Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rene Tarum – keset apokalüptikat rahu ise


 

“See on ju minu küla mees!” hõiskas üks kaubaautoga vunts, kes tuli Iisaku Olerexi tankima. “Mina olen selles samas külas sündinud, kus tema praegu elab. Rene Tarum on ülikõva mees – kuulus hobulausuja ja hirmus töömurdja.”
Vahva vuntsi nimi oli Hillar ja tanklaemand ütles talle kaardi joonistamiseks paberilehte andes, et see on nüüd küll konjaki lugu. Nii see, et ta terve A4 loovutas kui see, et tanklasse trehvas just täpselt õige mees juhatama, kuidas Rene juurde minna. See, mille vunts-Hillar paberile skribas, oli muide täielises kooskõlas sellega, mida kirjeldasid Suure Tarumi elukohaks Iisaku talli juures koolilapsi teenindanud ja hobuseid valvanud noorukesed venelannad. Kusagil Pagari ja Illuka vahelise maantee servas. Peaaegu Jõhvis. Ja nii palju siis Tartumaa inimeste kirjeldustest, et Rene elab kohe sealsamas Iisaku külje all. Eks Tallinna poolt vaadates omakorda öeldakse, et ta on sealsamas pärast Tartut…
Tartus on Renel olnud põhjust sel kevadel palju käia. Liiga palju. Ta mattis ema. Ja veel ühe lähisugulase, kellest väga hoolis. Nüüd käib ema kodul silma peas hoidmas. Ja on sel teemal mõistetavalt mõtlik ja melanhoolne.
Asjade asumise kaart näeb tegelikult niimoodi välja, et pärast Iisakut 16 kilomeetrit Jõhvi poole on üks väike tankla. Selle järel vana kultuurimaja. Mille vastas oleva punase bussipeatuse eest tuleb paremale pöörata. Kiirakääraline tee läheb talude vahelt läbi, möödub kahest vanast laudast… Neis lautades oli Rene pärast metsavahiameti kaotamist Eestimaa pealt tallimees. Tema hoole all oli uhkeimatel aegadel ligi 200 hobust, parimail aastatel sündis ligi paarkümmend varssa aastas.
“Mis seal pärast ikka sai – vangerdamised, ärastamised ja erastamised. Hobuseid laeti nii- ja naapidi autode peale, veeti siia ja sinna – ja tegelikult läks suurem osa neist tasuta vasakule kanditud hobustest vorstiks,” võtab Rene kokku raskeveohobustega juhtunu, mille järel Andres Supp ja tema on Virumaa ainsamad vinged tõu alal hoidjad - ja sääraste viimsete mohikaanlastena omavahel sõbrad. Mitte rivaalid-ragistajad, nagu muu hoburahvas. Nad laenavad-paaritavad-vahetavad-ostavad üksteise unikaalset tõukarja. Et väheste sõnadega, aga eriti suurte tegudega – umbes tonn tükk ju see üks raskeveoloom – teha heaks see, mida omamaise hobutõuga on tehtud nõukaajal, aga eriti kurval ja paradoksaalsel kombel ka oma riigi ajal. Me veel saame klaarida seda vabanenud riigi algusaegadel sooritatud uus-represseerimiste, ärastamiste-erastamiste, pogrommide, genotsiidide ja lihtsalt mõrvade lainet, mille suhtes senini on kombeks teha nägu, et need on loomulikud kaod ja õigustatud ohvrid. No kuulge… aga eks tulevaste põlvede ajaloolased ja advokaadid muidugi pea ka millestki elama ja tööd saama.
Mis puutub vahetamisse – enamasti pistavad hobuinimesed omavahel ju ikka sukse, äärmisel juhul vahetatakse hopa vastu mõni põllumasin, mida läheb vaja sukside sööda varumiseks – siis Renel õnnestus hiljuti hobuste üle arve pidaja Krista Sepp keeletuks jahmatada. Ta vahetas ühe korraliku hobuse kimbu sama korralike jahikoerte vastu. Tarumite talu põhiline kujunduselement ongi koerad. Ümber elumaja on ketis viis erinevas eas laikat ja hagijat. Teisel pool teed on veel noori ning üks kaukaasike. Loogilist jada pidi on need koerad aga täiega hobuste teenistuses. Nagu põllumajandusmasinad, mille vastu peaks ju küll sobima hobust vahetada.
“Varem olid mul siin kaerapõllud – nii kaugele, kui silm seletas. Kadusid metsavahid, kadus ka jahipidamiste kultuur ja tava. Metssigade piiramata arvukus on teinud sellise triki, et kasvatada saab ainult otra või muud tagasihoidlikumat vilja – nii kui paar teragi kaera sisse satub, on terve põld läinud. Pildistasin mullu ühel ööl siin lähimat viljapõldu – neid sigu, kes viljast välja paistsid, oli oma 70. Aga nooremad-väiksemad vilja sees olid ju veel peale nende. Keskkonnaamet väitis, et ma töötlesin fotot arvutiga. Mina? Arvutiga? Ma pole üldse mingi iti-vend ega tehnikainimene! Foto tegemine ongi täpselt mu võimete piir ja ülim tehniline saavutus ju! Igatahes nad panid kirja, et on 60 siga – ja laskmise määr seati vastavalt sellele. Mis on tegelikult vajalikust umbes pool või kolmandik. Sedasi siis vilja kasvatada ei saagi. Aga koerad, kellega jahil käia, on põlde kaitstes teoreetiliselt ikkagi hobuste teenistuses.”
Nendel väljadel, kus ametkondade eluvõõra põimimise tõttu enam vilja ei kasvatata, oli paari aasta eest raskeveokate päev. Eelmisel aastal – ja tänavu ka – on Pärnu külje all Nurmenuku talus, kuhu Supp ja Tarum mõistagi oma hinnalise genofondiga esinema ei tule. Jube kaugel ja kallis, ebamugav ja riskantne tuua ju. Selge, et kui raskeveokate kogunemised kurseerivad mööda Eestit, saavad oma loomi vaheldumisi näidata ja pingereastada erinevate piirkondade kasvatajad – Kersti ja Georg, Ande ja Viktoria ei hakkaks oma kaadriga ilmselt Ida-Virru sõitma.
Rene meenutab, kuidas laskis ühel oma esindusmäradest näidiseks rakendit vedada ja kiirendada. See mära kuulub sellesse suguharru, mille nimed algavad V-tähega. On kaunist puhta metalli karva. Stoiline ja heasüdamlik ja Rene arutleb, et peaks teise veel ära paaritama. Isand Tarumil on peas terve sugupuude mets. Kui ta oma 14 hobusest keda iganes sõnadega portreteerima ja lahti jutustama hakkab, vallandub kõrge ja paljuharuline sugupuude hiis.
“Näitasin selle mära tookord ette – lasksin loomal oma äranägemise järgi esineda – ja ütlesin žüriile, et rohkem te sellist pilti ei näe,” ütleb Eesti oskajaimaks hobulausujaks peetud Rene. “Ega tulevikus ei pruugi kardetavasti ka seda meie maastikku mõne aja pärast näha. Võibolla juba väga varsti on maapõu kogu selle vaate siin neelanud. Me oleme Estonia kaevanduse peal. All on kilomeetrite kaupa kaevanduskäike. Eks nad ole nõukogude moel ja määral toestatud ka – aga aeg ja erosioon, füüsikaseadused ja paratamatus teevad seal maa all oma. Siin õige lähedal on hektarite kaupa metsa maa alla kukkunud. Käigud langevad kokku ja mets kaob maa alla.
Arvad, et pinnas on sellepärast nii laineline, et mingid voored on siin? Ei ole! Voored on hulk maad Tartu-Jõgeva poole ju! Siin all on kaevanduskäikude laed juba sedavõrd sisse langenud, et maapind on laineline. Kui me nüüd šahtide kulgemist vaatame, siis kui üks käik kukub sisse, on mu neliteist hobust ühe korraga maa all. Kui teine käik läheb, on kartulipõld järel. Koos mu ainsa tütrega, kes seal praegu kartulit paneb.”
Appi! Õudne! Jeerum!
Miks sellest nii vähe räägitakse, et hektarite kaupa Ida-Viru metsa ja põlde kavandustesse kukub? Eks sellepärast, et põlevate metsade ja rabade apokalüptika tuleb ja ületab. Uudisekünnise ja inimeste taluvusläve. Me ei kannata lõpmatuseni rindeteateid välja ju. Seda enam, et otseselt nagu midagi teha ka ei saa.
Hillar soovitas Tarumi-juurde-mineku-kaarti joonistades hästi põhjalikult vaadata otse Rene vastas uhkeldavat häärberit. Kaared ja sambad, tornid ja vitraažid. Üks vene pere – sama-küla-mehe sõnul kurgikasvatusega miljokaks läinud – on ehitanud sinna tohutult veenva tsitadelli. Ainuüksi selle kivikogumi raskus võib maa alla minekut kiirendada. Paradoks on, et kui kukub, siis tõmbab Rene hüti kaasa.
Tarumite kodu on ürgne palkpalee. Nii, nagu ta aja käes olnud ja kujunenud, nii ongi – ja kui naaber-miljoka monstrum selle endaga koos Estonia (kuidagi liiga korduvalt hukatuslik nimi, mis?) kaevandusse kukutab, on üks üpris vildakas, aga ilmselgelt elus ja ilus, hingega asi jälle läinud.
Kujutate elu maa peal, mis on igal hetkel su jalge alt kadumas? Hea küll, et väga vana maja ehk ongi oma ajaga ühel pool. Ise saad jooksu või sünnid uuesti. Aga need neliteist hobust ja kümmekond koera, keda sa armastad ja kellega koos elad – kas nad jõuavad ära joosta? Kas pääsevad lahti – või osutub nende kinni olemine, mis on tavaliselt ju nende heaks ja huvides, neile hukatuseks?
Eelmisel aastal just mu viienda lapse sünnipäevaks langes sisse Liu Eedeni maja teenindav sitapütt. Hobused õnneks maa alla pasamulku ei plartsatanud, üks hoidis ainult natukene pärast esimest vasakut. Aga õudne tunne – ja hirm maa sees haigutava augu ees – oli seni, kuni uus pütt sai maasse pandud ja kuristik korralikult kinni korgitud. Sel aastal langes sisse maja ees platsi sees aastakümneid olnud vana kanalisatsioon. Õnneks pisikeste raketega – mille kaks aastat tagasi naaberkülla Villemil justkui täis lasin ajada ja ära siluda. Ent maa külmub-sulab, soojeneb-jahtub, lihkub ja nihkub ja täpselt tütretiba teiseks sünnipäevaks oli vägev auk platsi peal. Hobused uudishimulikult maa alla vahtimas – auuuu! Selle osavõtliku uudishimu peale kihvatas mul taas nende vastane sähvakas, kes väidavad, et hobune on nii loll, et ta ei tea isegi, et olemas on. Mingu nad… Hobune saab aru, et jama on, mõistab, et inimene lahendab olukorda, püüab osa võtta ja aidata. Ma konkreetselt täitsin oma “Estoniad” 12 kärutäie kividega ja katsin kruusaga – mida tehes saab hoovi ühtlasi siledamaks. Ent just seda maa-aluste grottide isukate kurkude täitmise tööd tehes mõtlesin igal hetkel Rene reaalia peale.
Kui me nõuaksime, et nõukogude okupantide järeltulijad korvaksid selle kahju, mille nad tegid Eestimaad alt tühjaks uuristades – siis vastataks, et me saime ju Moskvalt vastutasuks hiidkalli melioratsiooni, oldagu seeüle rõõmsad. Arvatavasti. Ühesõnaga sündinud sigadust ei heasta keegi. Sellest rääkimine ei tekita muud kui viha ja hirmu. Ja nii surutakse see paratamatus kuhugi tahaplaanile.
Lõokesed siristavad, hobused puristavad ja tukuvad ja Rene paneb koos tütrega käsitsi kartulit. Pärast rakendab ühe oma “genofondi” metalliläikelistest iludustest ette ja künnab vaod kinni. Ratsa sõitmiseks ja metsas patrullimiseks on Renel üks tõmmu üsna eakas eestlane. Otsekui selleks, et raskeveokate karja imposantsust ja eripärasid esile tuua, on tal karjas ka üks trakeeni-tuletis. Aga kartulipaneku jättis ta sellepärast nii hiliseks, et lisaks muule apokalüptikale on Ida-Virumaa kartulimardikat täis. Tarum rehkendas, et kui ta teistest hiljem paneb, on koloraadod juba naabrite juures ja tema pääseb. Aga see põud nüüd… Kas ja mis meie ilusal isamaal sel suvel üldse enam idaneb? Kui ma päevauudiseid kui rindeteateid kuuldes mõtlen, kuidas küll Tarumil ja ta silmateradel seal epitsentris ometi läheb, siis aiman tegelikult, et stoiliselt ja stabiilselt. Nad on mingi alalise kammiga harjunud.
“Mõne nädala eest olid siin kaitsejõududel õppused. Hobused ehmatasid paukude peale ja panid jooksu. Eevika – näe, tema poolõde on see Eelika, nad on Emiiri järeltulijad, Emiir omakorda on Ande Ekstroni poolvend… - jooksis rinnuli ora otsa. Ork oli oma viisteist sentimeetrit rinna sees – siin kaenla all, näed, kust praegu mädasegust vett tilgub. Aga sõjardid käitusid meiega kenasti – tõid Rakverest loomaaarst Marguse. See lappis ja toppis, nüüd on suurem osa haavast kinni kasvanud, viimane lõpp veel käärib siin paraneda. See mära on niivõrd elujõuline ja vastupidav, et ei mõelnudki alla anda,” silmitseb Rene oma elukaaslasi uhkelt, nagu isa – vihata vigastajate vastu, tänuga aitajate suhtes. “Näe, tollel märal on paha püstine kabi, pean veel õhtul ära värkima, muidu murdub eest üha maha ja kasvab aina püstisemaks. Paras mahv on peal, kui pead kogu aeg kõike aina üksinda tegema. Mul on kõik hobustesse puutuv teha – maid käin muide mõne raskeveokaga ratsa üle vaatamas, siis on see ühtlasi ratsastuse-õpetuse eest kah – põllutööd ja metsade jälgimine, jaht ja koerad ja majapidamine – ja siis juhtubki sedasi, et mõni pisiasi lükkub aina edasi. Aga selle konkreetse hobuse jaoks on tema värkimist vajav papu muidugi kõike muud kui pisiasi.”
Enne kui lasen Rene tütrele appi kartuleid panema ja vagusid kinni ajama, läbime temaga veel veidra telefonidraama. Oleme pool tunnikest hobuste seas maas istunud ja juttu ajanud. Kuidas Rene 5aastaselt hobusega kündma hakkas – vana tark hobune käis ise vagupidi, väike Rene astus kõrval ja hoidis ohje. Nii ta sujuvalt 12aastasena suurde ratsasportigi jõudis. Ja meie kandi sügavaimate teadmistega ning andekaimaks hobulausujaks arenes. Telefonidraama seisneb selles, et mu mobla on taskust hobuste sekka pudenenud. Rene helistab mulle. Ja hobused vastavad. Sõna otseses mõttes. Nende uudishimulikust hoiakust on eemale näha, et maas tiriseb midagi põnevat. Hobuste näidatud kohta läheme ja telefoni kätte saamegi.
Ja selle seigaga saan ma ühtlasi sõnumi. Ses mõttes, et idee. Selge on, et Tarum ei saa kõige oma vaikse geniaalsuse ja kogenud teenekusega kodust ära minna. Kes küsib, miks, sellel pole ikka kohe üldse mingit kujutlusvõimet ega empaatiat. See tähendab, et mujale õpetama sõita pole tal võimalik. Aga teadmisi-oskusi teistele hobusekasvatajatele mitte edasi anda oleks omakorda patt. Järelikult peaks Rene korraldama enda juures kodus õppelaagreid. Õpetaks siinsamas kodus Estonia-käikude peale tekkinud voore-vahedes hobuste värkimist ja ratsastamist, ette panemist ja töö tegemist hobustega. Näitaks ja jutustaks. Ja need, kes söandavad kohale tulla, saaksid ühtlasi eksistentsiaalse õppetunni elukoolist ka – mis tunne on koos 14 tonni hobustega ja kurgimiljonäri kivikindlusega kuristiku kohal hõljuda ja ööbikuid kuulata, samal ajal, kui ümber põlevate rabade ja metsade patrullib sadakond metssiga, keda mõistlikul määral vähendada ei tohi, sest Rene tehtud foto on trikk.
Ma arvan, et noortele hobuinimestele ja planeedi Maa kodanikele peaks selline laager kohustuslik olema. Nii et – Rene, tee ära!       


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat