Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vembu-tembumaa ja aida-Rasputin – olümpia ajaks ülisobiv!


 

Vembu-tembumaa ja aida-Rasputin – olümpia ajaks ülisobiv!
Kati Murutar
Istume kogu olümpiaaugusti teleka ees ning muutume üha pekisemaks ja kanapimedamaks või? No ei. Ühe päeva sellest kuust võiksite vabalt veeta Tallinn-Viljandi maantee äärde Kohila naabrusse jäävas Kurtnas lõbustuspargis nimega Vembu-Tembumaa. Mõnel lähiõhtul kobige Pilistverre – see on Põltsamaa kõrval asuv põline kultuurikants, muide – vaatama täiesti prohvetlikuks osutunud suvelavastust “Rasputin”. Esimesse pole vihmaga ausalt öeldes asja. Teise minge mistahes ilmaga, sest Ain Saviauk on kirjutanud ja lavastanud suurvene kõige sitemate omaduste essentsi selgitava tüki. Tõlgib sigavene kaabaklust, mille üks kulminatsioon oli oma patuse pühaku Rasputini tapmine – ja mis on kaheksa korda enne praegust, üheksandat lainet, sõdinud täpselt samal kombel, nagu praegu Gruusias. Terve maailm on häälestatud sportmängulisele rahule, vaikib hetkeks isegi sel teemal, kuidas Hiina Tiibetit kägistab ja vägistab – ja sel ajal lööb tibla Gruusiale noa selga. Kusjuures seegi on suitsukate – seal mõnisada põlisrahvuse poega tapnud, sööstab ta tegelikult selle pettemanöövri järel Ukraina kallale. Ja siis on ta oma üheksanda täpselt samasuguse, nagu eelmised, lainega meile juba tapvalt lähedal.
Nii et käige targu enne Vembu-Tembumaal ära.
Ilmselt on meil kõigil reklaamidega asjad ühte moodi. Laseme rutiinseks harjunud advertiisid sõna otseses mõttes kõrvust mööda ja läbi – ja kui mõnd asja otsima hakkame, ei tule meeldegi, et me kuuleme-näeme selle asja peale surumist iga päev. Enesekaitse. Ma ei tea, kuidas hea kauba pakkujad saaksid hoiduda tüütuks muutumast ja blokki tekitamast – ning samas olla tähele pandud. Igatahes lõbustusparki otsima hakates ei tulnud mulle meeldegi, et telekas huilgab pidevalt: “Kui sa taaaaahad möllataaaa, paarim laahendus on Vembu-Tembumaaaa!” Ja tegelikult on see muide üks Eesti väheseid arvestatavaid lõbustusparke, mis täiega seda nime väärivad ja päev otsa varieeruvate atraktsioonidega külastajat teenivad – nii et on tunne, et asja eest sai makstud. Õnneks pole nii, et hädaga käib küll. Äge on.
Huvi tekkis sellepärast, et augusti alguses avastasin kuueaastaseks saanud poja juures ebameeldivat asjade tähtsustamise trendi – tühja külalistest ja tordist, tooge asju-asju-asju! Otsustasin süvenevat nänni-nakkust ravida perekondliku ühisväljasõiduga. Esimesena leidsin netist Wris-toursi pakutavad RIB-i-safarid. RIB on rubber inflammable boat, võtab välja enam kui 70 kilomeetrit tunnis ning seda saab rentida, et Tallinna lahel kilusid tuulutada – niisama kimada või saartel randud. Päris kallis on. Aga sellest kulutusest päästis tõsiasi, et alla kümne aasta vanad ei suuda end seal kinni hoida. Jääb reservi.
Samas on paljud lõbustuspargid erru läinud. Amortiseerunud. Päästeameti järel või eel emeksisse sõitnud. Rocca al Mare lõbustuspargi kohal on hooned ja kaubandus ja Kurtna ruulibki varsti vist üsna monopolina. Seal on küll põhimõtteliselt ka vihmase ilmaga võimalik varjualustes elektriautodega, mänguautomaatidega ja indiaaniteemaga mängida. Ent tegelikult on parimad just praegused – mitte liiga kuumad, aga siiski sajuta ilmad. 200kroonise käepaelaga saad päev otsa kõigi kartide ja atv-dega, elektriautode ja karussellidega sõita, erineva raskusastmega Tarzani-radadel ja batuutidel turnida, minigolfi ja veekeskuse mõnusid naudelda, kui see juhtub sinu stiil olema. 
Kui ma liidan kokku kõik korrad, mis too mineku peasüüdlasest kuuene oleks ükshaaval maha atv-tanud-baginud või väike õde mänguautomaatide nurgas plekk-ratsuga nõkatanud – kindlalt enam kui 20 korda, kui iga kord oleks kasvõi 15 krooni, aga ilmselt oleks 25… Nii et tegelikult ei tulegi ühe sõidu hind tühjagi. Muudkui anna minna. Ja tee sinna juurde igasuguseid ilusaid avastusi. Esiteks oli selle nõkatusratsu nimi Terby, nagu ütles metallplaat ta külje peal. Meie sõpruskonna algõpetas sõitma vana hea Terbi, kelle tütre Lady Terby me üles kasvatasime ja kes nüüd Ihaste tallis lapsi keerutab-lennutab… Ühesõnaga hulk ilusat nostalgiat. Teiseks on elektri-autodroomid-värgid ehitatud lautadesse. Pinksilauad vahel, veeliud-basseinid kõrval, saunad sees. Nii et põllumajanduse laiali vajumisega pole igale poole ega ainult vaakumit jäänud – mõni koht on tühjade hoonete kurbmängu lahendanud vaimukamalt kui puidutsehhide käivitamine. Muide puiduga on seal Kurtnas asjad ka hästi – mootorsaega tehtud skulptuurid pokudest tootemiteni, karudest trollideni on seal ridamisi rivis. Oti ja Taavi tööd. Variantide paljusus – golfivärk ja automaadid kaasa arvatud – on samuti hädatarvilik, sest jätab kõik rahule. Selge, et kõik ei ole rahul Tarzani-värke pidi turnides – nagu mõni kardab vett või mõne jätab külmaks elus asi.
Nende jaoks, keda just elus asjad soojendavad, on mõnusalt turvaliste mägi-batuutide taga indiaaniküla juures ponid ja jänesed. Kaks heasüdamlikku punksi pidas päikesepaistel mahedat siestat, jänks krõhvitses – ja see on hästi hea ja õige asi. Nagu seegi, et indiaanikülas mängib kaks koolitüdrukut indiaanlasi – peavad lastele irokeesi-loenguid, kuni lapsed päikesevarjus joonistavad ja lõkke ääres erinevate autodega lajatamisest hinge tõmbavad. Ilmselt on need samad koolitüdrukud ka Vembu-Tembu kostüümide sees ja lasevad perioodiliselt endaga pilti teha – kui palju neid noori ikka sinna palgatud on. Aga see on väga lahe suvetöö, ma leian. Natuke mängult ja natuke päris – loengud ja kuumad kostüümid, rutiin ja kohustus, vahelduvad näod ja kunded.
Näitlejanna Ülle Lichtfeldti vanem tütar Barbara teeb muide analoogset tööd. Tema on juba mitmendat suve Palmse mõisas kostümeeritud ekskursioonijuht – ja ühtlasi hoiab väikest õde Aleksandrat, kui vanemad on tööl. Ja üldse veedab sellised suved, mille kõrvalt nägemine kummutab hala ja arvamuse, et noorus on hukas. Barbaraga kohtusime Pilistveres. Kummalisel kombel sattusin sel suvel lõputute teetööde vahelt Pärnust Tartusse teed otsides paar korda enne ka sinna Põltsamaa kõrvale Pilistverre – ehkki ka seal on käsil tulised kullakaevamised, nagu igal pool. Nüüd on sinna põhjust minna mõisaaidas antavate “Rasputini” etenduste pärast. Ja ikka tõesti väga on põhjust – väge täis, aja- ja asjakohane tükk ja süngelt lustakad näitlejatööd on ka.
Mastaapne ja samas turvaliselt tubane suvelavastus “Rasputin” on ütlemata hea asjaolu tekitada oma isiklikule kultuurikaardile Põltsamaa lähistel olnud aegade kultuurikeskus Pilistvere. Ain Saviauk on “Russian greatest love-machine” Rasputini inimliku ja kangelasliku legendi dramatiseerimise ja lavastamisega andnud alibi teel mõisaaita näha, kui kaunis on tänane Pilistvere oma kiriku ja Ingli-kohvikuga.
Ühtlasi on “Rasputin” järjekordne suur sooritus Saviaugu heade ja õigete tegude järjepidevas jadas. Tema eelmine lavastus, iiri tükk “Kassirabal” Jõgevamaal Kassinurmes kutsus samuti mõned eriti sarmikad profnäitlejad koos harrastus-artistidega tükki tegema. Toona tõestasid harrastajad, et peavad Luule Komissarovi, Ines Aru ja Ülle Lichtfeldtiga väärikalt sammu – elukutselised aitavad taidlejad teisele tasemele ning igasugused eelarvamused mööndustest osutuvad vägagi ennatlikeks.
“Rasputini” puhul on Saviauk oma maagilises aidateatris saavutanud selle, et vahet pole. Kas tegemist on suvetööd tegeva tippnäitleja, vabakutselise või harrastajaga – pole oluline. Eesti parimas ettekandes vene ja mustlasromansid Bonzo, Lichtfeldti ja Ele Millistferi ettekandes käivitavad ja pakendavad etenduse, millel on öelda nii tihe sõnum, et lisaks Vilma Luigele ja Tambet Tuisule on Toompea ja Brüsseli koridoridest tulnud Rasputinit tegema poliitik-aktöör Indrek Saar.
Sõnum on selline, et vene impeeriumi ja suurrahvusliku hiilguse lõikas läbi ladvik, aristokraatia ise. Stereotüüpne süüdistamine on sageli vastupidine – loll pööbel lõhub ja lagastab ja kehtestab proletariaadi diktatuuri. Saviauk on naaberhiiu ajaloost leidnud sangari-prohveti, napsilemb-naistevemb-pühamehe, kes tõestab asjade tegelikku järjestust. Hoiatuseks. Heaolu ja enesekindlus meelitab aristokraatia ja eliidi prassima. Tavalisest väga üle ja erinevad tipud on hirmutavad ja ebamugavad ning tapetakse. Et ei konkureeriks ega tekitaks tüütut kaost. Või – mis veel hullem – uut korrastust. Sellega on vaim ja võim aga ühtlasi enesetapu sooritanud. Esimesed heidetakse… Oma enese aristokraatlik ja vaimne genofondi paremik maha lüüa – see on õõnsalt loll tegu. Nüüd võib tulla mongoli-tatari ike tagumisi tapma, uut nägu rahvast sigitama. Tänu vene enese aadlike nõmedusele ja pahelisusele, millest pimestatuna parimad kasti löödi, võis tulla väike vastik Lenin oma oktoobriga - ja Stalin genotsiidi lõplikult vormistada.
Indrek Saare ilusale ja inimlikule Rasputinile sekundeerib Ülle Lichtfeldt aida katuse alt pühapiltide vahelt – ta moodustab õigeusklikele nii omase neliainsuse (Isa, Poeg, Püha Vaim ja Jumalaema) ning samas on Grigorit aidates ja aasides, päästes ja parastades Naine kui niisugune. Rasputini valgustust ja imetegusid edasi andes ei upu Saviauk liiga sügavalt ürikute tolmu ega poliit-nüanssidesse. Oluline on idee. Ning Ülle-Barbara-ema kehastada on kurblugu, et upsakas suurrahvas tappis koos oma kangelase ja tolle lastega ka usu – ja Jumala iseeneses. Kui vaataja on ise ka nii palju riknenud, et religioossust ei talu, võib ju kuldset naist käsitleda ka lihtsalt naise kui niisugusena. Aga tegelikult on ta slaavlastele nii püha Jumalaema, see vaimne ja vaimulik idee ja tuum, mille pärast kohalik pastoraat kannab truppi kätel – ja mis annab lavastusele laengu olla teatud määral isegi kultuslik.
Läbi leidlike kujundite ja ajalooliste faktide asjatundliku valiku, veenvate korduste ja selge-täpse teksti on Saviauk saavutanud kindla käekirja, elusa dialoogi ja oma kunstilise teate totaalse päralejõudmise. Kusjuures tänu maitsekale huumorile – iseäranis kiriku- ja kloostritaatide ehedaks kirjutamisel – muutub nii karm tegelikkus, surm ja haigused kui ajalooline taak talutavalt kergeks.
Mis puutub venelaste latvade bojaarlik enesetapp meisse? Poleks naaber-aristokraatia Rasputinit tappes iseendale hingekella löönud, oleks tsaaririik kardetavasti nii kaua püsinud, et me siin poleks suutnud end Tšingis Khani laste nomaadliku mentaliteedi küljest lahti haakida ega oma riiki rajada. Suurvene aristokraatia hukk tegi Eesti riigi. Saviauk ja Saar koos Tuisu-Bonzo ja teiste sarmikate tegijatega hoiatavad: ärgu eestlaste võim ja vaim selsamal sõgeda kombel end tapku. Ja aidakatusel kosuvad kurepojad laulavad augustiöödes refrääni: ärgu teil mingu nii. Ehkki eestlus on samale arg-upsakale hävinguteele astunud, on aeg veel vaimu, vaimsuse ja vaimulikkuse mõrvamisest loobuda.
Tundub, et eestlastel on midagi olulisemat jälgida ja lahendada, valvel olla ja kaitsele asuda kui talvine lõunamaareis või auto vahetamine uuema-suurema-kallima vastu, mis majanduslanguse tõttu ära jääb. Vaadake, mida Moskva praegu Gruusias teeb! Aimake, mis Ukrainas juhtuma hakkab. Ja ärge halage oma tühiste hüvede pärast, vaid olge valvsad, keda bojaaride enesetapu pealt vohama läinud nomaad-kiskjalikkus edasi pommitab ja vägistab, tapab ja paljaks röövib.
Istusime sõpradega seal Vembu-Tembumaal toidutare terrassil ja sõime lustimise vahepeal. Terrassi kõrval on kaks suurt malelauda. Lõbustusparki tulnud vene perekonnad lasksid oma lastel rahumeeli kõik malendid pikali lüüa, malelaualt minema lennutada ja eesti lastele nendega äsada, kui keegi üritas sekkuda ja seletada, et male käib mõistusega ja malendid pole tapakirved. See lõhkumine ja lammutamine, üsna otsene tapmine ja lagastamine oli nii otseselt ja üheselt seotud 50aastase meile suhu ja silma andmisega ning kultuuri- ja eetikakonfliktile, mis pole kadunud ega kao. Vaid ähvardab praegu üheksanda lainena ka meid samasorti surmaga, nagu tabas Rasputinit. Lastekari “sõbralikust” naaberriigist seal malelauda rüüstamas ja eesti lapsi etturitega peksmas – see nägi nii õudne, kujundlik ja samas üks-ühele välja, et ma ei suutnud sellest vaatepildist fototki teha. Eesti ema, kes vandi-mammale hüüdis, et see oma barbaritest lapsi ohjeldaks, pidi peaaegu peksa saama. Gruusia emasid aga lausa tapetakse. Koos lastega. Päise päeva ajal. Tänasel planeedil Maa. See ei tähenda, et meie siin peaksime jätma oma lastega lõbustuspargis käimata – vastupidi, kuniks aega ja elu, käime! Ja vaatame hirmutavalt prohvetlikku “Rasputinit”. Ja palun, ärme endale ja üksteisele vett peale tõmba. Ehk on välisvaenlase aktiviseerumisest vähemalt ses mõttes kasu, et me ei tapa mõnda aega üksteist ja iseennast…


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat