Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Loomkatsed iseendaga


Loomad ei murra lõbu pärast. Loomad ei maksa kätte. Loomad ei klaari ega püüa ümber kirjutada minevikku – ega kauple tuleviku asjus Jumalaga. See on hobuse seljas välja mõeldud kõne põhiline sõnum ja telg.
Minu koolil, Pärnu Ülejõe gümnaasiumil, on viiekümnes sünnipäev. See on mulle kui Pärnus üles kasvanule emotsionaalselt, faktiliselt – ja kõik need teised võõrsõnad – oluline sündmus. Mistõttu ülesanne kõnelda oma kooli juubelikonverentsil oli mulle kogu globaalse soojenemise, maailmarevolutsiooni ja isikliku naba ülimuse juures mitmekordselt tähtis. Austav kohustus oma kooli kui koha ees, kus kõik algas. Kus saadi esimesed armastuse ja vihkamise õppetunnid. Samas kokkuvõte sellest, mida mina selles koolis saadud hariduse pealt edasises elus õppinud olen.
Hästi kindla peale minek oleks siin ja praegu rääkida seda – mis on loomulikult jumala tõsi – et iga aasta pärast kooli on üha veenvamalt kinnitanud, kui oluline on õppida. Võimalikult rohkem võimalikult erinevaid asju ja võimalikult nooremana, mil pea võtab veel värskelt ja rikkumatult. Siis täidaks tädi vilistlane oma ülesande kenal keskmisel tasemel. Kõik oleks ootuspärane – ja ei midagi isikupärast. Nagu ka see, kui pihiksin siin poolisui, kui kaunis oli ikka esimene armastus ja kui määravaks tema ikka edasises elus sai. Niisugune tubli lähenemine aitaks vast Riigikogusse kandideerida – oma kooli ette minemiseks oli seda liiga vähe. Parasjagu on siis, kui on midagi erilist.
Midagi erilist on siis, kui kuulajad küsivad kimbatunult “missssassssja”. Kui tsiteerida sõber Linnar Priimäge, siis õnnestub inimestele tegelikult ja sügavalt toimida siis, kui sa pole ankeedi-inimene. Kui sa pole see comme il faut Kroonika-tüüp, kelle ankeet on korrektselt täidetud – omad seda ja seda, reisid sinna ja tänna, sööd ja jood seda ja toda, abielus oled sellega ja armukesesuhetes tollega – siis lood oma ankeedi. Omad raamid. Minu sõprade sõber Urmas Sõõrumaa, kellega ma ka ise huviga tutvuksin, ütleb, et teatud suurusjärgu isiksustel on õigus ja võime, jõud ja võimalus tulistada oma nool seina sisse, joonistada sinna raam ümber ja teatada, et see ongi kümme ja bingo, nii pidigi – ja teised usuvad ning peabki!
Nende uudsete raamide näitamine teistele jahmatab. Sellepärast, et teiste sees peituvad ja uinuvad üsna samasugused mõtted. Keegi peab need sõnastama ja väljendama. Siis teised ehmatavad. Aga sellest pole midagi. Sest ehmatamine äratab. Äratajaks sobib see, kes on piisavalt palju omaette. Üksi olemine nõuab palju jõudu ja julgust. Vaikuses tuleb su ligi väga suur vastutusekoorem. Iseendaga kohtudes saad teada, kui pikk tee on veel minna. Saad teada suuna. Ja see on üksindusepaine eest juba iseenesest üsna pirakas auhind. Et seda teekonda võimalikult tulemuslikult ja pikkade sammudega läbida, pead saama enda kõrvale õiged teekaaslased. Iseolemine, oma mullis kõiksuse kuulatamine ja iseenese tunnetamine – omamise ja näimise asemel – aitab valida õiged kaaslased. Minu jaoks on need loomad. Elu vormumise pisut teistsugused moodused kui inimesed.
Mu elukutse tõttu olen loomulikult olnud kogu aeg ümbritsetud väga paljude inimestega. Ent iga aastaga üha veendunumalt ja sihilikumalt, teadlikumalt ja kindlameelsemalt hoian ma inimestest eemale. Loomade ja lindude ligi. Inimeste seas enese killustamine ja põletamine, pudistamine ja hävitamine viib väga suure osa meist loomkatseteni iseendaga. Kui me pole piisavalt tugevad ja küpsed, et tõmbuda inimkarjast eraklusse, muutume paratamatult kariloomaks. Massiolevus ei kuule oma sisehäält. Kariloom – halvas mõttes – püüab sellest massiolendi seisundist välja rabeleda ja kõrgemale eristuda. Teeb sageli endale seejuures halba ja haiget.
Loomakarjas on alfa- ja beetaisendid. Just noored isased – inimeste puhul aga üha massilisemalt ka emased – saavad alfaisaseks (jajaa, noored naised pürivad kah tänapäeval kõiki loodusseadusi trotsides alfaisasteks!!!) pürgimise käigus surma või väga katki. Keskeakriisi käigus tehakse teine ring trotslikku enesehävitust. Massist eristumise rabelusi, mis toimivad tagurpidi. Lammutavad ja naeruvääristavad. Isiksust, tema pere- ja sõpruskonda. Kusjuures sisimas inimene teab seda – ent massimutristumine ei lase sellele adekvaatselt vastu hakata. Alalhoiuinstinkt suunab mõningase säärase enesehävituse järel eraklusse. Kui enese tükid on kokku korjatud, valid hoolikalt ja tundlikult endale sobivaima seltskonna.
Kui su kaaslasteks ja õpetajateks on loomad, siis säästad end nende abiga loomkatsetest enda kallal. Võin kinnitada, et loodusseadused kehtivad kõigi kohta, pole mõtet loomkatsetada. Loomad võiksid olla palju enamate inimeste teekaaslased kui nad praegu on – sest lapsena on pea igas noores inimeses tõmme ja püüdlemine loomade poole. Vanemad keelavad selle ära. Sa määrid ennast ära. Sa saad ussid. Nad hammustavad ja löövad sind. Emad-isad tõmbavad tugevama õigusega selle hirmu ja põlguse Elu ees oma maimukestele silmini pähe – nii et uued ja uued inimesed ei taipa märgatagi, et tegelikult hammustavad ja löövad ju inimesed. Ja räpasusega on ka täpselt nii, nagu on.
Emad-isad keelavad iseendale ka lapsikuse. Inimesed püüavad asjatult ja kramplikult saada täiskasvanuks, valmis – sellisteks, nagu peab. Ometi hoiab just parimas mõttes lapselikkus südame avatuna. Kui inimene pole lõplik ja lõpetatud, siis pole miski teda ümbritsevgi lõplik – halba saab parandada ja head üha juurde. Öeldakse, et kelle sees on Inner Child elus ja hoitud, see suudab olla mõistev ja mõnus lapsevanem. See, et ma Pärnumaale lasterikka ja mitmete loomaliikidega Eedeni aia ehitasin, ongi sisemise lapse elumärkide avaldus. Täiskasvanud Kati teenistub ja teenib – hinge põhjas alal hoitud laps-Kati rajab tänu sellele tekkinud vahendite ja võimalustega oma muinasjutumaa. Selleks, et loomade kõrval õppida – ja et loomad aitaksid ühtlasi ka lapsi kasvatada.
Kui ma oleksin naistearst. Siis ma saadaksin. Need noored naised, kes kavandavad raseduse katkestamist, kevadiste märakoplite veerde. Varssade ringivedrutamist vaatama. Kogenematu naisehakatais, kes pole veel sünnitanud, ei anna endale aru, et kannab endas elu. Ta ei usu, et võib viljastuda – ja teeb uudishimulikke loomkatseid, selle asemel, et kasutada kontratseptiive. Ta proovib, kas tõesti sugurakud ühinevad ja uus moodustis hakkab paljunema. Ja siis ütleb tsurr – sest ei teadvusta, et tegemist on uue eluga. Teise inimesega. Jumala looduga. Kui noor loomkatsetaja saadetaks enne abordiotsust varssade ja märade juurde vaatlema ja mõtisklema, tunnetama ja Elu voolu läbi enese laskma, otsustaks ta ilmselt sageli teisiti – isegi kui tulevase lapse isa oleks tropp või kelgunöör. Ega märad ka seda täkku armasta, kelle varssasid nad ilmale toovad ja hobuseks kasvatavad. Varss on peamine.
Must mära on mu eluloos. Sitikmust suurt kasvu temperameetne hobumoor, kellega puutusime kokku, kui ta oli vaja viia loomakliinikusse kannaliigeseid uurima. Ühised seiklused ühendavad. Õpetavad ka. Nüüd hiljuti käisin selle märaga hiies. Kassinurme pühal mäel. Üle väljade hiie poole kapates kuulsin teadjalt teekaaslaselt, et mära on tiine. Hobused võivad rõõmsasti viimaste tiinusekuudeni mõõdukalt sportida. Mära tiinus tuletas mulle meelde hoopis need noored naised, kes rasedana ratsutades endaga loomkatseid teevad. Kas saan suure kõhuga sadulasse, kas sel puhul, kui mingi eriolukorraline sööst tekib, jään selga, kui kukun, mis siis juhtub. Üks ratsasportlane rääkis, et esimese lapse ootamise ajal kõõlus temagi veel üsna suure kõhuga hobuse seljas, ajas jurajuttu sellest, kuidas tunneb seda looma läbi ja lõhki, usaldab hobust ja teab ennast. Kuni üks veoauto ehmatas hobuse tagajalgadele, kuuendat kuud rase loomkatsetaja käis lapiti kruusateele ning see oli täielik ime, et tulevase eluga midagi halba ei juhtunud. Teist last oodates – juba kogenuna, et suurest kõhust sünnib tõepoolest uus elu, inimese laps – see nooruke naisetükk enam hobuse selga ei roninud. Mõnele piisab ka ultrahelist, kus on näha, et oi-ongi-laps. Ei lähe enam riskima sellega, et metsloomad ehmatavad üdini tuttavat hobust, kellel sel juhul instinktid üle väljaõppe lahvatavad. Mõnele loomkatsetajale muidugi ei piisa millestki, ja eks ta siis tükkis oma järeltulijatega loodusliku valiku teed läheb.
Valge kassipoja fenomen ja valge kutsika juhtum on mulle jutustanud abitusest ja kahjutundest. Mis järgneb sellele, kui seni kaunilt kaua armuline olnud issand järsku polegi armuline ning ära hellitatud soosikud näevad, kuidas füüsika seadused kah võivad toimida. Valge kassipoeg elab meie tallis. Talli pererahvas käis teda ekstra Tallinnast toomas, ta on julge, hoogne ja väga lahe loomalaps. Kes ei oska absoluutselt hobuseid karta. Kuna hobused on tema jaoks hõlmamatult suured ja ühtlasi loomulikud nähtused, ei astu ta eest ära ega taipa, et toimetab piltlikult öeldes vulkaanilisel alal. Ühel päeval pidasin täiesti abituna hinge kinni, kui see valge kassipoeg hüppas kõigi käppadega minu hobuse tagajala külge ja kõõlus seal kapjade vahel, ilma et ma oleksin saanud teda tema enese lolluse eest kuidagi kaitsta. Iga mu liigutus oleks võinud panna hobuse jalgu liigutama ja lollike kassititt jäänuks kapjade alla. Jõudsin mitu pikka hetke väga sügavalt tunnetada, kui suur ja sügav võib olla vastutusega kaasneva abituse tunne. See on edasiarendus Exupery “Väikeses printsis” väljendatust, et sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Sa vastutad sageli tema eest ka siis, kui ta ise tegutseb totaalselt ennast kahjustavalt, pead teda ta enese käest päästma.
Valge kutsika puhul see peaaegu ei õnnestunud. Talli vahekäigus hobuste õhtuse sissetoomise ajaks kinni seotud kutsikas jäi laamendama hakanud ja lahti tõmmanud ruuna jala ümber. Sõna otseses mõttes. Keerdus nööriga ümber jala, ruun viskas end tagajalgadele küünlasse, kutsikas lendas nagu kinnas lakke, seejärel maha, kus hirmunud hobune ta lapikuks üritas tallata. Üritus õnnestus sedavõrd, et terjerititele tehti reieluu operatsioon, millest ta nüüd kenasti paraneb ning temast kasvab tõenäoliselt kogenud kuts, kes enam hobuse kapjade alla ei jää.
Lisaks abitu vastutuse ja ehmatuse kogemusele andis see keiss põhjust mõelda karistamise olemuse üle. Seda põhjust on lapsevanematel ja loomaomanikel muidugi pidevalt ja piisavalt. Et seekord ka. Hobune tõmbas end lahti ja kruttis kutsika endale jala ümber sellepärast, et ta on üle käte läinud. Üle käte on ta lastud sellepärast, et teda pole õigel ajal ja õige suhtumisega karistatud. Enese lahti rapsamine on rohusööja loomulik reaktsioon. Kui temast oluliselt väiksem inimene tahab hiiglasliku rohusööjaga ise õnnelikult kõrvuti eksisteerida ning ühtlasi oma lapsed ja väiksemad loomad ellu jätta, peab muist loomulikke reaktsioone alla suruma või murdma. Kui seda tehakse valesti, ebajärjekindlalt või jäetakse üldse tegemata, on loom ohtlik nii endale kui teistele. Järelikult peab talle selliste rapsimiste puhul otsustavalt ja ühemõtteliselt vastu lõugu andma. Vastasel juhul lõhub ta ära nii sinu, su koera kui iseenda. Sama asi on noorte inimeste kasvatamisega. Karistamine on teadlik armastusavaldus, mitte afektist tulenev rünnak või vihane kättemaks. Mida armsam laps, seda valusam vits, teate küll – aga mõte ongi selles, et aruka karistamisega püütakse teda tema enese eest kaitsta.
Metskits, kes tallekese kõrvalt püsti vupsab ja minema pürstib, õpetab samuti kaitsmise fenomeni. Ta leegib võimalikult kaugele, et kiskja teda püüdma asudes ka mitte juhuslikult tite peale ei trehvaks. Võhikud, kes teevad enda peal kanapimedaid loomkatseid, ent jumalikult arukat looma loogikat ei mõista, tõlgendavad seda lapse hülgamisena. Nääää, paneb minema ja jätab väetikese kiskja lõugesse! Aga väetike kükitab vagusi, emme vehkleb kui elav märklaud ju! Emme on valmis saama ohvriks. Mis puutub sellesse ohverdamise teemasse, sees ka inimesel – nagu täiskasvanud loomal ja linnulgi, on õigus ennast ohverdada. Kasvõi väljakutseid vastu võttes, ohtlikke otsuseid tehes, riskides, endale selliseid kogemusi ligi lastes, mis õpetavad. Samuti võib ennast ohverdada ka end avades, näidisena kasutades – näiteks ühest küljest elades nii sisukalt, et see on õpetlik, teisalt ennast teistele õppevahendiks jagades. Ent on üks reegel. Nii eksperimentidesse sukeldudes kui ennast õppevahendiks jagades. Teisi ei tohi ohverdada. Lapsi ei tohi kahjustada. Ma tean omast kogemusest, et see ei õnnestu alati. Möödapanekute puhul – kui koos endaga kipud ka ligimese ohvriks tooma – võid muidugi ennast lohutada inimese, mitte loomuliku ja loodusliku loogikaga. Et abikaasa valis teadlikult sinu – ja sinuga kaasnevad jamad. Või et lapsed valisid sealpoolsusest sind jälgides teadlikult su oma vanemaks, et saada sinu eripäradega kaasnevad õppetunnid. Aga tegelikult kuuluvad sellised arutlused iseendaga sooritatavate loomkatsetega samasse kategooriasse.
Lindude puhul on muide enese seadmine peibutavaks ja valejälgedele juhtivaks märklauaks sedavõrd ilmsem, et on ka juhmiks ja tuhmiks linnastunule mõistetav. Sestap tavatsen oma enese siirust võrrelda emalinnu käitumisega. Samavõrd kui sean oma päevikraamatuid kirjutades väga ranged ja kindlad avameelsuse piirid, on kolleegidele intervjuude andmine võrreldav emalinnu valejälgedele lehvimisega. Enda jaoks kehtestatud piirides siiras olles on peale tungivale küsitlejale lihtne jätta muljet, et ta on kõik kätte saanud. Tegelikud saladused on saladusteks jäetud nagu linnupesa lehtede vahele. Ja seoses sellega jäetud need ohverdamata, keda ohverdada ei tohi.
Ent kedagi ei saa tema tahte vastaselt ei õpetada ega nõustada. Te kuulate mind praegu tõeliselt juhul, kui minu kogemus ja arutlus sobib teie rütmidega. Sobimatuid rütme ja loogikat ei saa mitte kellelegi peale sundida ei raamatutes ega sõnavõttudes, lapsi kasvatades ega sõbrannale nõu andes. Su oma lapsed võivad olla tegelased sinuga võrreldes väga teistsugusest muinasjutust. Variantide paljususe ähmasekski adumiseks meenutagem paralleelselt lõvisid ja mesilasi. Sinu ema võib loota, et su tulevane mees on rikas ja ilus – või vähemalt tubli nagu töömesilane. Sulle võidakse tahta elu, kus terve taru ümmardab sind nagu emamesilast. Kelle ainus ülesanne on munemine. Aga sinu sisemine rütm ja olemus võib sind suunata hoopis lõvilaadsesse elumuinasjuttu. Isalõvi, keda veenva välimuse pärast peetakse loomade kunniks ja hakkamasaamise etaloniks, on ju tegelikult ülalpeetav loru. Ta laseb mitmetest emalõvidest koosneval braidil end toita ja katta. Kui moorid piisavalt palju süüa ei küti, pistab vanamees kutsikad nahka või sureb välja. Kusjuures selliseks elumustriks sobivalt vähe isa- ja palju emalõvisid on ju sellepärast, et vennikesed surevad erinevatel põhjustel välja. ent loomadel on õigus endaga selliseid loomkatseid teha, sest loomad ei tee katseid, vaid elavad liigiomast loomaelu.
Selle loomaelu variantidepaljususele pääsed ligi mõistagi reisides. Teate küll, reisimine arendab. Igas mõttes. Kustkohast sa muidu ikka saad õppetunni ja kogemuse kaameli tegelikust elust. Me võime küll teoreetiliselt teada, et see loom – kes näeb välja, nagu lehma ja dinosauruse ristsugutis – on väga vastupidav ekstreemtingimustes ja suure rutiinitaluvusega ja mis kõik. Aga minu jaoks on kodust ära käimine just sellepärast tõeliselt õpetav ja rikastav, et võõrsil näed lähedalt ja loomulikult sealseid eluvorme. Kes ostab Egiptist odavat kulda, kes teeb endaga ööklubides või snorgeldades loomkatseid – kes vaatleb sealseid liike. Mina näiteks õppisin egiptuse kaamelitelt rutiinitaluvust. Mitte et ma oleksin seda rahulikku ühe raja nühkimist, iga päev sama ja sama ja sama ja sama jälgimist seda iseendale külge omandanud – ma õppisin, et nad tõesti taluvad. Ei piinle ega ohverdu, see on neil olemuses. Ja kaamelitel on olemuses ka inimlikult tavalise paksuks ja lõdvaks vananemise alternatiiv. Kaamel vananeb sooneliseks ja sitkeks fossiiliks. Ta võib olla küll pisut pahur ja puristav, kange ja astmaatiline – aga soonelise, õhukeseks kulunud naha ja kosmiliselt nägelikuks klaarunud silmavaatega kaamel-vanurites on midagi majesteetlikku ja julgustavat. Kui niimoodi on ka võimalik vana olla, siis on põhjust ja motiivi tahta vanaks elada. Mitte ennast enne loomkatsetega ära kulutada ja kustutada.
See enneaegne enesehävitus tuleb aga jällegi kallale siis, kui iseendaga loomkatseid tehes ei usu, et loodusseadused ning füsioloogia ja füüsika reeglid käivad ka sinu kohta. Minule selgitas seda fenomeni taaskord üks suur kirju koer. Ta oli viis aastat söönud igasuguseid konte – suuri ja väikseid, teravaid ja ümaraid – mida kodustatud kiskjatele ei soovitata sööta, sest sooleummistus võib tulla. Viis aastat sõi, pererahvas oli uhke – minu koer on loodusseadustest üle! Ja siis sai sooleummistuse. Juhtus see, mida prognoositi – täpselt nii, nagu ka inimestega juhtub see, mida ennustatakse, kui nad söövad ja magavad liiga vähe ning joovad ja suitsetavad liiga palju.
Selle suure kirju koera sooleummistuse põhjuste ja tagajärgede ahelas oli üsna oluline ka see, et ta on emane – see oli ummistuse tekkeks nii soodustav kui tüsistustega raskendav. Ja sama on ka inimestega. Naised on õrnemad. Kui nad söövad valesti või peavad nõmedalt dieeti, seiskuvad hormoonid, munarakud ei valmi ning naisolevus jääb pöördumatult lastetuks. Kui inimesed ei maga piisavalt, siis – täpselt nagu loomkatsete käigus kõigepealt lolliks läinud ja siis maha surnud kaslased – viskavad ka nemad kõigepealt katuse viltu, siis lusika nurka ja varbad sirgu. Kui inimesed tarvitavad aineid, siis juhtub nende maksa ja kõhunäärmega, peaaju ja vere kvaliteediga täpselt see, mida teadlased väidavad. Maks juustustub-sidekoestub. Kõhunääre paiskab kõigepealt vereringesse ensüüme, mis tekitavad psühhoose – ja seejärel tapab põletikuliste laguainetega. Ajurakud hävivad ning tingivad robotliku lamenemise ja vaimse allakäigu. Verest lahkuvad mineraalid ja muud eluks vajalikud komponendid, mis tapab omakorda südame. Kiiresti ja kindlalt. Kellel viskab elektrijuhtimiseta jäänud südame fibrilleerima, nii et see jääb seisma – kellel lööb ta lihtsalt lõhki. Kusjuures see kõik juhtub naistega kiiremini ja kohutavamalt kui meestega. Võrdõiguslikkuse feministlik möga siin ei kehti – naise keha on eriliselt tugev ja õrn sellepärast, et ta on loodud elu edasi andmiseks, mitte enesehävituseks.
Enesehävitusele viivate loomkatsete tegijad arvavad, et on kordumatult tugevad, ainulaadselt erilised ning kõigist ja kõigest üle. Muide, kirjanikuna alustades pühitsesin ka mina rõõmsasti oma erandlikku haruldust – loomadest teekaaslaste abiga läbi eraklikkuse omas mullis küpsedes olen 42. eluaastaks jõudnud äratundmisele, et väärtuslik on just see ühine ja üldine, mida üksik või erandlik üksnes rõhutab. Suurim õnn mu jaoks on, kui tänaval astub ligi või e-kirja kirjutab täiesti võõras inimene, kes ütleb: meil on ühesugused rõõmud ja mured, hea, et keegi sõnastab selle, mida minagi just täpselt niimoodi tunnen. Siis ma tunnen turvaliselt ja õnnelikult, et oleme kari. Inimkari liikidepaljulises Eedeni aias keset Elu vorme ja avaldusi.
Olengi oma jutu ära rääkinud. 23 aastat pärast siit majast vilistlasena väljumist olen omadega siiani jõudnud. Loomad on läbi minu seekord nii rääkinud. Viie ja kümne aasta pärast toon teile läbi teisteks liikideks vormunud Elu teistsuguseid uudiseid.
Nüüd lähen oma rannatalusse elektrikarjuse liini puhastama ja kopliposte maasse lükkima, sest tuleval nädalal tulevad mu hobused ja koerad Liusse suve veetma. Tavapärane oleks öelda, et mu loomad ja teised lapsed – või lapsed ja muud loomad – ent ma ütlen: minu õpetajad tulevad. Ja mu laste õpetajad.
Ma ei saa veenda oma lapsi õppima minu vigadest ega jätta neil tegemata täpselt samu vigu, mida mina olen teinud. Igal inimesel siin ilmas tundub olevat teatud hulk jamasid ja prohmakaid, mida ta võib – või peab – ära tegema, et neist õppida ja kasvada. Oma kogus enesehävitust ja aja raiskamist, teatud taktide arv reha ees kaerajaani tantsimist ja enese karastamist murdumisele väga lähedases seisundis. Iga laps peab mingeid asju pooleli jätma, oma väga heledad laksud armu- ja kaotusvalu kätte saama. Iga inimvarss ja humaankutsikas peab teatud portsu valetama ja varastama, jooma ja suitsetama. Ükski meie liigi vasikas ega tall ei saa küpseks oma vanematega ega liigikaaslastegagi sama moodi ega ühel ajal. Loodan südamest, et loomad õpetavad mu lapsi. Mõistagi teistmoodi kui mind. Peaasi, et õpetavad. Lähen hobustele kopleid tegema.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat