Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Linnalapsed tallis = hobustele võimalus inimesi päästa


 

Hobused õpetavad Inimeseks
Inimesed jäävad tänu hobustele ellu. Mitmel tasandil, otseselt ja kaudselt.
Tänu sellele, et ühe Tartu lasteaia lapsed toodi Reola taha Kilgi talli Inimesteks õppima, jäid minu lapsed, papagoid ja üldse kogu meie maailm ellu.
Oli kavatsus tuua hobused kodusesse Eedenisse mõni päev varem. Liikiderikka paradiisiaia kokku tassimine lükkus sellepärast tiba edasi, et see lasteaed, kus käib meie talli pererahva Freddy ja Aire Saarmi vanem poeg, otsustas tulla hobuste juurde hooaega lõpetama. Saarmidel endil on “nomenklatuuris” sporthobused, varrekestega sugumärad ja omanike hobused – enamus neistki sporthobused ja varrekestega sugumärad – mistap pole sellistel puhkudel kellegagi lapsi lõbustada. Aga puhk on küünlaid väärt. Linnalapsed, kes pole sageli näinud ilmsi ühtki looma peale hamstri, võivad saada just sellest ühest talliskäigust ahhaa-elamuse, mis keerab edasise elu ohhoo-suunas.
Faktiliselt panevad lapsevanemad maneeži külgedele ehitatavate tallibokside kohale grilli ja salatilauad. Boksid on Nicolaylt juba ära tellitud, nii et seesugust grillimist võib nimetada ka sütega sisseõnnistamiseks. Vanemad vestlevad omavahel. Ja teevad õnnelikult pilti, kui parasjagu just nende laps sadulasse on tõstetud. Lapsi tõstetakse ükshaaval kolme hobuse selga, kõnnitakse ring – ja palun järgmine! Aga laps näeb just siin ja praegu ja sel hetkel seda suurt looma, tema silmi ja olemust, hõngu ja hinge – ja lapsega võib juhtuda See. Tekib aukartus elu ees, uudishimu – kuidas täpselt elu erinevad vormid end veel avaldavad – igatsus päriselt ratsutama õppida, üle väljade kapata. Nii ta läheb.
Tehniliselt ringitavad hobused kolmekesi ligi kaks tundi monotoonselt ringi, mis seal salata. Saarmide Tubrik ning meie EQ ja Monti kõndisid kuulekalt ringi-ringi – Aire, mu tütarde ja praktikant Inga käe kõrval. Nende molud läksid mõistagi üha mornimaks. Hobustel, mitte kõnnitajatel. Inimesed oskavad nägusid teha. Hobused väljendavad siiralt, et pole rutiiniga harjunud. Aga siinkohal võiks asja vaadelda ka sedapidi, et hobune on kodustatud-aretatud tööd tegema. Tema kasutamise juhendis pole kirjas, et ta peab tegema ainult mõnusaid-lõbusaid-vaheldusrikkaid treeninguid ning rutiin pole näidustatud. Meenutagem künni- ja veskihobuste elu, seltsimehed suksud!
Või meenutagem iseenda elu. Selleks, et oma ellu kutsutud hobuseid toita-hoida, teeme oma tööd. Sageli rutiinset ja vähe lõbusat – mis justkui ei peaks meie kasutamisjuhendis näidustatud olema – ja meiegi näod on mornid. Sest me orjame oma hopasid, et nendega puhata ja mängida. Selline paradoksaalne nõiaring. Nii et – kannatas Iisaku-äärne Vaik oma sõprade eestlastega tublide koolilaste kõnnitamise ära, kannatasid ka meie omad oma tänuväärse laste ja loomade ühendamise missiooni täitmise ära. Küllap energeetilised kaug-tulemused nende kabjalistele karmadele pai teevad.
Karlova lasteaia Karoliina lapsevanemate seas oli üks minu kauane tuttav, kellega seoses meie perel on üks naljakavõitu, aga tegelikult traagiline karmavärk kallal. Lapsevanem Hele – kes oli muide ainus emme, kes pärast laste ringiringiringitamist Tubrikuga mõned kenad ratsaringid sooritas – sõitis kord koos kaasaga, umbes viisteist aastat tagasi, pooleks aastaks välismaale tööle. Nagu see ikka käib. Nende Karlova kodus oli puuritäis jäneseid, kellele oli seniks hoidjat vaja. Me siis võtsime nad enda juurde. Diil oli selline, et jänesed võivad suvi otsa kenasti paljuneda, kõik pojad on meile, vanapaari anname Helele tagasi.
Jänesed seda diili paraku ei teadnud. Nad sigisid küll kogu aeg – jänesed ju – ainult et poegade pesakonnad läksid ükshaaval hukka. Ühe kurna pani nahka ema, teisega tegi naabripeni üks-null, kolmas pesakond kasvas peaaegu kenasti üles – ainult ühe äbariku nihvas naabrikoer ära. Hele sai oma paarikese tagasi ja meile lähenesid jõulud nelja noore jänksiga, oh heldene häda. Mu abikaasa ja tema vanem vend jõid kahe peale ära terve Royal Spiriti – mäletate küll, piiritus sihukestes töntsakates pullodes oli – Mehukattiga – selle soome keemiaga, mis sel ajal levinud kärkunnilahjendajana töötas. Ja siis nad suutsid.
Jänksipidamise õpikus soovitatakse loom kaikaga uimastada ja seejärel lõigata tema alahuule sees olevad veresooned läbi. Meie mehed tegid siiski prostamalt – üks hoidis kõrvupidi objekti peos, teine koksas talle kaikaga kuklasse ja seejärel löödi kirvega see va kõrvadega ots küljest ära. Oh jeerumjeerumjeerum. Minu tore ülesanne oli soojade lihakehade nülgimine. Aga ilma royali ja mehukattita – nii et mulle jõudis narkoosita, üdini tungivalt kohale, kuidas nahk tuleb tsärr! veel sooja kere ümbert maha ja üldse. Lihakehad – uudissõnana väljendudes rümbad – või kunstiliselt ekspresseerudes torsod – läksid meie pere esimesse sügavkülmikusse. Nad olid seal väga kaua. Miskipärast ei tahtnud mitte keegi küpsetada maitsvat jänkupraadi. Võeh ja urjuh.
Nii, nagu Puhhi-raamatus sai tiiger katse-eksituse metodil teada, mida kõike tema süüa ei armasta, saime meie teada, et ei armasta jänesekasvatust – ei sellist, kus jänkuema ise pojad nahka pistab ega sellist, kus keset hilissügisest koduhoovi neid väheseid, kes üles õnnestus kasvatada, giljotineerid.
Voh sedaviisi me üksteise elulugudes seisame. Järelhaagistega.
Oma hobuhaagise panin tänu Karlova lasteaia sulnile piknikule aga auto taha juba turvalisel päeval. Mööda pinnatud teid ja ümbersõite undasime küll Reola tagant Liusse koos pissi- ja tankimispeatustega (diislihinna praeguse 20 krontsa üle vingumise peale ütles tanklatädi muide, et jaanipäevaks on vähemalt 25 ja jõuluks 30!) neli ja pool tundi – papagoid lärmasid, lapsed vingusid, hobused kolistasid tüdinenult ja Monti tegi loomulikult ennast ajaviiteks lahti – aga me jõudsime elusalt kohale. Mis pole absoluutselt enesestmõistetav.
Kui me oleksime varem oma rännakule läinud.
Kui Karlova lapsed poleks tallis meie hopse vajanud.
Kui surm, mis maanteel luusis, poleks enne meie retke oma noosi kätte saanud.
Siis oleks ja poleks.
Pärnumaa ühel raudteeülesõidul, millest meiegi oma killavooriga seoses ümbersõitudega üle kollasime, sõitis eelmisel päeval rongi ette üks mees. See mees läks mullu jaanipäeval kahemastilise “Marthaga” ümbermaailmareisile. Närvid ja tervis ja sisetunne ja tuhat muud sündmusi käivitavat asjaolu tõid ta jõuludeks Hillar Kuke aluse pealt maha. Kurioosse kokkusattumusena asendab teda kuulsusrikka laeva pardal praegu mees, kellel on oma osa selles, et eestlased pole rongidega harjunud. Rongid siin enam ei…
Ja kui nad jaa, siis me oleme nende rariteetide suhtes kaitsetud.
Siis tekib see hetk, et ma ei saa ajutiselt väita, et ajakirjanikuna on sellepärast tore töötada, et kohtad palju huvitavaid inimesi. Simmu oli mul märkmikus peatsete intervjueeritavate-portreteeritavate nimekirjas. “Marthaga” üle Atlandi tulnud, veerand ringi ümber palli nüüd taas teinud, sepp ja päästeteenistuse töötaja ja mitu muud huvitavat aspekti. Mõtlesin just välja kohta, kus üht meesterahvast tutvustada – see meie sunniku emase meedia värk, noh – ja nüüd on nagu on. Palju toredaid inimesi jäi muidugi mu nimekirja veel alles ka…
Juba eelmisel suvel panin endale lugemiseks valmis Mitch Albomi raamatu “Viis inimest, keda kohtad taevas”. Nüüd tegin lahti. Ja sain parimas mõttes vapustuse. Tiina Ristimetsa kirjastuses eestindatud-väljutatud väike romaan jutustab lihtsast ja tiba õnnetu saatusega mehest, kes saab surma ning läbib taeva erinevad tasandid, kus teda ootavad maa peal kohatud inimesed. Kes omakorda ei saa neilt tasanditelt enne edasi minna, kui on teda kohanud. Sest õnneks on nii, et ka pärast surma saame teada eksistentsiaalselt üliolulisi asju, mida me oma keha-kitsikuses ei teadnud – ja õnneks saame ka Pärast olulistele inimestele rääkida tõe ning heastada kurja. Isand Albom on oma onule pühendatud raamatus seda jutustanud nii nägelikult ja lihtsalt, et pole midagi sentimentaalset ega pateetilist – läheb sipsti südame pihta. Teeb õnnelikuks ja toob kergenduse. Sest kunagi pole hilja.
Mõni raamat väljendab nii täpselt seda, mida loodad ja tead olevat, et tänutunne annab neid lugedes tiivad. Kirjastaja Tiina pühendas selle üllitise omakorda oma kahele sõbratarile, kes helikopteriga merre kukkusid. Aga igaühel meist on keegi, kelle lahkumisega on tänu sellele raamatule kergem toime tulla – oota, kullake, kord ma tulen ja üllatan sind, kord järgnen sulle ja aitan meid mõlemat järje peale…
Lugege!
Ja üldse peaksid Ristimetsa Pilgrimi-kirjastuse taiesed olema kohustusliku kirjanduse hulgas. Hea küll, et Coelho on moes – aga Tiina on eestitsi publitseerinud need Ferrarisid müüvad mungad ja uued maailmad, tolle taevaraamatu ja veel mitu maiuspala, mis aitavad lugemisel pika sammu edasi. Ilma, et teatud asjade avastamiseks ära oleks vaja surra. Muide, mida ma äsjase tormi ajal avastasin: kui sul tuleb hirm ja ebakindlus, tunned end väga väikese ja abituna, mine õue! Maja-ahistusest väljudes oled stiihiaga suuremas osaduses ja ei karda teda, sest muutud osaks temast. Muide, isegi Tõnu Õnnepalu kirjeldab oma “Flandria päevikus”, kuidas tema vanaema 1967. aasta augustitormi ajal mere äärde sõitis (ja ise autot juhtis!), koos lapselapsega liivadüünides, kus ükski puu vähemalt neile peale ei saanud kukkuda, palvetas – ja just tänu välja minekule sai paanikaga väärikalt hakkama.
Praegu, mil neid mõtteid sõnastan, on õues äike. Paugub ja mürrab ja koerad pablavad – hobused muide mitte. Äike on otsekui selleks tellitud, et lasta viimne kogupauk Liu küla poele, kust Mari täna viimsed riiulid ära viib. Siitkandi rikkurid lubasid ja lollitasid aasta aega, et ostavad ära, peavad kamba peale edasi – la persetki. Täna läheb pood kinni, eidekesed ja jotakotid hakkavad käima palverännakutel – 6 kilti Lindi poodi ülemist maanteed või 7 kilti alumist maanteed pidi. Ja taevas ladistab nutta. Kustutab tulekahjusid ja kärgib tõusikmatside peale, kes teiste elu viiel erineval moel pekki keeravad. Aga – nagu õpetab eranditult igal puhul mõtlema rabi Benjamin: Jumal on hea. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat