Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Parmupaanika!!!


 

Lahendust ei ole. Mitte üldsegi. Ainult talv saab olema leevendus.
Räägin teile siin lihtsalt lohutuseks, et te pole ainsad, kelle elu parmundus on pekki keeranud. Tulete pärast parmude invasioonist tingitud maailma päästmist korraks tuppa lõõtsutama, vaatate netist, mis mujal ilmas ka head toimub ja… ennäe, seesama!
Piiblis on globaalsete rütmide kohta universaalselt öeldud, et seitsmeel rammusale lehmale järgneb seitse lahjat. Mis on muide ilmselt kehtiv ka majanduses. Siis arvutage – 2000-2007 rammusad lehmad, 2008-… lahjad lehmad. Samamoodi mäletab vanarahvas, et kohutav parmuaasta oli iga seitsmes. Ja oli nii meeldejääval kombel, et ligi 90aastane radioloogiaprofessor Jüri Kaude Floridast mäletab, kuidas poisikesena karjas käies vanematelt inimestelt kuulis ja teada sai, et iga seitsmes aasta on hirmus.
“Mis sa siis arvad, mille pärast poisikesed karjas käisid? Kui lehmad-loomad oleksid karjamaal püsinud, poleks ju olnud vaja neid valvata. Aga putukate eest ooksid need võpsikusse. Ja seal ootas hunt,” kirjeldas professor, kui jutustasin talle, mismoodi hobused parmude käes käituma hakkavad. “Sellepärast ju hobustega öösi õitsilgi käidi – parmud ei piinanud, tööloomadest lemmikud said end täis süüa, ilma et metsaloomad neid samas õnneks oleksid võtnud.”
Kõik asjad on siin ilmas lihtsad ja loogilised, kui taustu tead. Või kui sul on kogemused, mille pealt minevikku mõista või tulevikku ennustada. Mina kirjeldasin kauasele sõbrale parmupaanikat siis, kui seda oli juhtunud vaid paar korda – ja lühidalt. Kümmekond viiesentimeetrilist helikopterit istusid hopsidele laudjale just sellisesse kohta, kust need neid kätte ei saanud. Üksteist vastastikku aidata ka ei saanud, sest instinktiivsest pääsemispüüdlusest käisid nende tagajalad kuraasikalt kosmosesse. Jumala õnn, et nad sedasi tagant pekstes ja ringi lennates üksteist, lapsi ega koeri maha ei löönud. Kui su rahulik ja tasakaalukas sõber korraga aru kaotab, ei oska alguses sellega arvestada, et nüüd on nii.
Esimeste meeleolukate päevade jooksul, mil paaril korral oli vaja peatada hopside kiinijooks Liust Sorku või Kihnu, õppisin neile enam-vähem turvaliselt rinnaga peale minnes kihutamist peatama, et nad talli varjule aidata. Ent paari tunni pärast oli siis veel see õnnis idüll, et parmud kadusid ja soojus oli mõõdukas. Veel pea nädala pärast toa esimest häiret sai hommikuti koos hobustega kohvi juua, päeval nendega kõrvuti kirjutada ja lugeda, pärastlõunati ratsutada ja õhtuti ujuda. See idüll keeras aga totaalseks sõjaseisukorras umbes nädal tagasi.
Kõigepeat tuli sukse tallis hoida keskpäevast kella viieni. Siis üheteistkümnest kuueni. Siis üheksast üheksani… Päeva ei jäänudi neile. Ja kui nad kapis istusid, ei saanud ka aru, mis hüsteeriast siin räägitakse – inimesed-koerad neid helikoptereid ei inspireeri. Kui hopad kappi löödi, saabus vaikus ja idüll. Välja laskmine lõppes viie minutiga – nad jõudsid napilt joomas käia, paar haljast suutäit ampsata – ja kõmdi kasti tagasi, sest jälle kiskus košmaariks. Mu sõbrad-hobuvõhikud ei saanud õuele laekudes aru, mis jama ma ajan. Sulnis kliima ju! Näita hobust! Mis sa tast nöögid ja kinni hoiad! Lasksin siis neile näidiseks muuksid korraks õue – ja rohkem küsimusi ei olnud.
Mul endal tekkis küsimus, kas minu rannatalu on ainsana issanda vits tabanud või on parmupaanika üleüldine. Ruilast sain esimesel küsimisel vastuseks leebe muige – mis sa, tädi, liialdad. Järgmisel päeval aga saabus Muusika külast e-kiri:
“Täna kell üks päeval polnud meie veel hommikust söönud. Kuna juba varahommikul läksid hobused hüsteeriliselt kiini jooksma, hakkasime tallil aknaid eest võtma ja võrkudega asendama, et neid oleks võimalik leitsakuga sees pidada. Nüüd ma tean, mis asjaga sa seal mitmendat päeva maadled.
Aga siis alles lahti läks. Märadel polnud sees suurt häda. Poisteparv arvas, et hea oleks ehitada vabakäigutall. Osaliselt see neil ka õnnestus. Üks meie ruunadest arvas, et kui parme ei õnnestu tappa, võiks mõne inimese maha lüüa. Või paar. Või uuesti midagi lõhkuda. Jalad käisid tal, nagu kirved üles-alla.
Jäi trenni minemata. Küllap treener mõistab hästi – kahe kilomeetri kaugusel Ruilas puhub mõnus tuuleke ja ei mingeid parme. Meie aga saadame siit sõja-smse.
Lasime poisid uuesti valla – ja kus hakati andma! Eriti ruun möllas ja karjus, nagu hull…”
Mina varusin oma väiketalli heinad – neid krõmpsutades olid hopad rahulolevas anabioosis, veidras lambastunud seisundis. Natukene löödud – ja väga sõltuvad-õpitudabitud. Nad hüüdsid õues juba eismese parmu peale appi – mis oli jummala õnn, sest kohe oli parme veel sada ja sisse toomisega seega sigakiire. Ent lõpuks nihkus vähimagi liigutamise aeg sügavasse öhe – ja liikuma loodud hobused päevade kaupa kapis ajavad mind isiklikult ülimasse stressi. Süütundesse asja pärast, mida ma teinud ei ole. Kui tunned end süüdi ja õnnetuna, küsid eistelt, mis värk neil on.
Sassi talli Mall ütles, et neil on juba ammu parmudele vastav päevakava. Üks trenn on hommikul. Päval on loomad sees. Õhtul on teine trenn. Öösel on kari kõik see mees väljas. Ja kui on sõjaaeg, siis ellu jäävadki oskajad – metsa saab matkadel-trennides läbida ainult täisgalopis, muidu…
Pihlaka loomaaia emand Katrin Pirs ütles, et tema külastajad neävad nii hobuseid kui lehmi-lambaid auhinnaks võsas vihtlemise eest. Loomade seljad on küll kohalikult vetilt saadud hirmsa haisuga möksiga peitsitud, aga putukad on seljas ikka, nende eest redutavad hobused-ponid-eeslid-lehmad-kitsed puha võsas – loomaaia külastaja peab nad üles leidma, siis saab vaadata.
Dietzi kaupluses on Pärnu Härma kaubahoovis müügis kolm toodet putukate vastu. Ligi 300kroonine möksiks lahustatav haisuvõie. Sprei. Ja ligi pooletonnine – kraeta – või kallimgi, kraega – putukavõrk. Möksi ja sprei kohta ütlesid näost hallid hobuinimesed lühidalt, et need ei aita. Neid ostes oled justkui kõik endast oleneva teinud – aga kasutegur on, et putukad vähenevad 200 pealt 100-le. Putukavõrk toimib ainult liikudes – siis pühib väiksemad elukad maha. Suuremad needivad igal juhul selle võrgu koos endaga looma külge kinni – lisaks jääb võrk ju kõrkjate ja puude-põõsaste külge, nii et…
Kuivõrd Tartumaal on praegu veel asi leebem – ja kui putukate poolest asi pekki keerab, on meil Lätikülas vähemasti paksude maakivist seintega ja liikuva õhuga jahe tall, kus hopad kuumarabandust ei saa – panin nad äsja kopsikusse ja saatsin sõjapõgenikena rettu. Mis oli muide ka paras rodeo – peale panemise ajal pidi keegi ajama parme selle hobuse juurest, kes oli juba peal – ja keegi turvama seda, kes alles teel peale. Ja jorutas loomulikult. Et hästi huvitav saaks. Aga nüüd on nad turvaliselt sisemaa lagendikel tuule käes – mis oli mu jaoks ka ses mõttes oluline, et suur kari sotsialiseerib need lambastunud sõjapgenikud uuesti. Taastab lihased ja elurõõmu. Ja mul enesel läheb võõrutusperiood – toas olles pidev kuulatlemine, kas juba või jälle on parmupaanika – loodetavasti samuti ladusalt mööda.
Uskumatult nõrga ja abitu, saamatu ja hävinud karjajuhi tunne läks tänu sellele üle, et teistel on ka nii. Või veel hullemini. Sest minul oli võimalik Freddy-Aire juurest parmuvarju paluda – suurema karja pidajad ja ainult ühes kohas üksind oma majapidamise vedajad ei pääse kuhugi. Ootavad sügist. Mil tuleb prei. Aga ehk ei tule – igal aastal oma jamad.
Et lõpetada rindeteated – millele tuleb igal hetkel igast Eesti otsast lisa: parmud-parmud-parmud! – vaatamata sellele positiivselt, et mingit lahendust tegelikult ei ole, siiski positiivselt, viin jutu mujale.
Juuresoleval pildil näete eestiaegseid sepa tehtud kabjanaelu. Külasepa tehtud. Kodus valtsitud, üleeile roostest puhastatud karbis. Need kabjanaelad kuulusid ühele Tõhela mehele, kellel oli palju hobuseid ja muid loomi – ja need on 70 aastat vanad. Mulle helistas selle kunagise Tõhela-mehe poeg. Nüüd ka juba päris aastates poiss. ta oli otsustanud need unikaalsed, endale väga kallid ja erilised kabjanaelad mulle kinkida. Kohtusime Pärnu turul. Kallistasime kõvasti. Vaatasime teineteisele otsa ja olime Omad. See on üks ilusamaid ja kõnekamaid kingitusi mu senises elus.
Kodus neid riiulisse eriti armsate asjade vahele sättides tuli meelde, et Tõhelas elab loomaarst Annika Idvant-Ärmpalu oma suure hulga lammastega. Keda ta suvel Manijas karjatab. Ja seepeale meenusid kõik rannakarjamaadel vabalt uitavad eesti hobused. Kui parmupaanika nende seas vallandub… jääb optimistlikult öelda, et ega nad kiinis olles saare pealt maha ikka ei jookse.
Olge kõvad!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat