Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hetk Iisaku hobulas


 

Iga hetk ja iga vaatenurk on mistahes koha peale vaadates sedavõrd erinev, et vaataks justkui mitut täiesti erinevat asja. Teate küll seda India mõistulugu kambast pimedatest, kes püüdsid kobamise järgi elevanti kirjeldada. Üks kompas jalga, teine kihva, kolmas saba, neljas lonti – ja võib arvata, et kõrva ja keskkere kompajad ei saanud just kuigi kergesti konsensusele, milline üks elevant välja näeb.
Iisaku ratsakeskust võib täpselt samamoodi kümnest rakursist kirjeldada – näiteks ankeeti-pidi, et kelle oma ta on ning milline on tema ajalugu ja taust; või siis millised hobused ja kui palju seal on olnud ja praegu on; või siis millised teenused ja üritused seal toimuvad; või siis millised treenerid ja kui palju alalisi trennilapsi ja mis kõik ühe talli erinevatesse ankeetidesse kuulub.
Mis puutub üritustesse, siis meenub eemalt seesama, mis talli enesegi rahva jaoks oluline – mida näitab kena puhta ja paraja talli seintel aukohal olev plakat. Palladium cupi etappide pidamine seal. Ja kui hobuinimeste käest küsida, kas ja kus Peipsi ääres talle on, siis nad räägivad Iisakust. Ja kui tuleb tunne täiesti lambist ja lihtsalt vaatama minna, siis tuleb minna. Sest järelikult on sul just sel päeval seal midagi sellist näha ja õppida, mille pärast on tunne minna.
Võibolla on sul vaja näha kaunisse korda kõbitud Peipsi kallast – vastupidiselt iganenud eelarvamustele on seal mõnusalt mukitud majakesed, sätitud aiad ja õitsev elujärg. Ja kui sa selle ära näed, on sul kindlam tunne. Mööda Ahvenamaad või Balatoni kallast sõites meenub sulle siis Peipsi kallas – ja tekitab sisetundelise illusiooni, et kodus on kõik hästi, et olukord Peipsi ja Balti vahel on kontrolli all. Kui ma kunagi Islandile või Indiasse, Iisraeli või Austraaliasse sõidan, on mul sisesilme ees turvatunde tarvis kodupooliseks kaasas üks haigur, kes istus teeäärse külalistemaja vastas järvevees kivi otsas. Sirge nagu ilmasammas. Ja lähemale minnes krousis lendu tõustes kaela kokku ning nägi välja, nagu ürgaegne lendsisalik.
Iisaku ratsakeskusest – sinna saab sedasi, et vahetult enne Iisaku keskust asuva Olerexi tankla juurest tuleb paar kilti mööda kruusateed paremale vajutada, Vaikla puhkeküla ja kalalõbula vastas ongi – võtsin kaasa pääsukesepesa. Sinna sisesilma ette. Ja pildi peale. Ainult et see pole üdini idülliline mälupilt. See on hoiatuskujund. Sellepärast, et selle pääsupesa kõrval, kus pojad olid koorunud ja vanad panid vihinal edasi-tagasi neid toita, oli jälg alla kukkunust. Mis tähendas, et üsna hiljuti oli juhtunud inimese mõõtkava järgi võttes tragöödia – alla oli sadanud kas sama või teise pääsupere töö ja vaev. Kas munadega või poegadega. Ja sellest hoolimata olid linnud uue pesa ehitanud. Kuigi koll kogemus oli käes. Ehkki võimalikud variandid olid nähtud. On lollimad kui inimesed või? Aga inimesed ehitavad ju pärast orkaane, tulekahjusid, üleujutusi ja maavärinaid samuti oma majad uuesti üles. Teavad küll, mis juhtub – aga ikka pusivad. Ja toidavad lapsi. Piiri-pääri. Kui tahad lühidalt ja kokkuvõtlikult näha, milline sa ise välja näed, jälgi natuke aega poegi toitvat pääsupaari. Maha istumiseks aega pole. Niuh ja putuk, säuh ja sääsk – enda kõhtu suurt midagi ei jää, kõik läheb ammuli nokkadesse. Et pesa koos nonde kollaste nokamulkudega alla võib sadada, sellele nad ei mõtle. Niuh ja säuh, piiri ja pääri. Ja kui sulle tundus enne säärase pääsu-eksistentsiaalia jälgimist, et sul on raske, siis vaata natuke veel. Millal nad teatris või kinos käisid? Elu ongi siin ja praegu teater küllalt! Millal laulsid ja tantsisid? Kogu aeg – putukas hambus ja meeleke rõõmus…
See on nagu “Hortoni” multifilmis – kus pisikese planeedi rahvas elas oma lihtsat ja ilusat elu, aimamata, et nende planeet näib teistele tsivilisatsioonidele kübemekesena võilille nuti sees. Kuidas selle kübemekese turvalisusega on, võib ka vähese kujutlusvõime ja puuduliku empaatia juures ära arvata. Loodusega kokku puutuvad inimesed saavad oma kujutluse ja empaatia teist liiki elu avaldusi jälgides. Loodusest võõrdunud vaatavad multifilme. “Hortonit”, kus kõlavad Meiede rõkked “meie siin!” jäävad sulle kõrvu muinasjutuvestja Dvini hääle kastmes, koos teadmisega, et ka sellist pojakest, kes on kitsaste õlgade, prillide ja jõuetute jäsemetega emo-äbarik, ei pea põlgama ega prügikasti viskama, sest ta võib juhusliku, aga selle eest järjekindla geniaalsuse tiivul universumi päästa.
Linnalastele, kes loomulikust loodusest ja iseenese loomulikkusest võõrdudes end hamburgeriks õgivad ja tegude-kangelaslikkusest üha lootusetumalt kaugenevad, on praegu muide veel üks päris maitsev multikas kinodes. “Kung Fu Panda”. Soovitan sajaga. Ise läksin seda vaatama, sest lapsed tahtsid – nagu head asjad ikka juhtuvad. Aga tegelikult on taies mega – nagu nad seal Ameerika joonistajate-stuudiote helesinises reaalias ikka sooritavad. Liigutav, lõbus, lihtne – ja tegelik. Paks panda imetleb võitluskunstnikke ja tahaks olla üks nendest, ent on suunatud nuudlikeetjate kuulsusrikkale köögitöölise rajale. Teda kui jahutoidulist buliimikut ajab tühi kõht ja silmapiiril olev toit samas sedavõrd pöördesse, et ta suudab võimatut. Asi on motivatsioonis.
Ja seda teavad ka Iisaku omad. Päeval, mil sealsesse ratsakeskusse sõitsin, oli vallavalitsus kinkinud põhikooli kõige tublimatele lastele kooliaasta lõpu pikniku. Mudila mõnules talli trepil kõrrejookide, saiakeste ja vabanemistunde käes. Kaks tallitüdrukut – tegelikult lihtsalt koolitüdrukud, kes ise käivad õhtuti ratsutamas – kõnnitasid põhikooli tublisid kahe morni eestlase seljas. Ja vallavalitsuse kingitus koolilastele oli hinnalisem kui arvata võiks – Peipsiäärse talli hinnakirja võiks vaadata igaüks, kes arvab, et nende tallis on kõrged hinnad, või et kallis teenus on ainult Tallinnas. Oi.   
Hobused olid mornid hariliku ei-viitsi tõttu. Sellepärast, et oli kuum ja rutiinne. Muudkui ringitada. Üks laps teie järel turjal. Oeh. Kuue-seitsmeaastane eestlaste paar oli monotoonsest tallamisest, laste kädinast ja turjal pukslevatest jalgadest siibris. Kuna üldjoontes on kõik hobused vabad, liikuvad ja lennukad loomad, on selline näiliselt lihtne töö nende jaoks kõige lülivam ja kustutavam variant üldse. Hobused on omavahel olemuslikult sarnased – kohati aga ka välimuselt lausa sel määral, et see tekitab õõnsalt kõheda tunde. Iisakul lõbustas eriti tublisid lapsi võik eestlane, kes oli küll tiba väiksem ja jässakam kui meie EQ, aga üldiselt EQ koopia. Kusjuures mitte üldsegi sama põlvnemisega. Täiesti teisest suguharust. Viksi, mitte Elkari laps. Nimeks Vaik. Ja tallis veel mitu poolõde-venda.
Lisaks eestlaste üleüldisele sugulusele Iisakul on seal ka mõned Wefi järeltulijad, misläbi Peipsi-äärne on punutud ühtseks hõimuks Meeri ja Lätikülaga. Nagu see juhtub nii eestimaalaste kui meie hobustega – kõik on ristpistes ristirästi ruutpesitsi ja ristseliti. Kusjuures kui päeval tundub see kõige seotus ahtakese ja konnatiikjana, siis öösel on seda julgustav teada ja meenutada. Sest öösel võib hirm peale tulla, kui poleks põhjust ja võimalust mõelda, et öös on saatusekaaslasi.
Seal Iisakul oli sedasi, et pärast koolilaste pikniku kokku pakkimist ja minema sõitmist heitsid kaks noorukest tragi venelannat – olles hobuste jalad voolutanud, sadulatekid kuivama pannud ja muu taoline rutiin – talli seina äärde päevitama ja raamatut lugema. Näiliselt oli tegemist lihtsalt mõnusa puhkamisega. Aga tegelikult olid tüdrukud ühtlasi tallis valves. Mis on äärmiselt oluline. Lausa möödapääsmatu. Igas tallis toimub sama. Kui hobused ja majapidamine jääb järelvalveta, hakkab kohe juhtuma. See on mingi peenmateriaalne, nähtamatu – aga seda tegelikum – värk. Ega siis, kui pererahvas või tallitöölised on kohal, keegi ei tegele ju otseselt valvamisega, ei istu pidevalt loomade otsas, ei hoia kätt pulsil. Ometi on nii, et nii hobused kui koerad lähevad hoobilt pöördesse, kui inimesi kodus pole. Nad kaotavad turvatunde. Võtavad vastutuse. Muutuvad ohtlikuks. Vallandavad inimeste mõõtkavas stiihia. Piisab sellest, et joodikust sõnnikukühveldaja on talli juures või väike lapski kodus – ja loomad on rahulikud ja ohjatud. Inimfaktori kadumine kuulutab välja loomade riigi, mille saavutusi annab pärast pikalt klaarida. Ja tegelikult kehtib see ka ööde kohta.
Suled enda järel ööseks maja ukse, päike kaob Maa teisele küljele – ja võimule pääsebki hirmu faktor. Ma jätaksin ausalt öeldes ööd täiega vahele. Need söövad närvid läbi. Kui sul on loomad ja lapsed. Meie hobused on suvel taas Liu kodus – ja öösiti on sedasi, et… jätaks vahele. Koerad tuleb ööseks sauna panna, sest igaõhtune grill ja möll ja ilutulestikud ajavad need pöördesse. Kui koerad on kinni, tulevad välja rebased. Need on inimeste vahel sündinult-elanult-vilunult nii nahhaalsed, et istuvad liivakastis, ronivad kaevukaanele, et kaugemale näha – ja kui tahavad ikka päris täpselt näha, mida sa seal köögis teed, ajavad end majaseina najale püsti ja vaatavad aknast sisse. Mu viiene poeg vahtis läbi köögiakna rebasega tõtt ning ütles asjalikult: “Okei siis, see on rebane – aga kus on kurihunt???” Just niimoodi. Kokkukirjutatult. Nagu klišeedest kokku kleebitud muinasjuttudes. Võeh. Jälle põhjus seletada, et hunt on liiginimetus ja ta pole kuri, vaid murrab selleks, et süüa ja…
Nigula omad soovitavad endale nii külje alla kolinud rebaste elu nii ebameeldivaks teha, et need tõmbaksid jee. Ent normaalse metsarebase jaoks oleks kogu see ehitamine ja koletulestikud, koerad ja muruniidukid ju nagunii täielik infarktum absoluutum – mida veel? Lühidalt öeldes on meie külas nõmm rebasekoloonia urgusid täis, pojad pooltes taludes kuuri all, ja nii lihtsalt on. Öösel on aga nii, et on pidev häire. Hobused kõnnivad. Lakkamatult. Liiguvad närviliselt, aga selle eest pidevalt ringi, sest rebased on kõikjal. Sääsed panevad hobuseid sooritama vahepealseid eriti teravaid sööstusid, repsid hoiavad alalises liikumises. Kapjade rütm kandub mööda liivast pinnast tuppa. Voodisse. Ja voodis vähkrev karjajuht ehk perenaine ehk lihtsalt mina on kogu aeg valvel. Ma nimetaksin seda õitsil olemiseks.
Vanasti oli ju nii, et küla noored istusid lõket tehes öösiti hobustega väljas. Et hobused end suvega ümaraks sööksid – ja samas et hundid-rebased neid nahka ei paneks. Õitsil lauldi-tantsiti, oldi romantilised, valiti paarilised – ja nende öiste hobusevalvamiste võlu oli selles, et oldi koos. Jagati seda vastutust. Läbi selle vabaneti öö hirmust. Ihuüksinda öös kuulata ja valvata ja õitsil olla on närve näriv. Siin neil tormistel päevadel panevad tuuleiilid kõik oksad-kiled-kaevukoogud liikuma ning hobused on pidevalt lennus, iga asja peale ähmis – ent nõks on just selles, et tormised päevad toimuvad päeval. On küll jah kole raadiost kuulda, et sisemaalgi kukkusid murduvad puud autode peale ja kõrgepingeliinid käisid karmauhh, aga kui see kõik käib päeval, siis on vähemalt näha, mis kuhu käib – ja päike on siinpool planeeti. Mis muidugi ei tähenda, et loomad ei vajaks päevasel ajal inimese lähedust. Kui on torm ja lärm või mis iganes, seisavad hobused-koerad isegi siis, kui poodi lähed, kikivarvukil valvel – ja inimese naastes ohkavad nii kergendatult, et haigutavad. Kõik kooris. Suud ammuli – puuh, kergendus, pealik tuli! Ja just selle inimfaktori, turvatunde ja pingete maha võtmisega tegelesid ka need kaks tüdrukut Iisaku talli juures.
Enne laste lahkumist tuli üks lõbusate oravakiksidega poiss talli vahekäigus mu juurde ja palus mul oma keskmist tütart tervitada. Selgus, et tema nimi on Madis ja ta käib suveti Võrtsjärve peal purjetamas. Madise sõber ja koolivend, samasugune muhe fraier nagu tervisi-saatev Iisaku-poiss isegi, viis mu talli taha lambaid vaatama – ta teadis, et nad on seal, sest tema onu Andres oli mõnda aega tallis töötanud. Poisid näitasid talli otsas olevat maneeži ka. Sama moodi söödahoidlasse või vana lauda teise poolde rajatud, nagu nad on Vinnis ja mujalgi, kus leidlike inimeste insenerimõte möllab.
Maneežis ridadena seisvad laetoestuspostid tuletasid taas meelde inimloomuse erinevaid avaldumise võimalusi. Et kes näeb siin ilmas poste, kes postide vahesid. Kui sul on maneežis tuhat posti, tekib oht vastu neid sõita just sellepärast, et sa hakkad nägema neid, mitte vaba ruumi. Ükskord, kui koos ühe hea tuttavaga üle põllu ratsutasime, ütlesin, et kartsin seal keset põldu vastu posti kihutada – ja tuttava kulmud kerkisid seepeale lagipähe. Mis posti? Kus seal põllu peal postid olid?
Samamoodi saab kõva kallakuga väliplatsi puhul hõisata ah-kui-tore – sest ebaühtlase profiiliga liivaplats treenib rohkem – ja oh-kui-kole – sest kallaku peal võib ju kukkuda. Nii kui sedasi mõtled, nii kukud ka. Aga Jumal on hea – nagu soovitab mõelda rabi Benjamin. Kui nii mõtled, ei kuku, vaid naudid künkalist platsi. Kui nii mõtled, siis ei tundu nii julma needusena ja ebaõiglusena ka see, et kõigevägevam pidas vajalikuks nüüd pikkade põuanädalate peale saata vihma asemel tuule. Põleb Ulila raba Kavilda talli lähistel. Põleb Iisaku taga Illuka poole jääv raba ja mets. Kui taevas oleks saatnud vihma, mitte tuule, poleks põlenud. Oleks-poleks, miks ja miks. Ikka kaupleme kõigevägevamaga, näe.
Eks mõelgem selle asemel väikeste vahvate Madiste ja pääsukeste, Vaigu-nimeliste võikude ja haigrute peale. Meenutagem, et Peipsi kallas on palistatud ilusastest kodudest pärit suitsukala ja kurkide, kartulite ja külalaatadega. Ja kui kasvõi mööda pinnatud teid, mis võtavad tunde ja tunde ja meetrite pikku närve, end Peipsini võidelda, jõuad külla sõpradele, kellega jagada. Mõtteid ja hirme. Mis pole pärast jagamist enam nii hirmud. Sest kodust eemal näed ühtlasi, et teiste jalgealune on pehmelt öeldes hõredam, et mitte öelda tühi. Sellest avastusest jutustan järgmises loos.  


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat