Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Puuhobused, pokud ja puuslikud


 

Mootorsaega kunsti teha – no andke andeks?! Aga tehakse – vigursaetud puuskulptuurid on lisaks ilmsetele kunstitunnuste ilmutamisele ka ülimalt väekas religioosne nähtus. Olgu tegemist jumaluste või multifilmitegelaste, pokude või loomadega – igal juhul on need saagi saanud tüved jõuliselt laetud ning seetõttu mu meelest üks parimaid võimalikke kodukujunduse elemente. Eriti isane. Natuke lapsik. Täis seda ehedat ahhaa-elamust, mis tekib siis, kui inimene tiksub – ja saeb! – stiilis “mida näen, sellest laulan”. Tõsi küll, kuna Eesti vigursaagijate üsna väikesearvulise, aga suure suutmisega seltskonna käest tellitakse üha sihilikumaid oma-kodu-kujusid, siis on ka sedasi, et mida tellija näeb, selle meister saeb.
Lindora laat on teatavasti ise üks eriskummaline nähtus – tohutu rahvamassi koond-seisund, mis tekib siis, kui Setumaa teederistis Obinitsa külje all pannakse järsku laat püsti. Seal mõjusid karvaseks saetud karud ja mornid öökullid Kihnu meeste hülgenahkade ja kala kõrval kuidagi nii ilmutuslikult, et jäime Raamatu Piia ja teiste tüdrikutega jahmunult vahtima, mis kõik puu seest välja võib tulla. See välja tulemine oli ka laada kaubakülluse seas nii väge täis, et naelutas paigale.
“Jäneda meister on meil selline, et tema näeb puutüve vaadates juba eemalt ära, mis seal sees on – ja aitab saega lihtsalt sel asjal puu seest välja tulla. Mina lähen puunoti kallale kujutluspildiga, mis on mul endal sisesilma ees olemas – ja näe, puu annab ka selle kätte, kui ilusti küsida ja tundega saagida,” ütles Taavi Pirk, kes andis seal Lindora laadal oma visiitkaardi ja kindla teadmise, et saabki mindud ja lähemalt vaadatud.
Just pärast toda laata tekkis silma ja tähelepanu, et märgata, kuidas Eestimaal kaunistatakse järjest enam kodusid ja kotuseid puukujudega. Kes paneb püsti looma, kes koduvaimu, kes abstraktse figuuri – puit ruulib. Siis märkad ka kohti, kus neid kodu-komponente välja saetakse. Üks on Reolas, Tartu-Võru maanteest natukene Lätiküla poole, kus on meie tall. Iga päev, kui plikadega hobuste juurde sõitsime, vaatasime, mida uut väikese putka ette laotatud puutüvedest välja on urratud. Üks hobune seisis alati keset muid pooleli olevaid töid. Saeti, immutati, värviti… Pärast selgus, et saime tillika. Neid oli mitu. Üks sai valmis ja viidi tellijale ära, kohe lõigati uus, immutati kolmas…
Teise inimese töö tundub miskipärast sageli üle makstud. Nii võis ka hobuinimeste seas, kes Reola töökojas olid hindu käinud küsimas, kuulda arvutamist: “Paarkümmend tuhat sihukese nikerdise eest – palju ju! Paneks küll talli ette puuhobu, aga ta kõduneb mõne aastaga ära ju…”
Aga arvutame sinna hinna sisse tööriistad ja tooraine, meistri aja ja oskused, kütusekulu ning immutusvahendid, tänu millele töö seisab oluliselt kauem kui mõne aasta. Ja kokkuvõttes jääb tegijale tasuks vaid murdosa sellest, mis moodustab taiese hinna. Nõnda et tehkem parem ise hästi seda, mida oskame, et teenida raha, mille eest osta teistelt seda, mida nemad hästi oskavad.
Miko ratsatalu Margiti ja musta Futuramaga Kassinurmes seigeldes oli aega põhjalikumalt-süvenenumalt vaadata puukujusid, mille Eesti vigursaagijate tsunft on sinna kandnud. Need on elus! Nii hiiepuuslikud, linnuse-detailid, järve keskel kenitlev näkineid kui kodades elavad puukujupered elavad ja hingavad, tuksuvad ja mõjuvad. Neid vaadates kuuled sisekõrvus šamaanitrummi ja “Metsatöllu”. Kusjuures saagu nüüd maausulised kui kurjaks tahes – minu jaoks kinnitavad nii hiied kui mošeed, tsässonad kui katedraalid iga oma detailiga seda, et Jumal on üks. Elab nii ühisrahadega taastatud Tartu Jaani kirikus kui Kassinurme hiies. Tuleb vaid südamega vaadata – ja nii ta on. Üks.
Ja see üks üldine Jumal juhib. Kohe pärast ratsutamist pühale mäele helistasin Lindora laadal kohatud Taavile. Ja teel talli oma hobuste juurde pidasin sisetunde ajel Reola vigursaagijate töökoja juures kinni. Seal müttasid Ott Olesk ja Martti Kalamees, kes juba teadsid, et järgmisel päeval minnakse Taavile Peipsi äärde külla. Ott oli sel päeval viinud seks puhuks Taavi juurde ära ka Luige laadalt üle jäänud kujud, et oleks vaadata. Tsunftivärk ja eht-eestilik infolevi.
“Kelle talli hobused need Kassinurmes käivad? Kui käime seal linnust juurde ehitamas ja uusi kujusid viimas, on ikka värskeid jälgi. Kui hiiepuu maha murdus ja sissepääsu valvama jäi, mõtlesin kohe, et neil ratsutajatel on nüüd väga šeff kena keskmise hüppega hiide siseneda,” rääkis Ott. “Ma olen ise mitu aastat ratsutamas käinud. Ei, tuleb Margiti juurde minna ja ratsamatk teha, muidu jääb vaevama, et ühedki kappamise jälgedest pole minu tehtud.”
Õigus!
Kutsudes meid oma töökotta sisse, ütles Ott nagu muuseas, et see naistearst Pille, kes meie pere kolm nooremat last on ilmale aidanud, on tema täditütar. Ja sügisel tuleb ta oma fotode ja tekstidega, et anda välja Eesti vigursaagimise korralik koondraamat. Selle jutu tunnistajaks oli Oti kõrval istuv hunt ning üles rivistatud pokud. Just nüüd, mil maestro Ets Valter on paar aastat olnud teisel pool, ilmutab ta end iga päev. Küll siis, kui hiide ratsutades üle tarnade – pokude, noh – vihistad kui siis, kui telekas portreteeritakse Etsi sõpra Eve Viilupit kui siis, kui avatakse maestro galerii, valmib Pokumaa – ta on kogu aeg hästi ligi. Ja kuivõrd ka Ets voolis puude sees niigi olnud nägusid-tegusid sureliku silmale nähtavaks, on vigursaagijad tema tsunfti mehed.
Seda väge tunneb nii president, kelle talu juures seisab võimas puidust Ärma Kadri kui kõik need, kelle koduväravasse ja läve ette ilmub mõni puuslik või kotkas, hobune või mitte-hobune. Kusjuures see vägi tuleb inimese käe sisse ka kõrghariduseta. Samal ajal, kui kunstiülikool küpsetab skulptoreid mitmeid aastaid, õpib Taavi Peipsi ääres tehes. Armastab üle kõige multifilmitegelasi – on teinud Shreki ja haisuloom Sidi – ja elab keset oma üheksavägiseid nottloomi kenasti üle selle, kui Ott ja Martti vahel tema tehes õppimist arvustavad ja naljatamisi norivad. Kellesse usku ei ole, selle kallal ei norita ka.
Taavi värkstuba asub Kadrinas. Mitte Lääne-Virumaa omas. Teate küll, milline korduvate nimede nõiaring moodustab kokku Eestimaa kaardi. Taavi Kadrina on Pala ja Kodavere vahel. Ja Taavi omaks võib seda täiesti liialdamata nimetada, sest tema on seal kuningas. Tema kujud seisavad meistrikoja ees. Kõrval on kaunis häärber, mille juures ketis külitab bernhardiin. Ketis sellepärast, et sandi iseloomuga on. Eelmine bernhardiin oli üleni sõbralik ning tema nime Pootsman järgi sai ka Taavi ettevõte nime. Veel eelmine koer aga oli njufa. Kodaverest toodud, nagu meiegi pere Elsa, kellel täitub varsti 20. sünniaastapäev – kuidas küll aeg lendab. Ja kuidas me kõik siin Eestis omavahel mingeid suuri pisiasju pidi ristirästi seotud oleme.
Värkstoas sees on saks Pirk pannud tööle klikiaegse sindlimasina. Sellise muistise, mis meenutab oma olemuselt ja hinguselt Kranichi-härra autentset villaveskit Sangastes. Sindlimasin vihub sindleid teha – ja ühtlasi kuulutab uut ajajärku Taavi enese elus.
“Olin varem Kalevipoja Koja suurprojekti juures. See sai valmis. Veel enne oli mul Kodaveres külalistemaja, Kallastel autoremonditöökoda ja ilusalong. Need ajad on ära olnud. Nüüd on vigursaagimine, sindlid ja Kadrina mõis,” kirjeldab Taavi, kuidas tema meelest peab inimese elu kulgema terviklike pakettidena. Teed ühes kohas ja alal paketi valmis – ja astud järgmisse elufaasi. Rõõmsalt ja rahulolevalt.
Iidse sindlimasina kallal mõmiseb paarikene, kes laekub tööle stiilse mossega ning kellel peab silma pidevalt peal hoidma. Teate küll, miks. Igas külas on selline kaader ja mentaliteet. Ühesõnaga nad lükivad halge lõikajasse ja võtavad valmis sindleid vastu siis, kui peremees on juures. Kui noor mõisnik kõnnib külalisele näitama oma kõige esimest vigurnikerdist, mis valvab vanematekodu väravat, on tölpal ja mõhul kohe suitsupaus. Kui peremees eemaldub Kadrina mõisasse rajatud hostelit näitama, imbuvad osavad elukunstnikud oma kööbakasse mossesse siestat pidama – ja ohsaissake, kui sarnased iga küla kõik need sedasortitegelased küll ometi on.
Kadrina mõisas on Taavil otsast otsani oma kätega rajatud hostel, kus iga tuba kannab vastavalt kujunduse värvile nimetust, kus on kõik mugavused ja kus vägevas erikujuliste võlvidega keldris on saun, mille üle noorsand on eriti uhke.
“Tallinna poolt kõrgelt ja kaugelt siinsest elulaadist üle vaadates ei saada aru, keda siin Pala ja Kodavere vahel küll majutada võiks – aga meil on Läti kalameeste järjekord mitmeks aastaks ukse taga. Tuleb teada kohalikke olusid, ise siin keskel elada – ja siis leiad oma nišid,” kinnitab Taavi, kellel on vaadatud valmis koht ka oma kodumaja ehitamiseks, kui vaid kallis kaasa linna ei kibeleks ja nõus oleks.
Loodusiku talendi pealt lummavaid kujusid sae-nikerdav mees on mitu aastat koos Merle Jäägri, Veikko Tääri ja harrastusnäitlejatega teatrit teinud ning soovitab soojalt minna üle maantee Voorele Mati Tiku juurde, kelle kirjutatud näidendeid siinkandis mängitakse, kes peab metsade vahel hobuseid ja kes omal ajal oli üks Eesti filmide kaskadööridest-hobunöökijatest. Küllap saab mindud!
“Hobused on mulle endale ka vägagi lähedased. Selles ruumis, kus praegu möllab sindlimasin, oli veel hiljuti tall. Tallis elas hobune, kellega ma koos üles kasvasin. Hobuse viis puuslak. Aga see, mille ta minusse sisse kasvatas, väljendab ennast nüüd puukujudes,” selgitab Taavi, kuidas hobused moodustavad süvatausta ka sellisele kohale, kus hetkel hobuseid peaaegu polegi. Rahvas küll räägib, et siin või seal olevat üks-kaks hobust koduloomaks – aga nähtud neid pole. Sellised müstilised salasuksud seal Peipsi ääres. Ma mõned leidsin – millest järgmises loos ka jutustan.
Aga puukujud mu enese koju? Mnjaa, kui elamises on üks Tobias ja üks Edward, kes mõlemad tõstavad jalga – kumbki oma koguses ja kõrguses – siis muutud üsna valivaks, kui aeda märgistatavaid postkontoreid tood. Bernhardiin ja spanjel suudavad kahepeale surnuks kusta nii põõsad kui lilled, mõne poku või metskitse peale neid jalga tõstmas väga ei tahaks näha. Isegi “Jääaja” Sid on väärt paremat saatust.
Ent need, kes ei taha kunsti peale jalga tõsta lasta – või kes kardavad ilmastiku käes kõdunemist – kujundavad nende teostega ju ka siseruume. Pärast põlengut – mis juhtus täpselt maestro Etsi urni Metsakalmistule sängitamise päeval – nullist üles ehitatud Vehendi motell on seestpoolt üleni puukujudega kujundatud. Või moodsalt väljendudes tuunitud. Tuleb vaatama minna! Andi ja Aide, kes tulekahju peale käpuli kukkumise asemel suurema-puhtama-mugavama palklossi püstitasid, väärivad nagunii mütsi maha võtmist. Aga puuslikele nende vastses tares tuleb lausa eraldi külla minna. Seda enam, et Andi on olnud koos Ruudo Vatseliga üsna vinge ratsutaja.
See, kuidas kõik on meil siin kõigi ja kõigega läbi kasvanud ja kokku põimunud, teeb ühtaegu nii õnnelikuks kui ettevaatlikuks. Ja paneb saega kunstkujusid tegema. Või neist kirjutama. Et igaüks teeks seda, mida tema just kõige paremini oskab.    


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat