Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Poolteisetonnine koerasitt


Müts maha loomaarstide ees, kes oskavad ja tahavad korda seada selle, mille puhtama ja tubasema töö pealsed tarkurid oma masendavas arutuses pekki keeravad. Kusjuures vettide töö näeb neid vigu parandades sageli välja selline, et ei kannata tsensorite taluvuspiire välja. Ehkki talumatuks on tegelikult nüristunud hoopis meie juhmistunud suhe tarbemaagia ja sõnaloitsuga.
Mis puutub sellesse fuihi-läve ületamisse, siis see ilmutas end kaks aastat tagasi, kui kirjutasin lihtsalt natuurist üles, mismoodi näeb välja üks tõsine pikakarvalise koera hotspot. Tookord juhtus nii, et bernhardinna Barbara püherdas kangesti kuumade ilmadega hülgeraipe otsas, mis moodustas rasvase ja kihiseva mütsi, mille all hakkas vägev nahapõletik vohama. Just viienda nubluga sünnarist väljunud pereemal oli vaja Segeri-mooriga koos Guinnessi rekordi kannul mööda keev-kuuma külavaheteetolmu linetantsu hüpelda, nii et kui koer viimaks jõuga oma mädast nõretava pea inimesele sülle surus, oli asi “kuumast plekist” pehmelt öeldes ulatuslikum. Raamatust “Viimnekuu” rookis õrnatundeline toimetaja välja suurema osa sellest, kuidas Pärnu vet Heli Jürindi pügas mädast nõretava pea, kaela ja rindmiku kiilakaks. Põrand lainetas, väike protseduuridetuba lehkas ning koeratädi hakkas välja nägema, nagu raisakotkas. Eetiline ja humaanne point jäi õnneks siiski õpetlikust kogemusest välja toimetamata: ka siis, kui sul on palju endast sõltuvaid elusid kannul – ning üks neist vastsündinud – pead iga päev leidma lisaks hetkele neid kõiki kallistada, ka hetke üle vaadata, kas kõigi su sõltujatega on asjad füüsilise tervise mõttes korras.
Raamatuks “Eedeni aed” vormunud eelmise suve sündmustega oli sama lugu. Humanitaarist toimetaja jaoks tundus veterinaarne reaalia liig ning olulisi kääre nägi lõik, kus jutustasin steriliseeritud koeralita vagiina-köndi põletikust. Selline põletik tekitab isastes koertes valehäire, et jooksuaeg on käsil. Isane koer painab ja ilastab põletikus kaaslase ära ka siis, kui see on tema ema – identiteediga tundubki olevat nii, et emale jääb meelde, kes on tema lapsed, lastele ema mitte. Pärast põhjalikku loputust laskis loomaarst sinna-kuhu-vaja lehmadele mõeldud makrofleksi-tüüpi preparaati, mis täitis haige koha bakteritsiidse vahuga. Tundus, et tänu säärasele täidisele peaks koer ujuma minnes vee peale hõljuma jääma. Aga see-eest piisas ühest ainsast ravikorrast. Ent ka see loomaarstilik tegelikkus kogu oma tões ja ilus oli kaunishingelises mõõtkavas liig.
Eile saadud loomakliiniku kogemus aga kõlbab päris kindlasti ainult loomadega koos elavate inimeste siseringi lugemiseks – ja ega ma esteetidest toimetajate õnneks hetkel ühtki tõsielulist uudisraamatut kirjutagi. Tänavuse päris karmi kogemuse peategelaseks on poolemeetrine jämesooletäis tihket koerasitta, mis moodustas seedimata kondiklibust ja kuivtoidu massist mitmepäevase karujunni ning osutuski viimaks omal jõul väljutamatuks. Kutsukaka väljendi puhul tuleb paratamatult meelde märulifilm “Ässad” peaosas Tom Cruise’iga, kellele öeldi, et kui ta hävituslendurina käituda ei oska, veab väikese näruse lennukiga elu lõpuni Hong-Kongist kummist koerasitta Ameerikasse. Voh sedasama ollust tekkis meil ka üks kena väikese lennuki täis.
Sõnamanaga on selle jama juures lood järgmised. Esiteks olen tavatsenud alati ärbelda, et minu koerad söövad kõike. On küll puhtatõulised õrnukesed, aga alati söönud nii konte kui inimeste pottide pärasid. Seni pole sellest, et neid beebidena ei toideta, tõepoolest tühjagi häda olnudki. Aga tavapärane kondikogus osutus viieaastasele hiidkoera soolestikule siiski lõpuks liiga rängaks nõudmiseks. Tekkis just täpselt selline jämesoole ummistus, nagu kirjutatakse neis koerte kasutamise juhendites, kus väidetakse, et nii see läheb. Ristirästi kondiklibu moodustab pesakesed, mille taha jääb kõik järgnev ridamisi troppi, pressitakse briketiks ja kujuneb absoluutselt väljutamatu vägev kakajunn. Ikka kohe eriti vägev. Näitas Ain Erkmaa juures Tartu Raatuse loomakliinikus tehtud röntgenipilt. Enne selle pildi tegemiseni jõudmist oli aga veel sõnamanada vaja. Mõtlesin musta mära Futuramaga pühale mäele ratsutamise ajal välja kõne, mille pean Pärnu Ülejõe gümnaasiumi sünnipäevakonverentsil – noored inimesed, kellel pole sünni ja surma kogemusi, teevad endaga loomkatseid, otsekui füüsika ja füsioloogia seadused nende kohta ei kehtiks. Mu oma koer pidas vajalikuks üle kinnitada, et teema on õige – ent laiem. Ka oma loomadega kipuvad ohtlikke katseid tegema need inimesed, kes arvavad, et on üldkehtivatest reeglitest üle ja tugevamad. Küll minu peni seedib kõik ära, sest meie oleme nii tublid ja suutlikud. Tühjagi! Loodusseadustel ja kehalistel reeglitel on tegelikult üsna ühesugused piirid. Ka kõige vaprama soolestikuga koer muutub aastate jooksul õrnemaks – ka kõige väiksema unevajadusega ja kõige suurema töövõimega inimene väsib aja jooksul.
Inimene kirub maja ümbert päevast päeva kahe suure ja ühe väikese koera kakat korjates mõtlematult: “Kuhu te situte, lollakad!” Selge, et inimene sooviks, et kõik see kolmest torust tulev pargitaks ühte konkreetsesse nurka. Ent torudest kõige tundlikum otsustab, et kui peremees ei taha, siis ei tee – ja lakkab üldse essumast. Et ikka kombekohaselt ka praegust majanduslangust meeles pidada, siis olgu lisaks meelde tuletatud teadjarahva tarkus: närutamine ja ihnsus, kokkuhoid ja “kulude kärpimine” tekitab kõhukinnisust. Samamoodi, nagu vaese mehe moodi elamine teebki lõpuks vaeseks, hakkab ka vaesumist kartva inimese – ja tema koera! – sisikond säästma ja alal hoidma. Kas või elu hinnaga.
Jämesoolde kogunenud mass muljus kõrvalasuvaid suguteid ning räsis neid laguainetega – millest me esimesel vetil-käigul veel aru ei saanud. Isased karjakaaslased kiusasid koeratädi, kes sai seepeale tavapärase loputuse. Hea veel, et me ei ostnud hulgi-Dimelatest sikspäkki toda veiste makrofleksi, mida ühe kaupa ei müüda. Otsustasime oodata. Aga meie kass otsustas suurte tähtedega üle korrata, et ohtlikke konte oma koduloomadele ei anta. Ta suutis endale näkitseda antud kanatiivast ühe luu osavalt omale ülemiste kihvade vahele risti suulakke kinni hammustada. Kass ei lammuta seedimatuid konte soolde pakkides küll oma sisikonda, aga oma sõnum oli temalgi. Kusjuures tavaliselt nii mõistlik ja tasakaalukas mjäu läks suulakke kiilunud kanakondi peale täiesti pöördesse. Üritas seda ise küüntega kätte saada. Küünistas appi läinud perenaise käsa. Vanimale pojale sülle surutuna küünistas ka tolle käsa ning hammustas perenaist. Kasti löödi, mis muud. Kasti – ja Aini juurde. Sellel võttis kahe assistendi abiga – üks paar käppasid kummagi käes – viis sekundit, et suulakke tekkinud sillake kätte saada ja tasuks memme musi küsida. Muide, sellise äparduse puhul tuleb kass otsekohe arstile viia, sest kaslased lähevad sellistel juhtudel hullusti paanikasse ja lõhuvad oma suu küüntega laiali, kui kohe ei sekku. Tõpratohter, kelle juures käigud on tema muheda lõõbi tõttu selge lust – kuni loomadega midagi tõsist lahti ei ole, mõistagi – ütles, et jääb siis kolmandat korda ootama. Loputus tehtud, kass konditustatud – mis järgmiseks? Sõnuski ära.
Järgmist hommikut alustasime jälle loomakliinikus, sest koeramammi kõndis eelmisest päevast saadik mööda koduaeda ainult küürutavas ja kakadaüritavas asendis, aga ei midagi. Ain poeesis meie taassaabumise kohta turske luuletuse – tema nimelt luuletab! – ja nii meie sisemisest ilust röntgenpilt saigi. 70-80 kilo koera selle sama laua peale on tõstetud ennegi – enne kutsikaid düsplaasia uuringuks, pärast kutsikaid emakapõletiku põhjuse uurimiseks, steriliseerimise järel korraks tekkinud ülekaalulisuse ajal selgroo vastupidavuse tuvastamiseks. Nüüd siis jälle – rähklev hiid lauale ja klõps. Ja pildil nähtav ajas Aini ühtaegu nii naerma kui nutma – nii suurt karujunni koera sisemuses polnud ta enne näinud. Kuidas see loomulikku teed pidi välja saada?
Koer sai ligi kolm tundi suu kaudu vaseliinõli ja saba alla klistiiri. Erinevate sitalahustitega. Õues oli jube külm. Arvake ära, miks sellist protseduuri kliinikus sees ei taheta teha… Iga korraga tahtis koer järjest vähem seda klistiiri saada. Iga korraga paisus mu süütunne – minu söödetud kondid ju, kuradikurat! – järjest suuremaks. Kuna perenaisest suurem peni tõuseb klistiiri vastu üles tõustes koos seljas istuva perenaisega lihtsalt püsti, kutsus Ain assistendi. Kes sai endaga sooritatavast siibris koeriku käest keskmise raskusastme sähmamise. Õnneks kihv ainult riivas pöidlajuurt – aga selle eest täpselt samast kohast, mida just äsja oli üks ravitav hobune hammustanud.
Muudkui klistiiritasime, jooksutasime, masseerisime. Ain hakkas mõttes lõikuseks valmistuda: “Mul tuleb vist seista lõikuslaua ette. Aga see pole kohe mitte sugugi naljaasi. Ma ei pea silmas seda kaevuritööd, mis mul enesel ees seisab. Lihtsalt soolte lõikus on alati keeruline asi. Need ei taha hästi paraneda. Neid tabab väga kergesti nekroos. Kärbumine maakeeli…”
Ja siis ilmutas end Aini sügav professionaalsus. Samal ajal, kui mul jätkus kõrvu ainult tema sõnastatud prognoosidele ning süütunne tahtis hinge kinni võtta – jummel küll, jälle olen oma juhmusega kellelegi oma Eedeni aiast lollakalt liiga teinud… - kuulis Ain ka kõrvaltänavas toimuvat. Kõrvaltänavast kostis tõepoolest üha valjenev kutsikakisa. Valjenes sellepärast, et kutsikas kandus ühe tädi süles kliiniku poole. Moodustuv kompott tuletas veel kord meelde, miks nii algajad kui vilunud reporterid armastavad loomakliiniku-sugustel lahinguväljadel lugusid tegemas käia. Polegi vaja muud teha kui lihtsalt kirjeldada, mis kogu aeg juhtub. Juhtunud oli see, et kutsikas oli äsja siinsamas auto alla jäänud. Jooksis koduuksest välja, otse auto ette. Ei jäänud õnneks ratta alla, vaid läks vopsust lendu, sai põrutada ja šoki ja puusahaava. Juht pani minema. Normaalne. Tavaline. Tõbras. Juhuslik tädi korjas kiljuva kutsika üles, sai šokis loomakeselt loomulikult hammustada, ent kandis ta ikkagi vapralt kliinikusse. Kuhu ema ja laps, kelle oma väike vuntsidega tuust on, peagi nuttes järele jõudsid. Ehkki nutmiseks õnneks väga põhjust ei olnudki. Küll noor nähvits paraneb.
Ma pole veel – või enam – nii professionaalne kretiin, et igas olukorras fotoaparaadi järele krabaksin. Ega ei saanudki, ma istusin ju perioodiliselt külili keeratud hiidpeni otsas, kuni tollele veel ja veel ja veel klistiiri tehti. Seetõttu lubatagu siia juurde näidata Edgar Valteri poolt ekstra sellele kliinikule joonistatud pilti, mis kujutab endast nende kalendrit. Armas ja vaimukas – ja nagu korduvalt kinnitatud, on maestro Ets ka seal pool olles alaliselt meiega.
Ja vahetult enne seda, kui loodusseaduste vastu eksimine, sõnamana ja ebaõnn meid lõikuslaual finišeeris, algas vägev vigursittumine. Kümne sentimeetri jagu kondipudi ja essu siia, kümne sentimeetri jagu sinna. Majatagune plats oli nagu miiniväli, mida pidi loomaarst keskendunult kondas ja uuris, mida kõike koeramammi kannivahe väljutas. Kliiniku ette ilmus piraat-bernhardiin – aastane poiss, kellel parem kõrv ja silm valge ja seetõttu päris uskumatult kosmiline nägu peas. Sellised trükivead näevad vaatamata faktilisele kõlbmatusele väga kihvtid välja. Nüüd on küll kahju, et fotokat ei olnud. Aga mul oli ühes kaenlas kahene Minni, kes Ainile kogu aeg käsklusi jagas ja eriliselt külmast maikuust sinine oli, teises käes rihm alalissittuva penimammiga.
Enne kui koju saba ja pükse pesema pääsesime, saime kaasa vaseliinõli, mida veel paaril järgmisel päeval toidu sisse tilgutada. Ja salvi, millega nägurit näinud sündmuspaika peitsid. Ja kliinikusse tuli kõne, mis kuulutas, et veel üks kutsikas jäi auto alla ja jõuab kohe kohale.
Kasvõi koduteel jooksis ka mulle endale mitu noort – või innaajast sassis juhtmetega – koera ette. Nii et see on tõesti paratamatu, et mõni neist saab lopsu ka siis, kui juht tõepoolest jälgib ja pidurdab. Ent pärast koerapoja mõlkimist minema kihutada – mis asi see on? Püüdes inimestes head näha, tahaks arvata, et see on šokk. Inimene ei taha endale juhtunut ligi lasta, kerib selle koha tagasi, kimab minema, justkui see teeks asja olematuks. Aga tegelikult on asi muidugi proosalisem. Inimene kiirustab. Inimesel on karjäär, mida ohustab majanduslangus. Inimesel on ükskõik.
Sellise julma hoolimatuse taustal on eriti armas, et ikka veel on tädisid, kes võõra kiljuva kutsika kaenlasse haaravad ja hammustada saamise hinnaga kliinikusse kannavad. Ain kinnitab, et teadmata omanikuga koeri laekub pea iga päev. Ta lapib ja helbib, absoluutselt teadmata, kas ja kes taadi vaeva tasub. Suurem osa lapituid-topituid leitakse õnneks peagi üles ja pääseb koju paranema. Ent seda, mida tähendab loomaarstile omanikuta looma tohterdamine – sa ei tea tema nime, sa ei saa peremehelt paluda, et too looma nii ja naa hoiaks või tal peal istuks – võib ka üsna vähese kujutlusvõime abiga ette kujutada.
Müts maha loomaarstide ees, mis muud!
Ja ma? Häbenen koertele kondi andmise pärast silmad peast. Süüdistan end selle pärast, et üsna mitu päeva tähele ei pannud, mis koeratädi sisemise iluga toimub – ja veel rohkem selle pärast, et kõikjale laotatud hunnikute pärast porisesin. Tehke, kuhu tahate, aga tehke! Praegu keeb mul pliidi peal juurviljaleem kanasüdametega. Loomulikult koerale, kellele siis veel? Koerale, kelle ees on süütunne sellepärast, et teised koerad ja hobused, inimlastest rääkimata, pole talle jätnud nii palju paisid ja hellust, nagu tal vaja on. Enese meelde tuletamiseks oli iga vahend hea. Anna andeks, õekene! Ja aitäh, Ain!
 
***
 
 Mida tähendab pealkirjas seisev poolteisetonnine? Hinda loomulikult. Kes teise töö vaeva ja kulusid näha ja mõista ei näe ja ei mõista, võib kahtlemata oiata, et kuidas on võimalik peni situtamise eest selline kirves lennutada. Ent õppigem, palun, teiste tööd väärtustama – mitu tundi kõrgharitud aega, klistiiri tegemise vahendid ühekordse kasutusega riistadest lahustite-geelideni, mis vee sisse käivad, suukaudsed õlid, röntgenpilt, koju kaasa antud õlid-salvid. Arvestades, et asi lõppes õnnelikult, pole siin mitte midagi mögiseda. Kusjuures mögiseda poleks ka siis, kui tulnuks ikkagi opereerida. Ehkki loomaarstid kogevad iga päev kurvastusega, kuidas loomaomanikud rehkendavad. Tulemuseta jäänud ravi eest ei taheta maksta – ehkki vet ei saa lihtsalt loodusseadusi muuta, kuigi väga püüab. Ja lootusetus olukorras looma magama paneku eest ei raatsita ka uskumatult sageli maksta. Nii armastatakse oma lemmikut, et lastakse tal agoonias piinelda. Ühesõnaga see on tõepoolest suisa kirjeldamatult õudne, kui palju inimene loomadele oma armastava rumaluse ja hoolimatu julmusega liiga teeb. Aga see, paraku, pole üldsegi uudis. 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat