Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rannarantsho? Pidi ju välja surema… Ja ongi rantsho!!!


 

Maaturismi koolituse inimesed – kogenud ja skeptilised tursad – kellega koos Ande Arula majandamist ja visioonide elustamist õppis – tulid kah laupäeval Läänemaale Hanila valda Kukeranna kõrvale Mõisakülla Matsalu ja Virtsu vahele imet vaatama. Talus, mille emand Ande endale sinna mullu ostis, avati Ranna rantsho. Tuulegeneraatorid kõrgema, põllumoonid madalama vööndi silmailu pakkumas. Viimastel päevadel maalitud-püstitatud sildid teeviitadeks. 80 hobust ja šoti mägiveised. Mitut liiki linnud ja sead-lambad. Indiaani telk ja nugis – ise tuli! Traktorid ja treilerid. Suur elumaja, lastelaagrite jaoks kõrvalhoone, laut-tall, endisest viljahoidlast tehtud seltsiruum, millest põranda katmise korral saaks väikeste kükkide ja kätekõverduste abil täiesti kobedate mõõtmetega maneezhi. Köögivilja ja lilleaed liivakastiga, vilja ja kartulipõllud, heinamaad. Heldeke!
Heldeke jah, sest ehkki Arula-moori unistus kuuemillisest taluprojektist, mille stilistilise erivärvingu annab ameerikalik rantsho-vigvami-traditsioon, polnud ju midagi ilmaimelist, lisab sooritusele kaalu tõsiasi, et talvel pidi tädi tõepoolest ja täiega otsad ja alla andma. Vähemasti oli loobumisele lähemal kui kunagi varem nende 12 aasta jooksul, mil ma tema asjaajamisi ülimalt lähedalt ja mitmekihiliselt näinud olen. Ande-tibi elusinusoid käibki mastaapsete lainetena lohku-muhku, aga nii karmi kriisi kui läinud talvel, tal veel olnud pole – ent mõistagi oli see selleks, et sealt tugevama-targemana välja küpseda ning oma elulaadis nii põhjalik muutus korraldada, et vähemasti mitte seesuguseid krahhi-eelseid kriise enam ei tuleks. Tulevad teistsugused.
Maaturismi koolituste “klassikaaslased” ei naernud sitke eide saavutuse keskel ringi vaadates enam üldse. Naeratasid heatahtlikult. Ja Riisa mammid nutsid. Päriselt ja südamest. Sellepärast, et nende sõbratar, kelle elu tähetunni tunnistajaks nad Soomaalt kohale sõitsid, söödi rahvuspargist elamast ja töötamast sõna otseses mõttes välja. Söödi ja löödi. Näriti ja pureti. Hakiti ja lõiguti. Väga rõve. Põhilisel sitakotil on nimi ka tõprategude ja saastase hingega kaunis ja kaugele hoiatavas kooskõlas – umbes nagu Sasi või Pusa, Susi või Kusi. Ma tean loomulikult päris nime ka, aga mis tast kuulsaks teha. Upub oma kurjusse nagunii.
Arula-emanda elutee lühikokkuvõte on selline, et oma nelja vanema lapse Kristofardo, Aario, Tredvardi ja Kreedera isaga pidas ta Valgerannas tosin aastat tagasi motelli. Pärast lahutust kolis mõneks ajaks koos hobustega vanematekoju Kõimasse. Sealt koos uue elukaaslasega Riisale. Esmalt ehitas rentnikuna üles Riisa rantsho, mida omanik nüüd õnnelikult peab. Seejärel ehitas jällegi rentnikuna üles Riisa keskuse vana seltsimaja, kus vahepeal oli postkontor ja külakeskus ning millel on õnnetuseks nii palju pärijatest omanikke Kasahstanist Saksamaani, et seda pole võimalik ära osta. Hästi läks veel, et Ande ja Alvar piirdusid seal üksnes hädapäraste ehitustega, ehkki tahtsid ehitada uusi ahje ja kõrvalhooneid ja… Üleaedne Susi tegi pidevalt tööd juurde, et noorpaar, kellel sündis poolteist aastat tagasi ühine poeg, Ande viies laps, rendi-pinnale liiga palju investeerida ei jõuaks. Lõikus pidevalt koplilinte-traate puruks ja helistas siis konstaablile – nää, hobesed mu viljas ja kardulas jälleeee! – kusjuures suur osa konstaabli kohale kimamise kordadest kõõlusid viljas hoopis metskitsed ja sead. Teate küll seda külaelu idiotismi. Ei uut midagi. Tolle vana lõikumise ja laamendamise põhjuseks oli massiivne töökoht, mida Ande on Soomaal pidanud – nagu moor muiste, niidab-hooldab rahvuspargi teeääri ja võsavahesid, seni traktorite ja hobustega, nüüd ainult traktoritega. Kadedus sundis toetustemaksjatele lakkamatult koputama, et kulaku kujuteldav rikkus kummuli kakelda. Perekond kannatas välja pidevad kaebamised-kaklemised-kontrollid – ja elas alates eelmisest aastast kahe talu vahel. Ses mõttes, et Ande ostis endale 42aastasena Elu Esimese Päris Oma Südamekodu ning sõitis päevast päeva kahe piraka majapidamise vahet. Töö ja pool karja Soomaal, päris oma kodu, pool karja ja tulevik Läänemaal. Kari – see tähendab ka lapsi. Pooled siin ja pooled seal.
Vanapaar Arno ja Maie, kes Hanila valda selle väärika talu on ehitanud, mõtles esmalt, et kolib ise Tallinnasse Pääskülla pinsile. Aga ei kolinud. Tänu taevale. Neile meeldis selle noore pere südikus ja unistused sedavõrd, et nad ühinesid karavaniga. Hoolitsevad aia ja põllu eest, teevad hoidiseid ja kõpitsevad masinaid, hoiavad lapsi ja teevad süüa ja ilma nendeta oleks Ande kardetavasti oma unistustega tükkis välja surnudki.
Enese jagamisest ja eluga riskimisest – paaritunnise une järel pidevad sajakilomeetrised otsad, mille käigus rattad krõbistasid korduvalt kraaviperve kruusa ja mille lõppedes pereema jäi rooli taha autosse magama, suutmata end tuppa vedada – pääses Ande tänu sellele, et kade ja ahne eht-eestikülalik Susapusa tikkus loomadele endile kallale. Vana peremees Arno ütleb: “Jumal tänatud, et ta nüüd üleni ja täiega siia kolis, heaga see otsatu sõitmine lõppend poleks – ma ise olen elupäevad pikamaa autojuht olnud ja tean, mida see tähendab, kui rattad juba teeperve kraabivad, kurat.”
Palun Svenil teile siia vaatamiseks üles riputada paar pilti, mis kirjeldavad olukorda, mis sundis Ande Soomaast loobuma ja rentniku-energiast täiega lahti laskma. Heasoovlik naaber ajas tiineid märasid atv-dega mööda rahvusparki taga, nii et mättad lendasid ja mitu mära sai tõsiselt viga. Kõik jäid siiski ellu. Üks varss sündis enneaegsena – ent jäi ka ikkagi ellu. Meie pere Monti ema Madonna sai külje peale sellise haava, nagu näete pildil. Mis vapustas perenaist iseäranis sellepärast, et Madonna peremees määras ponikaunitari enne surma oma viimase tahtega tema hoolde – nagu veel mitu testamendi-tegijat, kelle hobused Ande juures hea elu peal õilmitsevad. Järgmiseks lõikas tüüp hobustel sabad maha. Tori täkul Vallatul ja veel paaril tori märal. Sabaotsast saadik. Mis pole teatavasti üksnes ilu-, vaid ka elukvaliteedi viga – putukate peletamise vahend ju! Niimoodi sahmaki lõikas, et kasin kümnendik karvu jäi endises pikkuses harvutama. Ja pilt on hale ja võigas, mis seal salata. Kui pärast kiiret kolimist, mis rantšo avaürituse eelse spurdiga kokku langes – nagu Murphygi oma seadusandlusega ette näeb – teeb Ande perekonna albumisse narmastega sabadest mälestusfotod ja seejärel tasandab need ära. Siis polegi pilt nii hale. Mõne aastaga kasvavad juba uued sabad ka ja…
Mul ajab selline asi essu kapitaalselt keema. Inimeste vaheline õelus-kadedus ei tohi loomadele kanduda. Karjuselintide-koplipiirete lõikumine kahjustab loomi kaudselt – jooksus elajas võib viga saada, ära uppuda või metsa eksinult kiskjate kätte jääda – ent atv-dega kusisusimine ja lõikumine on juba midagi nii võigast, et… küllap tasutakse. Jumal on hea, kui meenutada Rabi Benjamini lihtsat ja lühidat konstateeringut. Küllap Jumal teab, mis mõõduga ja kuidas kellele. Saagu, saagu ma sajatan? Stopp! Jumal on hea.
Kusjuures kõigevägevam on Andele selles elus säherdused akud kasutada andnud, et naine ise kannatab välja ajad sihandse sajatamise käes, mis tapaks iga viletsama Krõõda. Seda niikuinii, et samal ajal, kui on käinud Virtsu-lähiste Mõisakülas remont ja juurdeehitus, on ju tehtud ka heina ja tallitöid, korjatud kokku kilomeetreid okastraati ja kümmeldud sadu hingi toitva-katva talu rutiinis. Aga ühtlasi on Ande endale oma visionääri-utopisti idealismuses sajatusi selga elanud. Tal on kena komme elada ette selle finantsi eest, mis lähitulevikus tingimata olema saab. Rehkendab kokku, kui palju umbes pappi lähenemas on – ja ostab järelmaksuga treilereid-masinaid-autosid või piisoni-sarnaseid mägiveiseid ja lapilisi märasid, kes rantsho-vigvami-unistusega sobivad. Inimesed rehkendavad esialgu kah, et järelmaks ja rahu maa peal. Priade-mahemajapidamiste nuts aga jääb sageli venima. Kuude kaupa. Talvel oli sel aastal nagunii nii raske – pangalaen ju! – et vahepeal söödigi oma kartulit-piima-mune ja mitte midagi, mida poest pidanuks ostma. Aga vaadake piltide pealt, milliste metsapullidena emme oma pojad on ikkagi suutnud pidada! Hobused ja muud loomad on sama kobedas konditsioonis. Viimne kui sara, kes Ande kodus spontaanselt kujunenud ja juba aastaid toiminud pansionaati surema on toodud, on seal kosunud nii pontsakaks, et teda ei tunne enam äragi. Samas on järelmaksu ootajad jaanuaris loodetud pappi aprillis saades tükati tusased. Ja see on mõistetav. Ja selle kätte pidi Ande tänavu talvel ära kustuma – nagu kustusid tema telefonid. Ent nüüd on see möödas. Võlad on makstud. Inimeste tõelised palged end näidanud. Mõlemat pidi.
Rantsho on ehitatud. Laagrite-seltsielu-hoidla saab liivaga kattes muide Tondi maneezhi mõõtmetes sõiduruumiks – ehkki tõenäolisemalt teeb moor sinna talveks hoopis jõulumaad-indiaanipööripäevapaleed või mis iganes. Kõik 80, koos tänavuste varssadega… oi, ligi 100! Hobust ühes kodus. Ekstronil oma raskeveokate kari, Vallatul tori mammid ja eestlase-täkul oma. Too eestlase-täkk sai Massu mõisat taastava advokaatide paari eesti märade käest niisuguse kodjaka, et perenaine arvas – annab otsad. Aga täkk on emandaga ühte sorti. Visa nagu vanakurat. Kosus üles, nagu kõik Ande paistele paranema sattunud rondidki.
Vaadake piltidel Põlva ja teiste tallide põgenikke, kellest nii mõnigi on lihaka ukse tagant ära toodud. Õitsevad! Maalehe ajakirjanik Meeli Müüripeal jutustas rantšo avamisel: “Kui ma olin noor tüdruk, pidin kolhoosi tallist koju tööhobuse appi laenama. Võtsin looma maitse järgi – ja sõitsin ta seljas ratsa, sadulata koju. Oli nooruke õpetamata märasälg hoopis. Saatuse tahtel kingiti see pärast mu isale. Teenete eest. Ja sellepärast ka, et kolhoos ei teinud hobustega enam midagi. Meiega koos kolis Vaasa Virumaalt Varblasse. Ja kui vanemad ei jaksanud enam talu pidada, tõime mära Ande juurde täie veendumusega, et siis läheb tal kõik hästi. Läkski. Mullu tõi veerandsajandi vanune mära Andele Ekstroniga varsa!”
Ande pansionaati toodud Tartumaa Pääsu ja Roona koos ühe noore raskeveomäraga, kellega nad sõbrannatavad, vägistasid aga ära kollasetäpilise linalaka, Vallatu poeg Vipi, kel on tänu sulnile välimusele lootust täkuks jäädagi. Tänavukevadisel noorhobuste ülevaatusel nentis Andres Kallaste, et Ande suudab jälle EHSi üllatada sellega, kui šeffe hobuseid tema seal võsa taga oma hullus argipäevas issanda abiga kasvatab.
Noor Kallaste aga saabus rantsho avamisele juba üsna hilja õhtul – kui tõugude tutvustus, traktoriga vigursõidu võistlus, rodeo ja rammumees olid ära olnud. Tõi veoautoga Pärnust Hansapäevadelt koju selle osa Ranna rantsho delegatsioonist, kes peretütar Kreedera juhtimisel rahvast lõbustas ja silma ilustas. Siis olid Sindi line-tantsijad oma etteaste esitanud ning juba üldiseks tantsuks Kihnu Poisid. Kes on muide sel saarel ainsad hobusepidajad ka.
Aga see rantsho avamine ise meenutas mulle – kogu oma üleinimlikkuse ja õnnestumise juures – pulmi. Pulmadeks ka ju ületatakse ennast, käib hull rapsimine, viimastel öödel hööveldatakse-värvitakse-heegeldatakse-traageldatakse. Silmad aukus ja närvid läbi – tanu alla! Siis käib lühike ja õnnis triumf. Õnnesoovid ja tunnustuspatsutused – naeratavad kolleegid ja nutvad ilmajääjad (loe: Riisa tädid J ) – misjärel järgneb argipäev. Su tuhat külalist – Nurmenuku talu kaunis kuninganna Viktoria ja Pihlaka talu loomaaednik Katrin oma meestega, teekaaslased kõigist kohtadest, kus elanud oled, praeguse kodu küla rahvas, mõttekaaslased ja üldse Sõbrad - tänavad, naeratavad ja kobivad tagasi oma eludesse. Kui sõber Kati sel suvel veel tagasi tuleb, siis on tal tõsine dilemma – kas minna Andega kadakate ja põdra sita vahele ratsutama Hertsogi, Kadi või Ankaga? Tuleb mitu last kaasa võtta – siis saab nende kõigiga. Aga seni - Andel algab juba järgmine päev pärast pidu hommikuse talitusega, siis kerib kokku järgmisi kilomeetreid vana okastraati, teeb päev otsa koos oma pojahärgadega ja kena noore mehega heina, jälgib kas ja kes järgmisena poegib, võtab vastu indiaanilaagri lapsed, jälgib silmanurgast alla kaheaastast pojajõmmi, määrib eluvõitluses kannatada saanutele salvi. Peas keerlevad juba järgmised visioonid. Seoses millega on ilmne, et küllap elab ta ka tuleval talvel ette, loodetavate rahade eest ja saad järelmaksu ootajatelt sahmida ja sajatada. Seegi muutub rutiiniks. Aga teate, mis aitab nii haavade kui prei, nii kõhu- kui nahajamade vastu kõige paremini? Angervaksa õli!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat