Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Mis juhtus Veskimetsas?


Mis juhtus Veskimetsas?
FEI NATION CUP 2008
 
Mart Kivastik
 
Veskimetsas sõideti MK-etappi ja Eesti meistrivõistlusi korraga. Täiesti nutikas plaan. Nii saab ometigi Eesti meistrid selgitada 150 cm kõrgusel, mitte 130-l, nagu viimasel ajal kombeks on olnud. Ikkagi palju soliidsem tunne, nii võistlejatel kui ka pealtvaatajatel. Muidu on päris nadi kuulata hallpeade arutlusi, kuidas ikka vanasti, Vene ajal hüpati Eesti meistrivõistlusi kogu aeg 150 peal või isegi 160-l. Olid rauast mehed ja naised ja veel raudsemad hobused. Nüüd olevat mõlemad nannipunnid nii sõitjad kui hobused. Kross olevat ka olnud seitse kilomeetrit, aga enne seda veel stiipel ja rännak... Aga nüüd vähemasti on raudmeeste aeg tagasi. Eesti meister peab ikkagi pooleteisest meetrist puhtalt üle saama.
Niipalju meeldetuletuseks, et seekordsed Eesti meistrivõistlused peeti kahes voorus, kohapunktid võeti teise vooru kaasa. Esimeses voorus võis sõita kahe hobusega, teiseks vooruks pidi neist ühe välja valima. Et igal juhul võidaks parim. Täitsa mõistlik süsteem ju?
Esimesest voorust olid puhtalt ehk parimate šanssidega edasi läinud Rein Pill ja A Big Boy (1.), Tiit Kivisild ja Cinnamon (2.) ja Urmas Raag Axeliga (3.). Teiseks vooruks, ehk siis saja viiekümneks ümberhüpetega oli Poola rajameister Lukasz Jankowski  üles pannud päris mõistliku raja, mitte midagi nii õudset, kui viimasel korral Saku hallis oli leiutatud. Oli loogiline, täiesti sõidetav meistritele muidugi ja põnev vaadata. 
 
Mis siis juhtus Veskimetsas sel pühapäeva pärastlõunal?
Kõigepealt ei olnud üldse õnne meie eelmise aasta parimal Hanno Ellermannil jAmber van Spieveldiga. Nad sõitsid raja veatult ja täiesti muretult läbi ja sel hetkel, kui Hanno oli juba võidukalt platsilt lahkumas, kukkus viimase süsteemi lattaed-okser viimane latt alla. Umbes aasta pärast seda, kui hobune oli hüpanud. See oli täielik tüng! Ja ma arvan, et null oleks muutnud kõvasti hilisemat heitlust ümberhüpetel, sest ümberhüpete rada oleks ehk Amberile ja Hannole vägagi sobinud. Tundub, et siit ei libisenud ära mitte ainult koht ümberhüpetel, vaid midagi rohkem. Aga lihtsalt ei olnud õnne! Ellermann peaks edaspidi rohkem õnnele keskenduma, ratsutada oskab ta niikuinii. Niisiis, Kohukeste leeris jäi seekord kahjuks pidu ära. 
Edasi läks kõik nii, nagu ei oodatud. Platsile tulid Gunnar Klettenberg ja Novesta. Nende tiitlite loetelu ei mahuks siia äragi. Malaisia MK-finaali 12ndad, hüpanud raskeid ja väga raskeid parkuure, ja siingi võitsid eelmisel õhtul kindlalt 140 cm sõidu. Nüüd oli Novesta nina ees üsnagi tavaline meeter viiskümmend, näpuharjutus. Ja mida tegi Novesta? Ei midagi! Üsna maotu miinus kaheksa ja kui ei teaks, et hüppas Novesta ise, poleks sõitu näinuna seda mingil juhul uskunud. Kas õnnetu valik ehk oleks seekord Pauliine parem olnud? Gunnar oli niisiis ka mängust väljas. Ja nagu tolles kümne väikse neegri laulus järgi jäi neid kolm... Kolmandaks osutus Urmas Raag ja suur Axel. Väliselt oli nende sõit täiesti mõistlik, kuid ikkagi kobises kaks latti maha, vaikselt, aga kindlalt. Kuigi Umm võis selle miinus kaheksa üle päris õnnetu olla, pole neile kokkuvõttes midagi ette heita. Umm on alles neljakümnene ja Axel alles saab kaheksa, nii et kõik on veel ees. Tasuks tuli Eesti meistrivõistluste kolmas koht. Enda kohta head sõidud tegid 150-l ka Andrus Kallaste Opaaliga (korraks tundus isegi, et juhtub väike ime ja Tori hobune, kelle isa on küll täisvereline Omer, tuleb puhtalt läbi, aga siiski -8) ja Oliver Karma Sundayga (-12).
Aga kaks neegrit jäid meil seekord ellu mõlemad Belgiast Hääle tallist kõige vanem Rein Pill ja kõige noorem Tiit Kivisild. Mõlemad tegid veatu parkuuri ja olid kaheksa ümberhüppaja hulgas.
 
Veel enne, kui meie omad ümberhüpete starti läksid, hüppas kolm poolakat. Poolakad olid seekord jälle tugeva meeskonnaga kohal, võitsid siin ka Rahvuste Karika, neid pidi kartma. Olümpiamees Grzegors Kubiak Omen Z-ga sõitis ümberhüpete alguse väga hästi ja oleks võinud ka selle võistluse võita, kui poleks lõikega alt läinud. Kubiak ja tema hobune jäid pöördega nii õnnetult hätta, et hobusele tundus, et ta peab hüppama hoopis Alexela takistust, mis talle kogemata ette jäi. Hobune ei tahtnud Kubiaki alt vedada ja üritas täiesti võimatust seisust. Kubiak aga püüdis hobust tagasi võtta, nii et nad prantsatasid kokkuvõttes väga õnnetult kõhuga valesse tõkkesse sisse. Ei mingit kohta! Õnneks ei lõhkunud kumbki oma konte ära. Hobusele oleks see tähendanud rohusöömise lõppu.
Meie omadest astus esimesena ette noorim. Nii Tiit kui Cinnamon tegid mõistliku sõidu, paraja riskiga, mis arvestas nende hetke võimalusi. Kubiakil õnnetult lõppenud lõike jättis Tiit tegemata ja arvas hiljem, et ta poleks sellega eriti võitnud, aga maha oleks võinud päris kindlasti ajada. Tiit läks esimeseks ja jäi ootama, mis saab.
Siis tuli Rein Pill, meie vanim, kogenuim, meie kapten ja igatpidi noorte ratsutajate eeskuju. Ja sõitiski eeskujulikult. Ökonoomselt, sujuvalt, tõmblemata ja samas kiiresti. Tegi esimesena ära tolle õnnetu pöörde, kuhu Kubiak kinni jäi, ning läks esimeseks! Nelja sekundiga Tiidu ette. No mõnus! Kellel saab olla mkidagi kaksikvõidu vastu? Kellelgi muul ei olnudki kui itaallasel ja tema hobusel. Tuleb ausalt öelda, et itaallane Emanuele Gaudiano Uppercut DS-ga sõitis suurepärase sõidu, läks täispangale välja, lõikas, tegi väga õnnestunud pöörde ja võitis kahe sekundiga. Tubli mees, mis siis, et pole eestlane.
 
Kokkuvõttes peaksime me väga rahul olema. Eesti meistriks ja Kesk-Euroopa MK-etapi võitjaks (itaallane siin arvesse ei lähe) tulid Rein Pill ja A Big Boy. Palju õnne! Tundub, et praegu on Reinu ja Tiidu kord võita. Neil on head hobused, hea tall ja korralikud töötingimused ning see kannabki vilja. Mida sa hing veel tahad? Aga võib vaid ette kujutada, mis see hinnaga see saavutatakse. Kõigepealt ostad sa ratsanikud, hobused ja varustuse, ühe kallima kui teise, siis ostad sa neile talli, ja mitte Eestisse, vaid soojale maale, kus on võistlusi, treenereid ja arste, ning siis korraldad neile veel võistluse, ja lõpuks see võib-olla õnnestubki. Võib-olla, sest garantiid ei ole! Peab ka veidi õnne olema. Niisiis on ratsutajal vaja õnne ja raha ning mõlemat kuhjaga. Hoiame Häältele ja tema meeskonnale pöialt ka edaspidi. Et mõlemat ikka jätkuks!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat