Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Majanduslangus sulatab välja uued inetud hunnikud


Mitte majanduslangus ei muuda kõike sitaks, vaid olemas olnud sitt sulab illusioonide alt välja. Täpselt nii, nagu purjus või šokis inimese seest ei tule erilises seisundis teatavasti välja mitte midagi sellist, mida tema sees olemas ei ole. Võime küll ohkida, kuidas aastatepikkuse kiire edenemise otsa siis äkki nüüd selline bumerang lajatas. Ja unnata, et kellele küll on kasulik majanduskliima jahenemise ümber paanika tekitamine. Opositsioon või Ansip, Ilves või kiirelt kõhnunud Padar – kesse tegi?!?! Ent see vapustus näitab ette, mis inimeste sees ja üldiste mentaliteetide maastikul tegelikult leida on. Just samamoodi, nagu eelmisel aastal samal ajal sulatas pronksmehe ringi tassimise farss päevavalgele erinevate rahvakihtide vahel valitseva võõrastuse ja hirmu. Mitte ei tekitanud, vaid avalikustas selle. Nii hakkavad inimesed ka praeguse majanduskriisi käes inetult käituma ikka olemasoleva hirmu ja ebakindluse tiivul, mitte ei satu mingisse uude olekusse. Tegelike trendide ja olemuste ilmsikstulek aga on tegelikult ju aina hea.
Selge, et kõike muud kui hea on see, kui suur osa seni nii sujuvate ja kindlatena tundunud projekte jookseb kinni. Eriti, kui töötad juhtumisi pehmete väärtuste valdkonnas, on korraga suurem osa üritusi ja meedia-algatusi, tõlkimisi ja rahvusvahelist koostööd stand-by seisundis. Kõigel on küljes silt “müüa” ja “peatatud” – keegi ei osta ega algata-käivita midagi. Kole jah, kui suurema osa eluvaldkondade inimesed ei julge järsku hingatagi – äkki pudistad veel sellegi käest ära, mis (seni veel) olemas. Ning uued algatused kas jäävad venima või kiiluvad sootuks umbe. Olenemata sellest, kui head ja geniaalsed nad on.
Selle languse ja äraootamise juures on välja sulanud mitu inetut hunnikut. Seda niikuinii, et närutamine – mis tõmbabki vaesust ligi. Teate ju küll, kes ihnutseb, see jääbki kängu! Energeetiliselt kangutab endale pankrotipaised peale. Aga lisaks ringvõlgnemised ja süüdimatu äravingerdamine. Mida võimendab üha levinumaks muutuv kirjadele-telefonile vastamata jätmise mentaliteet. Ringvõlgnemised tekitavad Eestimaale karusselli, kus üksteisele kaupade ja teenuste eest maksmata jätmine – no heakene küll, maksmise edasi lükkamine – tekitab ahelreaktsiooni. Igaühel näib olevat kriisim kriis kui ülejäänud kriisiohvritel kokku – keegi ei vaevu varsti sel inertsel kuhjumise teel enam ei maksma ega isegi mitte seletama. Või lubama. Majanduslangus ju, saate aru!
Üks Pärnumaa ehitusmeister ütles just eile, et ta on hakanud viimastel aegadel väga siva ja sügavalt vihkama lauset “rahad tulevad varsti peale”. Seda vormelit kasutavad üha levinumalt need, kes on temalt töö tellinud – aga kellele tellijate endi kunded pole maksnud, sest nende kliendid pole neile maksnud. Ja siis hämataksegi üksteisele, kuidas rahad varsti peale tulevad. Mõni üksik söandab otse öelda, et pappi ei ole ja ausalt ei tea, millal tuleb.
Niisuguse kroonilise maksmatajätmise tuules jäetakse ka vaimse kauba tootjatele enesestmõistetavalt tasumata. Süüdimatu tellimine ja tasuta tarbimine laieneb ka intellektuaalsesse sfääri. Mistahes eluvaldkonnas saab sel kombel normiks süüdimatu ja beibelik shoppamise mentaliteet – mis siis, et maksta ei saa ja võibolla ei kavatsegi, ikka tellin ja kasutan. Kui väga nõudma hakatakse, häman ja põgenen. Mis siis, et teine inimene pani ka vaimse produkti tootmisse ohtrasti aega ja energiat, teadmisi ja oskusi. Majanduslangus, saate aru!
Olen teinud koostööd mitme alles alustava meediaprojektiga, täpsemalt öeldes portaaliga. Ühel neist võttis kavandatust üle poole aasta kauem aega, enne kui ta end püsti upitas ja avas – ent kõik, mis selle alustava portaali rahvas autoritelt tellis, maksis ta sendi pealt kinni. Sest autori probleem see pole, kas ja millal töö tellinud portaal avaneb. Loomulik? Nüüdse majanduslanguse süüdimatu beibtellimise juures enam pole loomulik. Teist meediaprojekti käivitavad kah toredad ja tublid tegijad, kes on võtnud sellise kursi, et ei maksa. Ja ei tee. Itimehed kotivad sisu tegijaid, mispeale võõrsilt pärit rahastaja ei maksa – ja nii sisutegijad kui autorid istuvad tüng-itikute pärast töötasuta. Ajad sellised. Mu abikaasa ütleb – nähes, kuidas juba kolm kuud selle kamba käest ikka kohe päris suure töö tasu ootan – et olen ära hellitatud. Et nii käibki. Et pehmete väärtuste tootjad – ja teised kah – kirjutavadki praegu Eestis kenasti oma töö eest arve välja… ja ei midagi. Maksavad ise käibemaksu. Ootavad. Tuletavad meelde. On laekumata arve pealt ikkagi makse makstes oma tööle reipalt peale maksnud. Ja kuulevad heal juhul mingit häma. Kümme aastat tagasi, kui oli samuti teatav majanduslangus, olevat olnud sama jama. Maksmata jätmiste ahelreaktsioon, ringvõlgnevused ja otsatu sogamine õhku jäänud arvete ümber.
Mu elukorraldus on selline, et kirjutan öösiti – praegu konkreetselt on kell kolmveerand neli hommikul. Kirjutan selleks, et pidada üleval lapsi ja loomi, kellega tegelen päeval. Selle alustava portaali suure töö alla panin kümme-üksteist ööd. Selge, et samal ajal ma muid asju kirjutada ei jõudnud – ja loomulik, et arvestasin, et maksan selle suurtöö tasu eest oma arved-värgid. Kui tehtud töö eest tasu ei tule, rullub mu ees tühik, mille tasateenimine võtab aega mitmeid kuid. Küllap teil on sama asi – valede valikute tõttu tekkinud vaakumi täistootmine nõuab kibedat tagasiteenimist. Kusjuures selliste eneseületamiste otsa kärvatakse maha. Töötatakse ennast surnuks. Lihtsalt.
Mu esimese arve peale ütles alustava portaali seltskond, et oi, postkasti polnud veel üles pandud, ei tea, kuhu jäi. Teise arve peale ütlesid, et näe, arve jõudis ikka veel varem kui postkast. Kui saatsin arve elektrooniliselt, teatas beibementaliteediga ettevõtjaskond, et nende raamatupidaja maksab arveid ainult 10. kuupäeval. Ja üheteistkümnendal küsis üks hämajatest, kui palju ma nüüd õieti tahtsingi. Et tema andis mu saadetud tööhunniku kolleegile üle – ja ei vastuta siis justkui enam ka selle kasutamise ega tasumise eest, mis siis, et tema tellis. Väite peale, et arve pole säherdune vidin, et “palju sa nüüd õieti tahtsidki”, vaid dokument, mille pealt Eesti riik on oma käibeka juba saanud, ei kostnud isegi oih-ups stiilis süüdimatusi. Püüti jätta mulje, et uut väljaannet käivitab mingi meeletu kontsern, kus ükski mutrike ei tea, mis masinavärgis toimub, keegi ei vastuta ega kanna kohustusi. Ja kui püüda kedagi vastutama-kohustuma panna, siis sogab ta vastu midagi sellist, et “võibolla me nii suures mahus tööd ikka ei vajagi ka üldse…”
Ärme nüüd soki, et 30-35aastased haritlased ei tea, mis asi on arve – või mis on massiivse töö loomiseks kulutatud aeg ja energia ja muud ressursid. Kahju arvete maksmata jäämisest on aga oluliselt suurem kui nonde tosina öö teenistus – lunimine ja meelde tuletamine, üha uuesti sama arve saatmine tekitab ilge stressi ja alanduse. See on solvav ja rusuv. Energeetiliselt tühjendav ja vaimselt halvav. Pitseerib seega muud tööd ja ka teised eluvaldkonnad. Öösel nagunii magamata emme, kes töö eest tasu ka kätte ei saa, on lühidalt öeldes laste ja loomadega vissis ja vastik. Ja mis ta siis selle süüdimatu seltskonnaga tegema peab – ähvardaks Aivar Pilve büroo või inkassoga, täitevameti või Delfis nende nimede avalikustamisega?
Ümberringi aga hanguvad kõigi mu tuttavate kõik projektid ja algatused. Kõik ettevõtmised, millesse on juba päris kobedalt investeeritud, on torgatud kuhugi määramatusse sügavkülma. Nii et eks ma selle ühe saamata töötasu ümber oigan ka kõigest ühena tuhandetest, kes on tünga saanud. Mida need tuhanded nüüd selle languse ja ringvõlgnevuse, kinnijooksmise ja sügavkülmumise seisundis teevad? Eks me püüame muude töödega pinnal hulpida. Ja neid muid töid võimalikult palju võtta.
Mis siis juhtub?
Mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine professor Mart Kulliga. Ta helistas ja ütles, et me peaksime reflukstõvest veel ühe suure loo kirjutama. Sellepärast, et see on nii tohutult levinud tõbi – uneaegne maosisu tagasivool, millest rahvas häbematult vähe teab. See tekitab astmat ja hammaste lagunemist, kõrvetab häälepaelu ja näitab mao ülihappesust, mis peegeldab happerünnakut kogu organismile. Selle põhjuseks on säilitusained ja taimekaitsevahendid, lausrämpstoit ja üldse suur osa sellest jurast, mida me endale sisse sööme. Et viinamari kasvaks ja lõunamaalt siia jõuaks, saab ta seitse kihti kihvti selga - enda arvates tervislikult toituja saab mürgise happerünnaku. Refluksi. Ja hambaaugud. Kui mitte lausa tühja sahtli. Selge, et ma olen Mardi jaoks alati olemas olnud – sest ta on lõiganud mu kolme lapse adenoidid, kahed kurgumandlid ja midagi oli nagu veel. Ahjah, ta on väga hea sõber olnud. Kelle peal peegeldada oma loogilisi mõttekäike – nii füsioloogia-anatoomia-patoloogia kui üldse kõigi asjade vaheliste seoste asjus. Tal on olnud väga eluterve loogika ning kui maailmas on asjad korraldatud loogikavastaselt ning kahjustavad inimkonda, on Mart jube kurjaks läinud. Kurjaks minnes püüdnud kümmet asja korraga seletades kogu maailmale korraga kõike selgeks käratada. Selge, et seejuures särinal põlenud… Ja Mart ütles, et nüüd tõepoolest on aeg, et ühtlasi peaksime täna kohtudes kokku panema tema populaarteadusliku raamatu – mida me juba paar-kolm aastat koostame – sisu järjestuse. Ta oli selle ninaentsüklopeedia oma muude tööde võimalikult rohke võtmise üldise hoovuse tõttu hirmsas ajahädas. Alati, kui mõne ta uue teema – mädased kurgumandlid, mis südameklapid maha mädandavad, näiteks – asjus kohtusime, vihjasin vaikselt, et ta hingeldab ja punetab väga, äkki peaks kontrollima või midagi…
Ülikooli kliinikus konsultatsioonid ja lõikused. Üliõpilastele loengud ja praktikumid. Pärnu kliinikus vastuvõtud. Konverentsid ja seminarid. Uued uurimistööd uusima aparatuuri abil. Paarisaja hektariline talu Vändra lähistel. Vererõhk kogu aeg laes ja hing arutust tormamisest kinni. Mitu kihti ülestikuseid mõtteid ja teemasid – ja mure nii üksikute patsientide kui üldiste tendentside pärast. Õhtuti küll trennid – aga ka maandavad napsid, olgem ausad. Ja saagem aru.
Pärast seda paari päeva tagust kõnet, kus me leppisime Mardiga kokku tänase kohtumise, istus ta õhtusöögilauas telefoni peale, nii et tema tasku helistas mulle omal algatusel ise uuesti. Me kooserdasime vanema tütrega hobustega mööda metsa. Tema noorema õe Montiga, mina oma indleva Vesperaga. Sinililli oli metsaalune täis – autostangesid ja tühje pudeleid, kurat, loomulikult ka. Kuulsin – ise seoses treenerita huligaanitsemise vaba vormiga hobuse seljas üsna ebakultuurselt kõõludes – kuidas sõber professor kolistas õhtusööginõudega ja ütles ilmselt naisele, et nii mõnus toit on – “Ja kalamarja polegi vaja!” See oligi siis viimane lause, mida ma Kulli-onu suust kuulsin… Kust sa seda kuulmise hetkel tead. Ja kas ei kõla mitte fataalselt-sümboolselt. Ütlesin tütrele, et näe, see muhe šeff, kes su mandlid ära kaksas, ei tahagi kalamarja. Kaks päeva hiljem võttis Mart kätte ja suri ära. Ju vist samasse asja, mille ravi ja taustadega ta nii süvalt tegeles. Magamisaegne apnoe. Hingamisseiskus, mis toob kaasa infarkti. Ma arvan, et nii see oli. Mardi enda loogika järgi.
Mitte et majanduslangus oma väljasulatatud inetusehunnikutega professori siitilmast 51aastasena otseselt viinud oleks. Ta jooksis end lihtsalt ribadeks. Ja me kõik teeme seda. Kui süüdimatud partnerid jätavad maksmata, jookseme veel kiiremini – sest lapsed-loomad tahavad süüa ja peavarju ja mida kõike. Majanduslangusest ja ring-tüngadest hoolimata. Kes iganes üksteisele võlgu on – lapsed-loomad vajavad oma värke ikka. Vaatasin äsja Mardi mineku peale oma sõpruskonnas ringi – arusaadav ju, ühe teekaaslase lahkumine tõmbab eksistentsiaalse vaiba jalge all korraks pehmelt öeldes kortsu küll – ja avastasin, et jumal küll, kui paljud meist on ära aetud. Üle töötanud, stressist liiga palju söönud-joonud, närvis ja mures. Ja veel kord üle töötanud. Sellisel murelike tööinimeste raskemeelsel ja ületöötanud taustal näib süüdimatu ringmaksmatus eriti kuritegelikuna. Kui on kriis, tuleks üksteist hoida, mitte lüpsta, eks ole.
Ent – nagu öeldud – seda üksteise ära kasutamist ja ka iseenese ribadeks rügamist ei tekitanud majanduskriis. Languse aeg tõi ammu käärinu lihtsalt pinnale. Võtkem arvesse ja kasigem oma trende, enne kui neisse upume!
Aga ma ei jää muide üldsegi halavasse meeleollu – ehkki Kulli-onu lahkumine on hull laks ja lein ja selle otsas annab hulk aega ahmida. Ta lese ja kolleegidega koos raamatu koostamisest rääkimata. Mart tahtis ju. Teeme siis. Ikkagi. Ja õnneks on maailmas palju ilusaid asju, mis annavad kinni hoidmise koha ka siis, kui täitsa koll ja kole on.
Esiteks sain Sammuli talli omadelt hästi erakordselt õudselt metsikult meeldiva tagasisideme siin rippuva loo peale. Aitäh!
Teiseks sündis meie talli selle kevade kuuest varsast esimene – Charlotte ja Amerigo tütrekene Ariel. Sulnis tilluke kõrb pliks, Aire sõnul olümpia tõrviku kujuline märgis näo peal. Võib jäätisetuutuks kah pidada.
Kolmandaks andis inimlik huvi ja osavõtlikkus Riinale jõudu oma toetused riigi käest kätte nõuda – olgu majanduslangusega, kuidas on.
Neljandaks sain just Piiri talli Raamatu Piialt sms-i - ei mitte selle kohta, et Vana-Vastseliina ratsatarvete poes on uut kaupa, mida seal kahtlemata kindlasti on – Piiri tallis sündis varahommikul Harmony-nimelisel mooril talli esimene varss. Märakene.
Rannakülas tegid Heli Variku shetlandi-nublud isekeskis varsakese valmis – mõne päeva eest tuli ilmale, nii et uhked vanemad käivad nüüd tähtsalt ümber saavutuse, olles kuraasilt viis korda kõrgemad kui talli kõige hobusemad hobused.
Nojah, ja hanoveride tõuühendust – analoogselt trakeenide omaga – tehakse Eestis muide ka. Sellised asjad – eriti see varrekste ilmale tulemise riburobin – hoiavad ikkagi nina vee peal.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat