Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Väiketallide raamatust paistab päike


 

Mul on ühes käes raamat “Väiketallid” ja teises jäme ots.
Arhitekt Siiri Nõva asjalik ja kvaliteetne raamat räägib ideaalist – tegelik elu oma enese väiketalli juures aga on reaalsus. Kus juhtuv eeldab mõnikord ülimat positiivsust ja konstruktiivsust, et selles midagigigigi head näha. Jämedat otsa näiteks.
Arhitekt Siiri – nagu ka Margit Mutso, kes püüdis jõuliselt veenda Tallinna linnavalitsust ja raharahvast, et nii unikaalne hobundusrajatis, nagu hipotroom peaks alles jääma – on ka ise hobuinimene. Seega on MTÜ Eesti Hobuse Kaitse Ühingu ja ajakirja Oma Hobu väljaandel ilmunud “Väiketallidesse” ühendatud mitu väga head asja korraga.
Siiri teab, mida ja kuidas teha – hobuse heaolu ja meeldiva pidamise seisukohast. Siiri teab, kuidas seda teostada ja näidata – arhitektina. Ta on seda meeldivat brošüüri koostades oma tööd päris ilmselt nautinud. Hobuse hõng on arvuti taga virtuaalseis sõõrmeis kumanud ja autori õnnelikuks teinud. Seda on tunda. Ja sellepärast on raamatuke mul ka pärast läbi uurimist mõnusalt kirjutuslaual – tema kaanepildis on nii õiget meeleolu ja palju detaile, et see on lausa uskumatu.
Ökotalli mätaskatus. Mahe koloriit, postid mädanemise vältimiseks maast lahti – nagu taevalik tall oleks taevast maa peale laskunud. Päike läbi aknaribide paistmas. Muhedad ventilatsioonitorud, välibokside kahes osas avanevate uste alt puhas allapanu lausa tuntavalt lõhnamas. Ela või ise. Ütleks nii, kui seda lauset poleks Pärnu viisitammeraad ära retsinud.
Siiri Nõva ja Ago Ruusi fotode ja muu graafika eranditult iga taiese peal on midagi õpetlikku. Sul peab olema teatud valik oma kogemusi ja kobatamisi, et neid nutikaid nippe piltide pealt üles leida. Seega on minitalliraamat üks selline paberist asi, mida võib mõne aja pärast, kui omal kogemusi ja paratamatult ka käkerdusi rohkem, uuesti üle vaadata. Kasvõi tuju tõstmiseks – kui tegelik elu keerab sulle ja su enese kodusele väiketallile kannikatesse, on vähemasti su kirjutuslaual taies, kus kõik näeb välja puhas ja turvaline, nagu nukutuba.
Väljaspool raamatut võib nukutuba vussi minna näiteks äikese-eelsel keskpäeval. Kui õhk seisab ja muidu igati head hobusepidamise tava jälgivas jalutuskoplis higistavad hobused – kui nad ei taha varjualusesse ega puude alla minna, ega siis neid vägisi kuidagi aidata ei saa ju! – nii et higistavad hobused meelitavad parme ligi. Meil siin just äsja juhtus – ühe sekundiga oli idülliline tukkumine ja laisad sabasopsatused, haigutused ja unised puristamised pöördunud apokalüptikaks. Hopside laudjad ja kõhualused õrnemad õnarused kattusid viivuga kolme sentimeetri pikkuste parmudega. On üks selline paks plassilt vöödiline, madala-rõveda suminaga räme liik parmusid. Mitte lätlased ega vapsikud – pirakad parmuraisad.
Hobused panid mööda koplit galopis uhama – tagant üles lööma ka, nii et ohustasid üksteise molusid – kuumaga, hirmununa. Jooksid Liu rannast vahemaa mõttes pea Sorku või suisa Kihnu välja, enne kui nad rinnutsi peale minnes seisma rabasin. Vahus loomadega kaevu äärde, vett selga, tuule kätte – tegelikult lahenes õudukas mõne hetkega. Vesi peletas putukad ja jahutas, misjärel tüübid viskasid selili ja püherdasid purinal. Nühkisid end mööda puid – misjärel haigutasid-ringutasid, nagu poleks midagi juhtunud. Moraal on selline, et kuitahes kobe koppel ärgu uinutagu valvsust. Kui sind pole läheduses, millal siis hädas rohusööjate marutamine lõpeb? Kopli lõhkumise või südame lõhkemisega, oletan ma.
Ent selliste kollkoledate järel tuleb autasuks eriline idüll. Te lesite kõhuli raamatu ja läpakaga hobuste kõrval, väikese tiksuga karjuselint vahel, et pidada vahet laste ja hobuste liivakastil, su enese ja loomade mängumaal – ja siis heidavad su kabinad sulle võimalikult lähedale siruli. Sirutavad pead lindi alt enamvähem sulle raamatusse. Ja näevad magama jäädes und, nagu koeradki – siblivad jalgadega ja hirnuvad peenikese häälega. Norskavad ka. Ja sedasi loed ja kirjutad oma raamatutest ja läpakaga hoopis erilisemaid tekste kui kuidagi teisiti.
Mis puutub “Väiketallide” raamatu lõikudesse põranda materjalidest ja puhtuse pidamisest, siis kas teie teadsite, kui kenasti need rohusööjad ise puhtust peavad, kui vähegi võimalust? Seda nagunii, et intelligentsemad isendid sätivad tagasilla boksis alati ühte kindlasse nurka, kui end kergendavad – mu mära kuseb konkreetselt talli vahekäiku. Aga oma koplites-karjamaadel ei sorista ega pätsi nad iialgi samasse kohta, kus püherdavad ja lesivad. Teevad endale ühte kaugemasse nurka peldiku. Kui mu hobused kõnnivad öösel ümber elumaja – mille ümbrust just täpselt nemad muruniidavadki! – ei pätsi nad õue täis ega kakerda liivakastis, vaid käivad asjal ühe konkreetse puu taga.
Samal ajal, kui sirvid toda talliraamatut, mis kirjeldab, kui lihtsate vahenditega saab oma talli ümbruse atraktiivseks, kui vahva on savist ja roost pätserdada ökohoonet (meil on sõpruskonnas nende kohta käibel kaks väljendit – põhuloss või roomaja) ja kuidas tagada tallis ohutus ja olla valmis esmaabiks… Teeb su atraktiivne ümbrus oma tegusid. Paari väikese tutakaga teeb õhu pea nädalaks ajaks ärevaks. Näiteks.
Täpselt nädal aega tagasi panin lapsed tuttu, viskasin pilgu peale, et hobused on kenasti mereäärsel karjamaal rahulikud ja rõõmsad, keerasin raamatut lugema… Ja siis käis tutakas. Püssipauk. Koerad läksid pöördesse. Nii paugust enesest kui mere äärest rajus tempos õuele laekunud hobustest. Panin penid sauna varjule, läksin oma väiketalli nurga tagant vaatama… samal hetkel käis järgmine tutakas. Nagu mingi partisanisõja või tänavalahingu ajal, luusis sadama kõrval külatänaval keset maju, kalureid (keda sel õhtul üsna arvukalt sadamas siblis) lapilistes riietes sell. Avalikult. Püss õieli ees. Röögatasin talle, et mul on hobused väljas, korjaku oma mõistus kokku ja tõmmaku uttu. Sell hüüdis kambajõmmidele – selgus, et neid redutas nii vasakul kui paremal pool sadamat roostikus, need parempoolsed otse minu hobusekoplis!!! – et siin vist täna äste lasta ei saa. Ronisid rohelisse pikappi ja partsutasid minema.
Mul oli kohaliku jahimeeste sektsiooni pomo telefoninumber. Hambaarsti käest küsisin. Meie hambaarst Kalmer Lepik on ülipühendunud jahimees. Tal on mõnikord hambaarsti riiete allgi lapiline aluspesu, et saaks otse ravitooli kõrvalt Seliste metsa tõmmata. Toidab loomi, varub ja askeldab, haldab ja hooldab ulukeid arukamalt kui mõni talumees koduseid elajaid. Oleme nii jahimees Kalmeriga kui ristilaste isaga, kes on kogu sõpruskonnaga jahimehed kui paljude teiste asjalike jahimeestega, ravimiteadlane Ain Raal kaasa arvatud, rääkinud salakütteide sigalikkusest. Et need korraldavad oma tõprategudega jahimeeste väärikale klannile teenimatud ordenid rinda. Ja siis ilmub täiesti ametlik jahimees ülitiheda asustusega, lapsi, koeri-hobuseid ja kalamehi täis rannakülla ja kukub tulistama. Järgmisel päeval, kui naabrinaisele, kellelt üle päeva maasikaid ostan, sellest sürr-jubedusest rääkisin, ütles Ene: “Ja eile öösel just tuhnisid metssead siin metsaservas meie kartulipõllu ristirästi vaeseomaks… Aga need siitkandi jahimehed teevad eranditult igal aastal mingi korraliku käki. Küll lastakse maha vasikas, küll koer…Sa ei jõua iialgi nii paju jahimehi tutvustavaid ja tunnustavaid artikleid kirjutada kui nad ise maatasa tulistavad.”
Hambaarst Kalmeri käest oli mul sektsiooni bossi number küsitud rebaste pärast. Selge, et neid repse, kes kümnete kaupa siin küla vahel – mul endal pesakond kuuri all, nõmm urgusid täis – ei saa tulistama kukkuda. Jahimehed neist ei huvitu ka – 100 krooni per nahk ei inspireeri. Marutaudi tõrje on nende populatsiooni hullult arvukaks aidanud. Ja nii mind absoluutselt igal õhtul aknast üks kuni viis rebast vahivadki. Mina töötan laua taga. Nemad vahivad. Kui hobused ümber maja ringiga lähenevad, tõmbuvad varju – ja hobuste kaugenedes kükitavad jälle passima, mida tädi teeb. Ühesõnaga ma pole tütre spanjeli ega õuerahu huvides siiski jahimeestele öelnud, et püüdke kasti ja viige minema. Suured koerad ei tee neist välja, hobused kergitavad vaid korraks kulmu. Ega ta õige asi ei ole. Aga mis sa teed – Nigulast soovitatakse nende elu ebamugavaks teha. Meie rebased on aastaid keset koduloomi ja ehituslärmi elanud ja kasvanud – normaalse metsrebase jaoks elavadki need siin ju põrgus. Ja sabaotski ei värise.
Kui seepeale, et keset mu hobuseid järsku kaunil suveõhtul tulistama kukuti, sektsiooni bossile helistasin, ütles too, et metssigu lastakse – ja pikapi järgi tundis kangelased ära ka. Helistas ja käratas nad koju. Tiba palju käratas. Hommikul kel seitse olid vennikesed, jorjen risti hambus, mu juures vabandamas. Andke andeks, proua, enam ei tee, kirjanikuemand…
See siin ongi nüüd see koht, kus võib öelda, et mul on jäme ots peos. Mida ma just silmas pidasingi, kui ütlesin, et ühes käes on väiketallide raamat ja teises jäme ots. Ma tean, mis on nende troppide nimed ja aadressid, kes siin keset küla hobuste ja laste vahel tina andsid. Ma olen tegelikult väga leilis, aimates, et nad eemalt mu hobuseidki metssigadeks võisid pidada ja sihtida – rasked ajad, suuri loomi külades vähe, kes see enam mäletab, misuke ükski liik välja näeb… Ma võin sajatada, et kelle kuradi kätte küll meie riigis relvad antakse ja mida kõike sellest veel oodata võib. Aga ma ei tee avaldust, ei kakle ega koputa. Ainult siin omade vahel jutustan, milline uskumatult jube lugu juhtus. Kui ma asja ametlikuks ajan, jäävad süüdlased lubadest-relvadest ilma. Aga ühtlasi on siis jäme ots nende peos. Ja ma ühineksin siis kardetavasti selle inetult arvuka ohvrite seltskonnaga, kelle hopa-kopleid pidevalt maha lõigutakse, kelle loomi lahti lastakse, sabasid maha nüsitakse, lahti päästetud loomi veel omakorda atv-dega taga aetakse. Juriidiliselt on kõik korrektne. Ainult et… Ma ei taha. Nii, nagu ei taha vaatamata naabrite pealekäimisele kirjutada valda kaebekirja külasid koletulestike ja tümakaga terroriseerivate motellarite kohta, ei tee ka vaprate küttide kohta avaldust.
Viha läheb mõnel hetkel juba päris kenasti üle – kui hobused tasapisi jälle mere ääres roos nosida söandavad, ima et iga kõrkjate liikumine ja ragin neid pöördesse ajaks. Ja paar ööd pole karjuselinti ka maha joostud. Kes jookseb? Metssead. Ega need lollid pole. Teavad, et siin roos on nüüdsest ohutu. Tädi kaitseb. Ja kui enne neid siin polnud, siis nüüd on. Sigala on mitu ööd mu koplipostide-lintidega minema kõndinud – paksud nahad ja pohlad, et väike surts käib. Võrreldes haavlitega lausa lust ju. Aga sellest, et nüüd olen tõesti sigalikke tegutsemisjälgi näinud ja kasinud, ei või nendele püssiga jopskitele ju rääkida. Tulevad jälle. Ja mu hobused ei hakkagi julgema rannaroos mõnuleda – sest valumälu ja ehmatuse ähm on neil sarnased. Ja nimelt ülimalt kestvad.
Nojaa, ja siis vaatadki seda pehmepildilist talliraamatut, kus hubastes siseõuedes pole isegi keegi oma kohvitopsi ega kaljapudelit lauale jätnud, muust sittamisest-käkerdamisest rääkimata. Kõik on puhas ja värske, nagu äsja pakendist välja võetud nukumajas. Tegelikkuses aga teatavasti kõik liigub ja kulub ja mida kasutatakse, seda ühtlasi ka räpatatakse. Selleks see kõik ju ongi.
Raamatukese piltidel on tuttavad – või tuttavlikud – tallid ja maneežid, mida üha rohkem ehitatakse lihtsalt omakoju. Selle asemel, et teenust osta. Mis jutustab elujärjest ja edenemisest ilusaid asju. Nii, nagu need laiavad mölakad, kes sinu ja su laste kallal tunamullu ilkusid ja ülbasid, jõid end mullu surnuks ära, nii teeb looduslik valik oma ka nendega, kes ei tohiks jahimeeste mundriau määrida ega relvade ligigi pääseda. Kõik edeneb ja läheb paremaks. Kindlasti. Mida rohkem väiketallidega kodusid, seda kindlamini.   


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat