Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Padrikutes-padukates line-guinnessitud Eestimaa


 

Just põuanädalate järel lõpuks ometi kaela tulnud lausvihm tegi linetantsu festivali hõlma all moodustatud pikima tantsurivi Guinnessi-raamatusse keksimise eriti kihvitiks, nüansside ja pisiseikluste ohtraks saavutuseks. Kaks aastat tagasi, kui Kaie Seger esimest korda pikima kokku hõikas, oli jube palav. Sada kraadi, tolm ja palju ootamist – sest rivi oli vaja ka pärast tantsu üle lugeda. Seekord oli organisatoorselt asi säästvam – rahvas loeti üle enne tantsu ja tantsu ajal ning läbi vettimine ja tuuldumine ühendas inimesi oluliselt hingelisemalt kui ühine higistamine.
Ühtlasi ei pea Segeri-moori mees Orminaator – ametlikumalt väljendudes Orma Mäesalu – nüüd enam põdema, et oli siis vaja seda ammu igatsetud atv-d ikka osta või mis. Atv-de klubi korraldas ära kogu rivi sättimise ja klattimise organisatoorika. Mõned tegijad mehed, raadiosaatjad – ja juba polnud sellest suurt lugu, et ratastoolides linetantsijad oli vaja rivistada neli kilomeetrit Sassi tallist eemale Audruranna poe ette, või et viimsed leedukad järjenumbritega 2500 kopikatega tuli kogu nende rahvastesõbralikult hea tujuga saada pea Randlase ühistu ja Kirsimäeni välja. Muhedad atevistid, Sassi talu perenaise Malle poeg kaasa arvatud, hoidsid silma peal, saatsid ja juhtisid, turvasid ja lugesid üle.
Mis puutub veel organisatoorikasse, siis Segeriine usinate päkapikkude polk oli valmis joonistanud järjenumbrite viidakesed, mille arvu võite ise välja rehkendada selle järgi, et need olid iga 50 tantsija järel. Kõik korraldajad olid silmahakkavas türkiissinises, ka iga sajakonna meetri järel maha istutatud peltad olid koduselt sinised, talli taga koplis tekitatud tantsplaštšadka külgnes lava- ja heli- ja generaatorirekkaga, kümnekonna müügileti vahele pargitud laudade-pinkide kohal olid vihma-päikesevarjude rivid, meestele olid pissipostid Brüsseli-sümboli-laadse poisikesega, telkväljaku logistika oli ponks ja parlanks - ning üldiselt pole vaja väga suurt fantaasiat, et kujutleda, kui suurt korraldustööd see kõik nõudis. Arusaadav, et samal ajal, kui kogu agraar-Eestimaa vihma eest palvetas ja tulekahjude pärast ahastas, vähkres Kaie-tädi oma Lindi-kodus unetuna voodis iga hoovihma-lootuse peale. Kuigi me Orminaatoriga kinnitasime, et põud tuleb ja ikaldus saabub, valaski vihma. Ning mu meelest andis just ühine ligunemine, värviliste keepide stiiliküllus, kilesse pakitud kostüümid, räästastena sirisevad kaabuservad, lirtsuvad buutsid, põõsaste vahel, kuuriservade all ja autode ümber kambavaimustunult õllekest-lonksi jagav rahvusvaheline seltskond asjale romantilise paueri. Samamoodi, nagu pühale mäele tuleb kapata padukaga. See võimendab.
Padrikutega on sihande lugu, et see sõna kordus ekstra ürituse auks kirjutatud laulus kõige sagedamini – Tehnika Ülikooli meeskoor laulis seda ligi kümme mintsi, et kõik vajalikud üle lugemised ja mõõtmised jõuaks ära sooritada. Meil, kes me tantsisime Audruranna poe, postkontori ja kooli vahel võmmi valvsa naeratuse saatel, läks lugemine segamini, mitu ringi varbatantsu õigupoolest keereldud sai. Igatahes väga mitu korda ilmus tantsijate ette tavatult raseeritud-lõhnastatud külakollide auvahtkond, kellel oli ometi kord ka muud asja keskusse kui see va meie-igapäevast… Tõsi küll, kuidas nemad sealt pärast minema said, pole teada – sest kui kõik tantsivad ja igas teeotsas kõõlub sinivalge korrapidaja, võib väga kurihõlpsasti välja kukkuda operatsioon kõik puhuvad.
Linetantsu kombinatsioon kordub igasse ilmakaarde – mis tähendab, et ühes ringis on neli korda. Ja kui sa näed kümme korda sama poodi, oled sa järelikult nelikümmend vooru sama kombinatsi maha vihistanud. Sammud ise: parema päka varbad pöördega kannalt lahku (kaks korda), vasaku labajala tiksutamine kannal (kaks korda), mõlemad varbad lahku (kaks korda), kannad lahku (kaks korda), paremale ristsamm tagant, juurdevõtusamm, vasakule tagant ristsamm, juurdevõtusamm, parem kick (varbaotsaga suts kõrvale maha), vasak kick, parem touch, vasak touch ja veerandpööre järgmisse suunda. Vastupäeva.
Soe ja mõnus hakkas, ja koju sõites oli elulukku reastunud joru ülimõnusaid kohtumisi. Esimese asjana marssisime tantsijatest sirge seljaga mööda – maneeži vaatama, millised hobused sel Guinnessi-päeval, mis oli ühtlasi leinapäev (küüditamine, noh – mis puudutas Eestimaa hobuseid omal ajal täpselt sama valusalt kui inimesi, küsitav on, kas paremini läks neil, kes kolhoositalli natsionaliseeriti, käest kätte ilma söödata tööl käima pandi – või neil, kelle tiblad kohe nahka sõid) hobusetööd tegid. Üks poni ja üks tipitäpiline valge ruun. Sõbralikud plikad, kes teab mis teenistust ei lootnud, olid lihtsalt oma ülesannete kõrgusel. Ja Meelis. Maneežis lõbusõidu ringe pakkuvaid hobuseid tuli vaatama ja ühtlasi hetkeks kuivama tserebraalparalüüsiga, varvastega maaliv Raplamaa kunstniku-noormees Meelis. Helge kohtumine oli.
Segeriine ristitütar Saara õpetas rahvale rekkalaval tantsusamme. Kui teleprodutsent Raivo Suviste, kelle BEC filmis üritusel lõiku oma saatesarjale “Õige valik” esitas küsimusi talli ja hobuste ja ratsutamise kohta, sain ma aru, miks üks hobuteemaline projekt teda ei erutanud ega äratanud. Suur telemees pole absoluutselt hobundusega kokku puutunud. Kohe üldse mitte. Mitte vähimatki. Järelikult ei saa ta võõrast asja ka müüa – kui ise ei süti, ei süüta ka kedagi teist ju. See oli õpetlik teadasaamine. Praegune hooaeg pole nagunii seoses majanduslangusega ühegi suure projekti – eriti mitte nii suure kui hobused! – tegemiseks pehmelt öeldes parim aeg. Teada saamine, kas ja kuidas ja kellega edaspidi liini ajada tuli, näe, Sassi talli hobuste duširuumis naljakatele küsimustele vastates ära. Lisaboonuseks teadasaamine, et Sassis on praegu 55 hobust. Vist. Ega emand Mall ise ka täpselt ei tea. Kõik need teadmised ja mitteteadmised, küsimised ja vastamised on sama inimlikud ja loomulikud ja paratamatud nagu see, et vihma pärast hõiskavate taluinimeste keskel oigasid teleoperaatorid, et taevas kepib neid. Ristuvad huvid. Nautigem!
Sassi talli ja Guinnessi-teo vastu ilmutati samas ka väga kõrgel tasemel huvi – olümpiakomitee kõrgust suisa. Mart Siiman kaasaga saabus Soome kolleegidele eestlaste tõelist olemust näitama ning ilmutas ühtlasi positsiooniväärilist reaalsustunnet – sajab ja jääb sadama. Jäi küll.
Iseasi, kuivõrd ainult eestlaste asi see Segeri-tsentriline kangelastegu tegelikult üldse on. Kaiel olid kahe ja poole tuhande seas sommid-lätid-leedud-rootsid-venelased nagunii, aga ka hollandlased, andorralased ja veel paar eksootilist rivitantsijat. Mõnel hetkel ei kuulnud ei tallitagusel platsil ega sündmuspaigaks kujunenud tanumal sõnagi eesti keelt. Oleme globaalsed ja universaalsed, voh!
Vihm oli minu meelest täiega kaupmeeste poolt. Kuhu mujale kui poodnike varjualustesse inimesed ikka vihmavarjusid. Ja kui juba varjud, siis ka vaatad lähemalt, mille keskel sa redutad. Ja kui vaatad, hakkad tahtma. Kusjuures midagi häbiväärset pole selles, kui isutab Skandinaavia nahkkaabude, värviliste kauboipluuside ja vööde-buutside järele. Ammugi mitte selles, kui vaimustud kitsepiimatoodetest või ökosahvri sisust.
Meie sattusime lõunat sööma Picadilly telgi nurga alla. Pärnus peavad sellenimelist kohvikut kaks noort peret – eriti mõnusad inimesed, muide. Pontšikubaari kõrval müüvad kooke ja šokolaadi, valitud roogi ja teesid. Valik, mis neil festivalil kaasas, oli nii šeff – erinevad teed (kanep, ženžen, sajad segud), šokolaadid, kuumas vees puhkevad teelilled (hiinlaste töökate käekestega kokku pakitud), küpsised ja vürtsid – et ma lahendasin sealsamas sujuvalt mõned peatsete tähtpäevade kingiprobleemid. Oleks Pärnu südalinnas asju ajades selle peale tulnud või? No ega ei. Ei astu ju plaanivälistesse kergemeelsetesse gurmeepleissidesse sissegi ju. Nii kaalutletud ja eesmärgistatud, nagu me oleme. Pead juhuslikult näoli hea asja sisse sattuma, siis avastad. Ja ei saa aru, kuidas seni ilma selleta elasid.
Poleks sadanud, poleks nii paljud tantsijad ja nende kaaskond talli vahekäikudes varju otsinud ja nii põhjalikult hobuseid näinud. Nende rosette ja molusid vähemalt – aga eks teadjamatele oli nimesiltide pealt ka ühtteist põnevat lugeda. Emad-isad-omanikud ja kodukord. Kusjuures hopsidele endile polnud see festival kuigi eriline nähtus – nad ei tõstnud õieti peadki, kui neist mistahes vahendite või välimusega mööduti. Atevistid? Ah, mis, need kodumasinad on meil siin igapäevaste toidukärude, tolmuimejate ja koduabiliste ametis! Keepidega tantsijad puude all endale sooja tegemas? Normaalne. Vikerkaarevärviline vihmavari? Peaasi, et todamoodi paraadile ei minda!
Väga šeffe situatsioone kujunes hoopis taustu teadva inimsilma jaoks. Andorra kodanikust kauboi Kabriste küla vahel. Kohalik ratastoolirahvas, kes tavaliselt tegevusetult koduõuel istub, tooli-linetantsijatega kõrvuti külatänavas. Äsja Ameerikast toodud Chevy Van, New Yorgist ostetud Mikihiired aknal – ja kuna kõik oli autentne ja päris, siis polnud üldse… nii, nagu me tavaliselt suhtume, vaid muhe ja lahe. Pätt ja võmm sõbralikult rivis kõrvuti. Sõna otseses mõttes. Marksa küla taluperenaine, kes kasvatab Sassi tallile sööda – kena kübar peas ja tuju hea. Sammud sai töö käigus selgeks.
Me ise pakkusime läbi paduka küüti paarile leedulannale, kes olid tegelikult kõige tüüpilisemad linetantsijad. Nagu nad ka eestlaste hulgas on. Küpses eas naised, kes tahavad midagi harrastada, millelegi pühenduda. Ostavad endale timmid kaabud, vinged buutsid (ühtedest kettidega variantidest oleks hea meelega tädi välja tõstnud, mis seal salata J ), kaharad seelikud ja narmalised püksid-tagid. On lainel ja toonuses. Oma kanri-muinasjutus. Liikumises ja värskes õhus. Väga vinge ju. Sõna otseses mõttes tuhandeid tädisid sõbrannade kooslustena, dünastiatena, klubidena.
Mõned üksikharrastajad, kelle abikaasad olid sunnitud nad kohale vedama – ja kirusid teenindus-kuttidega võidu tilkudes tädisid ja daame ja nende harrastusi – “Kurrrradi naiseeeeed…” Naiseeed lobisesid, tegid endale sooja, sabatasid itsitades kemkade juures, libistasid erinevaid peeni, sooja aluspesu pakkuvaid jooke, tantsisid õnnelikult ja õhinas – ja lasevad meestel pärast sellist väljaelamist ju jälle mõnda aega rahulikumalt elada. Meestel on mõistlik investeerida neisse nahast hilpudesse, kulinatesse, tantsutundidesse, laagritesse ja väljasõitudesse, mis temakesed nii hulgi naa õnnelikuks teevad. Ela ise ja lase teisel elada.    
Mu viiesele – poolteise kuu pärast kuuesele – pojasassile läks kõige rohkem hinge varbakunstnik Meelis. Selle mõne hetke jooksul, mis me maneežis juttu rääkisime ja kokku leppisime, et sõidame sel suvel Raplamaale vaatama, kuidas tserebraalparalüüsiga varbakunstnik, kelle maalinäitusi on samuti Suur Seger korraldada aidanud, elab ja loob – jõudis ratastoolis ja üsna isemoodi noormees mu pojale üdini südamesse minna. Poeg ei pannud pärast tähele ei Picadylli teesid, Padrikutes-tantsusamme, atv-de rallit, hobustikku ega üksteisele tilkudes naeratavaid inimesi. Laps rääkis ainult Meelisest. Kuidas see juhtub, mismoodi ta mõtleb, millised tema maalid on, kas ja miks. Ja ma tean, et maneeži uste vahel valge hobuse taustal juhtunud kohtumine tegi midagi üliolulist. Kui mitte suuna ja sisu, siis sügava allhoovuse, mõistmise ja huvi ühe väikese mehe elule. Lisaks kõigile teistele tuhandetele pisiasjadele, mis inimestega ja inimeste vahel juhtusid. Nende juhtumise pärast kokku tullakse ja põhjenduseks Guinness leitaksegi. Peatne Meelisele külla sõitmine on nüüd juba mitmekordne kohustus. Ilus ülesanne.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat