Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Treikumehe koorumine riikriigis


 

Kõigil on lihtsam, kui teatud asju ajades järgitakse ühesuguseid seadusi. Nii loomade kui inimeste karjas tuleb seadusetusest või reeglite rikkumisest suur jama. Varem või hiljem. Seepärast lubasin jõuluvanale, et sel aastal soetan endale õige kategooria juhiloa selleks, et juhtida hobuste vedamise treilerit.
Mis seal salata, eks nii setukaid kui musisid, hinnalisi kui tarbesukse ole veetud oma kümme aastat ka lubadeta. Ent uuemal ajal on esiteks läinud karistused nii kuuetonniseks, et mõistlikum on investeerida lubade kõvendamisse kui trahvi maksta – teiseks võivad korrakaitsjad lasta maanteel haagise tagant lahti nööpida ja hopad maha võtta. Kujutate seda olukorda ette? Ja kolmandaks süveneb isiksusliku küpsemise käigus arusaam, et reeglid on inimestevahelise elu korrapärastamiseks ja ühtlustamiseks. Kui ma eeldan, et mind koheldakse reeglite järgi, pean ka ise reegleid järgima. Küla ja koer. Mets ja kaja. Lihtne. Neljandaks ei saa lahjade lubadega üle piiri, kui kopsik on kanni taha haagitud. Viiendaks ja kuuendaks.
Mul on paar tuttavat juba seda rammusat trahvi maksnud. Mu üks tuttav pääses lubadejama pärast napilt surmast. Kuna tal ei olnud õigeid pabereid, pani ta raske veosega haagise vedamisel rooli semu, kellel olid piisavad load, ent kes ei osanud absoluutselt järelkäruga sõita. Rallis kogu karavani libedaga peaaegu kummuli, mispeale too tuttav tegi endale kogu kompoti korraga – treileri, veoauto ja bussijuhi load ka. Kaksteist tonni hind.
Uurisin kohe aasta alguses järele, et Tartus saab treikumehe paberite jaoks end täiendada neljas autokoolis. Hinnad on ühesugused – 2700.- kool, 1200.- kõik lõivud, mis tuleb riigile lubade eest tasuda. Ikkagi odavam kui ükski kord trahvi. Ja väärib küünlaid kasvõi selle närvipinge maha laadimiseks, mis kaasneb valede lubadega maanteed mõõtes. Nagunii kipub politsei märkamine tee ääres tekitama stressi ja hirmu – ehkki peaks sisendama turva- ja olukorra kontrolli all olemise tunnet.
Valisin Selge-kooli, mis kuulub tegelikult ülikoolilinna autokoolide ühte tsunfti – on komplektis Raatuse ja veel paari autokooliga. Nii et loenguid peetakse Soola tänavas Selge ruumides, aga kaheteljelise piduritega kopsikuga sõidutunde tehakse Raatuse autoga.
Loengu pidas meie kaheliikmelisele rühmale märtsi lõpus Toivo ning sõiduõpetaja oli mul Kaupo. Toivo andis kätte kümmekond lehekülge eeskirju, mis kehtivad ekstra haagisega sõidu kohta. Näitas paar videot, mis juhtub, kui liiga väikese auto taha haakida liiga suur haagis, kui valesti manööverdada – ja video neist vigurtagurduse harjutustest, mida tuleb teha eksamil. Tegin paar teooria proovitesti – millega kogu oma 15aastase juhistaaži juures ülihoogsalt põrusin. Uskumatult palju valesid vastuseid.
Otsustasin olukorra parandada liikluseeskirjade ostmisega – võtsin tolle viiteistkroonise lühikese, konkreetse ja asjaliku variandi, millest peaks nii eeskirjade omandamiseks – kui ammugi kinnistamiseks-täiendamiseks kuhjaga piisama. Ega aimanud, et olen selle väikese asjaliku brošüüriga hukule vastu minemas. Ega saanud ikka veel aru, miks nii mitu mu sõpra-tuttavat olid küll kooli läbinud – just sama moodi, paar tunnikest kuulamist-videoid-prooviteste, ja koju raamatut lugema – aga polnud eksameid tänini sooritanud ega lube kätte saanud. Juba ligi aasta. Kusjuures aasta möödudes aegub kooli paber. Justkui see paber näitaks midagi eriti epohhiloovat inimese võime kohta seniste B-kategooria lubadega sõita või eeskirju juurde lugeda.
Sõiduõpetaja sai mu esimese poole õppesõite – kolm korraga – mulle võimaldada alles mõni nädal hiljem. Selgus, et õppesõidu maastur koos järelhaagisega ongi defka. Teise poole sõite sain veel ligi kuu hiljem. Mai alguses. Aga minul oli ju olnud lootus suve alguseks õige doku välja teenida ning reeglitekohaselt oma hopsid suveks koju Eedeni aeda kangutada. Nõnda olingi maikuuni justkui koolis – mingi osa energiast ja hingerahust kogu aeg selle soorituse all kinni, ilma et midagi toimuks.
Mul kujunes millegigi-tegemise rituaal – ARKi koduka demotestide lahendamine. Alguses kobalt. Siis juba une pealt veatult. Oli vaja sellesse loogikasse ja tasandisse siseneda ja kehastuda, ja juba hakkas minema. Ausalt öeldes ei toimunud hoopis õppesõitudega mu asjad Tartu laululava kõrval parklas kuigi lopelt. Esimese kolm-tunni käigus avastasin, et kui sul on kõrval teiste pedaalidega ajud, muutud täielikuks bimboks. Ei mõtle. Ei mäleta. Ei oska. Justkui 15 rooliaastat ega tuhandeid treileriga kilomeetreid poleks olnudki. Vigursõit, mis tuleb eksamiteks omandada, sisaldab täisnurga all kitsukesse postidevahelisse boksi tagurdamist ning linnasõidu käigus tee äärde tagurdamist. Sentimeetritega mängimist, ühesõnaga.
Esimesel harjutusel suutsin pedaale ja rooli hallata-vallata üksnes Kaupo käskluste järgi. Ta soovitas mul omaette harjutada – postid koridoriks panna ja oma treileriga proovida. Ma vedasin selle asemel paar korda hobuseid ja liiva. Tagurdasin talliuste vahele, manööverdasin külateedel, turnisin karjääris. Kusjuures hobutreiku tiisel on oluliselt lühem kui õppesõidu omal, mistõttu sellega on tegelikult palju jamam tagurdada – läheb kohe kääri, kui kobistad. Mida sel juhul just väga ei taha, kui sul juhtuvad hobused peal olema ja iga vigadeparanduse ajal kükke ning kätekõverdusi tegema.
Teisel harjutusel selgus, et elulistest sõitudest ja vahepealsetest kümnetest manöövritest pole harjutusplatsil halligi tolku – täisnurga all prakku pugemine on midagi väga muud kui normaalne manööverdamine. Kaupo ütles, et laseb mu koolieksamil küll läbi, aga riiklikul ettenäitusel sama autoga ei hellitata – eksamineerija läheb autost välja ja mina võimlen seal üksinda…
Tegelikult selgus juba koolieksamil, et selles just uba ongi. Edu võti. Läksin mai lõpus kooli sõidueksamile – ei, mitte koolisõidu eksamile, vaid autokooli sõidueksamile – leppimisega, et kuigi Kaupo laseb mu läbi, ma tegelikult seda ülesannet ei… Aga õpetaja läks eksamil autost välja. Mispeale mul plaksas kupli all kõik paika – häh-noh, samasugune treiku ju, nagu see, millega ma kogu aeg ringi siblin, ainult et lihtsamini manööverdatav – nii vasakult kui paremalt tegin täisnurga all boksi tagurdamised ainsagi paranduseta – ja nägemist!
Aga siis ma alles nägema hakkasin. Kõigi koduste testilahenduste kiuste kukkusin teooriaeksamil mastaapselt läbi. Hävisin mehhaanika-füüsika ning kindlustus-trahvitariifide otsa. Enne teisele katsele minekut ostsin paarisajakroonise kopsaka liiklusõpiku. Selle asemel, et lugeda raamatuid – mida mul kuhjus lugemislauale juurde ja juurde – mille lugemine on minu eriala ja pühendumine ja tarvidus, lugesin liiklusõpikut… Ja kukkusin uuesti läbi.
Võinuksin juba esimese prantsatamise järel Toivole helistada. Ta andis mulle autokooli koduka salasõnad, mille abil pääsesin ligi õppematerjalidele. Lugesin ja omandasin – ja mu tegeliku tegevuse virn kuhjus edasi lükkudes, nagu lumepall ja katastroofi vall. Läksin närviliseks ja masendusin ja karjusin laste ja loomade peale ning üldse oli kogu mu kari järsku mingi kuradi autokooli terrori alla sattunud.
Kui sul on mingi asi hinge peal ja käsil, tõmbad seda teemat ligi – üks tipp-poliitik ütles, kui tänaval kohtusime, et kavatseb kirjutada autokoolide maffiast. Et samal ajal, kui tänavatel laamendab uskumatult käpardlikku ja jõhkralt oskamatut kaadrit, kotitakse autokoolides ja eksamitel kenasid inimesi – kasseeritakse üha lõivusid, sest eesmärk pole inimeste sõitma õpetamine, vaid raha kätte saamine. Avastasin, et – nagu iga eriala – on ka autokoolide ja –õpetuse maailm, nagu tõeline riik riigis. Omaette mull, kus on miljon probleemi ja intriigi ja raha jagamist. Selle riik riigis süsteemiga kokku puutujad, kellele käib mööda magu, et autokoolimaffia eesmärk on kalõmmi kogumine, mitte õpetamine, võrdlesid seda riikriigis süsteemi muude maffiatega. Näiteks sellega, kuidas ravimfirmade premeeritavad arstid kirjutavad välja just isand-firma tooteid. Või sellega, kuidas prügiveo ja sibifirmad oma riikriigis poomisnööri oma monopoliseeruva lõana koomale tõmbavad.
Tipp-poliitik oli tige, et samal ajal, kui meie tänavatel-teedel sureb inimesimassiliselt, nagu kärbseid, nöögitakse neid eluvõõrastel ja mõttetutel, haigelt kulukatel koolitustel ja eksamitel. Taanis saab sõiduautojuhist treikumeheks kooruda tahtev sohver paarkümmend tundi reaalset sõiduõpet – mitte vigursõitu ega fiktiivseid videovaatamisi, vaid tegelikku sõidu – ega pea end oma praktika ja kogemuste otsast enam liikluseeskirjaga kottima. Näiteks.
Pärast koolimaterjalidele ligi pääsemist läbi salasõnade – aga mille eest ma koolile see kuradi kolm tonni ikkagi maksin, ah? – tegin koolieksami ära. Napilt enne tunnistuse kätte saamist juba täitsa mai lõpus helistas autokooli sekretär ja ütles, et mu on esmaabikoolitus läbimata. Oleksin selle peale peaaegu ise esmaabi vajanud. Esiteks oli mul kolm-neli korda eksami tegemisest – samal ajal, kui mingi tropistik vabalt tänavatel killerdab – pehmelt öeldes lampideni. Teiseks sain ma ülikoolis medõena nooremleitnandiks. Kolmandaks läbisin esmaabi kursused seoses relvaloa saamisega. Ja neljandaks polnud mul vähimatki isu kogu selle riikriigis formaalia otsa veel mingeid kaelatugesid ega žgutte mässida ega n…ssida – kulukate kursuste eest maksta ega aega kulutada. Leekisin politseisse ja tõin sealt tõendi, et olen läbinud.
Ja saingi koolitunnistuse!
Mai lõpus. Olles matka alustanud veebruaris… Nojaa, ja need mu teekaaslased, kes aasta tagasi kooli läbisid (ehk siis kalõmmi maksid ja näputäie materjale said ning koju õpikut lugema suunati…) – pole neid eksameid tänini ära teinud. Nõnda et andam aegus ja oodatakse uut! Nonsenss.
ARK kujutas endast pärast kogu seda nööki tõelist pehmet maandumist. Esiteks ütles mu dokumente vastu võttev spetsialist Galina Tuisk, et töötas Päriveres aastaid koos Andres Kallastega. Teiseks ütles peaspetsialist Harri Aas, et kui tema noorena kolmevõistleja oli, vedasid külamehed sportlaste jaoks hopse veoauto kastis, mis treilerid… Ja kinnitas, et tänapäeval tavatsevad hobuinimesed raharahva eest ka nende hobuseid vedada, sest raharahvas vihistab seisusele vastavalt nii, et hopsidel on sääred katki ja ninad verised.
Riigi – nüüd juba enam mitte riikriigi – eksamile pääsesin juuni keskel. Ja tegin selle ühe hingetõmbega ära. Mispeale mul tekkis lisaks kergendusele ka vihasööst autokooli peale – miks on neil seal vaja inimesi sedasi solgutada ja kalõmme kasseerida? Naiivne küsimus muidugi. Riigi sõidueksam oli – tänu sellele, et Kaupo tõi vaatamata puhkuseajale va õppemaasturi ja kopsiku – juuli alguses. Selle tegin ära ilma rabistamise ja pabistamiseta, kuna Harri lasi mul ülesanded ära teha sundimatu vestluse käigus. Kirjeldas, kuidas tal ükskord treener Alba Rästaga Ülo Kepi juurde võistlustele sõites veoauto kastis hobune tagasõitja signaalitamise peale sedasi ette sööstis, et jäi kõhuli kabiini katusele, jalad akna ees tilbendamas – ja pedagoogiliselt oli elulisi jutte ajav eksamineerija suurepärane nähtus. Ei tekkinud krampi ega ähmi. Tekkisid uued juhiload.
Alustanud aasta alguses kolgatat eeskirjade-kohaste lubade poole sain nad siis keset juulit kätte. Juuni alguses vedasin hobused koju, kaasas koolitõend. Ja kummastus selle üle, kuidas teised hobuinimesed küll tahavad ja suudavad. Igal nädalavahetusel pakivad nad hopsid endale peppu ja sõidavad kuhugi teise Eesti otsa või naaberriiki võistlustele. Roogivad loomad maha ja võistlevad ära ja tuututavad tagasi. õudne! Hobutreileriga sõitmine on kõige pinevam ja närve närivam meelelahutus üldse. Meie konarlikud, kohati olematud teed. Ogarad vastusõitjad ja mööda-undajad. Pikk tee, mille käigus tüübid tüdinevad ära. Mu lillelist poni Montit on professionaalsete ahelsõlmede ja vilunud võtete abil kinni sidunud kolm erinevat vilunud hobuinimest. Eranditult alati on ta pika sõidu lõppedes treileris lahtiselt. Alati! Ta pole ohelikku kunagi katki närinud, ikka lahti harutanud. Ja marsib kohe, kui trapp alla lasta, võidukalt maha.
Ent igal hobuinimesel on rääkida üks kuni mitu hullu lugu, kuidas hobused transamise ajal üle vaheseina või põikpuude on viskunud, pikali või istuli kukkunud, end üles poonud või jalutuks mürranud. Huh! Kui neid igal nädalavahetusel Eestimaad mõõtvaid – nagu arenenud riikidele ja elutervele ühiskonnale kohane! – treikusid vaadata, siis tekibki küsimus, kuidas kõik see rahvas ikkagi riskida ja rassida viitsib ja jaksab. Võidavad ju nii vähesed – ja enamus maksab koos suurte musidega maanteel heitlemise võimalusele hullu moodi peale. Selge see – kogemused ja ratsu näitamine ja elulaad ja kõik need põhjendused. Aga ikkagi.
Iseäranis, kui ronid neljatunnise sõidu järel higisena autost välja, lapsed on hobuste pärast metsa- ja jäätisepeatuseta pidanud loksuma, hobustest vähemalt üks on ennast lahti harutanud… Siis lubad, et mitte kunagi enam. Vahid mõistmatult järele neile, kes aina voorivad. Sul tõmbub kukal kangeks juba mõttest, et sügisel on vaja tagasi sõita…
Aga kui keegi kutsuks sind sohvriks, et lähme toome Saksamaalt ühe tulise täku ära… Siis sa võtad nüüd uhkelt oma vastsed load ja lähed, selge see. Ja miks ei võta üleriigilises meedias üles teemat autokoolituse riikriigis formaal-kasutust maffiast, mis laseb mõrvarid liiklusse, aga kenade kodanlaste närvid ja hinnalise aja röövib häbematult ära? Eks sellepärast, et kergendus pooleaastase jebimise eduka lõpu pärast on nii suur. Need, kes ei lõpeta – kel on koolieksamid tegemata või riiklikud eksamid pooleli – ei piuksu sellepärast, et piinlik on ka. Äkki teised arvavad seepeale, et ise oled lollakas, ei saa eksameid tehtud, mis sa vigised?
Ei ole põhjust arvata. Proovige mõni demotest www.ark.ee BE-kategooria lubade tegemise sahtlist ära lahendada. Siis näete, et kogu oma kogemuse otsast ei saa te hoobilt loogika ja laine sellele sagedusele, mida riikriigis ajud eeldavad. Võite perfektselt oma tarbesõitudega toime tulla – aga eksamitel tahetud vigursõitudega hävite. Selles pole midagi piinlikku – sest see on mõttetu ja rumal süsteem. Päriselt ka. Ja see ei muutu. Sest näe – kes hakkama ei saa, vaikib häbelikult ja masendunult, kes sai hakkama, on nii kergendatud, et ei taha enam seda maffiat torkida. Ruttu ära oma enese ellu tagasi nende käest! 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat