Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiis ja hingepadukas


 

Kui sul on ühel päeval võtta nii kuum ilm, et lapsed käivad ujumas – ja kolmandal päeval samuti sillerdavalt päikeseline taevas, ehkki esimesest oluliselt jahedam – siis mõnikord sa valid ikkagi väga täpselt nende kahe päeva vahele jääva paduka ja vinge tuulega ja üldse erakordselt külma päeva. Et hiide minna. Sest kui sa läheksid pühale mäele liiga tuima ilmaga, oleksid ise tuim. Igasugune ekstreemsus põrutab su tuimusest lahti – ja asjad jõuavad kohale. Kui kõik on kena keskmine, ongi masendavalt keskmine. Elamus kah. Võtke kogu kuu kõige jubedam ilm – ja puudutab põhjani. Kontrollitud.
See jäi muidugi samal ajal ära nägemata, kuidas tundsid end Päriveres Krista ja Andrese juures noorhobuste ülevaatusel olnud täpselt samal ajal. Üks inimene lihtsalt ei saa korraga mitmes kohas olla. Meie elu on üks permanentne valikute rida – ja tänu nendele valikutele moodustub meile just selliste seoste-sõlmedega elulugu, nagu ta on. Arvatavasti võtaks enamus siin keskkonnas kooserdajaid oma elulukku peatüki hobusega hiide minekust paduvihmaga päeval, mil hingetuul lõikab su läbimärgadest riietest nii läbi, et vihmavesigi põgeneb selle eest pladinal.
Kassinurme hiide minekuks tuleb võtta kolm tundi, keskmiselt tubli tädi ratsutamisoskus, hea seltskond – ja hobuse saab Margiti juurest Miko tallist (ärge heituge, kui tema mees telefonile vastates end Jõgeva veterinaartenistuseks nimetab). Koos proua Ränduri endaga, sest võõrastel maastikel ei tea kõiki karjuste ja iidsete okastraatide, kraavide ja viljapõldude värki ja suhetevõrku ka siis, kui üldjoontes jagad ära, kuhu poole ratsatalu see püha mägi jääb, kus teatrit on tehtud ja muinasaega larbitakse. Mina sain hobuse, tõsi küll, ammuste seoste krooniks. Must Futurama on Terje oma ning kosutab oma kannaliigest, mida Tartu suurloomakliinikus uurimas käisime, Terje kursuseõe Margiti tallis, kus kestvusratsutamise Eesti meistril Erlel on lähedal Jõgevalt teda mõõdukalt liigutamas käia. Ühesõnaga just Futukaga minek oli sama tähtis kui hiis ise. Seda enam, et just must mära tõi selle päeva sõnumid.
Lugejatega kohtumistel – ja kolleegidele intervjuusid andes samuti – riskin alati ja rõõmuga sellega, et peetakse veidrikuks, kui räägin, et inimesed saavad loomade kaudu sõnumid. Loomad-linnud – taimed ja vikerkaar ka! – õpetavad kõige erinevamaid asju ja iseennast märkama ja mõistma. Ent sellest jumalikust vahendusest on ses mõttes tänamatu rääkida, et kellel on kogemusi, teab isegi – kes on nii madal, et peab end muudest elu vormidest kõrgemaks, ei mõista ka veendes.
Asjadevaheliste seoste müstika tajumiseks on aga Jõgeva serva “energiavõrkude tall” Miko ideaalne koht. Kahe seltsi, mitte ühe ainsa registri kaks-sammu-sissepoole-mängu tulemusel on kaks ühel aastal sündinud Futuramat. Üks see sitikmust, teine võik-kõrvi vahepealne ukrainlase ja eestlase ristand. Ühes tallis. Et kahel ratsutaja-tädil – emand Margitil ja Pangodi-Karinil – olid kõigi võimalike variantide kiuste ühesugused kaskad, selgus tiba hiljem. Esialgu oli maanteel kaks moori, kel mõlemal nime poolest põhjust kadripäeva pidada. Kaks optimisti ka. Mina ütlesin üha valjenevat tuult ja tihenevat vihma põrnitsedes, et see on ideaalne hiide mineku hingetuul. Karin kiitis, et näe, õnneks ei olegi äike – muidu oleks nii lagedatel väljadel kui puude vahel isegi pühale mäele mineku jaoks liiga seikluslik.
Õnneks selgus, et roosade päitsetega aastane täkujumbu, kellel tekkis mu Indirtsuga südantliigutav kontakt, oli koos ühe märakääbikuga Hiiumaale ostetud ja puhastverd shetisid tegema sõitnud, nii et enam polnud piinavat kiusatust teda endale hädaks kaela osta. Kuna ratsutama minnes polnud Minnit kaasas, õnnestus ka laigulisekirju taksi-Käbiga täiesti südamlikud musid vahetada. Energia tänavas. Sest otsapidi Jõgevale jäädes just nimelt Energia tänavas see hobu-oaas on. Ning kui hobuseid valmis panime, tulid bossid – Margit nimetab Miko hanepaari sedasi – vaatama, et mingit jama ei oleks. Tegelikult oli kolmest kaks ratsut juba valmis pandud, ja sihukest mugavat asja pole muga sel sajandil juhtunud.
Sitikmustal Futukal oli seljas Kieffer, mis istudes erineb Canavesist üsna suuresti – mitte et halvem või parem, lihtsalt teistsugune – ning assotsieerus väga veidrate asjadega. Egiptuse ja Palladium cupiga. Nimelt sõideti Hurghada Intercontinentali talli esindustäku Fatiga Kiefferi sadulaga, mille loomaarstist talliomanik Mohammed oli ostnud Iirimaal lihatööstuses tööl olles. Palladium cup meenus aga seetõttu, et Eestis müüvad neid Kieffereid Pärnu Härma kaubahoovi Marika ja temaga ühist asja ajav Raamatu Piia Vana-Vastseliinast. Piiri talli kodukal on unikaalne seeria varsa sündimise fotosid paari nädala tagusest ilusast ööst, mil Harmony tõi ilmale ilusa ja tragi mära-naksaka. Ja eilsest ilusast hommikust, mil paranormaalselt suureks paisunud Fancy sai lõpuks maha täku-hiiglasega. Ent juuli alguses on Palladium cupi üks etapp suures osas Piia korraldatavana Vastseliinas – ja sedamoodi Kiefferi sadul terve assotside jada eesotsas vana hea sealpoolse Palladiumi enesega üles kergitaski. Hiie värk!
Püha metsa poole tuli minna üle värskete väljade teatava ringiga, et eemal tee ääres juulitavaid aastaseid kuni kolmeseid noori mitte kõiki üheksat endale sappa saada. Ent see tähendas mööda põlluserva pikka-pikka ülimõnusat galoppi. Mu meelest on maailma eksklusiivseim ja sulneim olukord, kui tõmmatakse käest-ära-mineku-hirmuta sujuvat kapakut, mille kõrvale räägitakse mõnusat juttu inimestega, kellega on hea rääkida. Muu hulgas arutasime Margiti ja Kariniga rasedate ratsutamise teemat. See pole uus võimlemisala. See on ilming nähtusest, kuidas noored inimesed ei saa aru, et loodusseadused käivad nende kohta. Just esimest last kandes, kui veel pole oma silmaga ära nähtud, et see puksiv-paisuv olend on tõesti inimlaps, ei saada aru, mis asi on rasedus. Nii kõõlutakse viimse kuuni sadulas, ajades möga sellest, et tuntakse oma hobust üdini – aga metsast välja volksavaid ehmatajaid? Noor ja süüdimatu arvab, et on üle rohusööjate instinktidest, gravitatsioonist ja Murphy seadusest. Olime kõik kolmekesi – kolme peale kümne lapse emad, muide! – absoluutselt üht meelt, et isegi raseduse alguses, kui midagi veel näha pole, on uue eluga riskimine ja igasuguste seaduste trotsimine kurjast. Sest paarikuise loote süda juba tuksub ja tahab inimeseks sündida, mitte nõmeda ebaõnne tõttu vastu maad käia. Järgmisel reedel on Pärnu Ülejõe gümnaasiumi – mu kool, noh – 50. sünnipäeva konverents ja ma lubasin pidada kõne just sellest, kuidas verinoored inimesed teevad endaga süüdimatuid loomkatseid. Kui vanasti määrasid just kutid end liigvara loodusliku valiku passivasse, siis nüüd lennutavad ka piigad end kurjamoodi enneaegu kaduvikku. Ning äkki just seal sadulas, täis kaifi kontrollitud kihutamisest, ma oma kõne valmis saingi.
“Sul on nii keskendunud nägu,” nentis Margit oma Mersuga meie kõrval uhades, sest küllap äsja valminud kõne end kuidagi näkku kirjutas. Kesse seda ise näeb. Või kesse teine teab, kui kõrval-kappaja parasjagu oma peas järsku ahhaa-elamuse saab ning kõne valmistab.
Mersu on Madrigali tütar Mercedes, kellega Margit käis üle-eelmisel päeval Saksa tallis võistlemas. Emand Rändur ütleb muide, et tema ei ühine kirumisringidega, kus kõigil on “üdini ausale talumehele” midagi ette heita – tema kaks töötamise aastat Urmase juures olid meeldivad ja heas mõttes õpetlikud. Ja tegelikult on erakordselt ja eriliselt mõnus, kui vahelduseks ei kiruta. Kasvõi vastuvoolu ja avansina.
Miko talli oma Futurama on eestlanna ja ukrainlase armastuse vili – seega juurutati Jõgeval juba mitu aastat tagasi seda trendi, mis nüüd inimeste sekka on jõudnud ning “Unelmate pulmi” võidab. Terje must Futukas aga on paaritatud täpilise Faustinoga, nii et tuleval kevadel saab näha, kas ja mismoodi õnnestub musta peale täppe teha.
Teekond üle Jõgevamaastiku teeb tuju heaks. Lasteaed! Üleüldine tulevikuline häälestatus. Igas suunas ja igas mõttes. Eemal põldudel siblis karjadena metskitsi, vastsündinud talled jalge vahel rohu sees. Põldudest, mis tol ajal, kui Margit kümmekond aastat tagasi Mikot rajama läks, olid vilja all, on nüüd saanud metsanoorendik. Kõikjale istutatud või ise hakanud noor mets on aga tänavuse imeliku talve pealt nii eriliselt ja jõudsalt edenenud, et see on lausa anomaalia. Ilus liialdus looduse poolt. Vahelduseks.
Pühale mäele jõudes galopeeritakse kõigepealt spiraalselt ümber mäe. Tõeline tünnisõit ülesmäge. Neli-viis mahedat hüpet risti üle tee. Siis jäädakse ähkima sellele platsile, mille lohkudes teatrit tehtigi. Ühe lohu järvekese keskel on näkineid ning terve Kassinurme püha mägi on puitskulptuure täis – nii linnuse kui hiie pool. Nende puitskulptuuridega on nüüd jällegi selline lugu, et need kinnitavad taaskord, et inimese elu on üks pikk laul, mille iga rida kasvatab järgmise. Ega enam väga ei üllatu, et kui sa ühel päeval pildistad musta mära seljas lõõtsutades vigursaetud näkineidu ja hiiepuuslikke, linnuse kujusid ja juurde ehitatavaid seinu – siis järgmisel päeval satud sa taevasest käest järjekindlalt ja otsustavalt juhituna silmitsi meestega, kes need kujud tegid. See lihtsalt juhtub. Ja see on homse päeva lugu.
Sel päeval sisenesime üle mahalangenud hiiepuu hüpates vägede valitsemise platsile. Panime ohvrikivile juuksenõela – midagi muud taskus polnud. Aga küllap Murueit tänab ja naeratab. Kõndisime päripäeva ringi. Naeratasime üksteisele – ja leppisime kokku, et kui suvine võistluste ja eedenite aeg möödas, läheme sügisel samas koosseisus Laiuse mäele. Räägitakse, et Laiuse mustlased, keda Paul Ariste uuris, olevat välja surnud. Tegelikult on nad assimileerunud – haritud, teiste rahvustega abiellunud, osaks eestlasteks saanud. Ma tean seda päris lähedalt – mu isaema Alma oli see Laiuse oma, ja vabandage väga, mina ei ole üldsegi välja surnud! Aga see on sügisene lugu.
Seal hiies, pärast linnuse uute tüvede laasimise lõhnade nuusutamist – ja rõõmsat üllatumist, kuidas keegi oli pühas metsas oksad puuriitadeks ladunud! – rääkisime mooridega, pilk lainetavatel põldudel, ohutundest. 33aastane Margit ütles, et ta võistleb “oma kõrges eas” ja lasterikkuse juures küll endise mõnuga, aga enam ei riski nii, nagu plikaeas.
“Kui eemalt tajun, et samm ei klapi või muidu pole asi õige, juhin meelega hobuse takistusest mööda. Sest esiteks pole tegemist mingite suvaliste kolhoosisetukatega, vaid minu perekonna liikmetega – oma lähedast ei taha ega tohi ju lõhkuda. Teiseks ei või ma ise jalgu murda ega kuudeks kipsi sattuda – mul on koplid-boksid täis neid, kelle suhtes oleks ülimalt vastutustundetu, kui ainus tallimees ehk ma, kipsi maanduks. Rääkimata lastest, kes on harjunud kolm korda nädalas trennis käima,” arutles Margit. Tema trenni kamp on muide harjunud iga ilmaga tõkkeid kut kutsikaid ringi tassima – metsatukad on teatavasti kandilised, kui maneeži pole, viiakse takistused sinna metsa külge, kus parasjagu tuult pole ja pinnas kannab. Sedasi jäi Ränduri-omadel lõppeval talvel vaid üks – üks! – trenn ära. Vot nii!
Meie Kariniga rääkisime siis omakorda oma foobiatest. Karin kardab üliväga libedust – niipea kui hops on korragi libastunud, muutub üliettevaatlikuks. Mina pelgan puid. Mitte neid, millest skulptuure tehakse, vaid neid, mille vahel pimesi kimades saab hulga halba nalja. Olen oma kaks ribi hobuse abiga mändi pooleks murdnud – ja näinud, kuidas TV3 uudiste ankur isand Treier ühe madalal õõtsuva oksa peale rippu jäi, kui hobune alt läbi pürstis. Midagi ei juhtunud, aga pilt on silme ees, tunne ribides – ja puid mina lihtsalt kardan. Teadmine, et Patrick “Dirty dancing” Schweize sai pärast suksiga puusse panekut paarsada titaanist asendusjuppi, ei tee kah sugugi optimistlikumaks. Nõnda et meil on kogemused – mis kõik võib juhtuda – ja vastutus oma laste ja loomade ees, mistõttu me suisapäisa juhtuda ei lase.
Mida õpetas Futukas meie ühisel teekonnal? Eesti naise olemust. Naljakal kombel. Tema käitumine oli vähemalt sel päeval nagu ehtsa eestlanna reageeringute makett ja maakaart. Küllap ta teisel päeval võib ka hispaania fuuria või vene hüsteroidi moodi käituda. Sel püha-mäe-päeval läbi toomingate lõhna ja puukoore hõngu, orase servast ja kitsetallede kõrvalt kulgedes oli ta aga nagu eestlanna etalon. Proua on väga kenasti koolitatud – nagu Elfriede Lenderi tütarlaste gümnaasiumis näiteks. Kuuletub väikseimalegi inimjala kõõluse tuksele – ja tuleb isegi maastikul mahedalt ratsmesse. Mis oli mulle selge kaif ja kingitus seoses sellega, et mu oma mära ratsmesse meelitamine on hull askeldamine ja kohati tuleb ausalt öeldes ahastus peale ka. Korras närvide ja kena koolitusega daam ei ärritu ei okastraadikerade ega pärast teemeäratatud puhtust taas maha lajatatud (raisk, raisk, raisk!) kilede-kolede peale – kükitas vaid ühe metsaveotraktori ukse avamise peale korra heitunult maha, mispeale kehitas kiiresti jälle õlgu. Kah-mul-asi!
Eestlanna mudel ajas Madrigali-tütart ja teist Futukat kohati oma massiivse rühkimisega nii närvi, et need tahtsid talle üsna sihipäraselt äsada. Millest tema tühjagi ei hoolinud. Sest ta ongi introvert. Ei tee inimese toimingutest ka ülearu numbrit. Jälgib silmanurgast, ent kaasa töötab vaid vajadusel – mis on talle kätte õpetatud. Just see eriline introvertsus ongi ilmselt põhjus, miks ta treilerisse mineku asemel maasse kasvab. Paanikasse ei lähe, aga peale ei astu – tõsta, kui tahad. Ja tõstadki. Temaga libedast mäest laskudes oli õpetlik tunnetada, kuidas mära suuliselt tuge otsis – ja lühidatel kruusatee lõikudel kihvatas temas paaril korral meeleheide. Meil, ülemistel mooridel, nirises riietest ja kaskanokkadelt vesi, käed olid külmast lillad ja varbad tuimad. Alumistel mooridel olid kivid. Futuka õrnad varbad nägid nendega kõigist kolmest kõige vaevalisemat nägurit ning mida rohkem ta neid vältida püüdis ja mida meeleheitlikumaks muutus, seda rohkem koperdas ja komistas. Mis on muide jällegi õpetlik – inimesele, kes leiab loomade käitumises oma enese olemuse muukimiseks võtmeid.
Võti kinnitamaks, kui õige on pidada hobuseid võimalikult loomulikult ja lihtsalt, on aga Mikos elav welsh. Kui hiiest naasime, leekis kena habras Walesi poni mööda märakoplit, ajades rahulikult padukat nautivad sõbrannad täiega kimbatusse – tema “vihjas” piki karjuseliini lajatades, et kui vihma sajab, tuleb tuppa minna. Kus on mu vihmavari, kalossid ja tugitool! Too beib olevat juba isegi edusamme teinud – Eestisse naastes ei teadnud ta seoses boksieralduses ja steriilses luksuses pidamisega sedagi, et ta hobune on. Ses mõttes, et koos teiste hobustega kariloomana käituda ei osanud. Aga areneb kiiresti – mis on jällegi vastuväide ühe positsioonika kõvamehe väitele, et hobune on nii loll, et ta ei tea sedagi, et olemas on.
Kuna kõigis tegijamates tallides on üha enam skandinaavlaste nunnuhobusid rendiboksides, tuleb meil vaatamata loomulikkuse-meelsusele ikkagi variantide paljususega harjuda. Meie võsaneegrite kõrvale tekib üha juurde neid, kellel on tekid ja mähised, võided ja kalossid igaks võimalikuks elujuhtumiks. Mis seal salata, itsitasime mooridega selja taga – aga väga südamlikult! – kasvõi Põdratõnni üle, kes Luunjas sommide hopse tekitab (nimisõnast “tekk”, mitte tegusõnast “tekitama” – teate ju küll), justkui noor papa mähiks beebisid. Viis erinevat tekki ülestikku. Fliis ja termotekk ja niiskusekaitse ja… hoidku jumal selle eest, kui omaniku talli-tulles on mõni tekk puudu või mähkmed vales järjekorras lapsukesele ümber mässitud. Arvestades, et igal hellikul on oma sööt ja selle kogused, kellaajad ja sööda niisutamise režiim ka veel, ajab sedasorti hobusepidamine tallirahva elu ikka tõesti… huvitavaks.
Margit märkas meid, oma tilkuvaid ja lõdisevaid, aga umbrahul kundesid silmitsedes, et oma hobuste juurest hüppes, rutiini maha raputamas ja võõr-elamusi korjamas käimisel on ikka tõesti üliväga jumet. Tunnistas, et tal eneselgi on olnud mõte hiilida mõnda turismitallu ja inkognitona ennast ratsa lõbustada paluda. Ent Pangodi-Karin, kes ongi sedasi tola tegemas käinud, kinnitab, et vähegi silma omav teenusepakkuja hammustab üldiselt selle valskuse siva läbi. Liiatigi ei saa oskamatuna praegu reeglina enam kuhugi maastikule mürama – enne õpetatakse nii Mikos kui igas teises südametunnistusega tallis – inimene ratsutama, sest oskamatuna pole mõtet grüünes lonkida ega disasteritega riskida. Pole enam need ajad. Ja Margitil enesel tulevad hüppessemineku asemel hoopis suvised võistlused, heinategu – trennid-lapsed-varsad niikuinii – ja juuli lõpus kestvusratsutamise etapp sealkandis. Nii et püsigu paigal – me tuleme sügisel Laiusele näitama, mis on väljasurnuks arvatutest tegelikult saanud.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat