Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Meeri hobused taastavad eemaltki eluisu


 

Igal pool mujal kui tallis või hobuste juures rikutakse sul väga kindlasti ja kiiresti ära nii enesetunne kui tuju. Hobuste juures saab olemine korda ja paika – nagu sa aga nina välja pistad, rikutakse kõik kohe jälle ära. Ühel õhtupoolikul, kui kohmerdasime tütardega veel tükk aega pärast trenni tallis – selge, et jalus nii oma treeneril kui teistel õhtustel sõitjatel – sõnastasime ära, miks me hobuste juurest ära ei saa mindud. Ei taha, et maailm jälle kallale pääseks ja halb hakkaks.
Kui sa pole just elukutseline hobusekasvataja, pead paratamatult tallist ära käima, et oma hobuste pidamiseks ja ratsutamiseks raha teenida. Hobused ja ratsutamine omakorda hoiavad sind töövõimelisena – nii et selline kena ring. Hea nõia ring. Ja eks ka hobusekasvatajail endil ole aegajalt õpetlik ja inspireeriv teistes tallides käia. Siis on tuju tõstmiseks võrrelda, mis endal paremini – ja edasiminekuks ideid noppida, kui nendel on leidlikumalt. Kõlab trafaretselt – aga töötab! Ja õnneks on Eesti peateedelt maha sõites enamuse magistraalide vahel müstiliselt eluterveid paiku. Natuke metsikuid ja suureliselt öeldes arenematuid – aga just sellepärast laadivad ja normaalsed. Kõik need kruusateed, suurvetega minema ujuvad purded, hea stiilitundega taastatud või rajatud talud, vanad veskid ja aidad ja üldse kõik see, mida nimetatakse suure tähega Eluks.
Ei tea, kas see ongi selle talvega ära juhtunud – või paneb üldisest meeleolust häälestatud silm selliseid asju tähele – aga Tartu ümbruse savilaudad-aidad on nüüd sisse ära kukkunud. Need, mida ei kasutata. Nüüd on ühe tsivilisatsiooni, ühe elulaadi ja olemisviisiga kõik. Ent seesama majanduslangus, mis arvatavasti paneb teravdamatult märkama neid ammu surnud savimajakesi ja sisse kukkunud laastukatuseid – milles pole ju mitte midagi uut – annab ühtlasi ka hingamise aega. Tänu majanduslangusele ehk ei kükitata neid müstilisi puutumata pool-ürgmaastikke täis järjekordseid küprok-kapsa-põlde. Jõutakse järele mõelda ja ette tunda, kuhu ja kuidas edasi. Enne kui muistised lammutatakse, külavaheteed asfalteeritakse ning praegune unikaalne maastik linnade veidraks eesõueks muteeritakse.
Läksin Meeri talli – Nõo ja Rõhu vahel, Valga ja Viljandi maanteede vahel umbes keskkohas – just pärast seda, kui üks mu pikalt Eestist ära olnud sõber oli värske pilguga isamaal ringi vaadanud ja märganud seda savionnide sisse kukkumise viimast vinti. Eemalt tulnult nägi ta eriti klaarilt, et senine ehe külaelu on mitte ainult kadumas, vaid juba päris kadunud. Küladena toimivad talude-kooslused on muutunud erandiks, mitte reegliks. Ning selliseks linnade eesõueks teisenenud mutandiks saanud külades hakkab paratamatult valitsema keelusildikultuur. Nii, nagu Taanis, kus kõik pargid ja väljakud, metsatukad ja järvekaldad on täis keelusilte, kuhu on reastatud kõik mõnusad asjad, mida seal teha ei tohi – ei tohi koeri kaasa võtta ega ratsutada, ei tohi päevitada ega piknikku pidada, ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Kaua ära olnud sõbral oli õigus. Kõige ilusamad ja arenenumad piirkonnad kisuvad sellesse keelumaania rappa ära jah. Aga õnneks on niisugused Meeri-Keeri-Alla-Valli sugused kohad, kus tsivilisatsioon pole veel inimesi iseenda ja üksteise vaenlaseks muutnud. Kuidas see vaenlasestumine käib? Meil on Võrtsjärve-äärses kodus maja taga järveni umbes 400 meetrit maad, mis on kaetud vinge põlismetsaga. Mets hakkab üle kasvama ja võetakse ilmselt üsna peagi maha – nagu ümberringi juba võetud ongi. Ja uus mets on asemele istutatud, kuidas teisiti. Aga praegu on see laas veel püsti ja seal keskel on aparatšikute suvila. Oli kord – üsna hiljuti – Tartus numbri, mitte avaliku nimega, postkastiks nimetatud tehas, mis võinuks kanda ka nime “Nõukogude rahutoova tapalennuki must kast”. Seal töötanud aparatšikutel oli rahvusomaseks vaba aja veetmiseks Rannu-taguses metsas salajane suvila. Kaks koledat karpi, mille ümber korileti seeni ja marju ja mille sees pandi vabastavalt tina. Ent kakskümmend aastat tagasi elasime meie nende rahutoojatega päriselt ka sügaval rahujalal. Suured koerad olid meil juba siis – aga keegi ei tundnud end ahistatu ega ohustatuna, kui koerad kodumaja juurest koos pererahvaga järve äärde silkasid, ujusid ja tagasi koju lentsisid. Minu teada pole ükski penidest üksinda metsas kooserdamas käinud. Siis sai oma riik – ja üks teadlaseonkel sai stipendiumi, mille eest ta põlise koleputka omale suvilaks ostis ja võrkaiaga ära piiras. Nimetas ka võrgutaguse järve äärde mineva tee enda omaks. Aga õnneks teda enamasti seal pole – tuleb harva puhkama, aga siis hakkab kohe oma seadusi tegema. Et aastakümneid seda teed pidi oma kodudest järve äärde käinud ei tohi enam tema teed pidi käia, koerad peavad olema rihma otsas ja üldse. Ausalt, ma ei taha asja siin mingiks Võsareporteri moodi pläägutamiseks keerata ega õnnetut teadurit häbiposti naelutada. Aga mu meelest on küll nii, et harva käija peaks alaliselt olijate elulaadiga kohanema. Mis siis, et puht-faktiliselt peaksid koerad kinni olema – kuskohas hiidvolaskid mujal kui kodumetsas joosta võiksid, kuhu me peaksime nendega sõitma, et nad end liigutada tohiksid? Papi teab, et meid pole väga mõistlik endale vaenlasteks saada – aga hästi lahe on meie lastele, kui need koertega tema võrkaia tagant järve äärde lähevad, öelda, et ta laseb need koerad maha, laseb pipragaasi, kutsub konstaabli. Ma ei tea ühtki inimest, kes kardaks rohkem koeri kui meie Liu kodu majakaalune naaber – aga tema on väga rahul, et meie pontud hoiavad ka tema elamisel silma peal, kui teda ennast seal ei ole. Ja ta püüab oma loomuomasest süvahirmust üle saada ning koertega sõbralikult kõrvuti eksisteerida. Harv metsa-tulnukas ei püüa kohaneda ega arvestada. Dikteerib, norib tüli ja ähvardab. Ja see ongi see, mida ma pean silmas, kui räägin inimeste vastu pöörduvast tsivilisatsioonist. Kui räägin keelusiltide Eestist – mille pealetungi eest majanduslangus nüüd õnneks mõnda aega jälle kaitseb. Ja kui räägin sellest, kuidas iga hetk kusagil mujal kui tallis, hobuste juures, rikub su tuju ja enesetunde ära.
Otsustasin oma silma- ja ilmavaadet minna lähimasse võimalikku talli kohendama. Ja mõtlesin parasjagu meil tegutsenud koduabilise, usina Kyyrixi-päkapiku Mareti kuuldes valjusti, et huvitav, milliste maanteede vahel see Meeri küla õigupoolest olla võiks. Maret jäi mind nii suurte rõngassilmadega vaatama, et ma mõtlesin, et küllap ta on kusagilt saartelt või kirdest pärit ega tea siitkandi tähendamissõnu, mis kohanimesid tähistavad.
Kui ta mu küsimusest mõnevõrra toibunud oli, ütles ta: “Meeri on minu koduküla. Ma olen seal üles kasvanud ja tunnen seal iga kivikest. Tall on kaarhalli taga. Seal on üks väike roosa seltsimaja – ja selle taga ongi Ene ja Kaido Lipingu tall. Kui meil oli külapäev, käisid hobused inimesi sõidutamas. Igas külas peavad hobused olema. Muidu polegi nagu õige küla. Ilma inimesteta muidugi pole ka küla – aga mina pidin linna tööd otsima tulema. Ja siin ma nüüd olen. Mis muidugi selles mõttes ei tähenda midagi, et inimese oma isikliku olemise ja elulaadi mull on tema ümber ja temaga kaasas igal pool. Nii et ega ma kodukülast ära olles teisiti ei ela kui kodus olles. Aga kui ma Meeri peale mõtlen, siis tulevadki üsna esimesena meelde hobused.”
Kaido, kes mu külaskäigu päeval – mil tema ei saagi teada, et maailm on inimese hinge haigeks teinud ja hobuste lähedusse tullakse eluisu tagasi saama – ütleb küll, et Meerit seostatakse tegelikult hoopis isemoodi-laste kooliga. Ehkki nüüdseks on mõis müüdud ja kool kinni, assotsieerub Kaido teada Meeri nimetus erivajadustega laste kooliga. Praegu õpetab Ene erilisi lapsi Kammeris – on kõrgemaks kohendatavat haridusteed just finišeerimas. Kaido ootab sel päeval, mil seal hobuste ligi hoian, torumehi, kes nende talli veevärgi korda teeksid. Tal on isa kaasas ning tal on tulija üle soojalt muhe meel, ehkki too pole oodatud torumees. Alati polegi vaja rääkida, mida keegi just teeb ja ootab – või mis kellegi hinge just täpselt haigeks on teinud.
Vaja on süda lahti teha ja silmade kaudu lasta sinna rõõm vaatepildist. Esimeses koplis on viis ruuna. Üks, ponijuss, passib ketis, sest lahtisena formeerib ta ülejäänutest jõugu ja veab nood läbi karjuse välja. Ühel on number külje peal, sest ta on olnud ajastust ja koolkonnast pärit budjonnõi. Üks on tõsine torikas, üks trakeen – ja üks on minu hobuse poolvend, no tere-tere. Wefi laps.
Teises koplis on Lipingutel ka Wefi lapselaps. Mullu sündinud. Tema ema läks paraku soolekeeruga ära, aga nooruke sälg tekitab avaral lainelisel maastikul mõnusat segadust. Suuremas ja hoburohkemas koplis käibki pidev klaarimine ja andmine. Ei midagi isiklikku – ega tõeliselt vihast – aga kogu aeg on kellelgi midagi ütelda. Tagajalgade ja laksuvate lõugadega, hobused ju. Vaatad üle Kaido õla seda pilti – näe, kui ilus valge hobune, milline eriline valge näo ja koonuga tegelane – ja sul hakkab parem. Tekib see levendav siin ja praegu seisund, millest räägib nii Eckhart Tolle kui teised tarkurid. Seisund, kus olnud valudel ega saadud vopsudel pole tähtsust – nagu ka tulevikuplaanidel. On, nagu on. Ja ilus on. Kaido ütleb, et võin minna üht mustjat hobust lähemalt vaatama – tal on üks silm hele. Tinasilm. Mõni peab veaks, mõni eriliseks ehteks. Ja küsib, ega ma ratsutada ei taha.
Tahan ikka – kui oma hobustega ka iga päev kodusel maastikul ja maneežis trallad, võõras kohas uusi hobuseid nähes tekib ikka isu. Tunne nagu meestel tädirannas, ma oletan. Aga jube külm kirdetuul on. Minni magab autos. Ja õhtul on nagunii vaja minna Wefi seda tütart, kes on minu oma, liigutama. Nii et tema poolvend jääb minust loksutamata.
“Meil on siin naabritega väga hästi läinud,” kiidab Kaido – ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. “Nad külvavad suveks kõikjale siia ümber ristiku ja on lahkesti nõus, et hobustega sellest üle käime. Mõõdukas tallamine teeb ristikule aina head. Ümber ringi on sulnid metsad, kuhu minna – hulk järvi, mitu jõge ja üldse uskumatult puutumata maastik. Ise harjud sellega ära, aga tegelikult on muidugi haruldane ürg.
Me oleme selles mõttes oma tasakaaluka ja paigas maastikuga kooskõlas, et pooldame oma talli ja ratsutamisasjandusega ka rahulikku kulgemist, mitte ratsa rikkaks. See tähendab, et me ei riski oskamatu inimese laskmisega kontrollimatult metsa. Pole nii, et kui inimene on öelnud, et on jube kõva ratsutaja, siis paneme talle hobuse valmis – ega need juba kõvad ju ise ei pane – ja laseme minna. Enne võtame raha ära, sest pärast ilmselt pole maksjat. Tark õpib vähesest – kui näed ära, et mõni Liivimaa parim jääb pärast paari sammu platsi nurka seisma ja küsib, mis nüüd teha, siis hakkad temaga rahulikult otsast tegelema. Enamus nendest, kellega Ene stiilis, turvaliselt ja süvenenult tegelda – Ene haridus ja amet on ju selline – jääb siin eksklusiivses ürglooduses käimagi. Väga vähesed lähevad mujale proovima. Niimoodi on meil tekkinud tasapisi uskumatult arvukas püsiklientuur. Minu meelest võib raha tulla pigem vähem ja raskemini – peaasi, et õigesti ja eetiliselt.”
Meie kohtumise pooltunni jooksul – mil seisame Kaidoga kevadpäikeses, lõikavas kirdetuules kahe kopli vahel ning vaatame eemalt tema ja Ene umbes veerandsajalist jõuku – läheb kõik paika. Süda rahuneb nii koeri ähvardanud teadlasetropi kui tuhandete muude murede pärast. Mis iganes need olidki. Küll saab ja jõuab. Kui enne hobusteni jõudmist teevad kohanimed Meeri ja Keeri, Alla ja Valli ja need teised isamaised sõnaveidrused närviliseks – nagu paigast ära loksutatud inimene teatavasti iga asja peale seletamatult närvi läheb – siis pärast hobuste läheduses käimist kõlavad need sõnad jälle nagu harmooniline laul. Võõraste hobuste vaatlemisega tasakaalu saadud energeetikaga on tegelikult helgem ja ilusam oma hobuste juurde minna – ei pea nemad kah alati kogu jama endale kaela saama.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat