Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kangru-onu ja Remmeli-isand pühenduvad suurte poiste mängudele. Ei majanduslange


 

Inimesel on kõnevõime selleks, et rääkida – ja anne on ülesanne. Tänu üksteisele ja üksteisest rääkimisele saame head teha ja halba ära hoida. Õppida ja õpetada. Ja kui selle tegemata jätad ning oma kõnevõimet ei kasuta, saad karistada. Või jääd kommist ilma. Olgu see bonus kasvõi “kõigest” hingerahu.
Mis on hobuinimestel pistmist sellega, kui Cardo Remmel Pärnus oma kodu alumisel korrusel itaalia restorani avab? Las suur poiss mängib oma rollimänge ja elab oma unistuste rütmis, eks ole. Ent esiteks ei erine koju tehtud oaas väga sellest, kui
mõnel on koduhoovis teater või maja ümber Eedeni aed. Mastaabid ja investeeringud erinevad. Nagu ütleb Cardo ise: “Kui juba teha, siis mõtle ja tee nii suurelt kui vähegi saad – väike ja suur asi võtavad ühevõrra aega ja energiat, tee kohe suur.” Teiseks on kõik kõige ja kõigiga endiselt üliväga ristirästi seotud. Hoburahvas turnib samuti erinevatel tasanditel ja tasemetel. Ja jälgib väga otseste seoste ja isikliku puudutatuse tõttu, kuidas mõni automüügifirma müüki pannakse või kas komme ostetakse…
Remmelite Si-Si keset üldist No-Nod on julgustavalt paradoksaalne. Eestis on majanduslangus ja kinnisvara-krahh? Selle peale otsustab eks-õllekuningas ja Pärnu eks-abilinnapea, et temal on rantjee elust kõrini ja ta ehitab endale koju Supeluse tänavasse restorani. Härra Remmel on nii vilunud ja lennukas, et teda ei häiri seejuures tõsiasi, et keegi ei loe enam Pärnu kohvikuid ja kõrtse kokkugi. Neid on siin vist rohkem kui üheski teises linnas maailmas.
Samal ajal, kui terve Itaalia on sume ja romantiline taevase disaini kogupauk, ujub Remmel oma mini-Itaaliaga vastu voolu – üheksa kuud aastas tuleb Itaalia tekitada üksnes köögiga. Peremees Cardo ütleb, et kuna nagunii on pime ja külm, siis ei hakanud ta rõhutatud vahemerelikkust ega itaaliapära taga ajama sisekujundusega – see sai lakooniline ja klaar. Itaalia lõhnab ja maitseb köögis. Veinikeldris. Retsepti- ja varustusvalikus.
“Mul sai pärast aastakest rantjee-elu jõudeolemisest villand,” selgitab Remmel – muide, temalt võiks õppida ka kõigi oma külalistega nii (näiliseltki) põhjalikult suhtlemist, et kogu rahvarohkuses tundub igaühele, et just tema on eriti oodatud -, mis käivitas restorani-rajamise. “Ma tahtsin endale väljakutset, mis paneks palkama sekretäri ja teisi inimesi, kes oskavad mingeid asju minust oluliselt paremini. Ma ei tea ju veel, kuidas asi käivitub, aga see võib vabalt olla mu tulevik ja ülejäänud elu.”
Kaunis kaasa Kaja lisas optimistlikult – nojaa, aga pessimistlikult polegi ju mõtet ühtki asja alustada ning alguses õnneks ei tea, kui raske olema saab, tänu millele paljud hullused üldse ette võetaksegi!, et Itaalia-stiilis konkurentsi Pärnus õieti pole. Stefani on pigem pitsa- ja pastarestoran ja teistest katsetustest pole midagi väga kuulda ega rääkida. Lisaks kulub Pärnule hädasti ära millegi kauni ja kõlava ehitamine, käivitamine ja loomine. 
Üks kaugele kostev Si-Si on kuurortlinnale nagu renomee-ravi ka. Ajal, mil reeglina kostab suvepealinnast uudiseid kummastavate otsuste, anekdootlike juhtfiguuride ja hotellide sundlammutamise kohta. Mu meelest on kurikuulsa Delfine (otse Cardo residentsi vastas, muide) kallal mürgeldav peatne kaksikute meerist isa üsna otseselt süüdi ka selles, et Hiiumal Eiffeli torni kaigastest koopia kallale kiputakse. Iga riik riigis peaks justkui oma näidishukkamise sooritama. Teistele hirmuks. Nende kallal, kellest jõud üle käib. Kui ehitamiseks asja pole, lõhume – ja tehtud…
Remmelid leiavad, et teatud ajal ja kohas on lihtsam ja õigem avada restoran kui tassida pudelhaaval, pidevalt ülekaalulise pagasi eest makstes itaalia veine. Ühist tööd ja tegevust annab see mõlemale abikaasale – ehkki põhiliselt näib uus asutus kujunevat proua Kaja teiseks pojaks üheksakuuse Patricku kõrval.
Supeluse tänava – ja eks kogu Pärnu – ühe nooblima villa pererahvas ei karda oma privaatsuse ja turvalisuse pärast. Avatud ja seltskondlik olek on nende elustiil ning iga probleemi jaoks on palgatud lahendus. Olgu see lapsehoid, majapidamine, klienditeenindus või turvalisus. Küll aga annab avatud elulaad pojakesele positiivse stardiasendi. Olles ise pidevalt hädas üheainsa endaga – aga vaja oleks suuremal osal ööpäevast kolme-nelja mind – märkasin imetlusega, kuidas majaproua läheduses on pidevalt abivalmis kätepaar, kes võtab pojakese üle, kui emandat on hetkel muudeks asjadeks tarvis. Abiliste ligiolek hoiab lapse ema juures, toidud pliidil, maja turvalisena… Mnjaa, tahan kaaaaa!
“Eesti pole klassivahede riik, kus jõukad peaksid kindlsutesse sulguma. Eks inimesed saavad ka sellest rõõmsa meele, kui avastavad meie Si-Sid külastades, et mõni põrandaliist või salatikaste polegi perfektne – näe, Remmelid kah kõigest inimesed!” naerab Cardo, kes oli oma restorani avamisel ise ühtlasi ka õhtujuht. Ees põll strateegilisse kohta tikitud kaubamärgiga “Nautimus”. “Ma tahaksin, et meil kujuneks nii, nagu päris-Itaalias – ükski asi pole täiuslik, aga kõik on soe ja sõbralik.”
Esimese õhtu sooja sõbralikkuse portsjonist sai Henn Rebase ja Jaan Arderi esitatud igihaljaste itaalia hittide saatel osa Pärnu koorekiht eesotsas maavanem Toomas Kivimägi, teatridirektor Ain Roosti ja esihambaarst Kalmer Lepikuga. Kuna Si-Si põhirõhk on kalatoitudel, olid aukülalisteks Mati “Kala” Murru ja suurkaupmees Margus “K” Kangur. Üldine hinnang oli: kuitahes palju sellise restorani avamine oma enese kodus ka välja ei viiks ja kulusid ei teeks – sisse toob ja kasu teeb ta igal juhul rohkem. Ning minu tähelepanek oli, et šamaani silmadega Cardo – ühed lummavamad silmad, mida ma viimasel ajal näinud olen! – on liiga suur, et kuuluda eliiti. Ta ei tunne ega kuulu provintsi nomenklatuuri! Jube šeff fenomen mu meelest.
Samas on Remmel piisavalt suur, et nägeliku ja tundliku aupaklikkusega oma perekoerasse suhtuda – see vaba ja väärikas isiksus peegeldab sellega pererahva suhtumisi, et kõhklejaid ei armasta. Sisse või välja – kuidas otsustate! – kui otsustada ei suuda, siis urr.
Kangru-onu, kelle hobustest vägevaimast, Poncorde’ist on kuulnud isegi hobuvõhikud, oli Supeluse uulitsa häärberi hoovis tol õhtul küll ainus hobuinimene. Või hobustesse investeeriv inimene. Kas ja kes on hobuinimene? Kas see, kes elab koos hobustega ja hingab-liigub nii kitsas kui laias, otseses kui kaudses mõttes nendega koos? Või see, kes rendib suures tallis oma hobusele boksi – või ka see, kes ostab regulaarselt ratsateenust, väisab üritusi, mõistab seltskonnas suksidest möriseda? Kes on, ah?
“Mul on koos varssadega kümme hobust. Tegijad on praegu pundiga Hollandis. Hanno Ellermannil on kogemuse ja taustsüsteemi mõttes õigem neid ja ennast seal treenida. Pannakse talle muudkui ükshaaval ratsud valmis ja tema töötab igapäevasel konveieril. Karm töö, mitte pansionaat. Tema kaasa Dina on põhiliselt Eestis koos lapsega. Mina käin aeg-ajalt neid seal vaatamas,” seletas hobumetseen Kangur.
Enda kõrval istunud TV3 šefile Andres Jõesaarele ütles ta, et hobuvärk on nii jõudsalt rahva sekka ja südamesse läinud, et… Mispeale Jõesaar muigas, et nii tundub iga spordiala entusiastile ja rahastajale. Mu meelest aga on selline suhe spordiga kõvasti etem, kui tänaval eileõhtuse jalgpallimatši teemal sõna võtvad härjad, kõhud koos ja enese suhe igasuguse spordiga nii an-sportlik kui üldse olla saab. Spordi õnneks. Jauravad pubides õlle kõrvale telekast suurvõistluste ülekandeid jõllitades kõvamehejuttu, aga oma lapsele ei raatsi kuus seda pooltuhat krooni ratsutamise või muus trennis käimiseks anda, mille ta siin lipsu taha libistab. Aivai. 
Mis puutub raha andmisse või praeguses majanduslanguses raha üldse kusagil olemas olemisegi teemasse, siis tundsin tänu õhtu veetmisele K-ga C residentsis (kõlab hästi nooblilt, eks J?) ennast Herta Elvistena. Õigemini Juhan Ulfsakile. Ütlesin, et näe, praegu pole õige aeg üht suurt hobuteemalist projekti ette võtta, sest prantsuse autod ja naftakraanid ja… Mispeale mastaapne ärimees küsis rahulikult, kas ja kellelt ma üldse küsisin? Ee… Voh nii ongi. Arvad, et on nii, nagu kollane press undab. Ei proovigi. Jätad inimestele antud kõnevõime kasutamata – ja ei saagi teada, et oleks saanud küll. Herta ja Juhaniga on mäletatavasti tehtud see eriti lustakas telereklaam, kus lapselaps Ulfsak toob vanaema Elvistele lehma asemel sebra – vaatas et ilus terve mustavalgekirju loom. Ja kui memmeke huvitub, kuidas teda lüpstakse ning pojuke töllakalt õlgu kehitab, imestabki targem pool: “Miks sa ei küsind siis?!?”
Kusjuures mida selle reklaamiga müüdi? Üldse ei tea.
Miks sa ei küsinud, miks sa, inimene, õigel ajal ei rääkinud, ei hoiatanud – seda pärisin endalt seoses professorist sõbra järsu lahkumisega siitilmast. Et miks me, tema teekaaslased, talle ei öelnud – pea hoogu, vana! u hingamine ja jume, su töötamise ja sportimise tasakaal, aktiivse ja passiivse liikumise vahekorrad pole enam head. Nagu ei sobiks. Tegelikult peab. Sest me, inimesed, oleme üks hõim. Ja teised loomad, kellega me koos elame, seovad meid veel tihedamate seostega hõimuks.
Ajal, mil ma teiega neid mõtteid siin jagan, põleb mu ligiduses küünal. Mu vanim poeg tõi selle just aasta tagasi Norrast, kuhu geenid ta gümnaasiumi lõpetamise puhul kingitusreisile viisid. Selle küünla süütamiseks oli väärikas põhjus. Koer. Hõimlane. Ta oli kuueaastane berni karjakoer – teate küll, see must pruuni ja valgega, bernhardiinist mõnevõrra väiksem ja kõvasti koleerilisem. Kuna tema peremees on mu laste lell ehk siis isa vend, olid sellel koeral mu lastega ühised vanaema ja vanaisa. Ses mõttes, et kui psühholoogidepaar oli seoses töö või puhkusega pikemalt ära – ja nad on seda palju – hoidsid vanemad koeravolaskit. Peni pidas end oma kodus ka lapseks. Pojakese kerad sundisid küll aedu kõrgemaks ehitama, et lapsuke tädiranda ei lendaks. Ent vanavanemate juures tundis lapsena koheldud suur isane kiskja, et teised lapsed on tema konkurendid. Mistõttu vanimat poega hammustas ta päris korralikult, nooremale näitas sageli väga veenvalt hambaid. Kui ta mu pisikesele tütrele, kes alguses ei mõistnud, et see koer ei pea erinevalt oma kodustest bernhardiinidest end koeraks, vaid lapseks, ja pai tahtis teha, peaaegu kallale läks, üritasin tüübile pasunasse anda. Ta enese hüvanguks. Reegliteta loom on õnnetu loom. Vanaema astus vahele. 
Meie bernhardinnaga olid nad mõistagi südamesõbrad. Kui bernhardinna kõige äbarikum pojake endale sai jäetud ja temasse saja kilo jagu armastust pakitud, oli üks meeldejäävamaid hetki Bruno ja Barbara sõpruses. Pojake Tobias oli siis juba oma neljakümnekilone puberteedi-eelik, ja onu Bruno tuli külla. Muidu Bruno suhtes nii sulnilt sulav Barbara ütles Brunole väga konkreetselt ja lühidalt, et see mõmm on tema poeg ja mitte üks samm. Nii sai ja jäi.
Olen alati valmis loomade aretajate tööd toetavaid-väärtustavaid kõnesid pidama. Et iseäranis koer on fenomenaalselt eriilmeliseks aretatud kodulooma liik ning tõukoera hinnas kajastub aretajate ja kasvatajate töö ning veterinaarsed garantiid. Ent berni karjakoerte aretamisel on siiski midagi vussi läinud. Liiga paljud neist kannatavad liigesehädade all. Liigesed lähevad nii käest ära, et uskumatult paljud neist hakkavad nelja-viieaastasena vaid rohtudega liikuda ja elada saama ning ebanormaalsed paljud neist saavutavadki parim-enne kuueaastastena. On ju midagi nihu?
Bruno liigeseid raviti noorukieast saadik. Viimasel ajal olid valud nii suured ja ravimeid nii palju – mis omakorda seletab tema kannatamatust teiste laste suhtes – et organism ei talunud seda enam. Limaskestad hakkasid lekkima. Kui peremees viis Bruno ninaverejooksuga Tartu Väikeloomakliinikusse – sellesse, mida juhib hobuinimene Rainer Hõim – oli seisund juba väga sant. Otsustati püüda teda vereülekandega turgutada. Barbara ja Tobias on koos meie Eedeni hobustega Pärnumaal. Aga Barbara üks poeg, Tobiase vend Hermann elab Tartus ja oli valmis täiesti võõrale Brunole verd loovutama. Bruno kutsikate ema andis oma verd.
Päev läbi kestnud võitluse järel Bruno Lahkus.
Taevas näeb, et mitte kordagi, kui ta mu lastega jageles, ei vihanud ma teda. Vihastasin – aga ei vihanud. Vahe on suur. Ja Jumal on hea. Me kohtume veel. Nii temaga kui üksteisega. Siin- ja sealpoolsed.
Mina, inimene, jõudsin sellele koerale korduvalt öelda, et ta meeldib mulle kõigist oma veidrustest hoolimata. Koeraga olid suhted selged. Aga inimesed omavahel ei oska. Õigel ajal rääkida. Või üldse rääkida. Paar minutit pärast Bruno Lahkumise teadet helistas mulle mu lihane ema. Selleks, et öelda, et kõik minu tegemised ja valikud, saavutused ja otsused on nii valed, et ta ei tee minuga enam kunagi tegemist.
Ja siis ma mõtlesin Bruno auks süüdatud küünla valgel, et selline seis sai tekkida vaid seetõttu, et ma juba 20aastasena või ennegi ei rääkinud. Ei kasutanud kõnevõimet. Pidanuks vähemalt siis, kui ootasin poega, kes Norrast küünla tõi, ütlema: inimene pole teise inimese omanik ka mitte siis, kui on ta sünnitanud, seega pole tal õigust teise valikuid halvustada ega saavutusi mõnitada, igaühel on õigus olla tegelane iseenda muinasjutust. Karistus? Õela ameeriklanna telefonitsi sissetungid minu ellu, nii et mu lastel ja loomadel on pärast hulk aega halb, sest minul on halb.
Ja nii ma siis Bruno küünla paistel kinnitasingi, et igal minu lapsel on õigus oma muinasjutule. Kui see on mulle ka võõras ja mõistetamatu – see on selle inimese ja elu lugu. Kes tahab, võib kujundada oma muinasjutu nii nagu Cardo ja tema itaalia restoran. Kellele sobib, pidagu Hollandis hobuseid ja Pärnus parajust. Kui inimesed jätaksid üksteisele nende erinevad muinasjutud, juletaks avalamalt rääkida. Ja rääkides saadaks teada, et majanduslangemine pole siiski nii üldine ega katastroofiline, nagu mullitavad kollased, et nende muinasjutt neid toidaks.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat