Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eqitsentriline Tori kevad


 

Eestis on väikeste kohtade ja suurte meeskondade aeg. Et Torist ja Türist kujunesid üheaegselt meie kangelas-asumid, on seaduspära, mitte juhus. Samal ajal, kui naaberriigid teevad juunis ja augustis Baltic Showjumping Tournamenti Riia külje all Marupes ja Kaunases, oli Eesti vooru toimumiskoht väljaspool Tallinnat ülimalt olemuslik ja ilus. Meil siin kipub sitidest tulema liialdatud majandus-katastroofi-sõnumeid, edukuse ja omamise maaniat ning ajutiselt üles haibitud staarimullidele lootmist. Rahvas ei taha seda, sest see on haige. Etniline alalhoiuinstinkt hoiab väikese ja tervikliku, elusa ja terve poole.
Miks võitis telefonihääletuse – mida jahmatava massilisuse tõttu võiks lausa referendumiks nimetada – tulemusel kooride laululahingu väike Türi segakoor Suisapäisa? Sest telerivaatlejate laiad massid eelistasid alaliselt ja tõeliselt eksisteerivat – mitte projektikoori. Taheti endasuguseid ehedaid inimesi – mitte artistlikkust. Valiti need, kes oskavad harmooniliselt kooriks sulanduda – mitte solistide kooslus, kes mängivad kooris laulmist. Tunnustati neid, kes ei läinud välja tuntud nägude ekspluateerimisele, vaid lihtsalt laulsid, nagu nad seal Türil iga päev laulavad.
Selle igapäevase ja tegeliku analoog oli kasvõi Baltic Riders Touri ajal rahulikult endamisi Tori vahel astunud ratsanik oma hobusega, kes vihjas suursündmuse kõrval tasaselt, et maailm toimub tegelikult iga päev. Nii, nagu Tori kevade sügavama olemuse kehastajad olid pudiseva katusega ürghoone taga trenniplatsil omasoodu harjutanud lapsed. Muide, seda, kui eluliselt naljakas on hobusekasvatuse hoonekompleks – korda tehtud tallide vahel parajad sarad – eqitsentriliste sündmuste ajal ei märganudki, pärast pilte vaadates jäi silm selle paradoksi peale. Küll aga jäi suurpäevadel sõitude vahel kohe pilk hobusekasvanduse selle osa peale, kes sehkendas varsamärade koplis. Igat värvi tulevikku kui palju!
Nõnda et tegeliku ja järjepideva peale panustav, selge ja puhta sisetundega rahvas ei tahtnud superstaari-Taavit, vaid helistas televõistlusele lihtsalt endasuguste poolt – ja sellise instinktiivse elujõu-eelistamise pärast on aina hea meel, ehkki Tartu kooris laulva ratsutaja-Lauraga oleme aastate jooksul erinevates olukordades koos üsna palju hobusesitta ära talunud. Türi koori kutid kurtsid, et nende linna teatakse ainult lillelaada järgi. Eqitsentriline osa inimkonnast teab Järvamaad ikka Särevere-Jäneda tallide järgi ka. Küllap seal Suisapäisas luiganud tädide seas oli ka hobundusega seotuid.
Igatahes suurvõistluse ajal platsidel toimunut võrdleks koorilauluga ka selles mõttes, et põhjalikult rahvusvahelise žürii teenistuses globaalses rajameistreiklassis moodustasid meie oma hobutädid koori. Kuke Maie, Tartumaa Raili ja meie oma talli Kadri-Liis tõstsid takistusi nagu turvaline naiskoor, kelle peale võib iga ilmaga kindel olla. Kusjuures vähemalt seni, kuni lausa ei sadanud, eelistas kõik see kokku sõitnud tähtis-mees VIP-telgile lihtrahvana tribüünil turnida või platsi ümber ringelda.
Telgis vippimise asemel rinnutas vana hea Kallaste platsipiirdel, endal silm lõbusasti sinine. Küsimusele, kas Krista… vastas ta, et ümber tema on argipäevadel hirmsas koguses teisi temperamentseid märasid ka. Korvpallikorüfee Metstak jälgis tütre üritusi samuti pealtvaatajate ühendkooride hulgast, mitte vip-solistide valik-ansamblist. Ja nõudis sõnaraamatut, kui leedukate treener sportlaste kobatamiste puhul soojendusplatsilt tundmatuid sõnu kasutades häälepaelad sirgu röökis. Eks kehakeel tõlkis muidugi vennasrahvaliku seisukohavõtu olemuse ära.
Loomaliik, kelle kehakeelt tuleb aga aina imetleda ja tunnustada, on koerad. Neid oli Toris seekord väljas mitukümmend. Erinevad tõud ja ead, suurused ja iseloomud – ning kogu selle koerte omasoodu-kihamise juures tekkis vaid paar raginat, mis oleksid peaaegu võinud platsil tehtavat eksitada. Üldiselt aga mängisid Tori kevadele eriti mõnusat saatebändi kampsuniga inglise hurt Lexie, peasekretär Malle Einate sire noorkoer, jookšiiri-beib ja tilluke prantslane, peotäis takse ja pinude kaupa russelle, mõned rotveilerid ja kenasti kasvatatud šnautserid. Arvukas koerkond andis muheda meeleolu ja väikesele lastele tegevust.
Nii, nagu iga kohalesõitnu – mistahes funktsioonis või häälerühmas ta sellel hobupeol ka oli – sai oma elamustepaketi ja tähelepanekute jada. Kodukale www.balticriderstour.eu ilmus Kalevi telgis Tere piima rüüpava sekretariaadi professionaalse töö tulemusel edetabel üsna on-line ja kes kohe peab saama teiste rahakotis ringi arvutada, võib sealt kodukalt varvaste abil ka igamehe auhinnanoosi kokku rehkendada.
Ma isiklikult sain Eesti hümni kuulamise ahhaa-külmavärinad Tori hobupealinna peal kätte teise päeva 140-parkuuri autasustamisel. Loogiline, et meil siin võitis kõige enam sõite eestlaskond ise, ent tänu esikohtade õiglasele ringlusele sai kuulda kõigi osalejariikide pühasid laule. Tolle 140lise võitsid Heiki Vatsel ja Silvester (taga tulid Girts-Treve-Hõim). “Vali oma tee” võistlusel ruulis girl-power ( Anni Mägi ja Cayenne2, Kaisa Välja ja Popstar – näe siin kah, nagu koorilaulus, superstaarid teisel, mitte esimesel kohal -, Lina Leonaviciute ja Karin Peksi järel ainsa poisina auhinnatute hulka hüpanud Kullo Kenderi hobuse nimi oli ikkagi Happy Girl).
Läti hümni anti kuulata tõusva raskusega parkuuril Tatjana Kolako ja Oniksi auks (järgnesid Monica Pärno ja Paladii, Stasys Jasas ja Luitas, Ivo Ots ja Kateris, Siim Sinijärv ja Vilandro K). Leedu hümni oli eriti suur au kuulda viimast päeva lõpetanud Grand Prix otsa, mille võitis Stasys Jasas – kannul Katrin Pill, Ivo Ots, Heiki Vatsel, Andrus Kallaste, Konstantin Prohhorov, Girts Bricis, Andres Treve, Ebbe-Liisa Sõnajalg, Kullo Kender ja Andres Udeküll). Nende geepeedega üldiselt kipubki olema sedasi, et külalised tassivad nad koju. Ent kui rehkendada, kui kallis on enda ja oma sõberhobu võõrsilt kohale vedamine ja pidamine, on säärane mööfikas samas justkui aus ka.
Kui BRT valinuks ka publiku lemmikut, siis selleks oleks arvatavasti kroonitud Tartu Väikeloomakliiniku juht Rainer Hõim. Tema Thobias Lauwes Forewer juhtus tõrkuma just suures plaanis, näoga publikusse ning tänu sellele peatus kaunis hetk. Kontrastiks leedukate rõvedale sõimule kobistamiste puhul näitas Rainer hobuse austamise, eetilisuse ja härrasmehelikkuse kõrgemat pilotaaži suures plaanis ja aeg luubis. Mees, kes sai järgmisel päeval kenasti ka oma roseti ja sõiduraha, tänas ja lohutas hobust. Ei süüdistanud, ei teinud tüüpilisi grimasse, ei kiristanud hambaid. Kiitis ratsut ja naeratas publikule nii arukalt vabandavat naeratust, et pälvis sellega siira aplausi.
Teine imetlusväärne ratsanik oli Kertu Klettenberg, kes ilmutas liigutavat võitlejaloomust ja ilusat vaprust ka kobatamiste puhul. Kenal neiul õnnestus viies sõit ka võita. Nii, nagu mõnedel parkuuridel pusasid valmistanud Teele Metstak ja Tjorven Siibojagi suutsid kolmandal päeval ikkagi oma papadele seda rõõmu teha, et said rosetid ja kommiraha ka.
Üks, mis kindel – rahvusvahelisem ja objektiivsem kui Toris, kohtunikekogu enam olla ei saa. Kusjuures ka rajameister oli iirlane. Ehkki kõige ilusam ehtne punapea on endiselt Andres Trevel. Jumala eest on lummav – kõigi tehis ja kunstilu vahendite lokkamise keskel on tõeline looduse vallatus ja issanda hea tuju ilmutus nagu taeva naeratus. Saate aru küll, mida ma mõtlen. Ka peasekretär Malle ütles, et sedasorti võistlustel kohe peabki midagi vaadata olema – ja tema jaoks on üks ilusamaid ja elegantsemaid, šikimaid ja õpetlikemaid vaatemängu pakkujaid preili Sõnajalg. Malle, kelle poolteiseaastane koer oli üldse esimest korda seltskonnas – ning kohanes kõigi enda jaoks uute nähtustega, nagu inimeste ja koerte, lärmi ja meeleolude kanonaad, uskumatu kiirusega – rääkis veel ühe jutu, mille ma siia kohe mõnuga kirja panen.
Malle: “Mu meelest on erakordselt oluline see, et inimeses oles sisemist vabadust olla tema ise. Tallinnas läheb see hirmus kergesti kaduma – seal hakkavad inimesed patoloogiliselt püüdma keegid olla, ent kaotavad seejuures iseenda sootuks ära. Sedasorti kariloomastumisest veel hullem on vaid omamise mentaliteet. Mis on su positsioon ja varandus. Aga kes sa oled ja mida originaalset sa, inimene, siin maamuna peal üldse mõtled kah?
Tänan õnne, et oma tsiki-aastate ja muude Tallinna-perioodide käigus olen jäänud eraldiseisjaks ja iseolijaks. Ehkki see on alati raske – erinevat pannakse ju tähele ja rünnatakse. Kui jõuad teatud ikka, avastad, kui suur õnn see on, kui sul pole elu jooksul suud kinni löödud ja su mina-iset ühtlaseks tallatud.”
Rakendivõistluse kohtunik Marko Villemson omakorda ütles, et emand Einaste on tegelikult üks Eesti kihvtimaid treenereid. Kui talle ratsutav inimene meeldib, oskab ta treeningplatsi ääres hästi täpset nõu anda. Kui mitte… on tal iseloomu teada anda, miks ei meeldi. Marko ise oli Toris muide üleni heas tujus. Sellepärast, et lisaks tavapärastele Rähn-Saks-Kallaste rebimistele oli ka Soomest üks rakendivõistleja tulnud. Torisse oli lähemal tulla kui samal ajal Põhja-Soomes peetavatele võistlustele. Markot ennast kutsuti ka Soome võistlustele kohtunikuks. Ja Jaanus Kallaste demonstratsioonesinemist neljahobuserakendiga parkuuriplatsil takistuste vahel oli just koos Võsa-Villemsoniga õpetlik vaadata - lisaks sellele, et see näeb lihtsalt uskumatult võimas välja, et Kallaste husaarikostüüm mõjus ja nelja tori täku laul taustaks toimis vaatamata sellele, et vähemalt tagumine rakendihobude paar olid märad mis märad. Võsa nimelt seletas, kuidas rakend toimib. Et suurema koosseisu puhul pannakse kutsarile lähimaks ikka rahulikem-kontrollitavaim paar, keda saab käsipidurina kasutada. Et demonstratsioonide ajaks on mõnikord publiku seas olevate sõpradega kokku lepitud, et need lendavad appi karjaks muutunud rakendit kontrolli alla tagasi saama, kui jamaks läheb. Et see on nii peen ja mitmekesine ala, et tema näitamine hüppevõistluste vahel on ülimalt teretulnud. Võtab kitsarinnalisust ja rumalat suurelisust maha.
Nagu igasugune mitmekesisus. Kavilda tallist samuti Toris olnud Gea tõmbas näiteks hinge diplomitöö kirjutamisest. Selle teema saab olema karukellade käitumine metsatulekahjude järel. Rakendivõistlusega seotud rahvas ise telkis erinevalt hüppekaadrist rahulolevalt jõe ääres ning pidas oma ehedaid laagripiknikke ja –pidusid, samal ajal, kui hüppajad kogunesid Oxfordi-klubi korraldatud banketile.
Rakendivõistlustel pehmelt öeldes osalenud, tegelikult mitme erineva hobupaariga iseendaga võistelnud Jaanus Kallaste nägi husaarina klassi näitamiste vahel aga tegelikult välja, nagu Tori kevad ise, hoopis siis, kui tal väike tütar süles magas. Need on need kaadrid, mis südamesse lähevad ja meelde jäävad. Ja selline väikeste lastega ja avatud olemisega õhkkond kaotab miljööst ka püssirohu, mis võiks tekkida sellest, kui võistlusi ilmub vaatama mõni probleemne persoon, kes on väljaku peremehele argipäeval järjest ja aina halba teinud – või kui kusagil luusib ringi oma mahhinatsioonidega uhkesti uudisekünnise ületanud üdini aus talumees. Lapsed ja varsad, koerad ja ootamatud ilusad väikesed hetked koristavad õhust püssirohu ära.
Tori kevades ei räägitud üksteisest ka selja taga halvasti – kujutate ette?! Kujunes sõbralikult perekondlik olemine, kus uuriti osavõtlikult – ja mitte osa ära võtlikult! – kus ja kuidas Sepmani-emand öösel oma kaupa hoiab, et mitte edasi-tagasi pakkida ja kolida. Küsiti üksteise, üksteise laste ja hobuste, koerte ja abikaasade tervise järele. Meenutati, mida on varem koos tehtud – ja peeti plaane, mida võiks koos teha. Naeratati ja naerdi. Siiralt. Näiteks siis, kui läti Tatjana oma võidu sõitis ja ratsu Oniksit eriti hoogsalt kaelale patsutas – mida võis lubada üksnes oma isikliku hobuse puhul, oleks ta näiteks Meelis Laole kuuluva ratsuga võistelnud, tulnuks Jüri Mõisa ja Marbella klubi kartuses ka tubli ratsu tulise tänamisega kõvasti ettevaatlikum olla. Erinevate stiilide paljusust, lubatavust, naljakust ja talutavust võis õppida ka geepee-mehe Stasyse pea. Temal on kombeks õnnestunud sõidu järel lahtikäsi voltižeerida ja muid meeleolukaid trikke sooritada. On šõuhüppamine või ei ole, eks ole! On, on. Vaatamata sellele, et leedu treenerite rämedad rööked tõid paratamatult meelde džungli-robinsonaadi-aegsed elamused – igaühel meist on oma mälestustepagas, mis moodustab eluloo – tekitas Jasas ja üldse Baltimaade samahuviliste kooslus huvi ja soovi, tahtmise ja üsna kindla otsuse sõita augusti lõpus Kaunasesse. Hea küll, et leetudega oli Malaisias hirmus ja kõigil Leedust läbisõitudelgi on tulnud maksta elu trahvid mille eest iganes. Toris nähtu äratas üles isu hobuste asjus uuesti proovida.
Üldse on õige neid asju, mis on pooleli jäänud või pahasti lõppenud, mõningase ohkimise ja hingetõmbamise järel uuesti teha ja näha. Muidu jäävad jala külge kammitsaks – lahendatuna aga võivad suisa tiivad anda. Koleda kogemuse lätetele tagasi minek nõuab enese ületamist – aga ega sa muidu oma elurännakuga tõeliselt edasi minna ei saa.  


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat