Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Käuuu!


 

Et “käuuu” või? Üks laul algab selle sõnaga. Esimene rida tervikuna on selline, et “Käuuu-latasnor paaadimees…” Teate küll. Viljandi järvest ja romantikast on laul. Mulgi kooliõpetaja Evelin käib oma tütardega Sammuli tallis ratsutamas. Eks tal ole olnud kiusatus mõni lemmikhobune ka päriseks endale osta – aga õnneks on need Skandinaaviasse müüdud. Õnneks ses mõttes, et hobuseost on umbes samasugune pika vinnaga tagajärgedega sooritus, nagu auto või maja ostmine – tegelikuks maksmiseks ja näguri nägemiseks pärast esimest maksmist ju alles läheb. Ehkki Sammulis on boksirent võrreldes suuremate kohtadega sõbralik kolmekas kuus, on kahe õpetaja peres palgad ikkagi kokkuhoiule innustavad, kolm last kodus kasvamas ja kõigist vaktsineerimistest-ussirohtudest-preisalvidest-traumaravidest-varustusest-janiiedasitest tõepoolest mõistlikum hoiduda. Mida ma majanduslanguse hirmus mõnel unetul ööl ka endale soovitaksin.
Ent selle majanduskriisiga tundub olevat üks üldine omadus. Inimesed näivad kõik mõtlevat: appi, langus läheneb – teen enne veel ära selle, selle ja selle suure töö, ostan ja ehitan, remondin ja varun ära veel tolle ja tolle. Pärast, kui kriis käes, enam ei saa. Ja siis juhtub sama asi, mis haigeks jäämisega juhul, kui otsustad enne lõplikult voodisse jäämist kodu ära koristada ja vannis ära käia, et oleks hea haige olla – sa ei jäägi. Higistad ja klaarid end enne päris pikali kukkumist terveks ära. Ilmselt juhtub majandushävinguga sama – kuivõrd iga tegija omaette püüab enne pikali kukkumist mingi igatsetud taseme ära saavutada, juhtub tegelikult üldine august välja ronimine.
Tõsi küll, enamik asju siin ilmas on ette ennustamatud. Nii see, kuidas kõigi püüdlus languseks valmistuda, selle languse ületab – kui see, mismoodi kujuneb üks ümber Viljandi järve ratsutamine. Helge Evelin, kellest olen siin jutustanud, kutsus ümber järve kappama – sest kui tall on järve kaldal, järve ümber kulgeb terviserada, siis on ring ümber järve kuidagi eksklusiivsem, erilisem ja maagilisem kui lihtsalt metsa ja tagasi triikimine. Ent mul oli esiteks kujutlus, et ring tehakse päripäeva. Mida polnud aga mõistlik teha seoses nende kipakate sildadega, mida iga Mustla poolt Viljandi-Pärnu-Tallinna liinile sõitnu vast on täheldanud. Neist lähevad hobused kodu poole minnes leplikult üle, kodust kaugenedes leiavad neis sildades alibi mitte minna. Niisiis kujunes tegelik ring vastupäeva. Mis pole päripäevasest põrmugi halvem – aga ta on lihtsalt täpselt teist pidi. Teiseks oletasin kutsele järgnedes, et ratsutan Byroniga. Eelmisel korral Sammulis jäi silm selle noore ruuna peale isukalt kinni – nii ladus, kompaktne ja kontrollitud liikumine on tal, et isegi laus-algajad ei suuda seda ära rikkuda. Ehkki päriselt omale tahaks Sammuli relvlaost kolmeaastast Arminiust hüüdnimega Aadu, oleks Byroniga järvele ringi peale tegemine olnud justkui osadus ka Palladium Cupiga – vend on end noorsand Juuliga seal väga heast küljest näidanud. Ent Byron hellitas jalga, mistõttu ka see eel-oletus läks mööda ning osadus Palladium Cupiga tuleb saavutada kuidagi teisiti. Näiteks mõnd etappi vaatama minnes, mis muud!
Ja tegelikult on kõik täpselt nii kõige parem, nagu kujuneb. Sammuli emand Milja andis Archippose nelja-aastase tõmmu tütre Athena. Ühe šefima täku tehtud, aus torikas – samas särtsakas ja värske – mis sa hing veel tahad! Athena ise oleks ilmselt raudu alla tahtnud, sest suurem osa teest ümber “Käuuu” on paljajalu silkamiseks liiga kõva ja tsiviliseeritult valus. Ent eks me rehkendasime sellega. Püüdsime kulgeda mööda teepeenraid ja põlluservi, andku põldude omanikud andeks. Samal ajal käis Sammuli juures ka rehkendamine. Järgmisel päeval toimuvatel koolisõidu-võistlustel hästi esinemise nimel oli oma hobustega platsi proovima tulnud Liivaku-Nicolay & Co ning Nuiamäe Piia & Co. Näe, võiks ju küll suhtuda sedasi, et mis ta ära ei ole, väike külavõistlus, võtame seda kui treeningut – aga suhtuvad nii liigutavalt tõsiselt, et inimesed tunduvad seepeale kohe ilusad ja sügavad.
Mida suurema osa inimeste suurem osa muidugi on ka. Nii, nagu ta on ikka ja alati mingitki pidi ka hobustega seotud. Kui läksin pärast autokoolis treilerimehe lubade eksamite sooritamist ARKi eksamit kokku leppima, küsis vanemspetsialist Harri Aas, mis ajast hobuseid treileriga veetakse – kui tema viievõistlusega tegeles ja hobuseid vedas, kasutati veoauto kasti. Ja krossi rada oli neli kilti pikk, eriti jõhkrate katsumustega, hobusega koos tuli üle Pirita jõe ujuda, pärast värisesid jalad nii endal kui hobusel ja nüüd enam õnneks sedasi noori mehi ja loomi retsida ei lubata. Mispeale infoleti emand Galina Tuisk omakorda ütles, et tema jällegi töötas nooruses Päriveres koos Andres Kallastega ja palus ammust teekaaslast tervitada. Nii et siinkohal olgugi Archippose peremees tervitatud.
Hobustega arvestavas tempos “Käuuu” – umbes 15 kilomeetrit – võttis aga koos pildistamistega aega ligi kolm tundi. Ses mõttes, et pildistamiseks tuli peatuda ja plõksutegija leida. Esialgsel külavaheteel tutvusid Murutar ja torimäratar teineteisega ja said päris kena kooskõla. Ülemine õppis tundma alumise jalgade tundlikkust pinnase suhtes, reageerimisi ja tujude avaldumisi – ning alumine õppis ülemisega arvestama. Tuli välja küll. Tartu-poolsel järve küljel vaheldusid avarad galopiväljad romantilise ürgmetsaga – üles-alla kulgeval terviserajal oli kaks jooksvat neiut, kaks kepikõndivat noort daami koerakesega, ja kogu tervis. Ei kedagi rohkemat. Mööda Viljandi järve lajatav tänapäeva paadimees kiunuva kaatri ja hüsteerilise veelehvikuga ajas hobused vaid korraks ärevile. Edasi polnud selles undavas rahas ja eesmärgitus kütusepõletamises hopside jaoks midagi erutavat. Loodetavasti nende jaoks oli, kellele see investeering pühendatud – vastasel juhul oli tegemist üldise ja ülenise raiskamisega.
Paksus parkmetsas olid allikad ja pääbikud – päevasel ajal rõkkavad ööbikud, noh – ning pisut enne Tartu maantee äärset tippu mäe otsas tegime esimese pildi. Õigemini Jaaguari-kutt tegi. Üks noor kena tõmmu automüüja pildistas maipõrnikrohelist kena klassikalist Jaaguari. Müügiks. Hind 90 000.- Keerles ümber limo, nagu armunud sõdur, kes vanematele näitamiseks pruuti pildistab. Võttis lahkesti mu fotoka ja tegi pildi ka meist. Müstilised siluetid järve taustal vastu päikest. Mis tekitab muuseas küsimuse: kelle omand on pilt, mis on ühe inimese palvel tema fotokaga teise inimese poolt tehtud? Sama küsimus tekkis mõne aja pärast järve Viljandi-sisesel kaldal liivarannas, kus vollet uhavad kutid klõpsu ära tegid. A kelle autoriks kirjutame – fotoka omaniku, selle, kes pildi peal on? Keeruline värk, peab tunnistama.
Keeruline oli hoopis teeäärsele bensukale lähenemine. Hobused polnud seal kunagi käinud. Athena lähenes tundmatule õudusele, nagu Kallastete Opaal takistustele – külg ja kann ees. Aga lähenes. Paari võssavedamise järel olime kannitades tanklast möödas, teeäärse ekstreemraja läbimisel oli meeldiv üllatus, et keegi ei signaalitanud, ning seejärel avanes pilt, mida mööda peateid sõitjad kunagi ei näe. Järve ja majade vahelised tagahoovid. Lilleklumbid ja kuurid, pukkidel kössitavad paadid – nor-paaadimees! – ning sadat sorti inetud rakatsid. Aru ma ei saa. Miks inimesed ostavad endale turu väravast kahe kanamuna eest selliseid inetuid ja rumalaid pulste, kui põlvkondade jooksul on aretatud koeri, kelle puhul on teada, mis tõugu, mis omadustega nad on.
Samas ei tähenda mõnele inimesele ka see, et ta teab, mis tõugu koer tal on ja mis omadused tollele aretatud on. Üks tädi jalutas järve kaldal kaukaasia lambakoera. Lahtiselt. Sellel pöördusid hobuseid nähes silmad peas pahupidi, karv tõusis püsti ja ta lähenes hiiliva larina ja kiskjaliku hüppevalmidusega, mille tõlgendamiseks ei pea olema elus ühtki koera näinud. Aga tädi? Ütles, et tema koer ei ole kuri! Aga meie olime. Käratasime ta peale päris käredalt, et võtku oma kaukaasike kohe kinni. Polnud aega seletada, mis juhtub paanikasse sattunud hobustega, koeraga võitleva hobuse seljas olijaga, kabjaga pähe saava koeraga. Tuleb tunnistada, et selles juhmis inimeses jumaliku nägemisega oli mul päris suuri raskusi – kui põhjalikult rabi Benjamin minusse ka dimensioonide omavahelise vahendaja võimeid installeeris ning neetud nutuväärsuste koha peal naerma õpetas, ikkagi tekkis küsimus, milleks kõigevägevamal küll oli vaja selle mammi kõvakettasse säherdune lünk jätta. Või miks talle oli vaja üht kõige kurjemat tõugu koera, kelle ohjeldamine käib sageli ka mõistusega omanikel üle jõu. Mis nalja saab Looja sellest, et selline tädi kõiki ümbritsevaid elusolendeid ohustab? Jajah, ma pean veel arenema, et selliste taevaste trükivigade tausta ja tagamõtet tajuda.
Järve kaldal veekeskuseks ehitamise ootel ahervareme kõrval müügis olevate uusmajade puhul oli selline lugu, et kui loomade käitumist äärmuslikult inimesefitseerida, võinuks oletada, et Athena tahtis endale maja osta. Või vähemasti uhiuute karperamute vahel puuris kukkumiskindlat lõbu pakkuvat batuuti. Ta üritas küünlasse visata, kanni ja külge ette sättida ja üldse ei istunud see konkreetne kvartal märapreilile kohe mitte üldsegi. Valge liivaga randa ja hulgi vastu jooksvaid mudilasi võtsid hobused palju rahulikumalt. Kui volle-kollid olid meist pildi ära teinud, lahkusime rannalt õpetajanna Evelini tütre ja tolle sõbranna soovil uljas galopis – kes on Liivimaa parimad… Athenast alles saab parim. Praegu on ta veel nii nooruke, et ei oska üldsegi jala ette vaadata. Kimab, pilk pilvis, jalad kus juhtub. Ma loodan härdasti, et parem esijalg, mis ülemäärase perspektiivile keskendatuse tõttu ühte mäeküljel haigutanud maastikulõhesse sattus, tunda ei anna. Selle mäe tipust avanes kõige kaunim vaade Viljandi järvele – mis mõnevõrra korvas hopa jalalabaosade sattumist valedesse kohtadesse. Ja tahaks loota, et kui Veikkol polnud aega, siis vähemalt Kubre pani tüdrukule lõpuks rauad alla, sest ta on oma katmata kossidega tõeliselt hädas ja õnnetu.
Koduteel mögisesid ja kögisesid kõik hobused putukatest ja kõvast pinnasest tüdinult. Õõtsutasid päid ja tahtsid jooksu pista. Nagu ikka. Teismelised tibid ei kippunud väga kuulama, et kodu poole lennates tuleb hobuseid tagasi hoida. Nagu ikka. Silla alt laekus ootamatu sõudja, terviseraja kodupoolses otsas oli tuhat jalgratturit. Nagu ikka. Ja see kõik oli kokkuvõttes täiesti normaalne ja mõnus olemine. Tühja sest tankla ja batuudi ümber põimimisest enne – või küünlasse kippumisest või maalõhesse kobatamisest. Ikka oli kõik hobustesse puutuv kena. Ma ise jätsin ühe vaimukuse end vaevama. Noorhärra jalgrattaga tahtis pruudile muljet jätta ning ütles hobude kohta: “Näe, põdrad! Ahjaa, põtradel on sarved, järelikult need pole põdrad…”
Mispeale õel kirjanikutädi pidi kähvama: “Järelikult sina oled põder, kui sarved peavad olema…”
Kutt läks näost kaameks ja jäi väga vagusi. Ilmselt trehvas see sarvede-jura tema hella koha peale. Me ei tea vaimukad olles kunagi, millise isiksusliku tausta sisse oma lustaka torke sooritame. Võibolla on teine just teada saanud, et tal on sarved. Või tegi tema ema isale sarved, nii et isa on hoopis teine mees. Lõputu variantide paljusus, mille teemal on kirjutatud seinatäite kaupa romaane. Ja et kelleski mitte eksistentsiaalseid plahvatusi põhjustada, ei pea ju plõksima. Jääb vaevama.
Paar kilomeetrit enne talli tuli lõputu jalgratturite rivi keskel meile vastu üks noor naine, hall koer rihma otsas. Koer oli silmnähtavalt marmorkolli sohilaps. Ema oli ilmselt marmorkolli, kellele kutsikad oli teinud pagan-teab-kes. See oli juhtunud ilmselt juba kümmekond aastat tagasi – hall peni paela otsas oli üsna eakas. Tüdrukus tundsid Viljandi omad ära koerte varjupaiga Triinu. Ja mu väite peale, et koer on kolossaalselt ehmunud silmavaatega – nii peessekukkunud pilguga peni pole ma kohe üldse näinudki mitte – vastas asjalik noor naine: “Tal pole mitte ainult pilk pees, kogu ta elu on pees. Ma käisin teda just metsast ära toomas. Helistati, et üks koer on metsa puu külge jäetud. Ja oligi. See vana koer oli viidud võpsikusse ja puu külge surema seotud. Tänuks kõige eest.”
Miks, miks, miks inimesed niimoodi teevad?
Kui sul pole enam koera pidamiseks võimalusi, siis mõnel maal elaval sõbral-sugulasel ju ometi ikka on. Kui sul pole looma humaanseks magamapanekuks pappi – mõni jahimees aitab ikkagi teie ühise tee konkreetselt lõpetada. Aga niimoodi metsa piinlema jätta… Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ja kuidas niimoodi tehakse. Alates sellestki, et mis elu see enne on olnud – kuidas ja miks üldse kutsikas võeti, mis suhted inimesel selle koeraga seni olid. Dimensioonide ühendamise ja vahendamise karm ülesanne – oi appi, appi, appi!
Mis puutub “Käuuu” ringisse, siis Sammuli emand Milja nõustus, et sedasorti turismus oleks eksklusiivne ja eriline küll jah – aga turistidele seda pakkuda ei saaks. Liiga riskantne. Kõik need batuudid ja penid ja paadid ja maanteed ja… “Platsi peal ei saa ikkagi päris tegelikku ülevaadet, millised sõiduoskused inimesel on. Kui need oskused ohuolukorras ei pea, siis on hilja kahetseda. Need ajad on möödas, kui juhuslikult ja ehku peale seigeldi ja riskiti. Keegi ei taha neid keisse ja maani tehtud marki. Nii et kogu eksklusiivsuse ja maagilisuse juures kientidele ikkagi neid ümber-järve-ringe serveerida ei saaks.”
Ajad on üldse võrreldamatult uued. Nii, nagu tallide ja ratsateenuste tase välistab juhuslikkuse, metsikuse ja mõttetu riskimise, on kõigi eluvaldkondadega. Ehitamisega ka. Paari aasta eest, kui püüdsin oma Liu kodu ümber aeda saada, algas ehitus juuni alguses ning novembris viis selle tegelikult lõpule mu äi. Firmaomanik oli salajoodik, kes ei suutnud tööd korraldada ega logistikale ligilähedastki nähtust aretada. Nüüd oli meil katusefirma Olly – selle, mis asub Kassinurmes – omanikuga kokku lepitud, et katus vahetatakse välja juuni esimesel nädalal. Teate, mis toimus? Vähe sellest, et Erik Konno kamp laekus õigel päeval – nad tulid kellaaja pealt. Neil olid kaasas veekeetja ja tekid-padjad, läpakas kodukinoga ja esmased ehitusmaterjalid. Ühe päevaga oli vana katus maas. Teise päevaga uue katuse roovitus paigas. Kolmandal päeval tuli töödejuhataja täpselt välja mõõdetud materjaliga ning neljanda-viienda päevaga olid paigas plekid ja vihmaveetorud, redelid ja viimistlusdetailid. See käis nagu kiiremaks keritud filmis. Ja seegi ei ole veel kõik. Maja ümbrus ja tuba, kus töömehed elasid, nahistati kibekähku, sujuvalt ja käratult nii korda, nagu poleks seal kunagi kedagi olnud. Uskumatu! Ja kangesti ilus. Nii uus helendav katus kui see, milline on tänapäevane töökultuur.
Need, kes röhkides ja ähkides kohale vajusid, õlut nõudsid ja ühest suitsupausist teiseni end vedasid, on tänaseks end põhja või suisa surnuks joonud. On klaaride ja kontsentreeritud inimeste intensiivne aeg. Igasugune leigus ja poolik tegemine saab viimase võimaluse – muutuda intensiivseks või lakata olemast. Kes poolikult ja õllesena, räpakalt ja mööndustega udutab, on kaduvikku määratud. Uute inimeste ja stiilide kontsentreeritud ja kiire kvaliteet-aeg on mõnevõrra jahe ja distantsi hoidev. Ei vennastuta ega lamiseta. Tegeldakse asjaga. Ent sellega tuleb sügavalt arvestada. Mitte halada, kui kiire on ja kuidas ei jõua. Mitte kurta, et rong läheb ära ja uued nõudmised sõidavad meist üle. Praegused protsessid pole ajutised – nii jääbki olema. Ja veel intensiivsemaks-kiiremaks läheb. Kui tahate näha, kuidas olukorrast eluga välja tulla, kutsuge Olly omad katust vahetama. On õpetlik.
Õpetajanna Eveliniga on aga õnneks järgmine põhjus kohtuda kah täiesti olemas – tema samuti õpetajast mees hoidis minu mudilat, kuni meie “Käuuu” tegime, Aleksander märgas Paala järves oma ihuvarjud ning teise pere rõivad on meil nüüd hoiul. Hea põhjus üksteise juurde asja teha – sest, nagu öeldud, ilma põhjuse ja tegeliku asjata enam ei liiguta ega liigutata.  


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat