Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Benjimin


 

Rabi Chaim Benjamin ben Awraham Lillemäe on patriarh Peapiiskop – karismaatilise osaduskiriku oma. Mitte mõni eriti šeff isahobune, nagu võiks oletada selle põhjal, et see müstiliselt suur ja ilus isiksus tuleb jutuks siin hobuinimeste keskkonnas. Tegelikult viivad ikkagi kõik teed ja teemad väga otseselt hobuste juurde või vähemalt nende vahelt läbi. 18. mail 55aastaseks saanud Benjamin on sündinud Eestis, ent teenib praegu sõna otseses mõttes planeeti Maa. Tal on korterid ja kogudused Londonis ja Hamburgis, Šveitsis ja Nigeerias ning sünnimaale jõuab suurmees vaid mõneks nädalaks aastas – nüüd oli paar nädalat ja jõuludeks tuleb jälle.
Tema rajatud kristlik kogudus – karismaatiline osaduskirik – on Põlvas turu taga. Seda juhib isa äraolekul vaimulikust poeg Leevi ning selle koduse-õdusa maja on aastast 1993 tänaseks üles ehitanud issand ise. Selles mõttes, et juhus on Benjamini juurde abi järele juhatanud inimesi, kellel rahaliselt on pehmelt öeldes hästi – nagu rabi neid nimetab, on nad metalli ja õli ja muude taoliste asjade inimesed. Miljardäridel on olnud puudu millestki, milleni saab neid aidata Benjamin. Aumeestena tahavad need, vaimuliku abiga millegi eksistentsiaalselt väga oluliseni jõudnud, oma arenemise eest pühale mehele kuidagi tasuda. Veel aumehemana suunab Benjamin need summad pühakoja ehitusse.
Kristlik kirik on valmis. Selle taha on kerkimas spirituaalne meditatsiooni klooster, millele isegi Eesti juudikoguduse ülemrabi Schmuel Kot on oma dabroo andnud. Mis on väga suur asi, sest siinkandis veel mitte kusagil pole juutide ja kristlaste pühakojad sedasi õlg õla kõrval seisnud. Sellist asja, et ortodoksi vaimulik on ühtaegu nii rabi kui kristlik vaimulik, pole aga kusagil mujal maailmas olemaski. Ega Benjamini puhul ei taheta ka, et selline asi olemas oleks. Teda üritavad vaheldumisi ja korraga ära keelata või vähemalt korrale kutsuda mõlema leeri fundamentalistid.
Ent Benjamini jaoks ongi point selles, et leere pole. On inimkond. Vennad ja õed. On Jumal. Üks ja ainus, hea ja õiglane. Teistest sammu või sada ees Benjamin püüab mõttetuid usulõhesid ületada ja vennad-õed võrdsetena koos pühakotta tuua. Nagu Iisraelis Haifa kirikus, mis ühendab kõiki usundeid. Ja miks maailmas kõikjal, üldiselt ja enesestmõistetavalt inimkond kokku ei kuulu, sellest mina aru ei saa. Benjamini loogika ja püüdlus on nii lihtne ja loomulik – aga peksa saab ta selle eest igast kandist. Sellepärast kutsuvad vennad-õed-karismaatikud oma rabi ja peapiiskoppi Benjiminiks. Sõnast benji. Mislaadne hüpe kuristikku on teatavasti mõeldud vaid kõige kõigematele.
Selleks, et Benjamini harvadel Eestisse-jõudmistel tema teenistusest osa saada – ning koduse, sooja ja helge suurvaimuga kohtuda – tuleb üle teeremontide Põlvasse pääseda. Et kilomeetrite kaupa puuduv tee hakkab sind suvisel ajal hiljaks jätma, kuhu iganes suunas sa kulged, siis tee äärsetesse huviväärsustesse sisse ei põika. Eemaltki on näha, et Vastse-Kuustes kasvab ja edeneb Ülari majapidamine, hobuseid on juurde tekkinud ja sündinud - aga Mammastes, ühe jalaga Põlvas, on tsura kätte läinud Timmo tallide karjast järele jäänud nõutuks tegev käputäis. Seal väga ei tahagi peatuda. Kui kiirus ka tagant ei sunniks. Järgmisel korral Benjaminiga kohtudes küsin temalt, miks ja kuidas tema meelest inimkond nii meeletult rabistama ja kimama on pistnud – kas ainult meile, vanamoodi konstruitud inimestele tundub, et on kangesti kiire, kas indigote jaoks on tempo ja dimensioonid õiged?
Põlva teises servas Benjamini kirikus teenis eelmisel pühapäeval korraga seitse vaimulikku – neist üks Lillemäe juunior, poeg Leevi – ja ülejäänud puha naised, muide. Teenistus oli minu jaoks üle pika pausi selline moodus pühapäeva veeta, et pole tallis hobuste juures ega saa seeläbi osadusse kõigevägevamaga. Eelmisel korral sai kirikus käidud Tartu Pauluses, kus õelate tädide pilkude tõttu – mille pälvis kirikus olnud laps… - eelistasime suure osa teenistusest veeta koos pimeda perenaise juhtkoera Carmeniga pingi all. Edasi on õnnestunud pühapäeviti inimestest hoiduda – ja tänu sellele olla Jumalale üsna õnnelikult ligi. Antagu andeks, aga nii on.
Nüüd Põlvasse sattusin tänu pastorist klassiõele Evelinile. Tema kutsus, sest esiteks leidis kogudus, et Benjamini 55. juubeli puhul tuleks temast üldsusele rääkida. Teiseks seetõttu, et klassiõele tundus, et mul kui niisugusel võiks olla rabiga rikastav-tervendav-laadiv-edasijuhatav kohtuda. Ja selles oli Evelinil sügavalt õigus. Oli intellektuaalselt huvitav. Inimlikult soe. Peenmateriaalselt sündmuslik. Mida sa hing pühakojast veel tahad!
Teenistus oli selline, nagu just ette võib kujutada. Kui pärjaks punutakse kristlus ja juutlus, mis siis ikka olla saab. Väga normaalne ja mõnus, omavahel öeldes. Keset õdusat puidust ja lilledest ehitatud pühakoda, väga vähese kulla ja kulinatega, oli teenistuses tuttavlikke fragmente luterlusest. Mõned rituaalid, mõned laulud ja palved. Nende vahele aga laulab-tantsib Benjamin oma teenistustel kogu südamest juudilaule ja –tantse. Neil hetkil, kui see käsil oli, olin tiba kurb kõigi nende pärast, kes võinuksid-pidanuksid Benjamini nägema-kuulma-tajuma – aga ei taipa tulla ega tema mõjuväljas olla. Ta on inimene, nagu väga tugeva võimendusega antenn. Nii tugeva võimendusega, et sedavõrd mastaapset asja ei taibatagi antenniks pidada. Hõiskab ja kilkab – lapsikusega, mis on lubatud vaid Eriti Suurtele. See on ülev lihtsus ja loomulikus. See on nende samade pühameeste loogika, kes Haifa kõigi usundite kiriku rajasid. Rabi hõiskab ja laulab kristlaste raskemeelsuse õhulisemaks, tantsib ja lustib põhjamaise päntasuse kergemaks ja päikeselisemaks. Et seda nii vähesed Eestis näevad – samal ajal, kui mujal maailmas teatakse ja osatakse selle mehe järele haarata – on ikka jamade jama jah.
Kuivõrd Jumal on üks ning kõik inimesed ta ees vennad ja õed, pole siin samas midagi halada – tantsime ja rõõmustame. Vaimuliku ülesanne pole Benjamini tegusid ja sõnu jälgides mitte hirmutamine ja ähvardamine, vaid julgustamine. Lapsed on koos oma siutsumisega teretulnud. Õues laulvad ööbikud ja rästad kostavad pühakotta – ja sedasi läbi looduse olemegi omadega hobuste juures, nagu eelpool lubatud.
Lillemäede teenistusel kõneles kõigepealt poeg Leevi. Ta ütles üsna õnnetult, peaaegu dramaatiliselt, et nüüd on meil palk käes. Tasu tegemata jätmiste ja kõlbeliste lünkade eest on see, et Põlva linna päevadel kakerdasid purjus väikelinna noored ümber Maarja kiriku ja mööda kaunist kodulinna. Ning täiskasvanute ainus teene nende heaks oli, et kes ninali maas, see viidi ära koju. Kui vedas. Eks Leevi pidas oma sünge ja ausalt öeldes üsna lootusetu – noor ja traagiline veel! - jutlusega silmas seda, et kiirustavad-karjääritavad vanemad ei leia laste jaoks aega ja vaimset-vaimulikku tühikut ei täida mitte miski.
Mina mõtlesin seepeale Timmo tallide juures olnud ja sulgunud ratsakooli peale. Mitte õõnsa nostalgiaga, vaid sügava kurbusega sellepärast, et oli ju ometi olemas – nii teenekalt ja harjunult olemas! - koht, kuhu kogunes ligi 50 ratsakooli trennilast. Pluss nende sõbrad ja kaaskond. Isegi siis veel, kui kaader oli laiali ja tallis üsna suur kaos, mida veel ratsalaagriteks püüti nimetada, olid lapsed ikkagi tallis, mitte tänaval. Nüüd on Egne Luunjas, teised tegijad Itaalias sitta viskamas ja purjus lapsed roomavad ümber kiriku. Liialdamata ja proosaliselt öeldes.
Üks noormees, ligi kahemeetrine eriti klaari silmavaatega Taavet, palvetas Põlva noorte eest. Võttis väikeses Eesti linnas laokile ja unarusse jäänud noorsoo teemat nii tõsiselt, et nuttis valjusti ja kogu südamest. Rabi Benjamin ütles seepeale, et tema enese isa oleks ka sellisel puhul nutnud. Ja Benjamini ema oleks ühe kõva kõne kehtima pannud. Sest tema vanemad olnudki ülimalt erinevad inimesed. Ja rabi ise räägibki muide nii jutluses kui silmast silma äärmiselt lihtsatest asjadest. Mida näeb, sellest laulab. Igas lihtsas asjas on sõnum. Tavalised ja loomulikud asjad juhtuvad selleks, et neid märgataks ja nendest õpitaks. Kusjuures Benjamini sugused isiksused sünnivadki inimeste hulka selleks, et tavalisi nähtusi märgata ja tõlgendada. Mis siis, et selle eest pekstakse.
Mis puutub tänavale kukkunud Põlva noorte eest palvetavasse Taavetisse, siis tema on arhitekt Gea poeg. Tema isa on ilmavana Peep Taimla ning koguduses kutsutakse Gead rabi tahtel Lilian-Annaks. Tegus-viljakas arhitekti-emand kutsus vaatama Andrease mäge. See asub Haanjas. See on tsivilisatsioonist puudutamata koht, kuhu varjuvad viltu sõitva katusega eduinimesed – selle talve jooksul ligi kümme riigikogulast näiteks. Saavad võtme, ahjupuud – ja nägemist. Ja Lilian-Anna kutse peale lähen mina otse loomulikult seda kohta vaatama. Sest kui kutsutakse, siis peab. Kui kutsutakse, siis on seal järelikult, mida peab nägema – ja teistega jagama.
Teine koht, kuhu vaimulikust arhitekt mind kutsus – õigemini suunas – on Võru mustlashõim, kelle juures tema enese Taavet nii jumalikult viiulit, kitarri ja veel mitmeid pille mängima on õppinud. Georgi Vinogradovi kaheksalapseline, sügavalt usklik muusikutepere ootab külastamist-kajastamist kasvõi selleks, et tasakaalustada pätt-tsõgade tegusid, mis ületavad pidevalt uudisekünnise ja jätavad tervest rahvusest retsi mulje. Nende usk, kultuur, väärikus ja traditsioonid tuleb krooniliseks ja harjunuks muutunud sõimu kontrastiks meelde tuletada ja neile au anda.
Mis puutub rabi Benjaminisse, siis tema on omadega nii kaugel ja kõrgel ees, et oskab selle koha peal, kus poeg Leevi veel pahandab ja sajatab, olla rõõmus ja lootusrikas. Purjus noored roomavad mööda tänavaid? Pole hullu, tulevikus saavad nendest apostlid ja prohvetid – ilma praeguste katsumusteta võibolla ei saaks. Ütles Benjamin. Sest rabi usub ja usaldab Jumalat täielikult. Mitte üksnes tööülesannete täitmise korras – päriselt ja üleni. Hästi lihtsalt ja helgelt. Paatose ja loosungiteta. Just nii, nagu peab, mu meelest.
“Jumal teeb kõik need jamad, näeb ette kõik meie valud ja äpardused. Kurat ei teeks midagi, kui Jumal seda ei laseks ega tahaks. Meil on neid katsumusi ja koledusi karastumiseks vaja. Õppetundideks. Kui mul enesel kusagilt valutab või mingid asjad lähevad järjest halvasti – kui ma kasvõi Tallinnas kuidagiviisi parkimiskohta ei leia – püüan võimalikult siva aru saada, mida Jumal mulle öelda püüab. Et mind ei oleks vaja ülemäära nuhelda,” kirjeldab Benjamin oma lihtsalt tarkust ning tema jutlused koosnevadki tema kulgemise kirjeldusest. Ta jutustab, mis juhtus. Ja kuidas see, mis juhtus, ühendas taevase ja maise.
Benjimin kirjeldab, kuidas Skandinaavias teenistusel seitse tundi järjest tantsis. Jutustab, kuidas on õnneks läinud rõõmsa usu ja sisendusega aidata naistel käima peale saada ja inimestel terveneda. Mis vastab muide massiliselt ja müstilise ulatusega tõele. Tema enese naine Eve, kes kirikus teda sünt-klaveril saadab, kui patriarh Jeerusalemmast laulab ja “Shalom!” hõiskab, käib mehega kõikjal maailmas kaasas. Ainult Aafrikasse ei taha hästi minna, kui peapiiskop ja rabi oma Nigeeria-trettidel käib, sest seal on palju kurjust, nõidasid ja musti jõude.
“Naine on mehele nagu üks kätest – ülioluline kehaosa,” seletas Benjamin ka jutlusel. “Sellepärast on mehe ülesanne kõigi vahenditega, iga päev ja alati oma emand õnnelikuks teha. Intensiivsust! Intensiivsust teie abieludesse ja kõigesse, millega tegelete – intensiivsust!”
Seda sõna rabi lausa huilgas – sest nii töö kui usu, lähisuhete kui kodanikuvaimustuse juures on tema meelest see praegu üks olulisemaid ja paraku puuduvamaid asju. Intensiivsust! Just sellest pakatab nii Benjamini jagatud armulaud, loetud Meie Isa palve kui koguduse õnnistamine. Soe, kodune ja oma – nagu lihtne ja loomulik jõuluvana. Kõige paremas mõttes. Ta on oma paigas olemise ja arukuse poolest otsekui tuhandeaastane kalju. Kui te mõistate, mida silmas pean. On puhkusid, mil eakus on õnnistus, mitte varjamist väärt ja hirmutav häda.
Pärast teenistust, kui Benjamin inimestega silmast silma suhtleb ja neid ükshaaval õnnistab ja nende eest palvetab, sõbrunesime lennult. Sellised asjad juhtuvad. Sain tammepuud meenutava suurmehe käte vahel ja sõba all isikliku õnnistuse ajal võimsa kogemuse. Ta kirjeldas mulle lühidalt, täpselt ja isalikult mu senist elukäiku – nii, nagu ta seal altari ees seda nägi. Sõnastas mu edasised ülesanded – ja õnnistas mind nendeks. Ma mõistsin sel ajal, miks paljud tema rabisõba all sellisel isikliku töötlemise ajal nutma hakkasid – kergendus oli. Minul ei tulnud nutt – väga klaariks lõi ja hästi õige tunne oli. Mida kõigile headele inimestele sooviksin ja soovitaksin. Rabi sõnastas mulle sirgelt ja selgelt silma vaadates, ülesande ühendada erinevaid dimensioone, tõlkida ja vahendada erinevate pöördekiirustega inimesi üksteisele, naerda selle koha peal, kus nõrgemad nutavad ning näha ka kõige inetumates ja õnnetumates nähtustes Jumalat. Ta installeeris – tema enese itsitamisi öeldud väljend! – mu edasise töökäsu kolmes keeles. Eesti, ivriidi ja heebrea keeles. Väitis, et mõikas. Mispeale ta näitas – nagu paps või vanem vend – mu lastele, kuidas käib rõõmutants. Tantsisime lauldes ja huilates altari ees ringtantsu ning peagi kuuene poeg hakkas kodus vabatahtlikult ja järjekindlalt neid tantsusamme õppima.
Paar päeva hiljem leidis rabi Benjamin aega üle vaadata, kuidas väike poiss talle vahepeal ära õpitud tantsusammud ette tantsib – ehkki siis juhtus Põlvas midagi enneolematut ja lootustandvalt suurt. Tallinna sünagoogist tuli 91aastane rabi Raffael uhke ortodoksi-kaabuga teenistust pidama! Sammuke uskude lähenemisele jälle ligemale astutud. Lausa kirikusse ta ei läinud. Rabi Koti poolt spiritualistlikuks kloostriks nimetatud ehitise ees jutlustas. Selle ajaloolise hetke muutis lihtsaks ja inimlikuks seitsmest naisest koosnev ansambel, kes laulis Raffaeli auks “Jeruusalemma” – ja Taavet, kes viiuldas “Dona-Donat”, nagu noor jumal. Lapsed ajasid koos Lilian-Annaga mööda ehitatavat meditatsioonikoda rästapoega taga ning rabi Raffael kippus iga jutluselõigu vahele muhedaid juudianekdoote rääkima.
Ajaloolise külaskäigu ajal selgitas vana vaimulik lühidalt, milles seisneb kristluse ja juudiusu erinevus – ning kinnitas, et erinevus pole ületamatult suur. Sest alge on sama – vähekese äpardunud esiisa Aadam, kelle puudlikkuse pärast religioon sündis koos temaga, et teda paremaks timmida. Pea saja-aastane juut kirjeldas isiklike kogemuste põhjal, kui võimas ja energiamahukas nähtus on juudi-müstiline Kabala – erinevalt poptädi Madonna kergest lähenemisest. Ning hoiatas, et juutide religioon on sellepärast peaaegu talumatult karm ja nõudlik, et ta on oluliselt intellektuaalsem ja loomingulisem kui lapsikumate usklike jaoks kohased tasandid. Juudid saavad Jumalaga tingida ja vaielda – ma ikka ei väsi meenutamast Alehjemi piimamees Tevjet, kes muudkui õiendas ja kauples ja oma hobuse tagumist jalga vaadata palus – ent see lisab kohustusi ja vastutust.
Vana rabi kutsus sünagoogi külla – ja otse loomulikult lähen. Homme sõidab noorem rabi, see oma ja armas Benji-mees Eestist ära – Londonisse ja edasi kõikjale, kus tal kogudused ja järgijad. Tagasi Eestisse tuleb meiemaine Eriti Suur alles jõuluks. Ja ma hakkasin – lapsed, muide ka! – juba tema järele igatsema. Ühtlasi teades, kellega koos kord Haifasse ja Nutumüüri äärde sõidan. Isa äraolekul püüab poeg Leevi Põlva rahvale taevase ja maise vaheline tõlk ja sõnumitooja olla – ent laialilennanud ratsakooli palved ei taasta. Jääb vaid usaldada papa Benjamini väidet, mis kehtib igas olukorras, alati ja vapustavalt varjundirikkalt: Jumal on hea!


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat