Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kaja Väärsi kehastab kestmise mudelit. Tatikolli ja Jukuga


 

“Ma teen nendega tööd. Nii, nagu igal pereliikmel on majapidamises ülesanded, on loomadel ka. Mina teen hobustega metsa- ja põllutööd. Nad teenindavad ennast ja teisi mu majapidamise loomi. Tänu hobustele püsib mu elamine ja elulaad elus ka siis, kui nafta otsa lõpeb või majanduslangus mistahes kraanid kuitahes kinni keerab,” kinnitab Perdo talu perenaine Kaja Väärsi. “Ühtlasi on mu hobused ka selle põlise, geneetiliselt tori tõu esindajad, kelle säilitamise eest fundamentalistid nii kirglikult võitlevad. Nii et ma olen oma hobuseid pidades ja neid erinevate tööriistade ette rakendades poliitiliselt korrektne ka veel.”
Tutvusime Kajaga, kui ta käis Võrtsjärve purjeregattidel – väike, vintske ja väga asjalik naisetükk, kes jäi oma eriliselt kontsentreeritud ja jõulise olekuga ülieredalt meelde. Pärast pikka kohtumistepausi nägin sügisel Luunjas Saksa juures rakendivõistlusel Kajat, eht-temalik mütsilotu rõõmsalt silmil, nagu ikka, üheksane tütretirts kõrval. Vaatas, kuidas ja mida rakendivõistlustel hobuste juures kasutati ja tehti. Ja läks koju tööd rühmama.
Sisetunne ütles sellele väikesele naisele, kes läks oma vaole, heegeldatud kübaraga tütreke käe kõrval, järele vaadates, et just see naksis tegelane kehastab kestmise mudelit. Inimesse kas on installitud teenimise võime ja oskus ja töökus – või saab temast olemise asemel omaja. Samal ajal, kui pildiajakirjad paljundavad omajatest beibemullide positiivseid programme majanduslanguse ajal ellu jäämiseks (“Mina küll vähem tarbima ei hakka, ma hangin lihtsalt teismoodi raha.”), kannavad tegelikku Eestimaad ikkagi oma soonelistel kätel väikesed sitked naised. Sellised, kelle olemuses on Teenimine. Täpselt, nagu kõigil sajanditel, mil Eestimaa oleks musta auku kukkunud, kui sedasorti naisetükke poleks vaol ja laudas olnud. Aga eks ühiskonnas peavad nagu kapis kõik sahtlid olemas ja täidetud olema – toetuvad üksteise peale, täiendavad üksteist, on üksteisele kontrastiks. Värviliste mullide sahtel tegelike tegijate sahtlite kõrval, mõtlejate vaimusahtel omal kohal – nii moodustub tervik, mille mõni osa on küll masendavalt nõme ja tühi, aga teine see-eest töötab ja pühendub sekunditki logelemata.
Kui Kajale helistasin oli ta parasjagu kusagil Otepää kandis sünniabi andmas. Sest ta on 1983. aastal diplomeeritud loomaarstiks. Nuustaku ümbruses teenindab enamasti hädalisi küll see vet, kes seal apteekigi peab – Kaja ei saaks oma lapse ja loomade pärast nii 24/7 võetav ja lennus olla. Ta on oma kohustused piiranud tauditõrje teenistusega. Aga kui appi hüütakse, läheb ikka. Arst ju. Ja lisaks Kaja ka veel. Sel loomal, keda Kaja seekord aitas, vedas – päev varem oli Kaja suurvee minema viidud teetammi tõttu koduarestis. Aga Tõnu Tamm parandas oma vabaks murdnud ja Kajale kaela voolanud järve luku vapustavalt kiiresti ära, nii et ühelgi naabril polnud tema kohta vähimatki paha öelda. Leigo peremees oli jälle loodusest tugevam.
Kohale jõudes, Luke ja Leigo vahel ringi vahtides ei saanud ma Kajat sellepärast telefonitsi kätte, et ta puhastas laudas põrsaste sulgusid. Nii ma tee otsast mööda sõites lisaboonusena Tõnu õuele sattusingi. Aga sellised sattumised on teatavasti eriti vajalikud ja õpetlikud peatükid – nii et palju tänu notsidele, kes emandal telefonile vastata ei lasknud.
Mis puutub mõnekuistesse põrsastesse, siis nendega majandades näeb Kaja välja, nagu lasteaiakasvataja. Viukspunksid hädaldavad ja podisevad, üleni seahaige koer Kelli – selles mõttes seahaige, et elab ja hingab sigadele, sigadega ühes rütmis, sigadest vaimustudes – näksib neid ninadest ning röhhkaadril on puhta põhu üle sama hea meel kui toidu üle. Isa on neil õrnahingeline. Kult piilub võõrast heatahtliku helesinise kõrvalpilguga. Mis on nii inimlik või õieti üleinimlik, et ma olen tapahetkel lahti jäänud silmadega notsupead turuletil nähes muide šoki saanud ja nutma hakanud. Ise päris suur tüdruk juba, aga nääänüüüd. Kult saab vapustuse hoopis siis, kui võõras tema silitamiseks käe sirutab. Hakkab ehmunult värisema. Ja sellist isiksuslikku tundlikkust ja intelligentsust on parem mitte teada, kui tahad segamatult sinki süüa.
Suitsusinki teeb Kaja ise. Põrsastega aga varustab kogu ümbruskonda. Kanamunadega ka. Suures laudas olevate pontsakamas eas pesakondade kõrval on üks uut tõugu kanade kimp, mille tõug alalisliikuvale ja teenistuvale perenaisele meelde ei tulnud. Õues ja teises laudas on munameistrite lärmakad sülemid. Teine laut on väike ja hämar, soe ja õdus – nagu üks sünnitusmaja olema peabki. Ahi keset päris uusi poskameid köeb tasasel tulel ning esimest korda poeginud noor emis on püüdlik, aga jobuvõitu. Juba poegitud ei saanud ta perenaise intensiivse ja pideva abita – nüüd vajavad lakkamatut ammeabi ka beebid, sest kui põrsas jätab ema möhhluse tõttu paar söögikorda vahele, jääb ta juba väga ära. Kaja laseb värvilise pihustiga jumala sõrmena tähistustäpid nende beebide peale, kellele on lausa süsti vaja teha. On murelik, aga mitte murtud. Põrsamajandus on siin talus nii pidev eluringi kehatus, et äpardustega harjutakse toime tulema.
Mulle jõuab Kaja igapäevane vokiratas pärale, kui temaga koos hobustele vett veame. Põhimõtteliselt võiks ju pika vooliku kaevus pumbaga ühendada. Ja võiks lohisti ka mõne hobuse taha rakendada. Aga traktoriga saab kõige rutem ja harjunumalt. Väike trakats käib kuuri alt podinal välja megaosavalt. Millimeetrise täpsusega lohisti ette, mille peal on kaks pilgeni vaati. Ja hobuste ette. Seekord, tõsi küll, kukub osav veevedu välja sedasi, et Kaja tõmbab lohisti ühe vaadi alt ära – nähvaki! – ja me kõnnitame hobused siis hoopis külavaheteele vaatide juurde. Kui vaadid juuakse kergemaks, õnnestub need tiigiäärsetesse koplitesse kruttida. Ja kui pinnas läheb tahedamaks, saab hobused tiigi äärde lasta – praegu on veel natuke liiga kevad.
Ühel pool tanumat on kaks mära. Kumbki oma koplis. Üks on vana aus moor, kes poegib 10. mai paiku. Teine on tema tütretütar Virre.
“Eelmise aasta varsaga juhtus tõeline tragöödia,” ohkab sitke igiliikur, kes ka siiski päris kõike paratamatut alla ei suuda neelata – lepid, aga valus on ikka. “Iga võimaliku ohu ja õuduse peale lihtsalt ei oska tulla. Meil peab siin metsa taga üks päris tegija metsatööstur kaht täkku. Ketid on neil taga, nagu ankruketid, aga tikud, millega need maasse pistetakse, nagu hambaorgid. Eks valvsust uinutab see, et poisid ei käi eriti tihti küla peal laiamas.
Eelmisel aastal tuli üks täkkudest meile mürgeldama nii valel ööl kui vähegi võimalik. Ma, lollakas, ei pannud ka viimaseid päevi tiinet mära ööseks talli. Hommikul helistas naabritööstur ja vabandas jama tekitamise pärast, ütles, et mu omad andsid ta täkule sigatsemise eest korraliku kolaka – küljed olid kõik verised. Lõuna ajal märkasin, et varesed käivad eemal künka taga midagi väga isukalt toimetamas. Seal oli varss. Õigemini see, mis suurepärasest raudjast tori märakesest järele jäänud. Öine tragöödia oli siis olnud selline, et vana mära kaitses kodust karja täku eest – ja samal ajal poegis. Sissetungija küljed olid kaetud nabaväädiverega, mitte peksuvorpidega. No ja mis siis teha? Mära lapsendas noore mära varsa – kasvatasid selle kahekesi niisuguseks vahvaks Tatikolliks, nagu ta meil praegu on.”
Tatikoll, Vahur – keda Kaja hüüab miskipärast Jukuks – ja noorem mära elavad kolmekesi ühises koplis. Märal, kes muidu olevat igavene looskam, on kevad täiega kubemes – traalib koos väga noore ja parimas eas täkuga perekondlikult ringi, saba seljas, nagu ei peakski jaanipäeva paiku varssuma. Kaja selgitab, et rihib varssade ilmaletuleku aja meelega nii kaugesse maisse-juunisse – et kõik see mees saaks kohe ohutult õues olla ja säärast beebindamist, nagu põrsad kevadel nagunii kuhjaga võimaldavad, inimesele kaela ei tuleks.
Valkjas kollane täkk Vahur on Vaaruse järeltulija, toodud Otepää tagant Krindali juurest ning ta on rabavalt intelligentne. Tegelikult rabab hobuste loogika, arukus ja delikaatsus alati. Sest seda tuleb nii sageli ette – ja see on iga kord vapustavalt ehe ja sügav. Meil käis Freddy ja Aire tallis Reola ja Unipiha vahel televiisor. Kanal 11 saadet “Õhtusöök kahele” salvestati. Otepää golfikeskuse restoranist “Swing” oli šeffkokk kohal – pliidid seati keset meie maneeži üles. Puitmööbel, mille Aire kord Saksamaalt tulles Poolast maantee äärest ostis, läks stuudiokujundusena käiku. Võttegrupp palus mul – kui olustik juba nagunii täiesti uskumatu oli – ühe hobuse meeleolu loomiseks endaga võtta. Võtsin lapilise Monti kui meie kõige seltskondlikuma ja suhtlemise seisukohast nupukama. Uudistas ja puristas, võttis vestlusest osa, nuusutas eriti gurmee roogi, mängis intervjueeritava emme patsidega… ja hakkas nihelema. Lasksin poisi lahti. Mispeale too kiirustas maneeži kõige kaugemasse nurka ja kakas seal vaikselt ja sosinal. Siis tuli tagasi, kehitas peput ja tegi näo, et midagi pole juhtunud. Mis on umbes sama kategooria nupukus, nagu see, kui mu mära treener Annikat nähes juba ette pea targu ratsmesse laseb – et mingit jama ei oleks ja rutem kaelast ära saaks, noh.
Perdo talus ilmutab end sama kategooria intellekt. Mis räägib – õigemini karjub – vastu ühe hobu-“korüfee” väitele, et hobune on nii loll, et ta ise ei tea, et olemaski on – tori hobune aga ekstra mõttetu nähtus, kellele tuleb peldiku taga kuul pähe lasta (loe raamatust – või siit eelmisest järjekast “Eedeni aed”) Kui Kaja ütleb Vahurile, et tuleb ta ette panna ja põllule minna – aeg on sealmaal – paneb Vahur, kes muidu on üks kaisukaru tüüpi hellikloom, kannad kuklas minekit. Töö tegi ahvist inimese, hobune ei taha end inimeseks töötada – appiiiiiiihhaahhaaaa!
Mu enese hingele oli Kaja juures käigu suurim sündmus kohtumine Virrega, vahva kerge ja õhulise säluga, kes justkui polekski see päris ja püha fundamentaalne torikas. Kõrge käiguga, kepsakas ja tundlik. Pigem ratsa- kui eeskäiguhobune. Ja veel roosat värvi. No lihtsalt on roosa. Mitte kollane ega valge, roosa. Kui ma miljonäriks saaksin, siis jämedat torikat võtaksin esindama selle beibe – kes pole absoluutselt jäme. Kerge universaal-torikana oleks mu unelmate tallis Aldo Vaani Canberra.
Ja matriarhaadivärk oli sündmus. Loomad on Perdol põhiliselt emased – Kelli ja kolmevärviline kass TinTin ja teine kass ka – emistest-kanadest-märadest ja nende arvulisest ülekaalust rääkimata. Koerad-kassid on sellepärast emased, et isased söödavad end kolama käies metsas rebastele-kährikutele sisse. Matriarhaadist veel nii palju, et Kaja paneb seal Lutike ja Nõuni vahel, Vahur ees ja naine järel, üksinda. Mitte et ta 37aastaselt üksipäini oma Janne saanud oleks – aga Janne isa on Tartus põlluülikoolis tööl. Nõnda et Janne spanjel Heti teda omakski ei taha võtta. Aga spanjelid ongi kohutavalt truud ühele inimesele. Ütlen Kajale lohutuseks, et mu oma tütre spanjelikääbik uriseb isegi minu peale, kui tema varateismeline jumalanna tudub ja mina tuppa tungib.
Kaja jamab praegu põrsasünnaris. Nagu ta ise väljendub, tuleb siis kohe põld peale. Misjärel tuleb heinaaeg. Siis rohimine, koristusaeg. Sügiskünd. Talvised metsatööd. Ainult lehmandamise jättis naine ära, et ta kogu aeg nisade küljes ketis ei oleks. Aga ikkagi oeh. Mitte et meil kellelgi kerge oleks – vaod ja alad on erinevad – aga pidev kohustuste ja pühendumise ring on meil kõigil. Üksnes loll ja pealiskaudne arvab, et selline rutiin põhjustab mandumise ja peetab arengu. Tegelikult on hoopis sedapidi, et laisad-rumalad hüplevad ühe koha peal üles-alla. Selleks, et enda eest oma arengupeetust varjata, vahetavad tegevussuundi ja partnereid – ei oska ei ise küpseda ega oma suhteid küpsetada. Truudus on oma loovuses ja töömahukuses, nõudlikkuses ja süvenema sundimises alati üks raske ja keeruline värk. Kasvõi sellepärast, et kui arengus ja rütmides juhtuvad väga suured faasinihked, on tingimatu ja isetu armastuse juurde jäämine üks kuradi tõsine töö.
Kaja on truu. Oma vanemate talule. Mitmeid põlvi selle pere käes olnud tallu võeti esimene hobune – samuti tööle, nagu Kaja praegusedki torikad – aastal 1989. laulva revolutsiooni ajal, mil ülejäänud Eestit tabas totaalne beebibuum. Laulva revolutsiooni lapsed. Kajal on talu ja hobused, põrsad ja tomatitaimed – kunagi Rootsist taskus toodud seemnest kasvavad kogu Nõuni ümbruse kuulsaimad supertomatid. Küpses eas saadud tütar, veterinaari ametikoht ja ülim usaldusväärsus. Mu meelest. Just selline mudel, nagu on Kaja kanda – naturaalmajanduslik, aga samas kõrgharidusega ja vaimsete huvidega, kobeda lugemuse ja nägemusega – peabki tükkis oma matriarhaalsusega meie isamaad püsti.
Värviliste mullide tasandil aga on teatavasti samuti matriarhaat. Telekanaleid – see 11, mille külaskäik meie Monti kombekalt kakale ajas, noh – portaale ja raamatuid väljastavad järjest ja järjest naised ja naised. Eevale ja Trend24-le ja veel mitmele “õrnema soo” portaalile lisandus paar päeva tagasi www.naistemaailm.ee - meie sõber, muide. Ajakirjade Kirjastuse ühendväljaanne. Ent nii jõuliste Teenivate kui õhuliste, mulle teenindavate naiste valitsemist jälgides tekib mul pidevalt küsimus, kuidas mehed end tänases Eestis üldse tunnevad. Külas, kõigutamatult läbi majanduslanguse rühkivas arhetüüpses elulaadis teevad ilma ja imesid naised. Mehed on… kah kusagil. Linnas teevad portaale ja ajakirju, telekanaleid ja raamatuid naised. Vaod on erinevad, aga fenomen üks. Olgu see Aita Kivi “Lähedal” või Leelo Tungla “Seltsimees laps” – see on meinstriim ja üldine seaduspära.
Arhetüüpse elulaadi usaldusväärset ja truud väge ja elujõudu süvendab kõigi ja kõige omavaheline seotus. Kuna Vaaruse poeg Vahur on Otepää tagant Krindali juurest toodud, saatis Kaja pillatud sõna mu pärast kodu-singi ja kuldsete munade kaasa panemist edasi sinna. Kus keset märasid ja varssasid tiksub täpselt seesama Emakese Maa ürgnaiselik rütm. Homme jutustan.   


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat