Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lapsepõlvesõber lilleneiuks


 

Mis on töö? Just sama mitmekesisem ja teistsugusem kui eelmistel aegadel, on tänapäeval ka loomade töö. Mitte üksnes inimese füüsiline seljas kandmine või järel vedamine pole tänase hobuse töö. On mitmeid eriteenistuse vorme. Mis kõik on väga tõelised, olulised ja olemuslikud tööd – ainult et neid pole harjutud töödeks pidama. Aga kasumimaias ja pragmaatiline eestlane peab ju kõik eesotsas iseendaga tööle panema. Niisiis võtkem julgelt seda hobuse väga erilise töö ja žestina, kui ta läheb oma noorele perenaisele kooli lõpetamise puhul lilli viima. See on üks ilusaid investeeringu tagasi tulemise hetki. Üks liblikatega teivasjaam elukestva teenistumise õilsal teel.
Kirjeldasin ajakirja Meie Pere selle kuu numbris, kuidas inimese teenistusse kodustatud ja aretatud hobune teeb nüüdisajal tööd juba kasvõi ainuüksi olemas olles. Laps tahab ja peab kaubanduskeskuste ja interneti asemel tallis hängima ning oma veenide asemel hobuse kabjaaluseid torkima. Nagu Mary Poppinsi puhul, on lapsehoiu teenuse kvaliteet garanteeritud – ainult et ühtlasi dikteerib see nõudlik bonne oma režiimi kogu perekonnale. Ja kui teismelist talli sunnitud ei saa, nõksutad-kordetad-tegeled lapsukese hobusega ise. Visake pilk peale www.meie-pere.ee - kui sidekriipsuta sisenete, olete omadega keset… kuldseid retriivereid J Ühel kennelil on õnnestunud lõbusalt palju ekslikke aga igati meeldivaid klikke pälvida. Nii, nagu Hiiumaa kirikud, mis peituvad Dagö kodukal, saavad suure osa www.dagoband.ee asemel lühivariandi proovijaid endale. Eriti praegu, mil bändi suvetuur koos Lenna Kuurma ja Chalice’iga on kohe algamas.
Küll mul ikka on plaanis ka vanima tütre eestlane EQ ette õpetada. Unistusi peab olema! Ja mõelge, kui kaunis on, kui lapsepõlvesõber teeb tüdrukule kunagi nii viie kuni kümne aasta pärast pulmasõidu! Ma olen sihuke muusikalide ja multifilmide sentimentaalia inimene, et minule kohe meeldib niisugustest asjadest unistada ja nende nimel kõvasti tööd teha ka. Enne kui toda aborigeeni ette saab õpetada, on veel pikk tee minnagi. Hobustega on teatavasti sedasi, et tööle koolitamine võtab kaua ja karmi tegemist, aga kõige kihva keeramine käib siva ja sügavalt.
Iga ämber õpetab – aga hobusega tehtu ikka kohe väga kaua. Poolteist aastat tagasi saatis “treener”, kellel oma tütreid ja nende noori hobuseid käkerdada lasin (kõik järgnevad vaevad olen seetõttu kuhjaga ära teeninud) mu lapsed ja nende äsja sadulasse pandud sälud üksinda maastikule. Ise läks tuppa kohvi jooma ja suitsu tegema. Külm ja libe oli ju, fuh. Üle käte läinud noorukid said teada, et on pliksidest tugevamad. Noorema tütre poni käitub nüüd juba kohati suisa nagu koolisõidu poni – Annika Õkva võib pärast aastast tööd oma nõudlikkuse juures praeguseks hetketi suisa hõisata. EQ aga teeb pärast mitut kuud paipoisilikku supertööd ikkagi veel mõne seeria jõulisi äratassimisi ja võssasööste. Nõnda et tegelikult on oskamatu ebaeetiku laskmine oma kallite kallale veel hullem kui see, kui ta sinult meest laenab ja nakatab. Kiiksu saanud noorhobust ju antibiootikumidega ei arsti.
Ent ka selle ämbriga on hobusele lootes õigesti panustatud. Ämber on jah põhjustanud meeleheidet ja loobumismeeleolusid, tallist hoidumist ja potentsiaalist aeglasemaid edusamme. Ent see on ka ju tegelikult väljakutse, elukool, raskendatud ratsakool. Nii et kõigi tagasilanguste ja ahastuste kiuste on vahva võik EQ pea sama suur osaline selles, et tüdruk kooli lõpetas, kui vanaema ja vanaisa. Kes temaga koos õppisid. Sundisid ja kontrollisid. Sest EQ sundis ja kontrollis oma olemasoluga laiemalt ja sügavamalt. EQ olemasolu jooksul vahetus kool. Eriti õige ja helge Waldorfi vastu – loe siitsamast lugu Inimsuse Oaasist. EQ on jälginud oma noore perenaise sõprade ja sõbrannade vaheldumisi. Mõni teekaaslane on nii lühiaegselt eluks ajaks, et ei jõua hobusega kohtudagi. Mõni näeb ära ja vaimustub. Mõni vaatab eemalt ja kardab. Ja seoses sellega on tegelikult kaugele näha, kes ja kas. Mõni kus ja mis on praeguseks kaupsi juurest võõrutusele viidud, mõni Kaagverre suletud, mõni pakub vabalt… seda, mida tal pakkuda on. Ohjah. Kes on Kes, on endiselt enda juures ja kombes. Mis aga eriti kindel – EQ on see, kes jääb.
Ka siis, kui olen tütre tujudest löödud ja väsinud olnud, investeeringuid kokku liitnud ja teatanud, et müün EQ maha, kui… - on ta tegelikult see, kes jääb. Sest noorem poeg mõõdab iga päev oma peagi kuueseks saavaid jalgu – kas juba ulatab? Ja talle meeldib EQ meie hopsidest enim. Pesamuna jaoks on aga EQ olnud hobuse sünonüüm. Isegi kui iseloomukas võik sai sel suvel oma perenaise koolilõpu leevendamiseks Tartumaale jäetud mitte koos ülejäänutega koju supelsaksama toodud, on ta ju perekonna liige, kelle puudumine paneb ajuti võpatama ja igatsusest kiunatama. Eriti õhtuti, kui noorema tütre poni ajab nukralt mu mära taga, igatsedes sõbraks teist ruuna, kellega loojangueelset teatrit teha. Aga see-eest saab poiss Freddy ja Aire juures suures ruunakarjas teiste fraieritega lajatada, nii et muskel mängib ja karv läigib. Hambajälgede vahelt, tõsi küll.
Ta on olemas ka silme all olemata. Ja selles seisnebki suur osa tema tööst. Teine suur osa tööst on kompenseerimine. Vanemate kasin aeg ja tähelepanu lapsele saab hobuse poolt korvatud. Paradoks on muidugi omakorda see, et hobuse pidamiseks tuleb jällegi omakorda rügada, nii et lapse jaoks aega ei jää. Miskinegi uus Reliikvia kipub kujunema – kas sa oma lapsega suhelda oskad? ei, aga tema hobune oskab!
“Mis sa siin teed?” küsis mu vanim poeg kaupsis – seal, mille juurest hängimast igas mõttes hobuseta noori eksistentsiaalses mõttes jalad ees viiakse – kui juhuslikult kohtusime. “Mina ostan õele lõpukingitust.”
“Mina ostan lilli.”
“Ehete poest???”
“Ma võtan vist need sinised litritega liblikad. Kolm laka sisse ja üks suurem sabasse.”
“Minu õele?”
“Tema hobusele. Hobune viib lilli.”
“Kooli juurde?”
“Nojaa, sest tüdruku kooli lõpp puudutab vägagi teda ka. Tema ratsastamine oli eelmise aasta töö – nii otseses kui koolitöö kirjutamise mõttes. Ta distsiplineeris ja motiveeris. Ta…”
“Selge-selge. Sa oled hull. Ja vihma sajab.”
“Lõpuaktuse ajaks läheb üle.”
“Tuul viib su treileriga maanteelt minema.”
“Sa oled hull.”
Aga vihm jäigi üle ja torm minema ka ei viinud. Liiatigi oli mul tallis hindamatuid mõttekaaslasi. Aire pesi ürgmudase EQ puhtaks ja pani talle liblikad ka külge – juuksur ju! Vejase perenaine Maris laenas esinduslikumaid päitseid. Ja kuni aktus kestis, nosis Aire Waldorfi aias koos EQga ristikut ka. Selge, et kõik olid oma etteastetest ähmis – lõpueksamid läksid üle noatera ja üle pika aja oli vaja klaveri soologa esineda ja… Aga oma hobuse saabumine üleni liblikalisena on asi, mis talletub luuüdisse. See peaks sümboliseerima hoolimist ja millegi tegemist lihtsalt sellepärast, et see on ilus ja liigutab teist inimest. Oletab mu muusikalimeelne melodramaatiline meel.
Kuna enamus linnalapsi kartis hobust, pääses EQ närvikava sellest, et ta ühispildile oleks lilleneiuks kangutatud. Nagunii jooksid lõpetajate väikesed õed-vennad tema jalge vahelt ja kõhu alt läbi ja ühtegi teist hobust ei olnud.
Kas teate, kui mööda me üksteisest elame ja kui vähe üksteisest teame? Ma kuulsin oma enese kõrvaga oletust, et vahva võik toodi tüdrukule lõpukingituseks. Ta on sellest hobusest klassitöö kirjutanud-kaitsnud, voorib pidevalt talli vahet… Ja ka nii väikese ja inimliku kooli kaaslased ei tea EQst midagi!!! See on midagi sama uskumatut nagu lugu, mis äsja mul oma Eedeni naabruse motelliomanikega juhtus. Kirjutasin ajakirjale Naised loo Veendi motelli perenaisest Aidest. Samalaadse rutiini ja kangelaslikkuse, majanduslanguse kiuste ehitamise ja külade ainsaks tööandjaks-maksumaksjaks kujunemise fenomeni rõhutamiseks kirjeldasin ka siinseid motelle. Et nüüd, kus kalurielu on peaaegu välja surnud, ongi puhke-turismi-seminarimajandus järvede ja mere ääres põhiline elatis. Kui inimesed puhkama ja pidutsema tulevad, ei saa neile tümakat keelata ega ilutulestike kraane kinni keerata. Hobused teevad küll seepeale kiiremad ringid ja koerad lähevad pöördesse, aga eks igal edenemisel on hind. Ja ma, enda meelest nii kena ja suuremeelne! kutsusin üles leplikkusele. Mida mul siin Liu ranna kontekstis on eriti noobel teha, sest väikesed lapsed ja suured loomad ongi ainult minul. Teistel on pelgalt isiklik unerahu.
Õnn oli, et oma tolerantse žesti enne motelleritele näha saatsin. Sest kui see oleks ilmunud, oleksid nad mu… ma ei tea mida. Kujutage ette, nad lugesid sellest mõistmis- ja leppimisjutust välja ähvarduse ja manipuleerimise, süüdistasid mind oma privaatsusse (!) tungimises ja hoiatasid, et kui seda juttu kusagil loevad, on meie rahulik (!!) kooseksisteerimine läbi. Aga rohkem nädalalõpu õhtuid ja öid, mille käigus tümakaga kogu küla aknaid väristada ja ilutulestikuga loomi lendu ja lapsi ärkvele täristada ju enam pole – mismoodi see veel välja oleks nägema hakanud, kui rahulik koos (!!!) eksisteerimine oleks otsas olnud? Hea kavatsuse eest koheldi mind nagu soovimatut reklaamiagenti või käskida-keelata madalama sordi töö neegrit. Ja seda kõike oli kolossaalselt vajalik teada saada. Väga mitmes mõttes.
Niisuguste fopaade käigus saad teada, kes on see inimtüüp, kes rasketel aegadel ehitab, hävinud külaelust uute mentaliteetide kaldale kroolib – ja milline ilmavaade seal ruulib. Saad teada, et neid, kes loevad su tekstidest välja täpselt vastupidist sellele, mis sinna kirja sai pandud, on jahmatavalt palju. Ja nad reageerivad võõriti loetud sõnumile tapvalt jõuliselt. Niisugusi asju peab teadma.
Teadmine annab turvatunde. Ja siis on lihtsam uskuda-loota-armastada. Mina näiteks loodan, et tänu lapsepõlvesõbrast lilleneiule antakse mulle mõõdukalt aega tema ees käima õpetamiseks. Et pulmasõit ei tule tänu hobuse olemasolule liiga kähku kaela. Aga ees peab pere hobukaadrist vähemalt üks oskama käia, sest kui nafta lõpeb – või nii kalliks läheb, et üldse teist osta ei jaksa – enne uute energialiikide kasutusele võtu, tuleb käiku lasta see vanem. Hobune. Ja kus oleks selle häbi ja lolluse ots, kui sul on kolm hobust, aga poodi-kooli-kuhuiganes paned jalgratta või jooksuga, sest sul pole vankrit ega rege ega muud rakendivarustust, nende kasutamise oskusest rääkimata.
Nõnna et, lilleneiu, mehistu oma neljast eluaastast veel veidi stabiilsemaks – ja me läheme Võsa juurde õppima ka seda päris tööd, mida on virtuaalse-emotsionaalse töö kõrval lihtsam ja traditsioonilisem tööks pidada.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat