Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Teeme-äratatud Eesti koristav revolutsioon


 

Koristav revolutsioon on mu meelest isegi võimsam kui oli 20 aasta tagune laulev revolutsioon – esiteks annab ta reaalseid tegusid ning teiseks ei ole nii üheselt aateline ja must-valgelt polariseeritud. Kolmandaks näitab ka seda, kui sügavas neuroosis ja mitmekihiliste paradokside käes me sipleme. Ent kui me midagi teame-näeme, siis on sellega ka kergem toime tulla.
Selle ühiskondliku neuroosiga on sama värk, nagu inimese enesegagi – eks ühiskond ole ju ka elus asi. Kui inimene on tiba tatine, õnnetu või närvid kipuvad läbi minema, hakkab ta väga sageli koristama. Piisavalt sageli, et seda seaduspäraks pidada. Koristab ära kõigepealt keskpõranda, siis kapitagused, siis kappide sisemused – ja siis maja ümbruse. Edasi tahaks puhtaks pühkida kodutänava, kodulinna, koduriigi. On selline tuttavlik ringhaaval laieneva koristamistuhina tunne. Kusjuures kui on koristatud, kuhuni käsi küünib, tahaks kakelda. Kõigiga, kes oma sodid ja pudid äsjaroogitud pinnale poetavad. Pärast koristamist tahaks lõuga sõita igale, kes saabastega tuppa tungib ja näpujäljed kapile jätab ja teate küll, kuidas see on.
Täpselt sama efekt ilmnes ka siis, kui kogu rahvas kui ühtne elusorganism ühiselt koristama kukkus. Pärast ühiskoristatud tunde läbi Eestimaa sõites püüdis minu silm vähemalt küll – aga teised rääkisid, et oli sama jama – üldise pildi ja tervikliku ilu asemel teeäärtes vedelevat prahti. Mõne pervekilomeetri puhul tekkis mure, kas sealne vallarahvas ikka teab ja tuleb üldse sellesse lõiku kasima. Mõnes kohas aga tuli ahastus peale. Tee ääres seisis suur roosa pilgeni kott – teate küll, millised need olid – saja meetri pärast järgmine… ja kahe koti vahel äsja autoaknast välja lennutatud kohvitops ja hamburgeri karp, kokapudel ja jäätisepaber. Kui värske sodi lennutaja oleks äsjastele koristajatele vahele jäänud, juhtunuks temaga ilmselt hullem lugu kui pesemisest niiskele põrandale tunginud perepojal, kes emme käest märja lapiga üle küüru saab.
Ja see ongi nüüd see värk, mida pean silmas, kui väidan, et koristav revolutsioon kui rahvusliku neuroosi väljendus ja ravi, polariseeris ühiskonna senisest mitmekesisemalt. Päris kindlasti oli 50 000 koristava revolutsionääri hulgas palju neid, kes olid ise ka varem patustanud. Nüüd tulid üle nende poolele, kes näevad Eestimaad kui tervikuna. Ja edasi on sedasi, et kes oma piknikuplatsi metsa või mere äärde maha jätab või autoaknast olemisjääke maanteepervele külvab, seisab isiklikult ja otseselt vastamisi koristanutega. Sittaja tuleb meie vastu – ja teda karistatakse koha peal. Kusjuures meid on oluliselt rohkem kui teeme-äratamisele registreerunuid – teine vähemalt sama palju koristas oma kodu ümbruses, talgutena sõprade juures. Kes edaspidi krõpsukotti lennutab, ei aimagi, kui paljude inimestega tal tegemist tuleb, kes sittamist isiklikult võtavad ja pahategijat kohapeal karistavad.
Mis puudutab Eesti kui terviku tunnetamist, siis eks kosmopoliitsema tunnetuse haardega ja globaalsema arengutasemega inimesed tahaksid kogu Maa puhtaks kasida. Ja ses mõttes võrduks nende jaoks ka Egiptuse koristamine koduvalla heakorrastamisega. Kirjeldasin tollele Hurghada ärimehele, kellega veebruaris tuttavaks sain ja kes suvel meile Eestisse külla tuleb, kuidas kogu Eestimaa koristab ja mägedena paska metsast välja veab. Keset täiesti korraldamata prügimajandusega tänavaid seistes ei saanud Ahmed väga hästi aru, mida värki seal Põhjalas müratakse. Mis koristus, mis mets…
Tunnetus on inimeseti ja rahvuseti erinev. Me oleme lastega aastaid igal kevadel põhjalikult kasinud Liu kodu juures kaldariba sadamast kalatööstuseni kõigest, mis meri talvega toonud. Ja igal esmaspäeval kokku korjanud, mis piknikulised sinna jälle ja jälle pikalt nikkunud. Vabandage väljendust, aga ma olen tõesti nende peale väga ja väga kuri olnud. Sama Võrtsjärve-äärse majapidamisega – oleme aastaid kogu Vehendi-alust kaldariba rookinud. Ja iga piknikukorvidega lõkkeplatsile suunduv autokond kipub mulle sestap vaenlasena tunduma. Sellepärast tean, kuidas Eesti nüüd polariseerus. Kõigis meediakanalites-väljaannetes sai piisavalt selgelt kuulda, kuidas iga koristanu, kelle poole kaamera ja mikrofoniga pöörduti, sõimata oskab. Ehkki ma ausaltöeldes sõimaksin nende kajastuste järel ka meediat. Nagu ikka. Seekord selle eest, kuidas ajakirjanikud küttisid mööda metis ja kraave tundud inimesi – kes “staaridest” korjas ja orjas, mida “vipid” võpsikust leidsid… Öäk! It stinks!
Ega perfektselt puhast tunnet saagi saama. Meie moodustasime oma talli juures Lätiküla Ratsarügemendi ja teadsime enne üsna täpselt, kus asuvad kõige ilgemad prügilademed. Maastikul ratsutades on sadulast väga hästi näha olnud, kuidas keegi kaabakas – ja neid on uskumatult palju olnud – kodust kasti- ja kotitäite kaupa träni metsa on tassinud ja riitadena stangesid-rehve kraavi poetanud. Üle-riiklike talgute ajaks oli kõik see ilgus juba lilledesse kasvanud, nii et tegelikult peaks järgmisel aastal need talgud paar-kolm nädalat varem tegema. Aga vähemasti oskasime need sadakond inimest, kelle Ülenurme vald meie talli juurde saatis, metsasihtide peale laiali jagada. Saarmide talli tehti üks staapidest, kuhu ühendati mitu lipujaama – seal jagati kotid laiali, ratsarügemendi omad vedasid autode kolonnid metsa ning vallarahvas pakkus meie uhiuues maneežis pirukaid. Sedamoodi sai Kilgi tall emotsionaalsele maakaardile kantud. Saime ettekujutuse, kuidas hakkab talli juures olev parkla ja teedevõrgustik välja nägema, kui meil hakkavad toimuma suuremad võistlused. Ja et meiega oli “staar” Chalice, lugesin ausalt öeldes alles Postimehe reportaažist. Express Hotline ja võimlemisklubid, pääseamet ja bürootädid suurte kollektiivikampadega olid need, keda mina märkasin.
Tartu koolilaste kamp, kelle juba enne ametlikult kokku lepitud kellaaega metsa korilema viisin, arutles, et näe, jahimeestel on siin loomade söötmise koht – küllap nemad ka kärutäite kaupa jõledat jura siia kangutanud on. Tulevad loomi söötma, ühtlasi kärutäis kaasas – ja pärast lasevad loomi otse söötmispunkri juures. Nii arvavad lapsed. Ja üsna kindel, et nonde mastaapsete sittajate seas ongi mõni jahimees. Ja mõni talumees. Igale ametile tikub mõni väljapaistev raipenahk ordenit rinda raiuma ja mundriau täis tegema.
Mis puutub vallaametnikesse, siis need kurtsid – mitte väga valjusti, aga siiski – et Tallinnasse jagatakse miljonid ja meedias kenitlemise võimalus, külades tehakse enamus tööst oma raha eest. Kotid ja konteinerid ja sedasorti padajann tuli valdadesse küll, aga kõik see mööda metsavahesid sõitmine, korjehunnikute välja vaatamine, rahva organiseerimine on käinud oma kütuse ja ajaga ning lisatasuta. Sama siin. Ainult et siinkohal on olnud kütuseks peremehetunne ja tasuks kokkukuuluvus teiste eestlaste ja isamaaga, eks ole. Tühja kah, et talina-miljoneid jälle jagada ei õnnestunud.
Ja jälle oli naisi-lapsi rohkem kui mehi. Seda nägin nii meie talli juurde kogunenute demograafilist panoraami haarates kui pärast telekast ja ajalehepiltide pealt. Meie tall pani ka ju puha naised välja. Lapsed kaenlas. Kusjuures talli perenaisel Airel olid talgutega ühinedes silmad magamatusest üsna varre otsas. Ta pani keset poegimiste perioodi, kui pooled varsad on meie tallis juba ära sündinud, järsku videokaamera talli ja teleka tuppa. Mis tähendab, et ta vahtis mitu ööd televiisorist, kuidas märad magavad. Kas see, mis sealt paistab, on kaka või varsa jalg? Kas kaadrist välja jääva ahtriga toimub midagi? Nali on selles, et nende magamatuna oma voodist teleka vahtimiste kulminatsiooniks nägi Aire lõpuks ikkagi telekast, et oi, Californial on just selle poole tunni jooksul, mil talli emandal silm looja vajus, varsake ära sündinud.
Westfaalia mära Felicita sünnitatud täkkvarss, Rubinsteini ja Flo järeltulija, on muuseas kõige täkum varss ja tegelikult täiega imeloom, keda Lätiküla Ratsarügemendi omad näinud on. Mära hakkas teda ilmale tooma, kui me kõik talli juures oma trennides-toimetamistes olime, aga väljutas ta alles siis, kui iga roju oli oma koju kobinud. Peremees Freddy kirjeldas, et juba nabaväädi küljes olles ajas vend end kargule ja püüdis konnahüppeid sooritades tegudele söösta. Kutt on suurem ja tugevam kui mõni paarinädalane – ja kogu toimekuse-suhtlemisvalmiduse-hoogsuse krooniks on tal kotid põlvini. Täiesti laskunud ja väga veenev varustus. Hoia alt, märade maailm, väike tegijamees tuleb!
Inimesed aga teevad tegelikult ju päevast päeva oma väikseid kangelastegusid. Ilma et meedia neid staarideks sõimaks või prominente püüaks. Käisime pikkade pühade ajal vaatamas viimaks ometi sündinud imet, mille poole sõber Heiki mitu viimast aastat visalt liikunud on – nii et sõpruskond on jõudnud polariseeruda, nagu Eesitmaa. Ses mõttes, et osad uskusid, osad mitte, et krahv von Bergi villaveski aastast 1889 veel käima läheb. Me oleme sõber Kranichi juures korduvalt talgutel käinud – võsa langetanud, teid teinud, sildu ehitanud, rookinud ja pookinud. Ja nüüd see veski töötab! Tänu Meemele. Heiki sai Sangaste villaveskisse tööle mehe, kes on polt- ja rihmhaaval iidse imeasja kokku korjanud, ära vuntsinud ja läbi kahe korruse kettide ja ajamite süsteemina uuesti käima saanud. Ja teebki villast lõnga! Kusjuures selleks, et jõgesid, mis veski juures kohtuvad, mitte hukka ajada, peseb Meeme villa kodus ära. Mis tähendab seda, et Meeme suhtes oleks kena, kui nüüd need, kes pärast viit ennistamisaastat ja täitumatuna tundunud unistuse täitumist villa taas töötavasse Sangaste veskisse toovad, võiksid selle kodus enne ära pesta.
Inimeste maine kulg – nii üksikul inimesel kui tervel rahvusel ja inimkonnal – tundubki käivat unistushaaval. Unistame. Teeme ära. Järgmine unistus on suurem. Teeme ära. Veel suurem… Kui enam unistusi ei teki, on selle elu õppetunnid – nii inimesel kui rahvusel – omandatud ning võib puhkama minna, et uuesti tulla. Kui äkki ja ootamatult sind selle elu unistuste keskelt teise ilma võidakse saata, kogesime nii von Bergi taastöötavat veskit vaatama sõites kui naastes.
Kui sinnapoole liikusime, tuli Puka vahel vastu väike tumesinine Ford, maani täis naisinimene roolis. Lipsasin napilt eest ära, enne kui see plämakil moluga tädi lõplikult vastassuuna vööndisse kaldus. Nagu see ametlik väljend on. Mul oli auto lapsi täis ja laste isa helistas politseisse ka, et tema naisel õnnestus äsja millimeetrise napikaga ühe mõrtsukmoori tranduleti eest ära nihvata. Ja seegi polnud veel kõik. Tagasiteel tuli Kuigatsis vastu valge Audi juba aegsasti meie poolel teed, päev otsa päikese käes tina pannud rõivitu juht kõrvalistuja õla peal magamas. Nüüd enam võmmi ei helistanud – no palju sa jõuad, kui kõik külad selliseid sohvreid aina täis ongi. Ehkki teeme-äratamise järgmine aste peaks olema omakohtu laienemine nii sittajatele kui sedasorti mõrvar-mooride ja umbjoobes tolbajoobide rajalt maha võtmine.
Inimkonna unistuste üha lennukamaks arenemine võib aga kohale jõuda just sellises majapidamises nagu Heikil on praegu krahv von Bergi maadel. Kranichitel on seal praegu sedamoodi, et meeliülendavalt müdistava ja taas tööle saadud veski kõrval on mitu vana palkmaja. Üks on saun, teine köök, kolmas hakkab olema magamistubadega tare. Seni magab pererahvas ka selles tares, mis on tulevikus üksnes köök. Aga vanasti ju ainult üks selline onnikene oligi. Sellises ühes onnis elasid koos ema ja isa lastekarja ja vanema põlvkonnaga. Kits kah. Teate ju küll seda vana head soovitust – kui sulle su lastekarja ja saja kodakondsega tundub, et kitsas on, too kits tuppa, pärast saad kitse välja lastest hullult palju ruumi juurde.
Aga inimesed unistasid. Ja hakkasid mitmetoalisi maju ehitama. Nüüdseks aga on uued unistajad jõudnud selleni, et mahukad elamised on tuba-haaval mööda jõgede kallast laotunud. Igas mõttes mahukad. Nii töö kui mõtte ja unistuste mahutamise mõttes. Rikkus, milles meedia visionääre süüdistab? See peitub põhiliselt teekaaslastes. Andku jumal häid teekaaslasi, kellega koos unistada, unistusi täita ja Eestimaad teeme-äratada nii selles kui järgmises elus.
Kui jutustasin töötavat veskit vaatamas käies lastele, kui kõva mees oli krahv von Berg – tema aretatud rukkisorte kasvatatakse ju tänini – oli vaja seletada laiemalt, miks ja kuidas sakslased Eestimaale mõisad rajasid ja eestlasi tööjõuna kasutasid. Oma unistuste täitmisel. Ja siis nentisid mu lapsed tõsiasja, mille peale vanemad oma silmaklappidega ei tulegi. Freddy ja Aire tallis on inimlike ja rahvuslike unistuste täitumisel suhted täpselt teistpidiseks arenenud kui mõisate ja sakste ajal. Meil Lätiküla Ratsarügemendis viskavad sakslased boksidest sitta välja. Päriselt ka. Kui Saarmide sadulameistritest ja seppadest Saksa kompanjonid Eestisse tulevad, siis võtavad nad üsna enesestmõistetavalt käru ja vigla ja kühveldavad sadulate toppimise ja päris-asja-ajamise vahele mõnuga bokse. Ajaloolist traditsiooni meenutades võiks öelda, et eestlaste esivanemad ei osanud sellist olukorda – saks sitta kühveldamas – uneski näha. Unistamisest rääkimata. Aga nii ta nüüd on.
Teeme-äratatud koristavas revolutsioonis osalesid samuti sakslased ja hiinlased ja kõik rahvused, kes meil siin resideerivad. Kuivõrd Aljoša abiga polariseerunud – õigemini väljendunud polariseerumise – notšnoi-pazor-poolus koristamas ei käinud, siis võib esiteks järeldada, mis režiimi ajast on pärit saasta metsa alla tassimise tava. Rändrahvaste, mongoli-tatari ikke süüdimatu mentaliteet – ega ma ju samasse kohta tagasi enam nagunii ei satu. Läbi nõuka-oku meieni imbunud nomaadide nürimeelsus, milles puudub koha ja ligimese austus. Unistustest rääkimata. Ega selle saastajate-rüüstajate vaimuvaesusega olegi teha muud, kui et tänamatute-ebaeetiliste rändrottide lastest üritada kasvatada sellised inimesed, kes tulevad koos põlisrahvaga isamaa ilu hoidlema, mitte üha midagi nõudlema. Kellele ei meeldi, mingu ära – või hoidku pesa puhtana. Muidu tulevad sakslased sõnnikuviglaga.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat