu pidasin, muigas tema üsna üllatunult, miks ma sedasorti üritusi nii tõsiselt võtan. Aga sellepärast, et ma armastan ja kardan neid. Armastan seikluse ja seltskondlikkuse pärast, kardan üsna suure stiihilisuse pärast, mis seal puhkeb.

Profid muidugi kehitavad õlgu – mida seal karta on. Aga ma olen Timmo ja Pallase korraldatud jahtidel näinud, et teised keskpärased hobustajad kardavad seal samasuguseid asju. Esiteks seda, et ka üsna tuttav hobune läheb nii suurde karja sattudes pöördesse ja võib käest ära minna. Teiseks seda, et võõral maastikul aju-kimamise väljasid ületades ei tea täpselt, kui kaugele need ulatavad – äkki ei jaksa lõpuni ja mis siis saab – ja ega seal auke pole, kus tükkis hopsiga üle pea käia. Kolmandaks seda ka, et loomikud omavahel tülli lähevad. On nähtud.

Eks see kõhedus olegi kiusatust tekitav ja ikka minnakse. Kusjuures meil on Heli Varikuga neis jahtides käies alati autoga mingi kamm olnud. Ühel korral Timmo tallides, kui öösel pärast jahiballi hobused kolme hobuse autosse kuutisime, ei läinud auto käima. Tassisime tüübid autost jälle maha ja hommikul pääsesime tänu pardamehhaaniku saabumisele teisel katsel minema. Ühel korral Pallase tallide juures Palmse-Sagadi jahil nii lihtsalt ei läinud. Pärast jahti panime hobused peale ja viisime nad ühte lähedalasuvasse talli ööbima. Hommikul panime aga hobused jälle peale ning asusime enda arvates Võrtsjärve äärde tagasi tulema. Autoraisa kumm läks katki. Võtsime hobused maha, panime tagavararatta alla… Selle rehv ei sobinud, hakkas vastu paarisratta kummi käies kärssama. Sõitsime tagasi, võtsime hobused maha ja läksime kummi parandama. Panime hobused peale… Uh, ma ütlen.

Sel aastal läksime Põlva jahti kahe Heli Variku hobusega Võrtsjärve äärest ja Karin Silla hobusega Pangodi veerest. Mina võtsin ka ühe Heli matsaka ja upsaka tori mära sellepärast, et hobune, kellega Heli ise minna tahtis – sihvakas ja kaunis üsna vereline ruun – ei saa autos üksi sõidetud. Ja Karini hops, kelle Pangodi ääres peale panime, ei saanud jällegi peale mindud. Selleks, et õigeks ajaks kohale jõuda, lõpetasime tema moosimise ja kõnnitamise ja saime ta, kott peas, vastu vaidlemiseta pardale. Ei näe kena välja see tegevus, aga nii ta ju käib.

Margus Timmo on viimastel aastatel oma põhilise jõu pühendanud Eesti maaturismi kesk-korraldamisele ja sellepärast jätab tema tall ausalt öeldes pisut mahajäetud mulje. Eelmiste aastate tohutu rahvasagina, Tallinnast ja Pärnust hulgi saabunud osavõtjate ja publiku asemel oli tänavu üsna vaikne. Väga mõnusatesse külalisboksidesse, mis Põlvas pakkuda on, saabus vaid viis hobust väljastpoolt talli. Teised osavõtjad rentisid kohalikke hobunaid.

Pika sõidu ja sekeldamise peale pärale jõudes oli tegelikult natuke nukker märgata ka seda, et pubi oli seoses külastajate puudumisega suletud. Vot lihtsalt on nii, et täiel võimsusel ja kogu vaimustusega töötab ainult see ettevõtmine, mille juures peremees kogu pühendumisega on. Kui ei ole, käiakse enne jahti poes limonaadi ja vorsti ostmas. Avadefilee ajal pudeneb pehkinud rinnatisepalk rõdu küljest lahti, nii et publik jääb napilt rõdule.

Aga pärast jahti on lauake kaunisti kaetud ja seda tänu Astridile, kes Timmo juures seda jahti korraldas. Ja väga hästi korraldas, mistõttu tegelikult oli päris kahju, et ühel ajal toimus kolm jahti. Nojaa, aga ega need, kes eelistasid teist kahte jahti, poleks nagunii Põlvasse läinud. Erinevate ringkondade hobuinimesed ei saa ju koos hubertustatud ometi.

Margus Timmo ümber on praegu põhiliselt naised. Jahiseltskonna sooline koosseis oli viis meest kahekümne naise kohta. Kusjuures daamid ja härrad patseerisid säravvalgete ratsapükste ja pressitud redingottidega juba mööda õue, kui meie Heli ja Kariniga higistena hobuseid valmis panime ja viimasel hetkel ähkides ratsarõivad selga saime. Lihtsalt on nii, et mõni oskab ja saab endale hobusepoisid-tüdrukud võimaldada, joob kohvi, kuni hobust korrastatakse ja jalutab siis areenile. Ja mõni teine ähmitseb ise hobuse kõhu all pindesid mähkida.

Kohale jõudnud Timmo oli ise ka miskipärast märkimisväärselt ähmis. Avadefileel selgus, miks: Viljar Jaamu, kes pidi olema huntmaster, valmistus koos kaasaga sünnituseks ega saanud tulla. Margus polnud aasta aega ratsutanud, ent pakkis end siiski vapralt punaseile rõivile ja asus masteriks. Tuli välja küll. Tänu sellele ka muidugi, et piköörid Ivo ja Argo on tublid ja kogenud tegijad ning oskasid ka isandale juhatada, kus tänavu rajad on. Eesti elu juures on juba kord nii, et põlde küntakse üles ja jäetakse sööti, metsa langetatakse ja istutatakse igal aastal isemoodi.

Tänavu polnud küll eelmisel õhtul  veel olnud lagedat välja just jahihommikuks ootamatult üles küntud – kõigest ühele märkimisväärselt laialdasele põllule laotati sõnnikut, mis väga maalähedane ja eluterve nuusutada oli…

Äärmiselt armas oli, et teeäärsete majapidamiste rahvas suhtus müdistavaisse hobuseisse ja uhkeldavasse linnarahvasse ütlemata sõbralikult, tuli heatahtlikult väravaile vaatama, mis värk on ning hõikas, et eile olla sealkandis rebaseid nähtud, tänaseks on viimne kui üks jalga lasknud.

Tänu sulnile ilmale polnud teed libedad – varasematel aastatel on just libedus jahtidel nii mõnegi tükkis hopsiga külili keeranud ja kipsi sättinud. Enamusel hobustest olid punased lindid sabas, et võimaliku laksuohu eest hoiatada. Tegelikult osutus põhiliseks tülinorijaks – eessõitjaid hammustas ja järgnejaid lõi – väike hall eesti tõugu hobune, kelle Timmo ostis Ivari Padarilt. Väike hall oli punase lindita ning temaga sõitev daam ütles häbelikult naeratades: “Väikese mehe suured kompleksid…”

Kuna Põlva jahil osales kaks üsna väikest tüdrukut, jäi tempo mõnele härrasmehele, kes linnastressi Reliikvia radadel välja ihkasid lajatada, ehk mõnevõrra tagasihoidlikuks. Ehkki minusuguste ettevaatlike maitse jaoks oli väljadel kihutamisi ja takistusi küll ja küll. Seda enam, et tegijamad ja alahoidlikumad olid kenasti kahte lehte jagatud ning oli võimalik nii ellu jääda kui hobune sirgu tõmmata – kuidas kellelegi sobis.

Vaatepilt sobis igatahes hoburahvale, kes kaunis liivakarjääris toimunud piknikul tänavu veel vaid saatjate ja vaatlejatena osales, sedavõrd, et tuleval aastal on vähemalt viis uut jahiga liitujat. Vaatamata sellele, et jahtmaster Timmo sõnas just seal piknikul edasise ära: “Aaahoooooo! Edasi, jahimehed, vastu uutele katsumustele, täna pole keegi veel kukkunudki!”

Eks siis saigi nii aaahooooo, et piköör Argo kukkus ja Ivo hüppas.

Üsna laialdasele väljale oli üles seatud viis järjestikust takistust, millest nelja-viieliste rühmadena üle galopeeriti. Viimastena tulid piköörid ja jahtmaster. Väga iseäralikul moel tulid. Argo hobusel läks samm sassi ja esijalad alt. Piköör käis heleda laksuga vastu maad ja õnnekombel sõitis külili pisut edasi, sest muidu oleks hobune talle peale veerenud. Otse kannul tulnud pikööril õnnestus aga üle hüpata nii veerevast hobusest kui libisevast kolleegist. Ivo ütles: “Üle hobuse ja inimese pole ma küll elu seeski hüpanud.”

Retke lõpuosas viis Timmo meid suusaradadele, mis läbisid erakordselt kihvti ürgmaastiku – jõeorg, tõusud-langused, tihnikud, käänulised kitsad metsarajad (isver, kuidas nad seal küll suusatavad?). Talli juurest koplist leidis heinarägasse peidetud rebasenaha üles nooruke tüdruk siitsamast Võrtsjärve äärest. Tema omakasvatatud hobune ajas end paanikas tagajalgadele, kui neiu rebasega talle lähenes – kartis. Ning meie Heli ja Kariniga kirusime poolmornilt – plika nabis rebase üles täpselt meie kolme vahelt. Kohast, kus me kümme korda üle olime tatsanud. Eh, aastad pole enam need…

Nojaa, ja sel ajal kui daamid ja härrad läksid Põlva Pesa juurde basseini ja sauna nautima, läksime meie Heli ja Kariniga loomulikult hobuseid koju viima. Lõbustades Timmo tallide rahvast enne muidugi tantsu ja tagaajamisega, mida kujutas endast Karini hobuse peale panemine. Lõpuks läks kotiga, mis muud. Saigi senise araablase asemel uue tõunimetuse Pangodi Kottpea.

Mis puutub peosse, mille ajaks me loodusseadusi trotsides siiski tagasi jõudsime, siis see oli ütlemata mõnus. Põlva kultuurikeskuses seekord täiesti omaette, mitte koos linnarahva hooaja avaballiga. Tänu sellele sai üksteisega päriselt suhelda ja kujunes sedavõrd vaba olemine, et soliidsed inimesed panid limbot ning rahvalikke mänge ja tantse kohe ikka erilise mõnuga. Hommikuni.

Praegu on õlad  märast vanatüdruku tagasihoidmisest veel veits valusad, aga mu sõbratarid juba ütlesid, et järgmisel aastal läheme jälle. Ja lähmegi. Sellepärast, et Timmo paneb maaturismi koordineerimise maha ja keskendub jälle oma Kagureisile. Ma leian, et teda on vaja ta Põlvamaa ettevõtmistes toetada ja tunnustada.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat