Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Toonuses ja toniseerivad


 

Asju saab kaheks jagada väga paljude näitajate alusel. Seetõttu on erinevaid esimesi ja teisi Eestisid piiramatu vaolik. Mis muudaks justkui selle paariks lugemise kohe ka mõttetuks. Ent sellest tulenevast skeptitsismist hoolimata jagunes minu tunnetuse jaoks just sel suvel Eesti esmakordselt nii teravalt ja lõplikult kaheks. Ükskõik, kas seda sõnastada “minejad ja mahajääjad” või “tegude ja hääbumise” või “tervislikud ja pahelised” või “põlevad ja kustunud” või “töötajad ja suitsupauside pidajad” – mõte on üks.
Ühed on takerdunud eelmise ajastu loksumisse, kus aega on küll ja seda võib piiramatult kulutada joomisele-suitsetamisele-lötutamisele, tegevus on ka juhul, kui seda juhtub, juhuslik ja vastutahtmist – ning see kõik paistab välimusest kaugele välja. selle mahajääjate-kaadri tunnus on vilets näovärv, lõdvad näolihased, äravajunud kere – ühesõnaga üleüldine lagunemine ja mahakäimine.
Teised on tegusad ja mõtestatud – toimivad põhjendatult ja sisetunde järgi ning see sisetunne on üha enam inimesi võõrutanud liigjoomisest ja suitsetamisest – pole aega ega isu end säärase pseudotegevuse peale kulutada, mis ülendamise asemel alandab. Ma ei pea silmas karsklust, vaid sihitu mulistamise ja tossamise märkimisväärset vähenemist – haisvates ainetes kümblemine pole enam elu sisu. Seda võib mõnikord kontrastiks ja rütmide vahelduseks teha – aga kes sellesse takerdub, on väljasurija.
Mõtestatud töö ja õnnelik pühendumine toniseerib inimesi nii, et erinevus kahe inimtüübi vahel süveneb üha. Need, kes on ise toonuses ja nooruslikud, panevad üha hüüatama – issakene, sa lähed järjest nooremaks! Need teised longuvad eemaletõukavateks. Igas mõttes. Ongi selline fenomen, et toonuses inimesed mõjuvad ka oma ümbrusele toniseerivalt ning nende lähedust otsitakse – need teised püüavad toonuses tükke mõnda aega puukida nagu vampiirid, ent pöörete sageduse vahe kasvab nii suureks, et mahajäämus ei lase isegi vampiir olla.
Seni arvasin veel, et niisugune sikkude-lammaste kahestumine on ajutine ja juhuslik ent just selle suvega on selgeks saanud, et nii jääb. Ja aina enam need käärid kaugenevad.
Üks ütlemata toniseeriv ja ilmekas näide oli mu teekaaslaste Pille ja Jaan Soplepmanni ühine 45ndate sünnipäevade pidamine Käbliku puhkemajades Tartu ja Võru vahel Saverna kandis paksus metsaas maalilise järve kaldal. Seda niikuinii, et need Käbliku talu majad on superkihvti välimusega – palk ja roog ja mõnu ja ilu. Ent kolhoosi lõikuspeo stiilis korraldatud väljasõit ise näitas palju head ja ilusat. Arstid ja ärimehed, teadlased ja tegijad – kõik olid kostümeeritud, lainel ja õiges rütmis ning just selles eksistentsiaalses kõrgtoonuses, millest eelpool rääkisin. Needsamad inimesed on varasematel aegadel üsna uljalt tina pannud ja ennast otsides loksunud. Nüüd on kogu sõpruskond – aga sõpruskond teatavasti moodustubki ühesugustest inimestest – end leidnud. Teaduste doktorid ja 40aastasena pärast äripausi arstina jätkanud elukunstnikud. Arhitektid ja ämmaemandad. Kõik oma sõiduvees ja kauneimas konditsioonis – kusjuures see pole sugugi illusioon, mis arvatavasti võib kaasneda oma enese vananemisega. Jääd vanemaks ja tundub, et ümberringi on üha rohkem noori inimesi – sest vanuse piir ronib koos su enesega ülespoole. Aga need lõikuspeo omad on minust oluliselt vanemad – tendents n selline!
Kui Käblikus jäi viktoriinidest-spordivõistlustest-tantsust-möllust mõni hetk üle, leidsin metsa vahel jalutades… hobusejäljed. Mõistagi oleks võinud pererahva käest ka niisama küsida, kas ja kus neil tall on. Ent väikesed hobusejäljed – ilmselgelt ponimõõdus – mis viisid koplist peahoone nurga taha, olid lõbusam ja toniseerivam orientiir. Maja taga nii suures tallis, kus võiks vabalt olla oma kümme hobust, elab praegu kaks. Kentu ja Bella. Käivad oma väheldastes tõmmudes isikutes vabalt boksi tagauksest koplisse ja tuppa ja näitavad kundedele hobust. Väikest ja kompaktset eesti tõugu hobust, täpsemalt. Niisugused lühidad mõnusad kohtumised annavad elule jumet.  
Kui käisin Otepääl – veel proovide ajal – vaatamas pärimusteatri Loomine algupärandit “Pärija” (Triin Sinissaar kirjutas, mamma Rüütel nõustas) vaatamas, vapustasid mind just needsamad toniseerivalt toonuses isikud, kelle olemasolu ja kujunemise massilisus on mu selle suve avastus. Ma ei tea, milline sai olema Otepää linnamäel just praegu õhtuti näidatava lavastuse kunstiline väärtus. Sisu oli tal – nagu võite lugeda meie sõbra Naistemaailm.ee riputisest – tõsiasi, et alfaisased teevad rahvusest olenemata pärija. Kes tegijam, selle naised valivad – ja-või sellele antakse naisi valida. Või võtavad jõuga –ja teevad pärija. Seda fenomeni pole vaja hobuinimestele pikalt selgitada. Tore on, et elu seaduspärad kaaluvad Otepää lavastuses üles tavapärase tulega-mõõgaga soig-hala, mida Eesti ajaloost kõneldes rutiinselt ögisetakse ja öögatakse. Otepää legendidest koku õmmeldud fragmentaarium hõlmab Otepää kandi talude käsitööd ja toiduvärki ja asi õnnestub üsna kindlasti.
Ent mind jahmatas linnamäe nõlval mind oodanud Sirje Ginter. Ta on 51aastane, ammendunud suhtest vabanenud, Otepää kultuuri juhtides omas elemendis – ja nägi välja, nagu tavaliselt 30aastased. Reibas beibe, kõige paremas mõttes. Toonuses ja toniseeriv. Täiesti paranormaalselt noorenenud. Ja teine samasugune oli sakslaste alfaisast kehastav Eero Spriit. Ta hakkab saama 60aastseks, aga üle 40 ei pakuks. Rühikas ja lihastes, rahulolev ja särav – omas elemendis, õiget ja meeldivat asja tegemas. Veel enam – ka lavastajal Raivo Trassil olid seal kiriku ja köisraudtee vahel kõige sinisemad ja klaarimad silmad, parim vorm ja toonus, mis ma tal Reliikvia-filmi aegadest näinud olen. Toona oli toonus tingitud ealistest iseärasustest. Nüüd on trimmi ja laengusse minek tingitud sellest, et Raivo on ilmselgelt jääjate ja tegijate poole mees.
Järgmiseks krahv von Bergi kuningriigi aladel asuva villaveski tegelikud käitajad. Selge, et see on Heiki Kranichist vägev, et ta villaveski ostis, selle ümbruse võsast puhastas, veskisse tegijamehe palkas – ja Heiki ise on aspekt, mis aitab reaalselt toimivat veskit lambakasvatajatele teadvustada. Müües seda meediaväljaannetele. Kui meedia kajastab, teavad lambakasvatajad, et Sangaste villaveskisse saab villa viia ja lõngaks teha – ja museoloogilisel pärisveskil on mõtet.
Tegelik toonus ja toniseeriv jõud on aga hoopis selles perekonnas, kes aastast 1700 kopikatega pärinevat villaveskit hooldab ja käigus hoiab. Neeme Jääger on selles veskis üsna sõna otseses mõttes sündinud. Tema isa oli veskimees, kelle tööpingi taga nüüd Neeme mutterhaaval unikaalset tervikut kõbib. Ta töötas puidufirmas täppis-oskus-meistrina, kui Heiki ta veskimeheks kutsus ja seega vastutuse Jäägrite kolmelapselise pere üles kasvatamise eest enda peale võttis. Tõsi, seda vastututust jagab pereema Kai, kes on käsitöö ja kodunduse õpetaja – annab Sangaste noorsoole eluks olulised oskused. Ja oma kodu on Jäägrid nii kihvtilt kujundanud, et on kahe peaministri auhinna kauneima kodu eest pälvinud.
Mis aga on selle idülli – ja mitmendat põlve villaveskimehe jõudmise juures oma päriskohta – puhul kõige toniseerivam, on selle pere elulaad. Nad töötavad mõnu ja pühendumisega oma ametis – ja õhtuti müttavad koduaias-majas, kasvatavad lastele tervislikke juurikaid. Ei huvitu seltsielust ega lõbutsemisest, sest nende selts ja lõbu on nende endi leitud ja loodud lätetel. Neeme saab toonuse sellest, et lambavilla polegi vaja selleks värvida, et saada vaimustavalt erivärvilisi lõngu. Ta on välja peilinud, et viis protsenti koeravilla annab lõngale tervislikkuse ja eksklusiivsuse, mis võiks ka prominendiprouad kuduma meelitada. Ta on esialgu kasutanud villakuks omaenda perekoera. Ent kui palju on Eestis bernhardiine ja kaukaaslasi, muid karvaseid villakoeri, kelle karvu pole kammimise järel absoluutselt vaja ära visata! Kui õnnestuks inimeste teadvusse sisestada Jäägrite toniseeritud veski olemasolu, hakkaksid koerakarvad ilmselt prügikoti asemel kogumiskotti kulgema ja veskile sõitma. Minu jaoks aga on kohtumised Jäägritega toniseerivad just selle elulaadilise täpsuse ning näite pärast, kuidas maailmalt väga vähe tahtes tegelikult palju saadakse.
Sügav kohalejõudmine kaheks jagunenud Eestist tuli mulle endale koju kätte – kui Kassinurme Olly-katuste paigaldajad kahekesi napilt viie päevaga mu rannatare vana katuse maha võtsid, uued aluskihid ja ribid püstitasid ja plekiga kroonisid. Selline vpustavalt kiire toimimine oli tingitud sellest, et nood kaks parimais aastais meest ei joonud töö ajal õlut – nagu enamus tüüpe, keda olen seni ehitamas näinud. Lonks ja nael. Ent neid lonksumehi ilmselt enam ei palgata – järelikult on nad töötegemise mõttes välja surnud. Täiega teise poolde kolinud. Esimeses pooles on lonksudeta töömehed. Veel enam. Suitsupausideta ka. Kuni päevavalgust ja jaksu, annavad pihta – mis iganes töö see on – ja kuna töö meeldib, ei vaja ka pärast tööpäeva kustutamist, vaid lihtsalt magavad end järgmise päeva sooritusteks taas värskeks. Nood teised jäävad poodide juurde plärisema. Kustkohast õlleraha saavad, ma küll ei tea. Ei küsi ka.
Hoopis nonde katuseseppade pealik Erik Konno küsis minu käest, millest peab alustama hobuste võtmist. Sest tema jaoks tuli selle suve teadmine ja äratundmine kätte minu tagaaiast. Kui ta käis oma olly-kollide tehtud tööd üle vaatamas, vahtis hobuseid – ja hobused teda. Küsis, miks. Vastasin, et nad töötavad meie perekondlikus tööjaotuses lapsehoidjatena ja mu enese akude laadijatena. Et jõuaksin toita neii neid kui karja ülejäänud liikmeid. Mispeale see viikingi nimega mees, üks kenamaid alfaisaseid, keda näinud olen, läks koju seda ideed seedima. Tema vaikimisest järeldasin mina siin, et ta pidas mind segaseks. Nagu enamus loomakaugeid. Aga me järeldamegi sageli täpselt tagurpidi.
Mis nüüd muud, kui et saadan talle emand Nõva väiketallide raamatu. Viin ta erinevaid hobuseid vaatama – arutasime, et kolm omamaist tõugu oleksid kõige kõnealusemad. Valime talle sobivad kaks välja. Anname hobusepidamise raamatu ja kiire sõbrameheliku loengusarja. Ja sügisel on Erikul kodus kaks hobust teda ja ta peret toniseerimas.
Siinkohal olnud kolm punkti tähistas kaost ja vart. Just siis, kui mõtlesin, et mu jutt kahest Eestist on räägitud, algas parmupaanika. Eile just pidasin Erikule pika kõne sellest, et vabalt ja loomulikult peetud hobustel reeglina haigusi ega probleeme ei ole… Hea, et ta meie idülli vaatlema sel hetkel ei sattunud, kui järjekordne parmupaanika vallandus. Eile õhtul ehmatasid mu hobused naabritel külas olnud terjerirakatsi peale – panid kümme hullu ringi ümber maja, enne kui mul nad sülle püüda ja maha rahustada õnnestus. Täna tõi kuum tuuletu ilm tuhat parmu. Rodeo lõppes ülepeakaela meres, misjärel pistsin auklikuks pistetud muuksid oma väiketalli varjule… Huvitav, mida teevad ilma varjualuseta rannakarjamaid hooldavad hobud sellistel puhkudel? Kihutavad ja püherdavad, kuni vihma hakkab sadama või parmud ööseks tuttu lähevad või? Asju, mida Erik hakkab endale koju kutsutud toniseerijatega koos elades õppima, on must miljon. Sõber saab järje peale aidates küll suurema osa ära õpetada – aga elu ise toniseerib meile kõigile iga päev uusi ja huvitavaid koolitunde. Õnneks oleme noored, traksis ja toonuses, pühendunud ja Esimese Eesti Omad!       


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat