Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Soome hobune – siseringi saladused euroliidust, mida tulnuks enne teada


 

Ita Everile ei saa püsti tõusmata plaksutada. Temas tiksub selline sisemine kuninglikkus, isegi jumalikkus, et tema rolle vaadates on tunne: see on nüüd küll See Puudutus. Ükskõik, kas Ita kehastab pära-Soome hääbuva küla iseäralikku vanaperenaist või mudast kasvanud miljärdäriprouat – ta on müstiliselt allutav ja samas tõstev. Väga suure nähtusega kokku puutudes tajud oma väiksust – aga saad ühtlasi ise ka suuremaks.
Ita kui erakordse fenomeni näide on järjekordne näide väikese rahva paratamatusest – oma napilt miljonilise rahvuskehandi juures on sul ikka erakordselt väike valim, mistõttu iga Väga Suur on topeltväärtuslik ning tema kõrvale teist võrdväärset võtta ega loota ei ole. Emand Everi hoidmise eest peaosades lubatagu teha tunnustav kniks tema pojale Roman Baskinile – meie valimis pole kuigi palju ka selliseid poegi, kes teeksid filme ja lavastusi selleks, et näidata, kui suur ema tal on – ja tänu millele rahvuslik aare ei lähe enneaegu erru.
Sirku Peltola poolt üsna hiljuti kirjutatud “Soome hobuses” mängid Eesti Draamateatri raudvara ääre-Soome taluperenaist, kes kogu oma elu ja ümbruse trööstituse juures on ise vaimustavalt huumori- ja uuendusmeelne. Rähn Woody fänn ja orgaaniliselt huvitatud maailmas toimuvast. Näiliselt põikpäine ja tagurlik – ent kui tõsiseks jamaks läheb, siis helde ja suuremeelne, tähtsusjärjekorrad täpselt paigas ja koos kogu maise varaga ka süda peo peal – võtke, kui aja, kasutage ära, kui sellest abi on! Ideaalne vanaema – ma tahaksin ka selliseks saada.
Säherdust suguharu, nagu Ita-kehastataval poro-tädil, siiski ausalt öeldes ei tahaks. Keegi ei tahaks – aga enamusel meist tegelikult midagi analoogset kodus on. Antud juhul elab vanaperenaine koos oma tütrega endiselt eks-väimehega ühe katuse all. Eks-väimees püüab uut naist võtta ja oma elu elada – nii nagu tema ja eksnaise poeg ja tütar püüavad kah oma elu alustada. Mille tulemus on järjekindlalt ja pidevalt pigem tagajärg.
Rokkarist takupea ehk perepoeg tahab Harley Davidsoni. Selle saamiseks püüab ühineda levinud äriga – Põhjamaa vanad hobuserondid veoautoga Itaaliasse inimtoiduks. Ma tean vähemalt kümmet Eesti hobusekasvatajat, kes on oma tänased tallid ja karjad algselt püsti pannud täpselt sama pusinessiga – mööda põõsataguseid puuslakis setukad kokku korjanud, Lõuna-Euroopasse lihaks müünud või lausa ise viinud (ise viijatel on nüüd suuremad tallid ja kallimad hobused) – nii et lubage teile kõigile salakesi silma pilgutada. Hobused, kes taludest kokku korjatakse, on iidvanad ning ega sellises aine ringkäigus looduses poleks ju midagi väga talupoja-loogika vastast, kui…
Hiljuti oli ka meil siin lugeda-allkirjastada soomlaste ahastav ringkiri tolle ringkäigu kohta – vanu ustavaid tööhopse, mõnikord aga ka noori sälge ja tiineid märasid (!) veetakse söömata-joomata-kasimata tuhandeid kilomeetreid. Sirku näidendis on lisaks inimlikule sigalikkusele näidatud veel üks põhjus, miks nii juhtub. Totaalsest ja mitmekülgsest oskamatusest. Veoautojuhid, kes Põhja-Soomest hobupenskareid Lõuna-Itaaliasse kotlettidesse veavad, ei tea hobustest ega nende elementaarsete vajaduste rahuldamisest midagi – nad ei oska ka rekkat juhtida, nii et puhtalt pees see prohvessionaalsus siinkohal.
Sündmustejada selle tüki moodi sõlmub sedasi, et mehed saavad naispere eest salaja külatäie vanu hobuseid rekka peale, raha kohe kätte – ja perepoeg kandib selle hoobilt Harleyks. Pereisa pangapiigast ja kaunishingest sõbranna aga satub hoburekka ette jalgrattaga kikerdama – kuna roolis istub hõlptulu teenimise eesmärkidel seda haltuurat tegev Riia Kammerorkestri Dirigent (appihurra, kui jube – aga täpselt nii need asjad ju ongi!!!) käib ta koormaga kummuli ning pereisal, kellel on oma vildaka-võitu haaremi haldamisega nagunii pehmelt öeldes probleeme, tapab ja tükeldab salaja põllu peal hobuseid. Kogu pere sööb kaks kuud tõde teadmata hobuselihapalle, tervet taret täitvatest sügavkülmikutest müüakse ebaseaduslikke hobuselihakäntsakaid… Seaduslikult ei saa, sest PRIA, mille meetmetega õnnetu peremees (Tõnu Kargu isikus) on loomulikult ühinenud, nõuab spetsialiseerumist. Üle-spetsialiseerumine teeb aga teatavasti eluliselt abituks. Nood porod on valinud mahepõllunduse – mis keelab suure osa normaalsoomelikust elulaadist. Normaalsoomlased elavad – nagu kõik meetmetealused eestlasedki! – pideva hirmu all. Pujäänist peremees on jätnud viimase perioodi paprid täitmata, sest sõnnikuveoga kaasnev bürokraatia on olnud tema taluvusläve ületavalt alandav. Tema esivanemad on vähemalt viissada aastat sitta naabritele jaganud ja laotanud – nüüd peab ta iga naabri juures sitakvaliteedi paberipaki vormistama. Ja täpselt nii see solvav pakett temast teeveerde jääb. Mispeale ministeerium nõuab kolme viimase aasta toetuse – umbes pool milli meie rahas – tagasi. Ja see on selle talu lõpp. Mispeale teatrisaal ägab. Sest põllumehed on saalis. Talupidajad teavad.
Vaheajal küsitakse, miks Baskin seda tükki enne ei lavastanud kui nii paljud eestlased pria-lõksu ronisid – miks meile enne ei räägitud, kuidas euroliidus tegelikult olla on. Aga sellepärast, et enne polnud seda näidendit olemas – Roman on selle geniaalselt elulise, täpse, nappide vahenditega megatulemuse täiesti ahjusoojalt kätte saanud. Mu tutvuskonnas on nii palju hobusekasvatajaid, kes alustavad üksteisele nuttes helistades kõnet sõnaga “priiiiaaaaaaa”, et arusaadav on, miks saal nii mõnegi insaidnalja koha peal ägab. On nii õudne, et sa lihtsalt röögid naerda selle koduse koleduse äratundmises. Mis esitatakse sulle tippmeisterlikult (Maria Klenskaja ja Viire Valdma ju!). Ja isegi kui eestlased oleksid enne liitumist-meetumist teadnud, mis tunne on nende liblikaloendajatest kontrollide käes, idiootlike reeglite paistel elada – ikka oleks liitunud-meetunud. Elu ongi üks pidev valimine halbade variantide vahel.
Mis puutub soome hobusesse kui nähtusse, siis tema olemusest ja eelistest annavad Ita Ever ja Tõnu Kark kaheraudse iseloomustuse – kümmekond tabavat lauset. Kui soomlased on oma hobuse üle tükkis tema agade ja vigadega üdini uhked, siis eestlased kipuvad oma aborigeensesse tõusse kuidagi vabandavalt naeratades suhtuma. Eesti hobuse kui väikevenna asja on püütud kehitada ja õgvendada kavalehe koostamisel. Ago Ruus, Raigo Kollom ja Aive Sarjas on koostanud brošüüri, mis otsekui ajakirja Oma Hobu väikevariant ja minifiliaal, tutvustab nii soome kui eesti hobust, hobuelementi nüüdiskultuuris ning hobugurmee levikut lõunaeurooplaste seas.
See vanurhobuste teema on üks tõsine asi jah. Soomes peetakse neid taludes maastiku hooldajatena, kuni sussid püsti viskuvad. Eestis peetakse uuemal ajal samuti mahakäinud ratsusid kõrvuti vanade tööhobustega taludes vabapidamisel. Teatris kaasas olnud tütardele oli põhjust loetleda, mis asjaoludel hobused vanuigi üles ütlevad – jalad, kopsud… Nende lihastamine enne, kui nad pikali kukuvad (ja oma hobuse matmise eest oma metsa oma mulda peab maksu hakkama maksma…) on talupojamõistuse kohaselt ainuõige tegu. Ainult et selleks ei tohiks neid tuhandeid kilomeetreid piinavatele turismireisidele vedada, jumala eest.
Hea, et meie tallis meie eestlase EQga kõrvuti boksides elavad soome hobused Kasmir ja Ilmari teatrisse ei pääse. Perenaised Arja ja Sini, tulevased loomaarstid, võivad küll südamerahuga vaatama minna – nende rahvuskaaslanna on kirjutanud ülikõva tüki, mille esitavad Eestis kõige-kõige-kõige paremad. Kogu eluterve ja jõulise tüki peale ei lenda muide ainsatki “voi v…u”. Küll aga on lisatud vaimukaid, Suure Ita etteastes fenomenaalseid soome nalju – mis võimaldavad naerda nii iseenda kui saatusekaaslasest naabrimehe üle. Kuni eluvanker pole kivi taha kinni kõmatanud – kobige vaatama. On asju, mille nägemine peaks olema kohustuslik. Sest vabatahtlikult ei taibata sageli sellest parimast osa saada, mis elamise kergemaks ja kargemaks leevendab. Head liblikateloendamist meile kõigile!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat