Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vikerkaar – ehtne!


 

Vikerkaar on kõigevägevama poolne märk sellest, et taeva ja maa vahel sõlmiti rahu. Esmakordselt lehvitati sellist ehtsat lippu mitte universumi geipraidi puhul, vaid pärast veeuputust, kui taevane isa andis teada, et veevoogudega ta inimesi enam ei karista. Seekord. Vahelduseks kasutab karistamiseks muid ürg-algaineid. Õnneks taipas esiisa Noa oma legendaarsesse liigipääste-laeva pakkida ka ühe paari hobuseid – tänu millele praegu taevasse ilmuvate vikerkaarte kui rahumärkide all elab Eestis enam kui 6000 hobust, kes moodustavad meist nii paljudele seljataguse, hingepideme, elumõtte, eesmärgi ja abinõu ning põhjuse ja tagajärje.
Pildil nähtava vikerkaare heiskas Looja Mustla kiriku kohale reede õhtul. Selle vasakpoolne ots oli Liivaku tallis ja parempoolne põllu peal. Sõna otseses mõttes. Kui me oleme tavaliselt harjunud, et “vikadii” – mu ligi kahese tütretiba väljend – algab metsa tagant, siis seesinane algas lihtsalt keset põldu. Hoplaaa, üle kiriku Anne ja Nikolay lasteaiale õnnistust tooma! Kivilõppes on üks suur koppel täis märasid ja varssasid – nagu kõigi tallide juures kevadeti – kes kasvavad taani hipo-diplomaatilise korpuse täienduseks. Ning neid vastsündinud hobu-hamleteid, suks-atašeesid, hopa-ambassadoore vikerkaar seal Võrtsjärve ääres õnnistamas käiski. Täiesti kindel.
Just sama päev tõi rahunemise ja leppimise ka Liu eedenisse. Mu rahaka üleaedse asümmeetrilised kastid on nüüd peaaegu valmis. Sada korda üle silutud territoorium, kus enne oli fenomenaalse liigirikkusega õunaaed ja luigeroostik, on muruseemet täis külvatud ja viis vihmutit panevad nagu berberi šeigi roosiaias. Ühest hiid-karbist teise viib nii suur terrass, et mõne mehe aedki pole nii suur ning keset muruplatsi on liivaväljak. See kõik näeb nüüd juba nii kämp ja kreisi välja – keset kalurionne, rannavillasid, mahedalt stiilseid talusid – et enam ei vihasta, vaid ajab südamest naerma. On üks teatud hõrk piir, millest üle minnes on ogarus juba lausa lahegi.
Mõtlesin – oma enese hingesisese vikerkaare avaldusena – et palun Peter von Fabrylt ühe projekti. Lipitsaner-hobuste aretaja pojapoeg, transilvaania hertsog on argipäeviti arhitekt. Et ta ei tunneks end võlglasena, et meie külalisena meie hobuste seljas suvitab, on tal nüüd võimalus mede sauna katus teistpidi keerata. Kui mu sauna katus on sama nurga all kaldus, nagu rahamehe tribüünid, ühildab ta – samas poole väiksemana – naabri koomilise kolossi mu Eedeniga. Ja teistpidi keeratud kaldega katuse alla saab teha kaks külalistetuba vaatega merele. Just! Ja tere tulemast!
Möödunud suvega rammusaks essutud Eedenis on hein juba põlvini ja ootab paari nädala pärast koju tulevaid hobuseid. Läksin üleaedse egiptimuru ja terratsode vahele küsima, kas liivaplats tehti mede hopadele ratsutamiseks või mis. Ehitusmehed vaatasid mind nukra pilguga – teate, on üks uutmoodi pilguga inimene. Kurbade silmadega ehitaja. See on sihuke inimene, kes peab ehitama mingit koledat asja, mida ta vabatahtlikult iial ei püstitaks. Nutab ja ehitab – money talks, bullshit walks!
“Kas sind huvitab, mille meri sulle järgmise orkaaniga tuppa toob või? Ei, see pole ratsutamise plats ega tenniseväljak – see on võrkpalliplats.”
Mu vikerkaareline leplikkus kippus hajuma – tümaki-tümaki, kraaks-kraaks, käivad ju pallimängu hääled. Ja kui palliplatsi peetakse vajalikuks rajada, siis järelikult on kavas selle vääriliselt ja alaliselt megaohtrasti külalisi vastu võtta. Mis oli muidugi ette teada ja aimata ka.
“Kõige huvitavam on, et ega siin majades sees eriti ruumi pole – kõik kõrgendused ja eendused, redelid ja klaaspinnad on ju väljaspool. Tube nagu õieti polegi. Aga sa võta asja optimistlikult – katab su tuule kinni.”
Kurbade silmadega ehitaja lõpetab kuu aja pärast ning läheb siis Massu jõe äärde Kukerannale suvilat püstitama. Just sinna, kuhu oma senist Eedenit müüa mõeldes puutumatut kadastikku ja põdrasitavälusid soetada plaanisin. Massu jõe vastaskallas on kruntideks jagatud, pääs jõe ja mere äärde kinni ning putkad kerkivad. Jumal tänatud, et see mats mööda läks.
“Õige on osta asi valmis ümbruskonnas. Looduslik vaikelu läheb kohe üle, kui majanduslangus möödub – siis ei tea sa iial ette, mida nad sinna jälle lajatavad. Kukueranna motell pole sugugi vaiksem kui need siin – ja neid rajatakse sinna veel mitu tükki juurde. Sina punnitad nullist uut asja ehitada – ja asi lõpeb samamoodi nagu siin, ainult veel hullemini.”
Kurbade silmadega ehitaja enda suvekodu kerkib Virtsu lähistele. Maa peale, mida Jänks ja Murutarimutt oma tulevase uudismaana uudistasid ja loobusid, püstitatakse aga kuuldavasti hoopis tuulepark. Genekad. Mis on väga positiivne ja issandale meelepärane maakasutus – pistke oma gaasijuhe…
Põhjus, miks oli aeg hinges Liu uus-groteskiga leppida ning Liivakult põlluni naeratava vikadii alt läbi sõita, oli see iga-aastane suur Müügikonverents, millest oli siin seoses Andres Dvinjaninovi ilusa isikuga juttu. Dvini lavastatud seriaal “Eestlane ja venelane” on nüüd televiisoris. Ja konverents pealkirjaga “Kõik ideed müügiks” läks täpselt nii, nagu siin lootsime ja oletasime. Iga kõneleja – Mare Pork, Linnar Priimägi, Indrek Saul, Andres Liinat, Märten Ross, Alar Sikk, Dvin ja ma – andis Strandi täissaalile ei rohkem ega vähem kui iseenda. Mida muud kui kogu oma elukogemus on anda näitlejal, kirjanikul või alpinistil, kes on ise täiega elanud ja oskavad kogemusi analüüsida ja üldistada. Et seda kogemuse jagamist on üliväga vaja, nägin enne müügikonverentsi Raeküla koolis esinemas käies. Jutustasin Pärnu eeslinna õpilastele, kuidas mul oli kümme aastat tagasi seal linnaosas majake ja mustlased, hoovis teater ja tagaaias viis hobust. Raeküla lapsi huvitas üle kõige, aga selle eest põhjalikult ja tegelikult kõik, mis hobustega seotud. Tänu sellele, et lapsed küsisid hobuste ja ratsutamise, hobuste pidamiseks vajaliku ja eluliste tähtsusjärjekordade kohta, tekkis taas üks vikerkaar – helendava kirjaga: noorus ei ole hukas, kõik ei ole mokas.
Müügikonverentsil püstitasid osalejad ise probleemid ja teemad, esinejad jagasid need omavahel ära ning me moodustasime enda ümber töötoad. Minu esimese töötoa temaatiline telg oli läbipõlemine ning teise toa kese töötasude ja kliendihindade langemine seoses majanduslangusega – konkurentsi ja hädaolukorra ärakasutamine selleks, et palku ja tasusid mitte inflatsiooniga kaasa liigutada. Ehk siis närutamine, mis külvab vaesust.
Kõigepealt arutasime enne töötubadesse jagunemist rahvaga, kes töötab pankades, energiafirmades, toidukaupade kontsernides, elektroonikabrändides ja eluliselt tähtsates monopolides, mis asi on edu. Jõudsime kokkuleppele, et tõelise edu tunnus on see, kui inimene suudab vaikuses iseennast taluda. Olenemata elualast või tegevusvaldkonnast on edukas see inimene, kes kannatab välja vait keeratud raadiote-telekate ja sisselülitamata internetiga ruumis iseendaga silmitsi püsimise. Ima et ta kellelegi helistaks, kuhugi sõidaks, kellegagi kõrtsi lamisema põgeneks või isegi spordisaali ähkima hiiliks, et peas valitsevat paanikat mitte kuulda. Paanika läheb nimelt mõne aja pärast mööda, kui ringi ei viskle – siis võib väga vabalt selguda, et vaatamata majanduslangusele pole tegelikult minul konkreetselt häda midagi. Et hetkel ei osteta maju ega ülemääraseid asju, ei kahjusta ega ohusta mind millegagi. Pealegi on mul kõik olemas – nii et kui vahepeal nii hästi ei müügi kui unistan, ei jää ma sellest tegelikult kohe vaeseks. Kui ma koos ülejäänud ühiskonnaga kasutan sissehingamise aega sissehingamiseks ega pressi vägisi, jõuga välja hingata, kui teised hingavad parasjagu sisse – siis võin ma jõuda igasugustele huvitavatele selgustele. Näiteks et võin seniste asjade müümise asemel hoopis midagi muud müüa. Et osa mu eeldusi ja oskusi on veel kasutamata. Seda enam, et ma ise tahan selles elus veel midagi muud ka teha kui senine suund. Nii võib langus ja kokkuhoid, vaikus ja keskendumine viia õnneliku kannapöördeni.
Üks, mis kindel – mis ala me ka valime, ikka müüme eelkõige iseennast. Järelikult tuleb võimalikult kaua kesta. Läbipõlemise olemus huvitas meie vestlusringi müügirahvast mõlemat pidi. Nii sedapidi, kuidas säästa oma ülima kohusetundlikkuse juures ennast – ja mitte lasta end hirmutada faktiga, et kui mina tühise tasu eest viie inimese tööd ei tee, võetakse järgmine ori. Kui sedapidi, et ülemus märkaks läbipõlemise ohumärke oma ülitublide alluvate silmis – näeks elutarkuse ja inimliku südamehääle abil inimese silmade taha ka siis, kui too näitab väliselt, et kõik on mega. Meie vestlusring otsustas, et kui inimese tegeliku seisundi vastu huvi tundmine tundub ka pealetükkiv ja taktitu – kui tunne käsib, küsi ikka. Mis viga on. Sest homme võib olla nii kuradi hilja, et selle koormaga edasi eamine on koledam kui taktitus.
Närutamine kui sõjarelv ründab samuti iga eluala inimesi. Palgad on viis aastat samad, aga hinnad ja elukallidus ei-tea-kus. Kui palka juurde tahad – või oma toote müüjalt õiglasemat hinda küsid – võib sinu käekäigu üle otsustav monopol kellegi teise kauba või teened võtta. Nii me siis leidsime, et esiteks tuleb meil kõigil ühiselt astuda meile närutamist peale suruvate monopolide vastu. Teiseks leida või tekitada tribüün, kus rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Millises ajakirjandusväljaandes saab praegu ettevõtja rääkida inimkeeli, nagu inimene inimesele, mis toimub, mis juhtub hindadega? Meeste väljaandeid, kus inimese juttu rääkida, pole. Majanduskanalite ja pildiajakirjade uudisekünnise ületab tubli tegudemees vaid skandaaliga. Kellele seda vaja? Künnis jääb ületamata. Ja sedasi on meie jutt sellest, et on vaja inimene-inimesele tribüüni, natukene naiivne ja abitu – teame seda ise ka.
Ent niisuguste koosviibimiste puhul räägitavad jutud ja jagatavad mõtted pole siiski üleni naiivsed – tekib sünergia. Kokku tulla on mõtet kasvõi selleks, et panna mõttekaaslastega – või oponentidega – koos liikuma seisma jäänud energiad. Kui mõnel ajajärgul ei õnnestu ka kaupu liigutada, siis energiaid peab ikka koos liigutama, et need roiskuma ei läheks. Seda enam, kui üksteisele ollakse sümpaatsed ning ühine sünergia tekitamine on mõnus. Ja seda see oli.
Otsekui ühise väe, sünergia ja positiivse ühisvälja teema jätkuks pärast Raeküla hobuhuvilisi noori ja koosmeelset müügikonverentsi, helistas täpselt sinna Pärnu-Tartu teel naeratanud vikadii alla Kaie Seger. Pärnumaa naabrinaine, kes tuli jaanuaris linetantsu MMil teiseks ning tema tütar oma vanuseklassis samuti kõrgele kohale. Juunis hakkame Sassi tallis uut Guinnessi rekordit tegema. Kaie ütles, et juba praegu on registreerunud üle 2000 tantsija – nii et Sassi talu hobuste pilgu all tantsitakse see rekord enda kätte tagasi päris kindlasti. Rivi tuleb nii pikk, et meie tütardega ei pea oma Eedenist õieti kuhugi sõitmagi – astume väravast välja ning hakkame oma hobuste eriti üllatunud pilkude all külateel varba-linetantsu tantsima. Meie panime end kirja Mustla kiriku ees – siin juures olevat pilti tehes – vikerkaare all, mille üks ots toetus Liivaku talli harmoonilisse oaasi.
Teie võite mõnusasti klikkida kodukale www.estonianlinedance.com ning jõuate paari käiguga sellise jutuni:
 
“Eesti IX Linetantsu Festival toimub 14.-15. juunil 2008 Sassi tallis Pärnumaal. Seekordne festival tuleb eriline. Nagu eestlastele kohane, oleme sunnitud ja kohustatud tegema tagasi Kanadale. Miks?
Oma riigi suust ära kasutades ja lihtsamat vastupanuteed minnes napsasid torontolased meil nina eest ühekordse pikima tantsurivi Guinnessi rekordi. See ei saa nii jääda!
2006. aasta linetantsu festivali raames püstitasime Guinnessi rekordi, moodustades pikima ühekordse tantsurivi 1246 tantsijaga, kellest 26 tantsis ratastoolis. Selle tulemusega edestasime sakslaste varasemat rekordit 96 tantsija võrra. Esitasime rekordit puudutavad andmed Guinnessi kontorile.
Sama aasta 9. novembril kogunesid Kanadas spetsiaalsel erinevate Guinnessi rekordite purustamise üritusel tuhanded inimesed, kes muude rekordite ületamise hulgas purustasid ka pikima ühekordse tantsurivi rekordi.
Tantsijad ei vaevunud tantsima ühtegi konkreetset tantsu, vaid vibutasid lihtsalt jalgu – sooritasid kicke. Ametlikult sai aga rekord ületatud ning pikimas ühekordses tantsurivis tantsis 1681 tantsijat. Seega 435 inimest rohkem kui meil.
2008. aasta festivali raames pikima ühekordse tantsurivi moodustamiseks loodame kokku saada vähemalt 2000 tantsijat. Meie ideele on toetust avaldanud Leedu, Läti ja Soome linetantsijad. TTÜ meeskoorilt on tellitud spetsiaalne lugu, mis kõlab esti keeles ning koos sellega tantsitakse Eestimaal läbi aegade lihtsaim ning populaarseim linetants “Varbatants” – “Toedance”.
See toimub festivali esimesel päeval 14. juunil 2008. Vajame tantsijate abi vähemalt 5 kilomeetri pikkuse tantsurivi helindamisel. Palume parkida autod teatud vahemaade tagant rekordirajale ja häälestada raadiod Vikerraadio Pärnumaa sagedusele 104,8 megahertsi. Lisaks palume kaasa võtta võimalikult palju “sangasid” + patareid nende kaasaskantavate raadiote sisse!
Kogemus näitab, et ajakirjanduse huvi festivali ja pikima tantsurivi vastu on suur…”
 
Kaks aastat tagasi, kui Minni, kes ütleb praegu vikerkaare kohta “vikdadii”, oli üheksapäevane, patrullis mööda toonast pikimat rivi mitu atv-d ning helikopter luges taeva all üle inimesi, kes mingis eriti veidras protsessioonis osalesid. Oli ilgelt kuum, tolmune, pühalik ja kuidagi positiivselt apokalüptiline – mis kõlab imelikult. Aga nii just oli.
Sel aastal saab Kaie Segeri mees Orma oma naise suurpäeval osaleda oma isikliku patrulliva atv-ga. Ja hiljem sellega naabritele Orminaatorina appi kimada, kui nende hobused on jälle aia maha, värava selga võtnud, koerad kedagi sauna sulgenud. Orminaator, kelle meeskond teeb muide praegu haljastust-sildu-aedu Taagepera lossile, unistas kaua oma isiklikust atv-st. Muudkui teenib raha, mille eest naine ja tütar ostavad tantsukleite, vehklevad mööda maailma võistelda, korraldavad Pärnumaa hobuste vahel mingeid iseäralikke tolmutantse väga tähtsa komisjoni juuresolekul… ja otsustas, et temal võivad ka oma mängud olla. Ostis atv. Ja nüüd tunneb end kergemeelse raiskajana, kuidas teisiti. Jälle üks põhjus, miks oleks vaja lihtsat ja inimlikku meesinimeste tribüüni ja hääletoru.
Arvatavasti on paljudel meestel nii. Tahavad midagi lapsikut – ja samas mõistetavat. Ostavad ära – ja tunnevad end süüdlaslikult. Või jätavad ostmata. Ning on nukrad. Seda võiks saada omavahel jagada ja arutada – siis selguks, et oleme õnneks omavahel nii sarnased ja ühesugused, et sellest oleks tuge nii unistada kui unistusi täita. Unistustega on ju nii, et kui ikka väga tahad ja vajad, osta see asi – kasvõi atv – ära. Siis saavad järgmised unistused ja nende täitumised su juurde tulla. Aga unistused – nii müügimeeste kui hobuinimeste omad – täituvad ikka siis, kui kõigevägevamale vihjad, mida sulle sinu arvates vaja oleks. Mäletate “Piimamees Tevjet” – viiuldajat katusel – kes ütles Sholem Alejchemi tahtel loojale: “Ja kui sul mõnipäev aega on, vaatad ehk mu hobuse tagumist jalga…” Kui küsida, küll vaatab!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat