Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Katkutud kergendatult Ohekatkusse ohkama!


 

On veel üks koht, kuhu saab hoiule viia need hobused, kes on suurlinlikust või ülinõudlikust tallielust ja-või tippspordis tunglemisest vaimselt ja füüsiliselt väsinud. See väike tall, mis on nüüdsest avatud väikesele kogusele vaevatud voonakestele, asub 70 kilomeetri kaugusel Tallinnast, Keava mõisa lähistel Raplamaal. Seda peavad raamatupidajatest amatsoonid Margot Kähar ja Meeri Hermann ning see hobuste lasteaed kujunes täpselt sama loogiliselt ja spontaanselt, nagu kõik tolle naistedünastia ettevõtmised. Olgu öeldud, et need ettevõtmised on suhteliselt vastupidises järjestuses tavalistega võrreldes ning tavamõistuse seisukohast hullumeelsed ka.
Turvakodu ja toibumispesa kujunes sellepärast, et oma kahele hobusele sai kodusesse rantšosse tall ehitatud. Arhitekt Nõva raamatuke “Väiketallid” kenasti kõrval. Ja juba praegu võimaluste liiaga. Tungiva tunglemise puhul on võimalik praegust lihtsat talli muudkui järjest pikemaks ehitada. Maid on palju ja söödaostmise-sõnnikutahtja liinid kenasti ees ja sees. Tallivajadus tekkis Margotil ja Meeril endal sellepärast, et rõdul oli Pipi kombel jabur hobuseid pidada. Liiga kaua. Alguses see just nii oligi.
Sündmuste ajaline järjestus oli selline, et paar aastat tagasi läksid ema ja tütar Margot ja Meeri üsna korraga meestest lahku. Ehkki valest elukaaslasest vabanemine on kergendus ja eeldus edasiminekuks, oli säärasest kaheraudsest kogupaugu kombel vabanemisest ikkagi resonants ja depreka laine. Valtu nõelravija ütles, et äkilise ülemineku taagast aitab üle hobune. Margot ja Meeri leidsid kohe ühe laudas lõas virelenud poni. Kärnas ja õnnetu. Leidsid just samamoodi lambist, nagu nüüd on juba kaks võõrast suksi spontaanselt kujunenud turvakodus jalule aidatud ja uutesse kodudesse vahendatud. Poni Engel paranes ja kosus ja elas rõdul – ega olnud erinevalt tavalisest karilooma loost sugugi õnnetu, et ta oli ainus hobulane. Milline kodu!
Selle kodu lõid M&M just tänu Engelile üles. Kuni naised olid valede meestega abielus, ootasid nad, millal mehed panevad vee sisse ja solgi välja, millal saab sauna ja pesumasindada. Ei oodanudki ära. Pikalt saadetud meestest üks jättis naistele poolemiljonilise kasiinovõla ja vedas oma alkohoolseks pööranud kere noorema ja vaprama juurde. Eks ta lisaks talumatule ja sobimatule elukutsele ka sellepärast joogist ja ruletist sõltuma pööras, et nonde amatsoonide majapidamisse on väga raske mahtuda ja sobida.
Nad on tugevad, oma raamatupidamisfirmaga isemajandavad ja tekitanud sellise kodu, millest iga väike tüdruk – eks nende endi Hedvika samuti – ainult unistada võib. Massiivne mööbel ja kaminad, kiiktoolid ja padjad, sepised ja pühapildid. Tuleb tunnistada, et daamide rantšost vaimustumise juures pole ma päris objektiivne – neil on umbes kolmandik täpselt samasuguseid asju, nagu mul endal. Ja kolmandikku sellest, mis neil on, tahaksin ma endale – ning külaskäigust inspireerudes soetangi, kindel see!
Ma ei kujutagi ette, kui kõva kunn ja alfaisane see mees olema peaks, kes nende nunna-rantšosse üldse sobida võiks. Mõlemal naisel on katuseorvas kuninglik voodi. Riidekapp tulvil kantritantsu rõivaid, sest nad on – lausa sümboolselt individuaalse ja iserõõmsa - linetantsu fännid, palju võistelnud ja võitnud ka. treppide käetoed-varnad hobuvarustust täis, sest loomulikult on nüüd Hedvika Engeliga – ja ema-vanaema teise hobusega – ratsutama ka hakanud. Ja mitte sedapidi loogikaga, nagu enamasti – mõnes tunnitallis trennis käimine viib hobuse ostmiseni. Ei, saab ka sedapidi, et kui hobune on kodus, siis hakkad huvi pärast proovima. Just nagu see skeem, et kui on tall, teed varjupaiga – ja mitte see tavalisem kurss, et enne teed projekti ja taotled rahad, siis hakkad talli ehitama… Mis pole ka halb. Aga lihtsalt teist pidi on.
Pedantsed-imposantsed töönurgad on kummalgi naisel vaatega loomadele. Emal hobusekopli ja tütrel koerteaediku poole. Seal koerteaedikus on neil kuus volaskit. Viis bernhardiini – nii pika- kui lühikarvalist – ja kaukaasia lambakoer, kellega vastastikku valitseb bernadel täiuslik vihkamine. Mistõttu kevadel, talli ehitamise aegu, kui bernad ja kaukaasike kogemata kokku said, puhkes selline purelus, et vapustatud Margot kargas vahele. Ja sai igast küljest ise sedasi pureda, et käed-jalad on sajast kohast õmmeldud – aga juba saab linetantsida! – ja hullunud kiskjate käes otsast hammustatud sõrm õmmeldi tagasi – saab juba tööd teha ja autot juhtida, ehkki veel on tuim ja liikumatu.
Sellised asjad juhtuvad. Siin pole midagi kommenteerida ega ohkidagi. Mis te teeksite, kui teie penid üksteist murravad? Selge, et tagantjärele jutustate aiakastmisvoolikust ja luuavarrest. Aktsiooni harjal toimite. Pärast traageldatakse. Ja toibutakse. Ja see käib umbes sama jumalikul kombel, nagu naiste toibumine meeste jäetud võlgadestki.
M&M kinnitavad, et nad ei mäleta. Ei mäleta, kuidas äkki nii palju töid pakuti, et neil õnnestus nii kiiresti teenida tasa poolemilline võlg, maja lõpuni ehitada, tall püstitada – aga Jumal andis tädidele need tööd, sest neil oli väga vaja. Ja ki tööd said tehtud, siis nüüd enam ei mäleta. Tagasiõmmeldud sõrmega on sama värk. kusjuures dünastiaga hommikukohvi jagav, nende jalge ees suveidüllis külitava mära Eloga on muide sama müsteerium. Tammiku tallist anti hboune naistele üsna allahinnatuna. Et vigu na palju, millekski ei kära. Aga tal on nende juures välja kasvanud nii nõgus selg kui lame kabi. Nii et tütarlaps on paaritatud täkk Vend Voitkaga.
Mis nonde eesti tõugu E- ja V-täheliste päritollu ja muusse hobuinimesi huvitavasse puutub, siis M&M ei huvitu. Mul on muide ka üks tuttav hannoveride kasvataja, kes ütleb – ei huvita! Need põlvnemised ega esivanemate teened. Huvitavad siin ja praegu oelvate hobuste omadused ja hea käekäik. Mitte tüüp-hobundajalik aretamise-olnud-omaduste möga. Huvitab meeldiv kooselu koerte ja hobuste kui pereliikmetega. Mitte kasu ega kaalutlus.
Kaukaaslased on küll jah kurjad – ning bernhardiinid omakorda pikaldased ja kohmakad – loomad. Aga kaukaaslane on intelligentne ilus vaim, kellega on tema delikaatse esteetika tõttu kaunis koos elada. Ja bernad on… lihtsalt omad. Hobustest on aga kodu ja isiklike hingede korrastamise-tasakaalustamise-maandamise kujul megakasum kätte ära saadud. Nüüd tulgu teiste tallide ja perede hobused ka puhkusele.
Avastasin just äsja ühe õpetliku kogemuse põhjal, et need hobused, kes taastumist vajavad, ei pruugi sugugi pärineda ainult suurtest tallidest ja spordist. Ka väikelinna tunnihobused – kohati vist tegelikult need eriti – vajavad taastumist ja tagasi normi austamist-poputamist. Ja nende äraaetuses süüdistada pole nagu kedagi – hea, et lapsed nii massiliselt tallides käivad ja loomade lähduses liikumist oma süvakihtidesse saavad.
Mul käisid külas üks isa ja poeg. Poiss on juba üsna mitu aastat ühe väikelinna keskmise suurusega – umbes 30 hopsi – tallis trennis käinud. Isa ratsutab ka pühapäeviti. Ja mul külas olles ratsutas ka poiss mu tütre lillelise poniga. Esimese pooltunni, mil isa polnud läheduses, lustis nooruk poniga mõnusasti – koostöö sujus ja mõlemal oli mõnus. Aga siis, kui minu meelest oli just hobuse maha jahutamise aeg lähenemas, läks isa platsi äärde vaatama, mis tehakse. Ja papa tunnustust janunev poiss sundis juba jahtumise rütmi kulgevat poni uuesti galopile, veel hüppama… Hobune ei tahtnud ja ei jaksanud enam. Isa muigas, et mis sest trennis käimisest kasu on, kui ponigagi hakkama ei saa – pane nüüd! Ja isa armastust janunev poiss võttis ähmi minnes üle selle, mida oli tallis õppinud. Hakkas keset mu koduhoovi minu poni peksma. Kui otse ja ilustamata väljenduda. 
Nüüd on meil kutiga asjad selgeks räägitud. Ta on Monti kaelas oma inetuse nuttes andeks palunud. Ja me arutasime poisiga, kustkohast ta sellise käitumismustri peale tuli, et väsinud looma koostöö ja rõõmu asemel udima hakata. Ta ütles, et selles väikelinna tallis, kus ta trennis käib, ongi niimoodi kombeks. Tunnihobused elatavad treenerit. Treener on armas inimesetükk – mu meeldiv tuttav – aga tal o n vaja kiiresti ja jõuliselt noorhobusest tunnihobune ja pujäänist usaldusväärne mõmm saada. Ja ta teeb seda jõuga. Kiire on. Närvid on läbi. Ei jaksa hellitada. Mis hommikukohvi hobustega või headöödmusi – mitmekümnepealine tabuun vajab karmi kätt, et panna ta tööle iseenda elatamiseks. Lisaks peksavad oma ratsusid ka sporthobuste omanikud, kes selles tallis hästi tüüpilisel kombel bokse rendivad. Ratsult on vaja result kätte väänada – peksuga saab. Kiiresti. Aasta pärast müüakse hops maha. Aga tallis treenivad lapsed ju näevad – hobuselt saab pekstes tulemusi. Kui lapsel veel kahju hakkab, ütleb treener – mida sina üldse hobustest tead? Ja sportlasest hobuomanik – ise tean, mis teen, minu loom ja minu rosetid-medalid! Ja siis hakkabki isa tunnustust janunev laps ka teise pere liikmena peetavat poni kui isiksust mingi tunnitüki ja tippkamikadze kombel ta enese kodus nüpeldama.
Arutasime poisiga loogiliselt, mis hobusega toimub, kui teda hirmuga tööle aetakse. Õpetasin teda hobust masseerima, lihaseid-kõõluseid naha alt leidma ja tunnetama. Näe, kui loomal on hirm, on lihased krampis – see kulutab ja lõhub kõõluseid ebanormaalselt. Mis omakorda retsib ära liigesed. Ja nägemist – palun järgmine! Poiss sai äkki väga selgelt aru, mida tähendab hobuse kohtlemine pereliikmena, mida liinitöölisena kasutamine – kui sellest hobuseraisast oleneb su laste toit ja pangalaen, näiteks. Poiss sai aru, et suure talli mentaliteedi ja stiili muutmine pole võimalik – see on, nagu on. Aga ta ise palus luba veel tulla koju, kus on see teine moodus ja mentaliteet. Tahan kutile näidata ka meie treeneri Annika Õkva tööstiili. Mis välistab ka hulgi ja raha eest töötades viha ja vägivalla, nüpli ja kisa hobuse peale.
Nojaa, aga eks eelnevast loost järeldub omakorda, et tegelikult oleks ka tunnihobustega suurtes tallides ratsutamas käivatel lastel vaja vahepeal niisuguses rahulikus ja jõuliselt normaalses kohas ratsutamas käia, kus suhtumine hobusesse ja endasse, ilma ja elusse loksub normi. Kus endalt ja teistelt ei püüta kiiruga maksimumi välja peksta, nii et kõik kipub nii hingelises kui ihulises mõttes kasti sattuma. Nii otseses kui kaudses mõttes. Õnnetult ja enneaegu. Vaadates väiest amatsooni Hedvikat bernade ja atv-ga askeldamas aimasin asja, mida M&M ise veel ei tea – kui hobuseid saab ohkem olema, saab tulema ka lapsi. Taastuma, rahunema, inimeseks õppima. Aga seegi on loomulik, et mina nägin ja aimasin asja, mida nad ise oma spontaanses kulgemises ei tea – me olemegi üksteise eludes sõnumitoojad. Vaatame kõrvalt, tõlgendame, järeldame – ja ütleme asjaosalistele endile asju, mida neil on ülioluline teada, aga mida nad oma elust läbi jalutanud sõnumitoojata ei teaks.     
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat