Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Paloma ja Persone Maarja paremal ja vasakul käel


 

Lapilised märad saavad kogu oma paljundamisväärse ja erilise ilu juures enamasti raudjaid varssasid. Olete märganud? Pettunud ka või? Ärge jamage, varss on varss! Elus ja terve ja täie mõistuse juures olev varss on aga olenemata värvusest taeva kingitus.
See tuleb eriti karmi õppetunnina meelde muidugi siis, kui võrdluseks-näidiseks sünnib mõni haige ja-või mitte täie mõistuse juures olev varrekene. Ja seda juhtub seda kindlamalt, mida rohkem on tallis hobuseid, sündmusi ja sündimisi. Mõnel juhul võib öelda, et inimese oma viga on, et on, nagu on. Aga ette ju ei tea. Ja alati võib olukord erimoodi laheneda ka siis, kui lähteandmed on ühesugused ja justkui teada.
Kui mu head sõbrad võtsid oma paarikümne-hobuselisse talli kasvandusest kena kauba peale poolmuidu ühe napaka mära, ütlesid kogenumad hobusekasvatajad muidugi kohe, et pooletoobise hobusega saab ainult jamad kaela. Hobustel on umbes humaanse diagnoosiskaala “idioot”-“kretiin”-“debiilik” väärsed sõitva katuse mõõtkavad. Sa võid ju loota, et saad seda nihkes ullikest sugumärana kasutada – aga üldiselt kukub sedasi välja, et ta hoiab sul boksi kinni, sööb ja ohustab ennast ja teisi. Kusjuures antud loom ei osanud õieti juua, käest leiba võtta – ning esimestel aegadel ei lasknud endale kedagi ligi ka. Kui ta oma varsaga maha sai, hakkas peremeest üsna nunnusti ligi laskma – see oligi ainus intellekti või eluterve instinkti ilming, mida mina selle olendi juures näinud olen. Et peremees saaks lüpsta ja aidata – sest varss oli enneaegne. Vaja klistiiri teha, lüpsta, püsti aidata, lutitada… Ullike emme sai aru küll, et see väike viletsake on tema laps. Aga astus talle kogu aeg peale. Nii et see kümmekond päeva, mis nirukene tudises-võdises, said ta jalad hullusti paiste, nahk kintsude pealt maha tallatud. Ise võid ka lolliks minna, kui sellist asja pealtki vaatad. Peremees, kellel oleks pehmelt öeldes täitsa mitu muud asja ka teha, kükitab boksis ja on varsale ammeks – või kuidas seda meeste puhul nimetatakse?
Samal ajal luusib surm mööda talu õue ja otsib hajameelselt, kelle juurde ta õieti tuligi. Olen seda enne ka kogenud, et kui keegi on majapidamises suremas, ripub oht kõigi peade kohal, surm käib ja valib, proovib ja näkitseb. Pere lastel hakkavad kõrvad mäda jooksma, nad kukuvad heast peast peaga vastu põrandat, perenaine saab teiselt märalt üsna lambist sellise paugu sisse, et… kui läheks paar sentimeetrit mujale, oleks ots või inva. Ühesõnaga kui see varrekene viimaks infektsiooni tõttu ära kustus – ehkki peremees lutitas ja putitas teda veel viimse hingetõmbeni – oli kõigil kergendus. Õhus olnu leidis õige. Saabus rahu ja leppimine ja tasakaal. Küll sel kevadel juurde sündivad varrekesed meeleolu ja talli häälestuse jälle tulevikuliseks timmivad. Ainult lollike märatükk vahib udusel pilgul ja hoiab eksistentsiaalset dilemmat õhus – mis temaga siis nüüd teha…
Inimene valib ja otsustab. Jumal juhatab. Ka need geenide kombinatsioonid, mis lapilistele märadele enamasti raudjad varsad tingivad, on Jumala juhatatud. Ja meie kulgemised ka. Ehkki jüripäeval sai sõber Vlassov Pärnumaal 60 ning pidas Pärnu Endlas läbilõikelise gala oma eluteest ja –tööst – mis pole muide sugugi ainult pull ja kuldne trio – kooserdasin siis pidutsemise asemel omal valikul mööda Lutikeid-Leigosid-Otepäid. Ehkki tegelikult muidugi Kõigevägevam tahtis nii.
Looja on tahtnud kestvalt huvitavaid seoseid ka sõlmida. Nagu ikka. Kui meie treener Annika Õkva oli alles veel noorukesem kui praegu, tegutses ta mõnda aega Annikoru kandis Sillu tallis. Ratsastas seal lapilise mära Vanessa Mae ära – ja siis paaritati värske iludus ära. Sündis minu Vespera. Raudjas. Me polnud, muide, selle peale enne mõelnudki – nii palju märasid ja varssu voolab ju hobuinimeste eludest läbi, et seosed ununevad kohati ära. Vanessa müüdi koos varsaga Sõmerpallu. Seal sündis tal järgmine varss igatsetult lapiline – nimeks Paloma. Vespera sai üsna titena Freddy ja Aire kasvandikuks Lätikülla, kus ta praegugi minu omana talvitab ja suveks taas Pärnumaale kolib. Ehkki Saarmid paaritasid lapilise mära raudja tütre omakorda lapilise täkuga, oli tulemuseks ikkagi raudjas titt – elab nüüdseks Tabiveres. Mispeale lapilisest täkust sai mõnus sportruun Amor. Lapilised Vanessa ja Paloma osteti mõlemad – pehmelt öeldes erilises olukorras – Sõmerpalu mõisast välja. Paloma paaritati kohe seejärel esmakordselt ära. Ja ta läks tiinena matkama. Ühte majapidamisse, mille lennuka unistamisega perenaine sedapuhku reaalsetest rahadest nii kõrgele ja kaugele ette elas, et tiine Paloma jäi ja jäi ja jäigi maksmata. Toodi pärast retke liialdatud optimismi maadele Otepää külje alla Krindalite juurde.
Kui Lutike ja Nõuni vahel eestluse elujõudu kehastav Kaja Väärsi oma ürgtorikatest Vaaruse järglasi näidates ütles, et Krindalil on ka, meenus kaks asja. Esiteks, et Neeruti lähistel Tiiu ja Kalev Tootsi kuldne tori mära Veera on ju ka Vaaruse tütar. Ja teiseks, et lisaks väikestele Vaarustele peaks seal Andu puhkemaja taga nüüd Paloma oma esimese varsaga maha olema saanud.
Mis puutub Andu puhkemajasse, siis seal lähedal on ka see golfikeskus, mille juures oleva restorani Swing peakokk käis meie maneežis telesaate jaoks gurmeetamas. Ja mis puutub kõigis tallides kevadel valitsevasse sünnitusmaja õhkkonda, siis selles peitub vastus küsimusele, kuidas mehed keset matriarhaati ennast tunnevad ja toime tulevad. Ma siin ükspäev juurdlesin, mis tunne küll võiks olla meestel keset ühiskonda, kus naiste portaale ja ajakirju, telekanaleid ja kirjandust tekib üha juurde. Kõige mehelikumad mehed leiavad endale selle günokraatia keskel rakenduse – võtavad varssasid vastu, lüpsavad ja lutitavad, klistiiritavad ja putitavad. Tänu kevadisele sigivuse kõrgajale tekib võimalus kuitahes karme kolle kõige ilusamast ja inimlikumast küljest näha.
Otepää külje all olev Krindalite mõis aga on selline keskkond, mida peaks näha saama mõni filmimees. Mõni stiilne režissöör. Mõni ebamoodsa kinupildi tegija. Laineline maastik. Iidsed hooned. Vürtsiks mahlakad pisidetailid. Nende ümber maani udaratega kitsed ja kevadiselt mögisev hanekari, lühikarvaline bernhardiinivolask keskel. Lainetava katusega vestern-tüüpi välibokside rida, taevas rändlinde täis ja üldse täiesti eksklusiivne vesternfilmi olustik puha tasuta võtta. Kahel pool liivast teed hobuste karjad. Vasakul märad vastsündinutega.
Neist üks see Vaaruse tütar. Ja teine Paloma. Sabas nii raudjas väike märakene kui üldse olla saab. Ent selle kohta ütlevad sealtkandi hobuinimesed optimistlikult – ja üldse mitte ohkides, et miks ei tulnud lapilist – et see kasvab ideaalseks pruudiks apaloosadele, kes majapidamises värskeid geene ja värvusi lisavad. Ja filmivõtete asemel toimetab sillerdavas kevadpäevas üks tüdruk seal kümnete erivärviliste ja erinevate saatustega – mõned neist ikka väga pikki ja erilisi matku sooritanud – hobuste vahel.
Tema nimi on Maarja Sepp ja ta lõpetab lähinädalatel gümnaasiumi. Eksamiperioodi üle on ta õnnelik sellepärast, et see annab võimaluse täpselt õigesti elada. Maarjal on hästi läinud, et ta teab, kuidas vabadust kasutada – ja milline on õige elamise viis. Just praegu loobuvad üsna mitmed inimesed oma kõrgkoolitatud erialast ja pöörduvad julgelt sisetunde järgi samasse rütmi, mille poole Maarja teab juba tüdrukuna hoida. Kõrgharidusega tallirahvast tekib aina juurde. Veendunud inimesi, mitte luusereid. Mitte nii söakad venitavad kuulekalt pensionini – ja siis sukelduvad ikkagi pea ees sellesse, mis on õige.
Maarja pikad kevadpäevad mahutavad juba praegu – ai, kuidas tahaks ka olla nii noor… - piisavalt vabadust õppimise sekka tunde ja tunde hobuste seas sehkendada. Ta sõidab ja kordetab neid seal maalilistel maastikel. Otsib pärast varssumist tasapisi ja delikaatselt märade lihased ja võhma uuesti üles. Kui mina seal keset kitsesid ja hanesid parasjagu süvendatud õhuhaamrit sain ja vesternfilmi võtetest unelesin, tõi tema karjast paarikuise varsaga tõmmu mära Persone, et teda tasapisi ratsuvormi ajama hakata. Personega samas karjas on paljude värvuste ja karakterite seas ka fjordihobune, eesel ja üks erilist karva roosa mära, kes olevat nii kuri, et lausa ründab inimesi, kui on vastavat lennuilma.
“Persone on näitustel väga häid hindeid saanud – aga sportlike tulemuste asemel üha varssasid saanud,” selgitab Maarja, kuidas ka hobusel võib olla seoses inimeste valikutega mitu võimalust. “Mina kõhklen praegu veel, mis järjekorras asju õppida. Kas minna kõigepealt Türile hobusekasvatust õppima ja siis Tartusse ärijuhtimist – või vastupidi. Ning kas ja millal välismaal kogemusi kogumas käia.”
Kohe tahaks natuke teise inimese elu elada ja tema valikutesse sekkuda. Kasvõi talle jutustades, et Taanis tegutseb üks Oxfordi-päritolu James, kes võtab noori eestlasi stažeerima ja puha ja… Mis järjekorras ja kus riigis iganes – peaasi, et noored õpivad. Ja peaasi, et õpivad õigeid asju – mitte nii, et pärast peab elu aeg ohkima, kuidas oleks ja poleks.
Praegu tundub küll, et need noored teevad päris hästi, kes välismaal ringi vaatavad – alguses kasvõi boksidest sitta välja kühveldades. Küllap sellele rahvusvahelisele baasile jõuab kõrgharitud ametid peale ehitada. Seni, kuni andekad ja arukad noored maailmas ringi vaatavad, jõuavad ehk meie omad siin kah selgusele, mida ja kuidas nad õpetada ja eeldada tahavad. Kasvõi treeneritelt näiteks. Praegu tahetakse, et tulevane treener läheks sääre peale tagurpidi liikuma hakkava võõra hobusega parkuuri läbima – aga esiteks on treeneri tõutunnistust taotleval inimesel kodus sageli oma hobused ja lapsed, kes teda veel elusana, ja soovitavalt mitte ratastoolis, vajavad - ning teiseks ei pea treener tegelikult sugugi ju tippratsutaja olema. Nii, nagu ratsatipud ei oska sageli üldse õpetada, ei pruugi väga hea õpetaja ise asja kuigivõrd teha. Sama kehtib ju ka ballettmeistrite kohta. Või kirikuõpetajate kohta, kes soovitavad käia oma sõnade, mitte tegude järgi.
Arvatavasti aitab just selline naturaalne ja vaba keskkond, nagu see Otepää tagune, kus preili Sepp vaikselt ja rahulikult süveneb ja toimetab, tal õiged otsused teha. Tal on seal ka oma mustjas ratsu lisaks kõigile teistele hoolealustele. Niisiis kobe koormus ja laeng igas mõttes. Kusjuures Maarja argipäevase vestern-ümbruse imetlemine võiks värskendada ja tuulutada ka nende pilku, kelle jaoks talli sünonüüm on maneeži ja solaariumi, trenažööri ja massööriga keskus. Selge, et ürgse ja eheda talli juures on talvel pilt ja probleemid teisemad kui praegusel rõkkavalt sulnil aastaajal. Ent see on ka väga arvestatav moodus kulgeda ja areneda. Õnne sulle valikutes, Maarja!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat