Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kassinurme hiie kõrval Jõgeva ja Vägeva vahel


 

Jõgevamaa hobuinimesed oleksid otsekui tahtnud oma tallide nimedega mängida miko-moko või mikko-mokko sõnamängu, millega mõõta ligimeste mõistust. Ent kes Mikosse kohale peab jõudma, see sinna järjestikuste kokkusattumuste jõul ka suubub. Küllap on Mokkoga sama asi – mul on aga esialgu kogemused Miko ratsataluga.
Miko on see, mille kohta ümberkaudsed ütlevad “Elektrivõrkude ratsabaas” – sest ta asub Jõgeva linna piiril elektriasjanduse tuiksoonel tõesti. Mokko on Kuremaa ja Palamuse vahel. Kassinurme servas asuva Miko elukorraldusest annab asjaliku ja soliidse ülevaate nende kodukas www.hot.ee/mikotall - kõik eestlased-araablased-traavlid-ponid-sugutäkud-märad on seal korrektselt reas.
Mis puutub aga Kassinurmesse, mille lähinaabruses tall asub – ratsamatku tehakse nii sinna kui Laiuse kanti, kui kaunilt kaua keegi just tahab – siis kogu tuhmistumise-juhmistumise juures on inimkonna esindajate seas õnneks ikkagi veel helgeid päid ja südameid, kes mõistavad vägesid valitseda. Või vähemasti tunnevad need ära. Hiite lähedusse hoitakse vaistlikult – mis tahes eluvaldkonna asju ka aetakse. Mida avaramaks ja kõrgemale arenenud isiksus – olgu kristlane, budist või maausuline – seda tugevamalt teda pühade paikade poole tõmbab.
Paari aasta eest lavastas Ain Saviauk Kassinurme hiie kõrval müstilisel maastikul etenduse “Kassiraba”, kus Ülle Lichtfeldti, Ines Aru ja Luule Komissarovi kõrval näitasid tõelist inimlikku kõrgpilotaaži harrastusnäitlejad. Tükk ja tegu olid nii tõhusad, et Aini kaasa Ele Millistfer sünnitas nende tütrekese Mesike Lee ka Ülle sünnipäeval, paar nädalat oodatust hiljem. Viikingite klubi, peaaegu elukutselised rollimängijad on hiie kõrval lainetava jõulise looduse oma staabiks valinud ja pühitsenud.
Ja katust pakutakse seal ka. Olles veendumusele jõudnud, et igas kohas, mida oma praeguse rannatalu asemele võiksin osta, on lähinaabreid siginemas nagu seeni ning koletulestikega ähvardavaid avalikke maju avatakse üha juurde – otsustasin oma Eedenisse uue katuse panna. Heleda ja õhulise – nii et see tõmbaks optiliselt tähelepanu ära tolle Manhattanliku asümmeetrilise nikastuse pealt, mis varjab majakat ja tuksib miljööväärtust. Mismoodi katust pakkuvate lõputute konkureerivate firmade vahel valida?
Meie ristilaste isa jutustas selle katusejutu peale kellestki Erik Konnost, kes alustas kunagi väikese ja vaese tarbemetalli-mehena ja on nüüd enda ja oma firma üles töötanud mitut erinevat tüüpi metallkatuste tootjana. Kuulsin Erikust kirjeldust kui väga töökast-nutikast-edukast tegudemehest, keda teenitud jõukus pole rikkunud, kes on suurema osa teenitust tootmisse investeerinud – ja kellest peaks mõnusa eduloo kirjutama. Jama on vaid selles, et meil pole ju neid meeste väljaandeid, kus vingeid vendi portreteerida. Eesti on naiste-aja-kirjanduse maa. Paradoksaalne ja veider lugu, aga kõige keerukam on künnist ületada ja kohta leida asjalikule tegijamehele, kes pole ei artist ega poliitik, seksuaalvähemus ega mõne raske haiguse ohver. Sedasi siis võin lihtsalt öelda, et Erik on üks kenamaid ja karismaatilisemaid isaseid inimesi, keda ma kunagi näinud olen.
Aga teda nägema minek käis pärast temast kuulmist juba kokkusattumuste paaristõugetena. Ta elab – ja tema firma Olly peastaap tükkis tootmishoonetega – on Kassinurmes. Kassinurme taha Mikosse viidi suvitama ka see must mära Futurama, kellest jutustasin seoses treilerisse saamise jamaga – ning kelle näitel kirjeldasin kannaliigese killuviskamise nüüdis-levinud sündroomi. Pererahvas laseb Futuka kodaratel rahus omasoodu edeneda – et need aga lauskoormust ei taha, siis viidi must iludus Tartu-lähiste hinnaskaalast eemale, Jõgeva tariifide juurde. Perenaine Terje soovitas kohe Futurama kolimise ajal mul talle külla minna ja temaga Kassinurme hiide ratsutada. Seoses Miko perenaise Margitiga – kes on muidugi Terje kursuseõde, sest kõik siin ilmas on ikka tõepoolest läbi-ja-lõhkinisti omavahel seotud – meenus tema laiguline marmortaks, kes oli sügisel Saksa tallis rakendivõistlustel kaasas. Üks sürrimaid koeravärvusi, mida võib ette kujutada.
Õhtul enne Kassinurme poole sõitma hakkamist leidsin postkastist juhusliku valimi “ohvritele” sokutatud reklaamvoldiku Erik Konno toodangust – ning see oli juba kindel märk, et katusepakkujate trikoovooru tulemused on otsustatud juba enne selle algust. Eedeni aed saab elevandiluu karva krooni pähe juuni esimesel nädalal ja see maksab koos kõigi tööde ja transadega mõistagi ühe hobuse hinna. Aga mul polegi ju neljandat hobust vaja – katust on vaja.
Eriku juurest otse Margiti poole sõites – hiiest mööda läheb kurviline ja lummav otsetee – mõtlesin hetkeks, et peatun seal, ent järgmisel hetkel teadsin, et ma tulen siia hobusega. Aga mitte sel päeval. See päev oli muudeks kohtumisteks ja teadasaamisteks. Ehkki Margit pakkus kasvõi kohe oma vanimat tütart, kes on noorema õe ja venna peal hoolega kätt saanud harjutada, Minni-hoidjaks. Õhtul oli oma hobustega trenn tulemas – aga samas on absoluutselt selge, et vahelduseks peab muudel maastikel teiste hobustega uudsetes meeleoludes seiklema, sest muidu teeb rutiin ratsutamisest tükitöö. Need, kes peavad ratsaturismi-talusid, kinnitavad ühtlasi, et neilgi on hädasti vaja mõnikord kodust ära, teiste tegijate majapidamises nõksutamas käia. Et saaks automaatpiloodi pealt maha, et ei peaks õpetama ega vastutama, et võiks lihtsalt olla ja nautida. Seda läheme ühe ratsatalunikuga Margiti juurde tegema veel maikuus.
Esimene kord oli lihtsalt ekskursioon väga suure ja areneva farmi südamesse. See suuruse mulje on rõhutatud just kõrgepingevõrkude pompöösiast, mis üle maastiku kõrgub – ja tõsiasjast, et varsad on põhitallist hulk maad hiie poole ning naabertalus peetakse ka hobuseid. Pensile läinud vanurtraavleid. Lisaks on Margiti juures majutusel tosin shetlandi poni, kelle sõber Mariana on Eestimaa peale laiali laotamiseks siia toonud. See kirju sülem pidas kevadpäikese käes idüllilist siestat, kuni neile lähenes Margiti poeg Rasmus. Hoogne, peatselt kuueseks saav lõvipoisist perepoeg on sellise käekirjaga noor-isand, et tema lähenedes löövad nii suured kui väikesed hobused kannad kokku ja unustavad une.
Futurama oli koos teiste suurte hobustega paremal pool teed, vasemal kobardusid eestlased ja muu mudila ning varssadega märad patseerisid eemal põõsaste vahel. Futuramale jutustasin, et meid ühendanud treileri saaga pole üldsegi läbi. Kaugel sellest. Kuradi kaugel. Ütlesin Futukale, et kuna ametlikult peab treileri vedamiseks olema BE-kategooria juhiluba, olen nüüd Selge autokoolis treikumehe koolitust lõpetamas – aga see on kole. Mis puutub liikluseeskirjadesse ja sõidukoolitusse, siis tegelikult kuluks selle pagasi värskendamine ära igale staažikale roolerile. Viieteistkümne aastaga muutub nii palju enesestmõistetavaks, et koos sõiduõpetajaga liikluses kolistamine on üliväga õpetlik ja maa peale toov tegevus. Uskuge mind, suur juht ja õpetaja Kaupo Mitt on küll suuremeelne ja heatahtlik mees, aga igaüks teistki pudeneks esimese ülbe soojaga sõidusooritusegagi läbi. Treileriga vigursõidu tegemisega aga on sedasi, et endale vajalikul tasemel sõita oskame ju kõik – tagurdame ja manööverdame, pargime ja nihveldame oma asjatoimetused ära ikka. Eksamil aga tekitatakse postidest kitsas koridor, kuhu vahele tuleb täisnurga alt tagurdada, ilma et manöövrit võiks parandada. Võin kinnitada, et ükskõik kui vilunult ja sujuvalt te tavatingimustes tagurdate – see täisnurga all kitsasse koridori pugemine… see… oeh, mul on nüüd kohe varsti eksam, enne mida Kaupo käskis mul just sama kitsa koridori tekitada ja karjusepostide vahele täisnurkida, mitte väravatest sisse tagurdamisega piirduda. Selle soigumise peale ei paistnud Futurama küll eriti kaastundlik.
Marmor-laiguline taksikoer on aga üsna tigedaks tüübiks kasvanud, nii et tema kuuditi targu tuppa. See-eest isahani, kes kaela pikaks ajas ja susises, osutus tegelikult leebeks sülelinnuks. Margit tutvustas seda kaisut niimoodi: “Ta on vähemalt kahekümneaastane. Meie oleme siin oma talu pidanud varsti tosin aastat ning siia tulles oli hanel kümnekas turjal. Emahanesid on ta juba kolm tükki ära pidanud – nendega ikka juhtub. Ühele astus hobune peale, üks jäi rebase kätte. Aga vanamees muudkui varjab oma südamlikku loomust vihase näo taha ja elab reipalt edasi.
Kas sinu ligi-kuuene poeg, muide, on ka selline hüpernaaskel nagu minu Rasmus? Me olime koos sünnitusmajas. Rasmus sündis kaks päeva varem. Just üleeile lõikasime Rasmuse pikad kirjud juuksed maha, muidu nägi veel metslasem välja kui ta tegelikult ongi. Sa oma Minnile väikest sheti-poissi ei taha osta?”
Inimene saab hingehaava ühe hetkega. Need Mariana täkupudinad on ju samasugused nagu meie oma talli Tanja ja tolle väike must märapundar. Või elumees, kes just siit Mikost Tanjale järgmist varssa tegema toodi. Või kaks erinevat Maxi, Moritz ja Mausi, kes kevad otsa meie hobuste kõrval on sebinud. Aga selles hiljuti sisse veetud sülemis oli üks aastane mustjas mehike, Hollandi savine pinnas veel karvades ja roosad päitsed peas. Talle meeldis Minni nii kangesti, et tal polnud aega perepoegagi peljata. Toppis pead väikesele tüdrukule kaenlasse, kõndis tal kannul ja kõrval ja nad olid nii ilus paar, et… Ma tundsin end maailma kõige halvema emana. Ei või siis tütrekesele pisikest ponipoissigi osta, ah? Aga ei või jah. Esiteks on ta väiksem kui mu koerad. Teiseks läheb tal Monti ja Eq’ga Vespera pärast valjuks ütlemiseks. Kolmandaks kasvatakse niisugustest nubludest ju ruttu välja – ja sõidavad nad teatavasti nagu õmblusmasinad. Neljandaks on neile hoopis teistsugust koplit kui suurtele vaja. Ja viiendaks pean ma talvel hobuseid rendiboksides – ja see on lihtsalt ja lühidalt öeldes kulukas.
See polnud isegi mitte omada tahtmine – hoopis emalik iha oma väiksele tütretibale kõike kõige kõigemat pakkuda. Vahid pisikest plikanähvitsat ponipõnniga kaelakuti ja vesi tuleb silma ja üldse loll lugu. Aga kevadine emainstinkt laieneb ka teiste ponide peale – Margitil on üks natuke üle meetri kõrge märakene, valge, kirju peaga, nagu lumehelbeke. Selle tahtnuks teise kaenlasse võtta. Kuni kogu silmade süle ja südamega ponibeibele kalli tegin, lipsas Minni Margiti valgete sinisilmsete eestlaste vahele. Kamp igat värvi väheldasi hobujusse tuli tirtsu vaatama – ja ei miskit hullu. Peale selle, et mulle jõudis kohale, kui hull iga on kaks aastat. Jalad viivad igale poole – aga mõistus ei kaitse ei iseenda ega ühegi teise elusolendi eest. Kaheaastane püüab mööda hobuste jalgu üles ronida, kui väiksemana oli ta õnnelik nende pikkade nägude ümber klammerdudes, siis nüüd on vaja küünte ja hammastega selga ronida. Kuni on rahulik hetk, pole sest ju suurt lugu, kui inimeselaps mööda saba hobusele laudja peale ukerdab. Aga kui hobune ehmatab…
“Ega ei jõuagi igal hetkel jaole. Kui mu tütred ja poeg on päris väikesed olnud, on nad kõik mingil hetkel ikka hobuste sekka paterdama lipsanud. Iga lapse kannul peaks olema mitu täiskasvanut, et neil tegelikult ja kogu aeg silm peal seisaks. Kui lapsed on mõnda aega hobuste jalge vahel toime tulema õppinud, kaob hirm – eks muidugi liialdatud optimismiga – ära ka. Ent igaüks minu lastest on oma lopsud kätte saanud ka. Seda mitte, et nüüd hobune lausa ja meelega lööb. Lihtsalt ei märka ja kobatab külge. Eriti kui hobusel kui saakloomal ehmatusega kael sirge ja pea kuklas on, et lendu minna ja oma nahk päästa. Kui ikka lapsi ja hobuseid koos pead, tuleb lihtsalt taeva armulikkusele loota,” tunnistas Margit. “Aga mis puutub väga väikeste ponide ratsastamisse, siis praegu on ju kasutusel topeltkorded. Nendega saab väheldase mutuka korrale kutsuda ja kombeid õpetada ka ilma, et täiskasvanud oskaja selga ahistama saaks istuda. Muidugi on kahju vaadata, kui väike laps nahhaalse kääbusloomaga kurja vaeva näeb – aga topeltkorde aitab tõepoolest.
Näe, kell on ilmselt sealmaal, et Jõgeva koolis saavad tunnid läbi – moorid lasid jalga. Muidu tuiab kõik see kari koplite tallipoolses servas. Kui koolipäev saab läbi, tõmbavad kõik uttu – trenni tullakse ju! Mul on trennis käijaid täpselt nii palju kui hobuste arv võimaldab. Tuleval aastal pean midagi ette võtma, et kõigile tahtjatele hobuseid jätkuks – mullu oli meil viis, tänavu kuus ja tuleval aastal on sündimas üksteist varssa.”
Lisaks oma araabia täkkudele eesotsas Sheigiga on sel kevadel Miko verd värskendamas ka Rubens. Selle-nimelisi täkke on muide kaks, nii et mitte Liivaku taani-Rubens. Teine. Mikos on praegu muide ka Futuramasid kaks – lisaks meilt läinud mustale iludusele nende endi oma ka. Ja kaks talli on neil ka. Vana, põllukividest hoone on just uue katuse saanud – mis endal südamel, seda kohe igal pool näed ju ka – aga mitte Olly, vaid Hansakeskuse oma. Olgu öeldud, et ei arvataks, et ma hurmavale Erikule salakesi lausreklaami teen. Ei tee, maksan oma katust ikka raha, mitte sõnaga.
Miko talu uus tall saab valmis, kui pank laenu annab. Suurem osa – tuuletõketeni ja boksideks jagamiseni – on juba ära tehtud. Usteks-akendeks Jõgeva apteegist saadud, tükkis lahtiolekuaegadega. Mis näeb välja naljakas ja heatujuline. Vaja vaid seestpoolt tibakene trellitada, et head tuju jätkuks kauemaks.
Suve suurimad üritused, mis Miko-omadele kasekohinal ja hiiemühinal lähenevad, on kestvusratsutamise meistrikad – sealt-talli Erle on Fiaskoga juba meistristunud, nagu ka poniklassi plikad. Hiie kõrval, teatriplatsi ümbritseval seiklusrajal toimuvate ürituste juurde tahetakse hobuseid. Oma talli külavõistlusi, mis lähikonda ühendavad ja stimuleerivad, tuleb õige mitu.
Ja meie tuleme. Just selle jutu kirja panemise ajal sündis Pangodi ääres märavarsakene ära. Nii et perenaine ei pea enam koduses naistenõuandlas valve-ämmaemandana tallis magama – ega voodis ööd läbi videokaamera monitori põrnitsema, nagu meie tallis tavatsetakse. Saab rutiini peletama minna. Vahelduse tehnikas, mis meenutab ausalt öeldes üsna suuresti seda, mida harrastatakse ka hangunud abielude luhvtitamiseks. Kellega siis truudust murrame? Pangodi paruness ütles, et eelistaks mediteerivaks jalutuskäiguks mõnd magavat poni. Mul tekkis esimesel külaskäigul tõmme ühe Miko-talli kaunilt kompaktse pool-traavli poole, aga kuna Terje tahab ja Margit mõjutab ning koos oleme juba seigelnud niigi, tuleb Futuramaga hiide minna. Sest kõik on kõige ja kõigiga seotud.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat