Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kodavere-Pala-Kallaste-Alatskivi


 

Eranditult iga päev juhtub või ilmub midagi, mis ajab (pea)linliku pealiskaudsuse pärast meeleheitele. Alatskivi omadel on lampideni sellest, et Peipsi-äärset – ja üldse Eesti linnavälist olustikku kirjeldatakse nii, nagu poleks tegemist elamiskõlbliku keskkonnaga, võhiklik välispidine pindamööda liuglemine jätab mulje, et külades ei toimu midagi ja kui veel toimubki, siis kohe sõidetakse ikkagi minema. Pala küla tahtsin ma siin jutuks võtta seoses sinna aasta tagasi kolinud Ennuga, kes järjest hobuseid soetab ja neis oma tulevikku näeb. Ent tegelikult saab lugu oluliselt laiem. Sest – nagu öeldud, eranditult iga päev juhtub. Või ilmub.
Kui läksin külla Pala ja Kodavere vahel asuvas Kadrina külas eriti tööka mõisniku elu elavale puuhobude-Taavile, oli üsna enesestmõistetav vaadata ka Kodaverre. Seal sai viimati käidud ligi 20 aastat tagasi – ent sealt tookord toodud kutsikas elas musta aruka tädi Elsana meiega ligi 14 aastat. Tookordse Kodaverre sattumisega oli nii. Kakskümmend kopikatega inimesed ei tuusti eriti mööda ajalehekuulutusi. Mingil täiesti juhuslikul ja seletamatul – järelikult ettemääratud – põhjusel pistsin oma noore nina Postimehe kuulutusteküljele. Kodaveres müüdi njufakutsikaid. Tormasin lähima autoga – ja suhteliselt vaba – inimese juurde. Paarikümne aasta eest mäletatavasti olidki inimesed oluliselt vabamad. Ma ei tea, kuidas aeg nii kiiresti nii kiireks on läinud. Toona oli mõeldav tööpäevast paar tundi näpistada, kui tuttav tahtis otsekohe kutsikat tooma minna. Praegu seda ei juhtuks. Aega pole. Juhuslikke kutsikaid ei tooda. Kõik on kiire ja kallis. Ja pealiskaudne, veel pealiskaudsem kui toona.
Lähim autoga – ja suhteliselt vaba – inimene oli maestro Juhan Peegli kunstnikust poeg Andrus. Sõidu hind oli 50grammine konjakikene sinna- ja 50grammine tagasisõidu eest. Kutsikaid oli jäänud veel kolm. Kõik emased. Ja ma valisin selle, kes ei tulnud ema juurest ära. Ema nimi oli Delly, kutsikas niuksus terve Tartu-tee mu kõrval mantlihõlma sees. Ja Tartusse jõudes tegi Postimehe bossi Mart Kadastiku tooli alla veenva loigu – kui kavatsesin teda tutvustada abikaasale, kes töötas tollal Postimehe ärijuhina. Tädi Elsast kasvas sulnis hing, kes kaitses ja päästis korduvalt paljusid inimesi ja teisi loomi. Sõnast Kodavere sai minu jaoks sümbol – koht, kust tuuakse müstiliselt nupukaid “njufasid”. Ses mõttes, et Delly oli küll njufa, aga kutsikad tegi talle keski tundmatu naabripitsu.
Arvestades, kuidas kõik on kõigega seotud, on lausa loomulik, et sealtkandi Taavi lapsepõlvekoer oli samast kohast toodud njufa. Leidsin majakese, kust Elsa tuli, hoobilt üles – valge silikaatosmik oli uute häärberite vahel üsna vanaks ja armetukeseks jäänud, mis seal salata. Nagu need nostalgilised hooned ajaloo käes ikka kokku tõmbavad. Ent kõige rabavam oli avastus, et see majakene asub absoluutselt Peipsi kaldal. Mõnikümmend meetrit – ja kui seda metsa ees ei oleks… Ma polnud üldse sellesse süvenenud, et Elsa tuli Peipsi äärest!
Õnneks või õnnetuseks on teised veel pealiskaudsemad. Kui ma ajakirjanikuna mõnikord põen, et kõigesse ei saa ja ei jõua piisavalt süveneda, siis alati on kohe mõni võrreldamatult lõdvem ranne võrdluseks kõrvale võtta. Pealinna tindinikrid paljundavad kontrollimata andmeid ja poetiseerivad saast-inimesi, nii et kogu meedia kipub selle vägeva trendi käes saastaks muutuma. Ja šokeerib. Rabab täiesti oimetuks, sest nii õudne ei saa pealiskaudsus ja kontrollimatus olla. Aga on.
Paar päeva tagasi helistas üks jahtlaeva kapten. Jahtlaeva Lennuk legendaarse ümbermaailmareisi kapteniga juhtus üsna täpselt sama, mis teleseriaali “Lost” tohtrikutiga – ta ei suuda kah pärast pingelangust tekkinud vaakumis elada. Väljakutseteta loksumine viib põhja. Lennuki-saaga vastu pidanud abielu lagunes pärast muutunud mehe naasmist, mis järel ta abiellus küll vintske ja elukogenud Kadiga – ent Mardi katkisus oli ka nii sitke tädi jaoks liig. Mulle helistades ütles Mart, et läheb Pärnu jahisadamasse tööle ja vajab mu naabrusse elamispinda. Mida ma kohe abivalmeid kükke sooritades muidugi otsima hakkasin ka. Ühtlasi hõiskas kapu, et Võru psühhoneuros deprekat ja joomarlust ravides kohtus ta naisega, kes täpselt samu asju ravides on talle see ainus ja õige ja nad abielluvad kohe, kui… Kapu ütles, et rääkis omal algatusel kõigest üle elatust Kroonikale ja Reporterile ja… nüüd see siis ilmus. Issand aita.
Ma ei aita kaptenil siiski seda elamispinda otsida.
Ei soovita kellelgi teda ta praeguse väljavalituga koos tööle palgata ega enda ligi lasta.
Sest see naine, keda mees oma haiguse harjal nimetab oma peegelpildiks ja teiseks minaks, on nende 8 aasta jooksul, mil mul on olnud õnnetust teda tunda, eranditult kõigile inimestele ja loomadele, kellega ta on kokku puutunud, ainult halba teinud. Tapvat halba. Ta on kõige laisem, ebaeetilisem, räpasem ja räpakam inimene, keda ma üldse tean. Ta on üritanud üle lüüa oma tööandjate mehed, hävitanud nende firmad ja karjääri, rontinud hobuseid, unustanud söötmata ja kasimata oma käopojad. Klaarimatel puhkudel suudab ta olla uskumatult leidlik intrigant, sassis aegadel sõtkub oma räpaste varvastega lihtsalt kogu maailma segi ja katki. See räpik on aastate jooksul ainult kadu ja hukatust toonud – ja ma loodan südamest, et kapten saab meeltesegadusest üle enne, kui too ebastabiilne vallasema temaga Pärnu jahisadamasse ilmub. Mõnes inimeses on nii palju saasta, et see määrib nii sadama maine kui Lennuki retke renomee. Nässus närvidega kapu enese elust rääkimata. See on kontrollitud. Kahjuks. Mitmete hobuste ja inimeste peal, kes neavad hetke, mil selle musta kogumi lähedusse sattusid.
Näe, on perioode, mil võõras sitt puudutab ja kurvastab igast küljest. Ajakirjanike viitsimatus uurida, mis materjali nad vaimuhaiglast tõe pähe kella külge toovad, kaevab üles väga pika ja räpase slepiga loo, mille peategelase nime nimetaminegi iga hobuinimese õudusest oigama paneb. Seda võimendab mu enese jaoks fakt, et just samal ajal leidis mu raamatus “Eedeni aed” end oletatavasti ära tundnud kolmikute isa, et raamatus jutustatakse samasugust lugu, nagu tema on oma laste emale teinud. Ema sünnitas elu hinnaga mitmikud ning kui nende kasvatamise raskeim ja kurnavaim aeg möödas, leidis isa teise – kellega koos püüti “valmis” kolmikuid emalt ära võtta. Nüüd ajab mehike, kes on kauni noore naise ja kolme poisijussi mitu aastat nagunii mürgiseks käkerdanud, jura sellest, kuidas teda on laimatud. Ähvardab. Aga samal ajal püüavad üksteisele järelmaksuga hobuseid ja muid loomi, autosid ja treilereid jaganud inimesed kõik nüüd äkki kätte saada seda, mis neile kuulub. Aina pöörduvad mu poole ja paluvad küsida või suisa võtta. Kas raha või maksmata asju ja loomi. Milleks neil on täielik õigus. Ainult et mille käigus saavad musta energiaga ja masendava suhtlemislüngaga pihta kõik, kes selle jama lähedussegi satuvad. On mingi selline aeg, et tohutus koguses inetust ja lõpetamatuse sitta – maksmata arveid, jagamata lapsi, lõpetamata kohtuprotsesse – lendab õhus. Edukad mehed lähevad ülisuurelt pankrotti. Suurte tallide alt ostetakse maad ära ning koplid kästakse nädala jooksul koristada. Pealiskaudne meedia paljundab ja võimendab kõike seda, mis nagunii kuidagi maailma lõpu meeleolusid tekitab. Eriti kui juurde lisada mitmetes tallides sooja talve järel sassis ainevahetuse tõttu enneaegselt poeginud märad ja surnud hinnalised varsad, oh kurat küll. Praegu just nutan ühe pärast.
Omadega tahaks siin keskkonnas jagada, kui kohutavalt ehmunud ja õnnetuks teeb, et jahtlaeva legendaarne kapten oma elu haavatavaimas seisus halvima valiku on teinud. Tahaks karjuda, et jumala pärast keegi seda kompotti oma majja üürile ei võtaks, et toda hävingulist laviini ei hobuste ega laevade ligi ei lastaks. Või mis sa siin ikka karjud. Mida kiiremini see paise mädaneb, seda rutem tuleb paranemine. Või surm. Kõlab õudselt. Aga nii on.   
Oeh, kuhu ma jäingi… Peipsi-äärse Kodavere valgesse silikaatmajja polnud otse loomulikult ei mõttes ega ka mõistlik sisse vaadata. Las kõik olla nii, nagu on.
Küll aga oli väga vaja sisse vaadata Pala külla, mida ikka sellesama meedia pealiskaudsuse ja poolikuse tõttu seostatakse kunagise koolibussitragöödiaga. Pealinlikult küündimatu ja eluvõõras meedia jätab asjad selle koha peal servi seisma, kus sensats otsas on. Kuidas elab küla pärast ja peale tragöödiat? Ega metanooliõuduse järel ju ka väga huvitutud, mis pärast sai. Tali vallas sai tegelikult sedasi, et elu läks edasi – lapsed, kes joodikutest isade kõrval võibolla hukka läinuks ja takerdunuks, pääsesid koolidesse ja otsa peale. Kuidas on pärast koju pääsemist edenenud poolekilosena Türgis sündinud Ralfil? Kui õelurid oleksid ta sõnadega tapnud, ju sellest oleks kuulda olnud. Ju ta siis nüüd õnneks siiski lihtsalt kasvab ja areneb ega ületa seetõttu enam uudisekünnist.
Kirjeldasin kõrvalkülas Kadrinas hostelit pidavat, puukujusid vigursaagivat ja katusesindleid vihistavat Taavit. Hobustega on Pala kandis sedasi, et pärast oma hobuse lahkumist Taavi ühtki teist sealkandis olevat ei teadnud. Kusagil Kodavere ja Kallaste vahel olevat kellelgi üks või kaks. Palal mingit vanurhobust olevat ka kunagi nähtud. Ja Metsamoori majas Alatskivi poole olevat ka mõni. Üldjoontes aga on hobustega Palal nagu ufodega – kõik on kuulnud, aga keegi pole näinud. Kellegi Tiina kaudu selgus, et tema müüs Palale kolinud Ennule kõrvi Sebastina. Ja nüüd on Ennul veel üks hobune – ja suured plaanid. Mida teie sellise teabe peale ette kujutaksite? Ah mis, mingi vanamees on linnas ära väsinud, võssa elama kolinud ja veedab seal madalat profiili hoides vagast pinsipõlve, eks?
Tegelikult on kõik üliväga teistmoodi. Sale ja sitke, nägus ja nõtke Enn on küll üle 50 aasta vana ja elus kõiki võimalikke ameteid kõigis võimalikes riikides pidanud, ent ta on elujõuline ja tegus nagu nõges. Ostis endale Palal Metsanurga bussipeatuse juures herefordifarmi.
“See oli võsastunud, räämas ja räpane, nii et aasta otsa olen siin võsa lõiganud – voh, kõik need pikad puuriidad siin on maja ümbert lõigatud! – räppa täis kogutud tiike täitnud ja ehitanud. Tugev betoonist ehitis võimaldab traktoriga peal turnida ja kindlad avarad boksid ehitada,” kirjeldab Enn. “Bokse tuleb esialgu kümme. Sest kümme hobust tundub olevat optimaalne. Ehitan ja langetan, täidan ja harin siin kõike üksi – üksi ma oma hobuseid ka majandan. Nii et kümme.”
Trakeeni-verelise ristand Sebastina elas mõnda aega Ennuga kahekesi. Nojah, kukk ja kanad olid ka. Ja õue peale luusima tulnud metsloomad. Ent kahekesi elades kiindus praegu neljane mära Ennusse nagu kutsa. Tänu sellele polegi mingeid erilisi kopleid seni vaja olnud – hiljuti ostetud trakeeni sälukene Bärbel (Baleriini tütar) hoiab omakorda Sebastina ligi, ja nii ongi. Sel nädalal olukord muutub. Saksamaalt jõuab kohale täisvereline kallis ja kaunis täkk.
“Põllud teen vilja alla, heina teen ise,” kirjeldab nõtke ja salapärane Enn vasakule ja paremale viibates, nii et kõrvarõngas sätendab müstilisel kombel järsku vallandunud maikuises lumesajus. “Ma olen üksindusega harjunud ja arvestanud. Ei karda, et maniküür hukka läheb. Aga sinuga puutusime muide kokku siis, kui ma kunagi, kui sa aastate eest Haagel elasid, posti vedasin. Tol ajal liikus veel palju posti paberist ja ümbriku sees kujul. Mitte elektrooniliselt, nagu nüüd.”
Kui kütkestav isiksus, nagu Enn on, tuppa läheb, üritab plikatirts Bärbel – kõrge ja graatsiline nagu unelm – talle järgneda. Sebastina hüüab teda – ja Bärbel otsustab, et on siiski rohkem hobune kui inimene. Läheb tädi juurde.
Nüüd on huvitav, millise täku Enn tõi.
Tol päeval vedas huvi aga Kallastele. Telesaade “Pealtnägija” – mis oma põhjalikkuses ja taustade uurimise sügavuses nagu polekski Eesti ajakirjandus – jutustas just volikogu esimehest Jaak Üprusest ja tolle uskumatult lennukatest plaanidest. Mis ma nägin? Tegelikult ei julge ümberkaudsete asulategi rahvas selle jonnaka alahuulega selli suhtes muud sõna võtta, kui sosistavad, et tal on püss tagaistmel, kui sõidab. Mida tal karta on? Mingid suurte poiste luurekamängud või?
Kallaste on justkui hübriid vene suuremat sorti külast – arhitektuur ja kalmistud, monumendid ja sildid – ja itaalia linnakesest. Vene ja Itaalia ristandile – millel ei puudu sisulised ja vormilised sugulusseosed Sillamäe suguse uskumatu paigaga – lisaks on mingi pisike finess Gotlandi pealinna Visbyga sarnane. Nii et null koma null protsenti eestilikkust lisandub linnakesele sedavõrd, kuivõrd Visby sarnaneb Haapsaluga. Miks ei võiks Üpruse veidrad kinnisvara ja ettevõtluse arendamise plaanid reaalsed olla? Kui ühes kohas pole hetkel midagi, siis võib seal vabalt hakata olema mistahes.
Alatskiviga sama lugu. Praegu on seal Juhan Liivi muuseum – kui tume veel kauaks… - ja suvise Brontö lavastuse ootus. Enne kunstilist “Vihurimäed” Alatskivi mõisapargis on seal praegu putukate vihur. Täielik apokalüptika. Pisikesed mustad raisad – mingi kihulaste eriliik või? – tungib inimestele parvedena peale. Inimesed lähevad paiste. Hammustused kisuvad kärna. Seda kurdavad ja näitavad kõik, kes mingil asjaolul Peipsi äärde sattunud. Nii mu koera seest meetri kondiklibu kätte saanud vetdoktor Erkmaa kui need naised, kellega meil Alatskivil kirjaniku kohtumine lugejatega oli. Kõik nendivad, et tänavu võib kirjutada hitškuki putukate teemalise õuduka – lindudele järjeks.
Jutustasin putukatest paiste puretud nägudega emandatele Taavist ja tema puukujudest, Ennust ja tema märadest, kelle kui seemne pealt on uus hobusekasvandus võrsumas ning kinnitasin, et mu meelest pole ühtki põhjust, miks Üpruse unistused teostuda ei võiks. Kui seda metsa ees ei oleks, siis aimaks ehk ka (pea)linlikud pealiskaudurid, et metsa taga on isamaised vaatamisväärsused, elujõud ja ülitöökad niššide leidjad. Ent pealinlikult töllakas meedia ei märka elujõudu ega väärtusi, ei paljunda optimismi ega tegelikku maasoola, vaid täidab hinnalise leheruumi kontrollimata kõntsaga. Ent mitte sellega ei soovi ma oma arutlust lõpetada. Soovitaks hoopis Kadrinasse ja Kallastele, Alatskivile ja Elistverre sõita. Eesti on nii väike, et kui telki ja võileibu ei vinni kaasa võtta, jõuab õhtuks koju. Ja nii väike, et siin juhtuva taustadesse võiks siiski jummala eest ka kollased žurnalitsid süveneda, kui haiged sitakeerajad kutsuvad neid välja ja tõmbavad haneks, nagu… Äh.   


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat