Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Sammulisse!


 

Sammuli on hea koht. Seda nagunii, et seal tegeldakse talli pidades-vedades õige asjaga. Siin meie kodukal kolajate meelest on ilmapilti pidi ilmselt asjad juba seoses sellega päris head, kui kusagile on tall rajatud. Viljandi järve ääres Sammulis on asjad kuidagi laiemalt ja üldisemalt ka hästi. Seal Viiratsi vallas on elus mõis ja talud. Edenevad ja parandatud-uuendatud maad ja metsad. Ja mitte nii karjuvalt palju lootusetuid silte “MÜÜA”, nagu äsja Pärnumaal nägin.
Ma ei kujuta ette, miks ja kui halvasti nüüd korraga kõigil siis asjad on, et järsku on kõik talud-värgid vaja müüki panna. Panen neid müüa-silte mõistagi sestap ka teravamalt tähele, et mul endal oli Liu külas Jausa talu (ilma müüa-sildita) üle talve müügis. Mõtlesin uusrikka Manhattani-rajaja kõrvalt leelet tõmmata. Aga juhtus mitu asja, mis olidki ette arvata. Esiteks veendusin talvel Austrias, Egiptuses ja Pariisis end peegeldades ja positsioneerides, et see seal Lius on Minu Kodu. Ärakäimised aitasid ühest küljest klammerdumisest lahti saada – ja teisalt veenduda, kui õige koht see ikkagi on. Teiseks polnud sisemine müügisoov ilmselt nii tugev, et ainuski inimene kordagi selle “kauba” järel oleks küsinud. Kolmandaks müüdi Matsalu-lähistel ühe koha, mida asemele oleksin ostnud, kõrval maatükk kuueks krundiks – mis tähendab, et seal algab sama jama. Maitsetute majade ehitamine, grillid ja koletulestikud. Ainult et 50 kilti praegusest kompotist kaugemal. 15 kilti Tõstamaa poole, kuhu ka ühe võimaliku talu valmis vaatasin, on ka ümber selle kompleksi kõik tükid müügis. Nii et analoogne perspektiiv. Aga see Pootsi ja Tõstamaa vahel asuv Tõlli küla Leena talu, mis saadaval, näitab majanduslanguse käes (või hirmus?) Eesti meeleseisundit eriti ilmekalt. Seal on kaks maja – üks enam-vähem valmis, teine siseviimistluse seisus. Saunaks kõlbulik kõrvalhoone. Talliks või paadikuuriks kärav hoone kahehektarilise krundi servas. Suhteliselt tuulevaikne lahesopp. Hooldatud parkmets. Üliväga viis kõik. Sügisel küsiti ta eest kolm milli. Kahe nädala eest helistati, et kahe ja poolega antakse ära. Ja nüüd on selle asja hind kaks miljonit. Mis asi see kaks miljonit praegu üldse enam on? Mida te kahe miljoniga ehitada saate? Nõnda et – kellel vähegi plaanis või kelle tuttavatel plaanis otse mere kaldale maakodu soetada, Tõstamaa kandis on üks (ja eks mööda rannajoont veel üks sada ja üks!) eriti soodsalt saada. Mina ei saa seda osta kahel põhjusel – esiteks pole mu Liu-talu ära ostetud, kuna mul ilmselt pole seda tegelikku sisemist soovi olnud, mis ostjad liikvele tõmbab ning teiseks ma ei tahagi järgmisse kohta analoogseid problasid pluss uusi jamasid kogema minna. Nõnda et tegin oma Eedenis eelmisel nädalavahetusel suurpuhastust ja mõtlesin kõigi nende MÜÜAde peale, millega Eesitmaa nüüd järsku kaetud on. Miks inimesed mõne aasta eest oma talusid ja maatükke maha ei müünud? Siis, kui oli see va kinnisvara arendamise buum. Siis tõmmati linnalähised põllud kruntideks ja käratati koledaid ja armetuid karbikülasid täis. Oleksid inimesed sel ajal oma liigsed maad ja majapidamised turule tuuritanud, saanuks hoopis mõistuspärasemalt Eesti kujundada – majakapsaste kükitamise asemel tegelikud majad kohendada ja tegelike kodukohtade vahele uued elamised rajada. Nüüd on buumi ajal karbikülad püsti põrutatud, kena kinnisvara murdosa-hinna eest müügis – ja need elamised, mis oleksid olnud uus-rajatutest kirjeldamatult kodumad, lagunevad ostjate järele hüüdes maatasa, sest nüüd enam ei osteta. Absurd. Nagu paraku igas Eesti elu valdkonnas. Tahetakse parimat, aga välja tuleb, nagu alati.
Sammuli tallist aga on aastate jooksul välja tulnud mõnusalt üles ehitatud ja sissetöötatud hobukeskus. Küll nad sinna ükspäev maneeži ka püstitavad – mitte et ilma selleta kohe üldse ei saaks, aga kuna kõik muu on olemas, võiks ju. Siis ei peaks ilmastikuga võitlema ja erinevaid stiihiapühi pidama – töö käiks iga ilmaga. Mis puutub sellesse kõigesse muusse, siis Viiratsi punane mõisahoone oli üks esimesi, mille ärkamist uuele elule ma oma riigi saamise alguses pealt nägin. Ligi 16 aastat tagasi oli nii, et meie läksime doktor Annukiga (sama, kes mul järjejutus – ja “Eedeni aia” raamatus kah – bernhardiinide abiga saunas kinni istus) Viljandisse mu elu esimest autot ostma. Kui väike asjalik “Škoda” ostetud, tegime haagi doktori sõbra ja kursusevenna Tõnu Juuli juurde. See oli just ostnud mõisavaremed, mille sees oli lambaid peetud – ja sisemust tegelikult õieti polnudki. Tõnu jutustas, mis plaanid tal kõik nende varemetega on. Riigikogulase palk ja perearsti praksis aitasid tal mõisast mõnusa kodu üles ehitadagi. Pärast tema algatust on rõõmustavalt suur hulk mõisaid kodudeks või muul moel tegelikult toimivateks hooneteks putitatud. Mida pole putitatud – seda ilmselt enam ei saa ka. Ja eks mõned Juuliga samal ajal algatanud ole nood mõisad käest uuesti maha pillanud ka. Sildi MÜÜA uuesti külge löönud. Paratamatu.
Teisel korral sattusin Sammulisse – teadmata, et Mall, kelle oma sealne tall on, on Tõnu Juuli õde – läbi Holstre. Käisin Riina Raba mahedat-muhedat talli vaatamas. Ja sealt edasi kippusin Sammulis perenaine Milja kannul mööda majapidamist vankudes lihtviisiliselt maha surema. Malaisias-Brasiilias sassi raputatud organismis möllas stafülokokk, mis pani lisaks paisete tekitamisele hingamisteed lootusetult kinni. Praegu just kirjutame professor Hele Everausiga kokku raamatut luuüdi siirdamise 15 aastast Eestis – tookord, neli aastat tagasi kirjeldas ta aga üsna lihtsat ja loogilist fenomeni. Inimese veres puhtust ja korda loovad valgelibled töötavad sama mehhanismi pealt, mille abil tullakse toime stressiga. Kui emotsionaalne ja vaimne surve on lakkamatu, müttab mikromaailm pidevalt selle painega toime tulla ning ei suuda enam verd puhastada. Tulevadki lõputud infektsioonid. Kusjuures ka tookordse, nelja aasta taguse eriti õudse enesetunde ajal oli paigas ja mõnusas Sammuli tallis hea olla – sest nagu öeldud, see on hea koht. Võimalik, et Milja Ardlaga mööda Sammulit tatsatud tunnid jätsidki ellu. Ja tookord varsakesena Viljandi järve kaldal kablutanud Verso de Paulstra järglane Verson on nüüd parimas eas noor hobune. Midagi vahvat sellest lärmakalt maale toodud prantslasest ikka sai!
Kolmas seos Sammuli talliga oli, et Päärn Hint – Minni Nurme ja Aadu Hindi endisest hipist ja hobukaskadöörist poeg, kes peab praegu Kaimi kohvikut ega taha hobustest targu midagi teada – rääkis, et võttis oma ema tallu elama Sammuli talli ühe perenaistest. Irja. Minni talu on Kõpu teeristist Kiini peale keerates mitme aukliku kilomeetri taga Kõssal. Endise õitsva Mulgimaa ainus elumärk. Aga tänu Irjale see- eest ikka kohe väga elus märk. Irja kasvatab seal metsade taga üksinda nelja last. Ja peab suveti sealsetel maadel ka Sammuli noori ja muidu suvel tööta seisvaid tegelasi.
Neljandal korral läksin Sammulisse kohtuma helge Eveliniga ja Riina Rabaga. Riina alustas Sammulis tallimehena – siis rajas oma majapidamise, mille müümise järel kolis Haapsalu külje alla. Kus tal on nüüd veerandsada hobust ja oma olemine. Nii sisse töötatud turg, et suvel on hobused kaks nädalat ette bronnitud.
Kuna meie kohtumisele – Milja ja Irja nagunii, lisaks õpetajanna Evelin, Läänemaalt kodus käima tulnud Riina – saabus Tõnu Juuli proua Marju ka veel, kujunes paljulapseline hobunaiste klubi. Ümber võileivatordi naervad-seletavad tädid on ilmale toonud… arvutagem! Milja kaks, Irja neli, Evelin kolm, Riina neli, Marju kolm ja ma viis last. Mis teeb kokku üheksateist, mehed!
Arutasime naistega talli ees puhkeruumis kamina juures, et inimesed, kes elavad ja hingavad loomadega koos, sigivad loomulikult. Need naised teavad, et isegi kui sul mõnda aega on mees kõrval, võib väga lihtsalt juhtuda, et pead oma pesakonna ikkagi üksinda üles kasvatama. Nii Riinal kui Irjal on kahe mehega kaks korda kaks last – ja nendega üksi majandamine samas isegi parem variant kui see, et mingi mööda mees ka veel kaelas kõõluks. Kui mees on lisalapse eest või lihtsalt joob laste söögiraha maha või ja või ja või – lõputult variante ju – siis on parem, kui teda pole. Nagu hobustel ja enamusel loomadest, kes saavad lihtsalt ja loomulikult oma järglase kätte, aga täkuga ennast ei seo. Sammuli talli naised teavad, et just planeerimatult, looduse tahtel ja issanda otsusena sündinud varsad on kõige ilusamad ja erilisemad. Nagu nende “kopliõnnetused” Beatrice ja Tessa, kes sepsisest välja tuli.
“Võiks muidugi arvata, et Minni Nurme talus elamine mõjub mu peale kuidagi. Et ajab luuletama. Tegelikult mõjub Päärna majapidamine hoopis sedamoodi, et ma olen väga palju lugema hakanud. Kodus ja tallis rakkes olles aga kerkivad mõnikord mõttesse hoopis räpiks sobivad rämeriimid,” tunnistab Irja. Eesti elukorraldus – kasvõi see, mismoodi erinevad ametkonnad Raba Riinale ühe tütre jaoks poole aasta eest ühe krooni toitjakaotuspensioni maksid, paneb räppima. Sest meil pole esimene ja teine, vaid loendamatult palju Eestisid. Eesti Panga Lipstoki eesti kuupalgaga ligi 150 000 krooni – ja ühe krooniga Raba Riina Eesti.
Isegi pimedate inimeste elu on jagunenud mitmeks Eestiks. Kui Veronika Malm kinnitas, et Tartus lastakse pimedaid juhtkoertega kenasti nii kohvikusse kui kirikusse, kontserdile kui klubisse – ja tõesti, ma olen neid ise seal näinud ka ju! – siis äsja kurtis Tallinna pime mees, kelle juhtkoeral on hemangioom, et Tallinnas teda kohvikusse ega üldse avalikkusse koeraga ei oodata. Tallinna turvad on nii kõvad mehed, et viskavad pimeda juhtkoera välja, voh. Ja sellel juhtkoeral – kes on nagunii juba vanur – on veresoonte kasvaja. Mis teda küll otseselt ei sega ega tapa, aga viitab sellele, et ühe tubli töökoera elu on lõpusirgel. Ja kui tartlanna Veronika kinnitas, et siinsetele pimedatele soetatakse riigi raha eest välja õpetatud juhtkoerad, siis Tallinna pime papi kinnitas, et tema ei saa endale uut koera lubada.
Õnneks on Eestis – kõigi MÜÜA-siltide, ametkondlike paradokside ja karjuva ebaõigluse kiuste juba ohtrasti neid, kes saavad nii alaliselt kui juhuslikult endale ratsutamist lubada. Sammulisse tulid meie elurõõmsa naisklubi kogunemise ajal ühed juhuslikumad. Sellised, kelle olemasolu annab talli argipäevadele jõu ja lisavurtsu – aga kellega kaasneb tõeline pakett probleeme. Punt laupäevaseid rahatoojaid kandis libedaid dresse, mis jätsid krobeliste (jalustesse takerduvate!) taldadega tossude kohale paljad sääred. Miljal tuli neile päris jõuliselt ja korduvalt kirjeldada, miks tuleb kaskat kanda ja miks neid platsilt välja maastikule ei lasta. Aga selle eest said kunded täiega oma olemist nautida. Kuna nad ei soovinud, siis keegi talli omadest neid liigse trenniga ei painanud. Patsusid omasoodu ringi. Ratsmed käes nii, jalad jalustes naa, andsid hobuseid kümne minuti kaupa üksteisele käest kätte. Aga nad olid õnnelikud. Ja minu meelest polnud ka Byron, kes mõnel teisel päeval näitab Palladium Cupil väga veenvaid tulemusi, segaistakus galopeeriva džigiti all sugugi õnnetu – otseselt liiga need kliendid hobustele ei teinud, ise oma imeistakute ja kummalise varustuse kiuste alla ei sadanud. Sammulis pole väga palju algajate grupihobuseid – Viljandi naised-lapsed, kes alaliselt ratsutamas käivad, sõidavad üsna tegijatega ning praegu on üsna mitmed ratsud arvatagi lõputiined. Aga selles, et oskajad hobused algajaid otsa peale aitavad, ju asja mõte ongi – mis siis, et sääred lähevad villi ja kannikad klopitakse oskamatusest ära, õnnelikuks teeb. Selge, et Miljal-Irjal peab olema suuremeelsust ja kannatlikkust – nagu üha uusi ja uusi oskamatuid teenindavatel inimestel üldse. Kes aga ratsutamas käima jääbki, see enam nii segamatut-rikkumatut puhast õnne ei koge – see hakkab pisiasi haaval teada saama ja kätte õppima, mida kõike ta ei oska. Kuuldes seejuures nii näkku kui selja taga räägitavaid inetusi. Esimene puhas algus on nii armas.
Ma loodan väga, et nagu Dvinjaninov meie tallis külas käies lubas, ta ratsutama tuleb ka. Suur lapiline Amor on tema jaoks valmis, mis siis, et võib vabalt ka Palladiumil võistelda – a la Byron. Ja loodan, et keegi Dvini puhast rõõmu ja algaja õnne ära ei sodi. Mina oma lubaduse juba täitsin. Kui Dviniga vesteldes alles küsisin, kas see prantsuse kirjanik, keda ta päikeselistel päevadel teenitud jõudehetki nautides loeb, see Anna kirjutatakse Kavalda või Cavalda – ja tegelikult on Gavalda J - siis nüüd olen mõne päevaga endasse neelanud kõik, mis temalt eesti keelde tõlgitud. Sest samamoodi, nagu eelmisena loetud Aidi Vallik ja Sofi Oksanen, tuletab ka prantslanna meelde, kui sarnased on kogu maailma naised ja kui ühesugused mured meil on. Anna teoste pärale jõudmise puhul tuleb hästi kasuks, et mõne nädala eest ise Pariisis olin. Ja talle endale tuleb kasuks suures keeles kirjutamine. Ta pole parem kui Kärt Hellerma või Kadri Kõusaar – aga tal on keeleruumiga vedanud. Ja meil ka – et teda lisaks ülejäänud 30 keelele ka eesti keelde on tõlgitud.
Eks ma ju üritan ka “Ettevaatust, Emma!” Maria Chuletsi abiga vene ja Liina Mittermayri teenena saksa keeleruumi nügida. Lugenud väidavad, et “Viimnekuu” ja “Eedeni aed” oleksid ka tõlkimist väärt. Helge Evelin kirjutas muide nende tutvustuseks nii:       
  
“Kati Murutari „EEDENI AED”…
… ei ole erinevalt enamikust Eestis ilmunud raamatutest kirjanike fantaasiatega rikastatud vaimusünnitis, vaid see on ELU. AUS. EHE. EESTIMAA ELU. Täpselt selline elu, nagu elavad kümned tuhanded Eestimaa inimesed IGA PÄEV.
    Naine ja mees, (aga mees tegutseb mujal ja pole sageli kohal), KODU ja LAPSED, (aga lapsi on palju ja mõnel on puberteet), koerad ja kassid, (aga koerad on suured ja kasside asemel on HOBUSED), köök ja SÖÖK, (aga söök tuleb valdavalt turult ja on alati väga hea), pidu ja SÕBRAD, (aga sõbrad on truud ja alati olemas), puhkus ja töö (aga tööl võib ikka ette tulla arusaamatusi ja vahel tõmmatakse sul nahk üle kõrvade), NAER ja nutt, (naer on terviseks ja nutt pole sageli kurb), lõpp ja ALGUS (ühe nädala-kuu-sündmuse-perioodi lõpp on ju teise algus), vana ja UUS ( maja on vana, millest Kati vormis peaaegu üksi! uue kodu), rikki ja KORDA ( KÕIKE siin elus saab paremini või halvemini parandada…). 
Selles tõsieluloos on analoogselt Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad” saagale ühe viielapselise pere elu Pärnumaal kaunis mereäärses maakodus, hobuste ja suurte koertega! MURETU LAPSEPÕLV! EEDENI AED! Suvel 2007. Lugejale on avatud iga viimne kui ruutsentimeeter Eedeni aiast, iga viimne kui sekund Eedeni aia elust. Tänu sellele selgub – ilma et perenaine, antud juhul siis kirjutaja, ennast kiidaks või enda seljas sõitjaid laidaks – mis hinnaga tegelikult õnnelik lapsepõlv luuakse. Lugeja võib aimata, mida tähendab, kui üksildase väikse naise majapidamises tassib lapiline poni aedu ja väravaid järjekindlalt eest minema – ja nii olme kui erialaelu juures on mõtete vahetamiseks ja tööjaotuse tekitamiseks võtta vaid ustav 11aastane tütar.
   Pereemand Kati suudab alati KÕIKE palju rohkem kui normaalne. Tavaline pereema loeb ja imestab, arutab mehe ja sõbrannadega, ahhetab ja ohhetab: see pole võimalik! Katiga on võimalik. Iga lehekülje järel tahaks küsida, et mis kütusega see naine küll liigub??? Ta teeb iga päev viie inimese töö – ja jõuab selle üles ka veel kirjutada. Teistele naistele raviteeks, valuvaigistiks, haavapalsamiks.   Kati pere elu vaatab sulle raamatust kui peeglist vastu: 100% AUS, 75% ehmatav-üllatav, 57% sarnane. Päevik-raamat omab niivõrd mahlakat, hea huumoriga maitsestatud väljenduslaadi, et ka väga lugemisvõõrad inimesed ei saa raamatu kütkest välja enne viimast lehekülge. Olen kuulnud, et ka mitte eriti suurtest raamatusõpradest mehed loevad veel kell kaks öösel seda teost, sest hea on.
Ja pole imestada, kui nädala pärast leiad end taas miskipärast - „Eedeni aeda” sirvimast. See on teraapiline raamat! Vaatad juurde lisatud ilmekaid fotosid ja mõtled…oma enese elust oma Eedeni aias. 
     Et kogu SELLE raamatu olemus paremini mõistetavaks saaks, võiks enne lugema asumist läbi sirvida Kati Murutari eelmise raamatu „VIIMNEKUU”. Siis kujuneb lugejale kogu Eedeni-Kati-loost ja Eedeni-Kati-maast täiuslik tervik, mille lummusest välja astuda pole sugugi lihtne. Kõik raamatu peategelased on sulle nii armsaks saanud, et tahaks teada, kuidas nad küll täna, kevadel 2008, elavad. Uudishimu rahuldamiseks tuleks kirjanikul järg avaldada, nagu on see olemas igaõhtusel kvaliteetsel lemmikseriaalil. Kallikssaanud tegelased tuttavas keskkonnas uute sündmuste keerises.
 Eriti soovitan „EEDENI AEDA” lugeda põlistel linna-pereemadel. Minge mõneks argipäeva õhtuks Eedeni aeda, veetke seal koos Kati perega üks suvi ja te olete viimast lehekülge pöörates natuke… hämmingus…mõtlev… Vähemalt paar päeva-nädalat-kuud-aastat ei viitsigi pisiasjade üle enam viriseda. Tähtsusetuks muutuvad jonniv laps, tuppapissiv kutsikas, ümberläinud joogikruus, haige sugulane triikimata pesu, hilinenud kohtumine või ärajäänud pidu. Saad aru, et elu ei koosnegi ainult materiaalsetest väärtustest, et sinu ema on/oli tore inimene, et lapsed on okei, et sinu elukaaslasel pole tegelikult viga midagi, et nii palju huvitavat oleks vaja koos perega ette võtta, et endalegi, oma perelegi võiks luua TÜKIKESE EEDENI AEDA. Raamatus on vajalik retsept ju kaasa antud. Tõlgendamise küsimus.
    Hobuinimestele, kes on teatavasti üks isevärki osa inimkonnast, on aga „Eedeni aed” üks tõeliselt mõnus maiuspala, šokolaaditort argipäeva õhtuks. Sööd, naudid, mõnuled, nurrud poole ööni ning sinu unenägudes kappavad hobused. Ilusad, kuninglikud, suure empaatiavõimega loomad, kes panevad inimese tegutsema – ja annavad elule mõtte, siin ja praegu hingamise, ühisosa emade ja laste vahel.
Evelin Maalmeister
Viljandi keemiaõpetaja”
 
Nii armsasti mõistev ja tunnustav tekst, eks? Mis puutub naiste solidaarsusse, siis kui Eveliniga Sammuli karja vaatamas käisime, tundis ta kokkukuuluvust ja lähedust tiine juhtmäraga. Meid Minniga võttis aga selle hea talli seltskonna hulgast endale Aadu. Igas tallis kipub olema nii, et mõne hobusega tekib kiire ja sügav kontakt. Mingi sügavale olemusse lõikumine. Olgu ta siis Aldo Vaani Canberra või Sintija ja Astrida Gregoretti Valmierast. Seekord oli See Hobune kolmeaastane Aadu – ametliku nimega Arminius. Nagu muide minu revolvergi.
Aadu võttis meid Minniga leebelt ja otsustavalt oma lõua alla. Ei tulnud mitte rinnaga peale, vaid kruttis kaela ümber meie – nagu nad sümpaatia puhul teevad, teate küll. Lasi oma näost lapsel käte-jalgadega kinni võtta. Ja pärast sügava kokkusulamise minuteid kõndis meie kannul kopli värava juurde. Jalutas jooma – kutsudes leebelt ka meid allikale – ja jäi meile osana meie eluloost järele vaatama.
Kui ma nüüd Evelini kutsel ümber Viljandi järve hipatama lähen, ongi kolm valikut – kas sõita andeka ja lepliku Byroniga. Või Versoniga, kelle kaudu saaks osadusse Verso de Paulstraga – kes mu jaoks sümboliseerib asjatuid lootusi ja väga pika hambaga täitunud unistusi. Või Arminiusega. Keda alles kevadel sadulasse hakatakse panema. Eks see tulevane päev ise dikteerib, milline valik on kõige õigem.
Üks, mis Sammuli tallis on aga veel väga õige, on loomade liigikohane kohtlemine. Dogi Richard, kes oli nelja aasta eest, kui viimati kohtusime, parimas eas, on nüüd vanur. Ta ei kuule. Näeb halvasti. Aga on üleni heatahtlik ja positiivne papi. Sest teda on õigesti koheldud. Ühest küljest aupaklikult ja tunnustavalt, toetavalt ja mõistvalt. Teisalt aga ikkagi koerana. Ma näen praegu iga päev väga lähedalt, kui tõsised probleemid on vananeval isasel kiskjal, keda on peetud beebi asemel – mu ämma juures on hoida aastates bernikas, kes on seoses inimtitena kohtlemisega armukade ja õnnetu. Ta on oma väärkohelduses väikestele lastele mõnevõrra ohtlik – ja seoses sellega iseendale väga ohtlik. Sammuli vana Richard aga on just tänu kohasele koerana kohtlemisele väga mõnusalt järje peal. Näe, kui koht on hea, on isegi koeral seal vanaks saada hea. Selline terviku ja tasakaalu värk.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat