Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ridala Riina ja Valge Daam


 

See, kui Riina Raba kappas Haapsalu piiskopilinnuses Valge Daami aja kulminatsiooni, teatrietenduse hobukoosseisu juhi, ema ja õpetajana tuhandete inimeste ees, oli üks tema elu tähetundidest. Aga kindlasti mitte ülim. Me kõik kulgeme tähetund-haaval üha uuele tasemetele ning Raba Riina minek on olnud nii ühtlaselt tubli ja töökas, et praegune tähetundide teivasjaam on loogiline lahendus. Nelja lapse üksikema oma parimate hobustega – oma tallist, kuhu minek ja mille üles ehitamine on nii ainuõige otsus kui üldse olla saab.
Kõigepealt oli ta Sammuli tallimees. Siis rajas Holstresse oma koju oma talli. Mis jäi Viljandist liiga kaugele ega suutnud konkureerida ei Sammuli, Nuiamäe ega Heimtaliga. Riina kahe esimese tütre isa suri Soomes bussijuhina töötades klassikalisse ja eht-eestilikku puhataoskamatusse. Ületunnid ja piksevarras pudelis. Vaheldumisi. Kahe noorema lapse papa katus sõitis lihtsalt minema. Aga sitke ja kaunis, nooruslik ja vitaalne Riina ei hädaldanud mitmekordse-mitmetasandilise lesestumise ega kurja konkurentsi üle, vaid kolis sinna, kuhu sisetunne soovitas.
Ridala asub 7 kilomeetri kaugusel Haapsalust. Ehkki loomulikult on ümber Haapsalu paljudel teistelgi inimestel hobuseid ja talle, pole teist sellist ratsakeskust nagu Ridala tall – see on kohe päris suur laste ja hobuseomanike ratsatreeningu ja õnnelik-olemise keskus ning aina suuremaks läheb. Haapsalu külje all oldud nelja-viie aastaga on Riina koos tütarde ja nende noormeestega üles ehitanud sõbraliku ja turvalise tallisisemuse. Trennilaste jaoks on olemas kodused, leidlikud ja ilusad ruumid. Köök, külalisetuba ja saun on alles ehitamisel. Ent nende edenemiseks on majahaldjas oma panuse juba andnud ja ilmselgelt vihjanud: pange edasi, aina paremaks läheb! Enamuses tallides pole sel suvel hobuseid müüdud. Kes kevadel müüki pandi, need tänini seal seisavad. Majanduslangus, kõrged hinnad ja pagan teab, mis peetus veel. Ridala-Riinaks saanud Raba Riina talli põhirõhk on ponidel. Tal on arvukalt erineva mõõdu ja temperamendi, võimekuse ja omadustega eesti hobuseid – nad sobivad suurepäraselt nii täiskasvanute kui laste treenimiseks ja võistlemiseks kui müügiks. Trenni seisukohast on Ridala tallis paar teenelist hopsi, keda tunneb juba kogu hobumeelne Haapsalu – sest kõik äsjanakatatud on nende abiga sõitma õppinud. Võistluste mõttes ütleb Riina, et tegelikult on siiski suurte hobustega kergem teha ja saavutada – poni peab olema ikka eriti dünaamiline ja kiire, suutlik ja tahtlik, et midagi saavutada.
Riina õukonnas on saavutajaid küll ja küll. Ta enese tütred näiteks. Neist üks ostis hiljuti noorukese halli täkupoisi. Ilus ja leebe, paljulubav ja stiilne – ning Riina teise kaasa Reigo ütleb, et aasta pärast tasub seda selli vast vaatama tulla. Et hea iseloomuga poiss – ja ka teised väärtuslike munadega mehed – kenama elu peale saaksid, ehitab Riina raudteeliipritest täkukoplit. Et kui juba on edumeel – kolhoosilaudast tall, mitte puidutöökoda, hävinud raudteemajandusest täkukoplid, mitte küttematerjal – siis olgu täiega.
Reigo on ka täiega. Ta on mullune Maikrahv (ja tema koopiast kaksikvend on muide olnud Eesti meister), ta on ämm Riina – mis on tegelikult uskumatu tiitel, sest Riina näeb ise välja pigem mõrsja kui ämm – parem käsi talli majandamisel ja täiustamisel. Ja tema jaoks on hobused ainus, aga selle eest absoluutne pühendumine. Pruudi ja ametitöö kõrval. Või üle. Kuidas need tähtsusjärjekorrad just reastuvad. Talli kobib mees pea iga päev pärast tööd. Ning Haapsalu etenduses tegi Riina ja tema tütarde kõrval ratsutavat rolli. Hetkel on hobune, kellega ta võistleb, küll augustikuud trotsivas paranemisfaasis – püherdas endale klaasikillu jalga, vajas õmblemist ja nüüd edeneb aastaajakohaseid tüsistusi trotsiva visadusega. Talli rajama asudes koristasid ema ja tütred talli ümbert kärutäite kaupa klaasikilde. Tundus, et ongi juba kõik – ent kilde muudkui kasvab maast. Teate küll, kuidas see on. Ma ise korjan ka oma kodu juurest pea iga päev klaasikilde, mis on mullast öö jooksul välja kasvanud. Aga küll kaunis ratsu paraneb. Nagu edeneb visalt ja kindlalt kogu Ridala talli majapidamine.
Ridala-Riina võttis maneeži ehitamiseks pangalaenu – ilma siseplatsita ei saa ikka kohe üldse, mullune talv oli libeduse ja lögasusega taluvuse viimane piir – heitleb vihmadega pehmeks pöörava maaga, mis neelab traktorid-kraanad, täidab ja toidab, katab ja matab. Toidab suid ja matab muresid liigutavatesse naiselikesse pisiasjadesse, maailma ilusamaks muutvatesse töödesse – nagu näiteks lehtla, selle tagune iluaed ja romantiline tiik. Nõnda et Riina on jällegi üks neist hapralt võimsatest, sitkelt väekatest naistest, kes maakera ringi ajavad ja ajutistest langustest hoolimata tegelikult absoluutselt kõigega hakkama saavad.
Lisaks ponide armeele ja oma väga šeffidele ratsahobustele on Riina tallis hoiul üha suurenev hulk omanikuhobuseid. Üks nendest selline muinasjutuline roosakuldne unistus hobusest, nagu on püsikorraldusega muinasjutufilmidesse tööle palgatud. Kerge ja kebjas, õrn ja ilus – antud isend on saadud torika ja ahhaal-tekiini ristamisel. Peretütre hall täkk, see sälg ning ponidejõugust üks nooruke Herbert on absoluutne põhjus peagi uuesti vaatama minna, mis neist kõigist saanud on.
Maneež muidugi ka. Toogu taevas kõigele, mis ja kes Riinale kallis, kasvamist ja edenemist, head tervist ja õnnestumisi. Küllap peagi saab talis valmis saun ja külalistetuba. Ja pole midagi utoopilist ka selles, et Riina loodab peagi praeguse korteri asemel endale talli kõrvale majakest ehitama hakata. Kindlasti hakkabki. Pöörded on tal nii kiired ja elujõud laes – just sellised krapsakad tädid praegu Eestit ehitavadki. Mehed… On nende kõrval. Aga reeglina suudavad tegijatädidega sammu pidada noorema põlvkonna mehed.
Valge daami etenduses vaevalt et võhikud üldse arugi saavad, et juhtratsanik seal Haapsalu piiskopilinnuses on naine. Vaatemängus on kõik muu peale Ridala talli hobuste piltlikult öeldes nagu hüppav nõel uus-kapitalistlikul pärlil. Mul pole muud põhjust selle aegunud tüki suhtes kriitiline olla, kui et on mõningane võimalus, et ma ise kirjutan uue loo. Aga ka selle – just äsja tekkinud – taustata teeb aegunud vaatemäng nukraks ka siis, kui kõik muu Haapsalus nähtu on hüpersuper. Siis eriti.
Ridala talli elujõuline, soe ja kodune, helge ja arenev õhustik teeb lihtsalt rõõmsaks. Haapsalu on sealsamas kõrval üks arenenud ja vaimustav linn. Tänu oma kompaktsusele on ta käepärane ja kaunis kontsentraat nii arhitektuuri, halduse kui kopsaka kultuurikihi poolest. Gotlandi meenutavad nukumajad ja supervillad – enamus üles vuntsitud ja uus-asustatud või saadaval – suurepärane vaatamisväärsuste tähistus. Ja nii väikese uus-kapitalistliku Hansalinna mõõtude kohta uskumatult palju seda, mis on vaatamist väärt.
Valge Daami legend on vähemalt sama õnnelik ajalooline kingitus ja ammendamatu tõlgendamise allikas kui neli kuningat või Barbara von Tiesenhusen. Tolle müüritud daami Ajal oli ülelinnalise kvaliteetkaupade laada vahel ja kõrval kümneid kontserte ühe korraga. Jüri Aarma ja Lauri Nebel laulsid Rootsiturul – pärnakas Aarma tundiski omal nahal eriti teravalt võrrelda kahe kuurortlinna kultuurikihi paksust, mis ei olene sellest, kas parasjagu on argipäev või festival – see lihtsalt on. Haapsalu poiss Anti Kammiste laulismängis tantsuks Kuursaalis austria-vene-eesti pulmas. Deltaplaanid lendasid üle jahtklubi, promenaadi, Tšaikovski pingi ja kümnete skulptuuride-iluaedade. Peaväljakute jazz sai taustaks kõrtside live-süldi ning selle kõige vahel sõitsid ratastoolidega Haapsalu taastusravikeskuses halvast parimat võtvad kaunitarid. Poisid, kes nad pärast pidu prujuspäi autoga üle katuse keerasid, on ise surnud. Ja see on teatavasti meie tänane “etniline puhastus” – mis alateadvuses liitub tänaste globaalsete kataklüsmidega ühtseks tumedaks taustavarjuks. Ent mida siiski leevendab tõsiasi, et keset kümneid lasteväljakuid kohtad tuttavaid ja meeldivaid teekaaslasi ning loodad siiski: püsime veel sadulas, härrased!
Haapsalu härrased Urmas Suklese isikus ütlesid teater Randlane ettekandes ligi 30 aastat tagasi Paul Kilgase kirjutatud valge daami lugu vaadates, et piiskopilinnus on ise nii ütlemata dekoratiivne ja võimas – tulede valgel kaunis ja müstiline – et ehkki pole väga tähtis, mida just seal etendatakse, tahaks tegelikult juba mingit värsket ja sisuga tükki näha ja teha. Ausalt, ma ei taha üldse viriseda – päev Haapsalus, kontserdid ja kohtumised ja krooniks nähtud etendus oli elamist väärt – aga tõepoolest, publiku-inimesed küsisid kahetunniseks venitatud vaatemängu ajal pidevalt üksteiselt, mis värk on.
Värk oli selles, et lahingutes hukkunud vanema Manivaldi tütar redutas heidikuna metsas, vanaema kaitses teda kui erandit ja erakut külarahva pimeda raevu eest – nood tahtsid tema kui oma erilisusega võõrastust tekitava lihtsalt tulle visata. Kuna tema peig Olev oli saanud viikingite pealikuks Olafiks, polnud kedagi ka Mailat kaitsmas. Tollal aga küünte ja karvkatteta inimeseloom üksinda ellu ei jäänud. Eesti rahvusest mungad ja muidu reeturid viisid ta omakasupüüdlikel eesmärkidel piiskopilinnusse varjule. Sinna ei tohtinud naised oma jalga tõsta. Kuna vanema tütar ei andunud patusele matsirahva mungale, reetis see ta just siis, kui neiu oli sillerdava hääle tõttu poistekoori eeslauljaks valitud. Aga lossis võimutses (autori nägemuse kohaselt) paheline alkohoolikutest pedede ja pedofiilide kamp, kes pilastas poisse ega lubanud näruseid naisi lossi. Reedetud kaunitar müüriti seina sisse. Ta ilmutas viiking Olafile, kes tema päästmisega hiljaks jäi, esimest korda Valget Daami lossiaknal ning ütles, et tema märtrisurm teeb ta õnnelikuks, kui eesti rahvale sellest kasu tõuseb.
Aga. Nii kohmakate, must-valgete ja lapsikute süžeede aeg on nüüdseks möödas. Ligi 30 aastat tagasi oli sõnum võimas, laulva revolutsiooni ajal ka veel kindlasti liigutav. Ent pärast seda on olnud Tätte-tükk ja neli kuningat ning juba tänavusuvist pärimusteater Loomine lavastust “Pärija” Otepää linnamäel vaadates mõtlesin, et orjaaja ja vabadusvõitluse heroiseerimine tuleb uuele tasandile tuua. Rahvas on algeliste vastandamiste, süüdistamiste ja enesekiituse jaoks eest ära arenenud. Vajatakse sügavamat tasandit ja inimlikku tausta.
Legendide ja saagade üheülbaline ja pealiskaudne vastandamine on ennast ammu ammendanud. Olgu Barbara von Tiesenhuseni või Soontaga maalinna lugu – ikka on sakslased lollid ja negatiivsed, kehastavad kõiki inimlikke pahesid ning teevad ainult halba. No kuulge! Hea küll, et Eestisse deporteeriti pätivõitu sakslased – nagu ka Ameerikasse lennutati Euroopa sigarahvas, kellega kodus midagi peale polnud hakata. Aga need vitaalsed võõrvennad on meie maa katnud losside ja mõisate, linnade ja koolidega. Ja kirikutega, mille kottimisest on ka juba väga, väga kõrini. Andke andeks, iiveldama ajab, kui selles näidenduses taas üks muidu tark vana naine jälle ja jälle ajab mingit tule ja mõõgaga toodud ristiusu joga. See sakib juba täiega. Meie rahvas on nii arukaks arenenud, et mingi õõnes formaalne mull enam ei kanna – teame ammu, et kirik kui instants oli küll jah võõrvõimu teostamise relv ja riist. Aga usu, eetika ja inimsusega pole sel pistmist. Eestlased muutuvad üha religioossemaks ja eetilisemaks ning nõme on meile teatris mökitada, et usk on paha.
Kui laialivalguva ja nõrgakese näidendi käigus öeldakse kümnes kord, et Ridalat ei ole enam, hüüab publik tiba tüdinult vastu: endist Gruusiat ei ole kah enam! Kusjuures Riina tall – ja eks muud ettevõtted-loomaaiad-firmad-talud samuti – on nüüdseks paradoksaalsel kombel just vastupidine näide ja väide – Ridala on rohkem ja tulevikulisemalt olemas kui kunagi varem.
Ning segase linnuse jalamil sagimise taustal arutatakse vaatajate seas, et huvitav küll – sakslaste juurde kooli ja mungaks minek oli kohe a priori sigadus, aga rootslaste ette viikingi pealikuks pürgimine õilis. Ehkki üks väejuht lõhub ja tapab kirjeldamatult rohkem kui vaimulik. Lotovõitja võib… Ammendunud paatosest tüdinud publiku seast kostis Olev-Olafi ilmudes rõõmsaid hõikeid: farmi Gabriel! Nende vastu aidanuks näitleja riidesse jätmine. Siis poleks tätokad ja ihuilu(vead) välja paistnud. Maila rolli lahendamisel aidanuks mõne professionaali palkamine – ma pole erand, kui mind ei liiguta vaid ärritab beibekoolilik“artikulääriminä” ja mustalt laulmine, mille kohta pedofiilist poistepilastaja õhkab, et see on jumalik. Noori blonde mailasid on nii valmis artistide kui lavakanoorte seas nii palju, et sedavõrd suure soorituse puhuks võinuks tõesti parima palgata.
Aga selle eest oli vaatemängu hobuelementi esitama palgatud tõepoolest parimad. Ridala talli perenaine Riina Raba koos oma tütarde-väimeeste ja ratsude paremikuga. Mõnes stseenis ratsutas ka paar näitlejat. Hobustele oli tekitatud nii palju efektset tegevust, et oli mõtet kodust välja tulla küll. Kultuurne ratsakunst tipnes Riina enese tantsisklemisega rahutuvõitu ratsul, kelle paigale saamine eeldas kohati vägagi professionaalset taandamist ja küljendamist ning see oli parim osa etendusest.
On aeg luua uus näitemäng – ütles söör Sukles! – kus räägitaks Maila heidikuks saamisest ja armastusest, inimlikust traagikast selle mitmekihilisuse juures. Nii et sakslased poleks lihtsalt lambist pahad ja rõvedad ning eestlased igal juhul nunnud. Ja et tükkis klerikaalse võimuorganiga ei mõnitataks Jumalat. Kui tellimus tõesti ametlikult ära vormistatakse, siis mina oleksin käsi küll. Eriti koos Riinaga. Kellel on tallis nii olemasolevate kui tulevaste ruumide jaoks ostetud nii palju stiilseid ja isikupäraseid kappe – et sellinegi pisiasi muide iseloomustab teda ülimalt ilmekalt.
Maailmas toimub praegu nii jõuline ja lõplik võitlus hea ja kurja vahel, et ajas ja kannatustes kaugele edasi arenenud rahvas väärib hea ja kurja lähivaatlust uuel ja adekvaatsel tasemel. Vastavalt arengutasemele jõutakse järjest äratundmisele, et Jumal on üks. Olgu rahvale eetika ja kasvõi hügieeni õpetuseks ees Koraan, Vana ja-või Uus Testament – kogu maailma rahvas sirutub tundlikumalt-valmimalt kui kunagi varem Valguseallika poole. Ning iga kirjasõna või vaatemäng, mis Loojat teotab, on surnultsünd või kindel suisaider. Legendid ja neid kandev teater kobigu ajale ja inimestele järele! Siis on nad seda väärt, et neid loovad, mängivad ja ratsutavad professionaalid. Haapsalule aga palju õnne selle puhul, et neil on Riina.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat