Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Raba Riina üks kroon


 

Varem Holstres talu pidanud Riina on nüüd end Haapsalu külje all kenasti sisse seadnud – ja tuletas hiljuti e-kirjas meelde, kuidas tema Viljandimaa-kodus ta lastel ja hobustel külas käisin. See oli meeldejääv käik jah, sest niimoodi titekärus pusivaid heasüdamlikke hobumolusid, nagu Riina omad pisipoja ümber, polnud ma tollal veel näinud – nüüd on mul endal pesamuna üleni selliste moludega koos kasvanud. Ja käik jäi meelde sellepärast ka, et vankris siputaja nimi on Rihhard – mu enese vanim on Richard. Teda kärutas õde Katarina – mis on mu isiklik meili-aadress seoses sellega, et sellest on lühendatud Kati. Ja teine õde Margret on mu oma Margareta nimekaim. Et väike Rihhard ja minu pesamuna Minni on mõlemad 9. juunil sündinud, selle avastasime siis, kui Riinaga juba Mulgimaal kohtusime. Tema oli seal oma ema 82. sünnipäeval ning kohtumispaigaks sobis Sammuli tall kangesti kenasti, sest enne oma talu rajamist Holstres töötas ta seal. Põhjus, miks Riina mulle e-kirjutas, oli aga see, kuidas Eesti riik tema lastele poole aasta peale täpselt ühe krooni toitjakaotuspensioni maksis. Kusjuures täpselt nii ongi!
Ja on nii, et Raba Riina on väga kaugel sellest, et teda võiks isegi ääriveeri mingiks vingujaks pidada. On teatavasti üks sort protsessivad-vigisevaid inimesi, kellele kõik on kogu aeg midagi võlgu, kelle ees kõik on milleski pidevalt süüdi. Riina pole sellest kategooriast. Pole ka pigilind, kellel aina pahasti läheb. Meeste valikuga on väheke soo peale kiskunud – aga see jama juhtub suurema osaga naistest. Liialdan või? Vaadake enda ümber ringi! Vähemalt kahel kolmandikul naistest võiks olla endale väärilisem või lihtsalt muidu mehem mees. Liialdamata.
Raba Riina erilise tugevuse tunnus on, et hoolimata meeste ja eraelu poolikusest on ta kahe mehega kokku neli last saanud. Ta on seega eriti sitke naisetükk, kes kasvatab üksi nelja last, peab üksi kahtkümmend viit hobust ja saab üldse kõigega ise hakkama. Ega ta selle ühe-krooni-loo peale looda ka riigilt tagasi-edasi mingit õiglasemat abi saada – lihtsalt õpetlik ja halenaljakas on seda lugu teistega jagada. Hoiatuseks. Mõtlemisaineks.
Asi ongi karm. Nii karm, et Mihkel Kärmas tahtis seda teemat ka teles pealtnäha, ent Riina ei olnud sellepärast nõus, et tüdrukutele jääb nägupidi hädakägara renomee külge. Mida nad kaugeltki pole. Väga eluterved, hakkamasaavad, leidlikud ja kohanevad inimesed on. Nii Riina kui tema tütred.
“Holstre kodus oleksin tükkis oma lastega üsna tõenäoliselt nälga jäänud,” arvab Riina nüüd, kus 7 kilomeetri kaugusel Haapsalust on nelja aastaga tall sedavõrd käima saadud, et suvel on hobused kaks nädalat ette ära broneeritud. “Kahe noorema lapse isa hakkas meie kooselu ajal alguses väga veidraid jutte rääkima – arvasin alguses, et ta iseloom lihtsalt kisub käest ära. Aga siis selgus, et tegemist on süveneva maania ja luuludega, nii et ta tunnistatigi 80 % ulatuses psühhiaatriliselt süüdimatuks ja puudeliseks. Skisofreenikuga koos elamiseks mina valmis polnud. Viljandi ümber aga – siin on ju Sammuli, Heimtali, Nuiamäe – on ratsutamisteenuse pakkujate turg nii täis, et mul oli õigem koos laste ja hobustega kolida Läänemaale. Haapsalu lähedale asumine on end absoluutselt õigustanud.
Holstre talu ostis üks inglise abielupaar. Olen edaspidi hoidunud sinna vaatamast – nostalgia tee natuke haiget ikka. Ridala vallas soetasin koos õetütrega vana suurlauda – tänu sellele saan seal talli pidades öelda ikkagi “meie”. See on emotsionaalselt hästi oluline, kui igal hetkel ja kõige kohta ainult ja alati “mina” ei pea ütlema.
Kõigepealt kolisime lastega väga mugavasse korterisse, aga seal tuli seoses elektriküttega elamine nii kulukas, et asusime ümber mugavusteta korterisse. Nüüd tuleme rahaliselt paremini välja – ja mina, nagu selgub, saan üsna kõigega hakkama.
Et mitte ühelegi kõrvalisele asjale kulutada ega töötasusid maksta, varun ise sööda, teen boksid, olen ise treener. Talvel tundub mõistagi, et kakskümmend viis hobust on liiga palju – suvel jällegi võiks neid teadagi poole rohkem olla.
Kuna talviste libeduste ja plärtsude ajal kulub suur osa ajast, mil võiks ju tegelikult trenni teha, ilma ootamisele, olen Soomes ja mujal ringi vaadanud telk-maneežide asjus. Pangalaenuga suudaksin sellise endale võimaldada – ehkki telgi krabisevaid kilesid mõned hobused loomulikult kardavad. Aga mõned ju ei karda, nii et see ajaks asja ära.”
Sammuli tallis, kus Riina enne päris oma asja alustamist töötas, on tänini kolm tema kasvatatud hobust. Palladium Cupidel end tublilt näidanud Byron ja kõigi rahvaste ema tüüpi tubli mära Hulda. Kes on nii vahva sugumära kui see, kes nüüd äsja ka pärimusaida avamisel Viljandi peal elusat hobust tegemas käis.
Kahe vanema lapse isast, ligi viis viimast eluaastat Soomes bussijuhina töötanud mehest läks Riina juba nii ammu lahku, et see jõudis teise naisega veel kolm last saada. Soome bussijuht kuulus aga paraku selle loodusliku valiku hulka, kes vastu ei pea – sai sisuliselt rooli taga infarkti, nagu see meil Eestiski juhtub. Samal ajal kui kahe noorema lapse isalt, sellelt psühhiaatriliselt haigelt, saavad lapsed paar tuhat krooni toetust, ongi just Soomes-töötanu toitjakaotuspensioniga juhtunud niimoodi, et esimese poole aasta eest sai üks tütardest täpselt ühe krooni. Edasi on raha teise naise lastega kamba peale ära jagatud nii, et iga orvuke saab 500.- kuus. Eesti riigilt. Soome riik kompenseerib toitjakaotust… 10 euroga kuus!
www.ensib.ee ehk sotsiaalameti kodukas toob toitjakaotuspensioni arvutamise näiteks sellise tavalise ja üsna minimaalse juhtumi, mille pealt orvud saavad kätte 3650.- krooni. Toitjakaotuspension on selline asi, mida riik maksab abitus eas ülalpeetavatele olenemata sellest, kas lahkunu pidas neid elus olles ka tegelikult ülal või mitte. Kui muidu lähtutakse toetuse arvutamisel vanaduspensioniks kogutud staažist ja kindlustusosakutest, siis töövigastuse ja kutsehaiguse ohvrite puhul neid osakuid vaja pole. Ma ei tea, kas ja kuidas seda arvesse võetakse, et mees kustus rooli taha südamehaigusse ära. Üks, mis on nii Eesti kui Soome ametkondade juures olnud sarnaselt ebainimlik, on ükskõiksus ja venitamine. Paberite kaotamine. Jorutamine. Vahepeal raha otsa saamine. Absoluutne absurd ühesõnaga.
“Mu vanim tütar oli keskkoolis peaaegu viieline õpilane ja kavatses ülikooli maaturismi õppima minna. Kui tema isa suri, läks ta Haapsallu lillepoodi müüjaks – et vaatamata ootamatule õnnetusele ikkagi toime tulla ja õppida – ning jätkas õpinguid täiskasvanute gümnaasiumis. Ametkonnad ei saanud seda paberit kätte, et ta ikkagi koolis käib – ja kui lõpuks laudade pealt kultuurkihi alt õppimist tõendav dokument välja ilmus ja nõustuti, et peaks poole aasta eest tagasiulatuvalt maksma, ei leitud enam seda 500.- kuuski. Ametnikud ütlesid meile lihtsalt, et vahepeal on see raha otsa saanud – ja kantigi üle üks kroon!!!” on Raba Riina rabatud. “Soome riigi määratud 10 eurot lapsele on aga ju selge mõnitamine. Ma ise oleksin sellegi neile jätnud või tagasi saatnud. Aga suhteliselt kokkuhoidlikult elavate neiude jaoks on needki hädised summad üliolulised. Nad tahavad korralikke teksaseid. Nad tahavad väärikaid ratsasaapaid. Kevadel lõpetavad kaks vanemat tütart korraga gümnaasiumi – noorem on otsustanud sel puhul selga panna vanema õe põhikooli lõpukleidi, mida ainult üks kord kantud on. Nii et mõistlikud neiud.”
Minu meelest on selle ükskõiksuse ja venitamise juures kaks asja väga õudsed. Üks asi on “inimressursi” raiskamine. Jutuks on kaks tubli, tarka ja töökat tüdrukut. Selle toitjakaotusraha jama pärast õpib üks tööl käimise kõrvalt õhtukoolis – kui kehtiksid varasemad, 1999. aasta seaduse eelsed määrad, oleks see noor naine juba üliõpilane. Ema Riina ütleb küll optimistlikult, et tänu lillepoes töötamisele on tütar kõrgkoolis eriala valides nüüd teadlikum – lähebki taimede asja õppima, mitte seni ema töö pealt kavatsetud hobuturismi kõrghariduslikku baasi.
Teine asi on aga inimlik ebaõiglus. Nimetatagu mind lahkesti kommunistiks – aga minu meelest on ametnike ja Riina igapäevaelu kõrvutamine õpetlikult õudne. Ametnik tipib siidsukkade ja kõrgete kontsadega oma kontorisse. Joob kohvi, loeb ajalehed läbi. Plähmerdab ajatäiteks foorumites – no kesneed muud kui tegevusetud ja oma eluga rahul olematud ametnikud ikka seda netioksekat täidavad. Kaotab dokumente. Venitab paberite liigutamisega ühelt lauanurgalt teisele. Aega küll. Ükskõik. Riina läheb hommikul bokse puhastama ja hobuseid toitma. Päeval kraamib ja keedab, peseb pesu ja nõelub. Pärast lõunat annab trenne, teeb jälle bokse ja toidab veerandsadat hobust. Aina hark ja vigel, hang ja pang. Ja ükskõiksete ametnike järel kuude kaupa ootamine. Kuni tuleb… üks kroon.
Mis mind kogu selle absurdse, ehmatava ja kurva loo juures üliväga rõõmustas, oli elujõuline eneseväärikuse säde Riina silmis. Ta polnud mitte mingi vaeseke. Korjas pärast oma ema 82. sünnipäeva tütred ja neljase pojakese taas autosse ja sõitis Läänemaale õhtusele talitusele. Tütred pole papadega järjestikku juhtunud jamade käes ei eluisu ega õppimistahet kaotanud just tänu sellele, et neil on nii vinge emme. Kevad tuleb, hobused lähevad õue vabapidamisele, kliendid täidavad suure pere rahakoti sügiseks pisut asisemaks – küll nad hakkama saavad. Aga meie õiglane riik ja aus ühiskassa?  
Lp Kati Murutar
 
Kõigepealt soovin rõhutada (vastupidiselt Teie kirjutises läbikumavale
arvamusele), et sotsiaalkindlustusameti klienditeenindaja e ametnik ei saa
käituda riigi raha väljamaksmisel oma suva järgi, see on välistatud. Ka
seadusi ei tee ametnikud, nad üksnes peavad neid täitma. Pensioni, toetuse
või hüvitise taotlejale võib see mõnikord tunduda südametuna, kuid vastasel
korral tekiks ju kaos.
Nüüd toitjakaotuspensioni-loost.
 
Toitjakaotuspensionile omab õigust alla 24-aastane gümnaasiumi või
kutseõppeasutuse päevases õppevormis või täiskoormusega või meditsiinilistel
näidustustel muus õppevormis õppiv õpilane.
 
Toitjakaotuspensioni suurus sõltub perekonnaliikmete arvust.
 
Kolmele ja enamale perekonnaliikmele makstakse 100% toitja
vanaduspensionist, mis jagatakse võrdsetes osades pereliikmete vahel.


Antud juhul oli toitjakaotuspensioni saajaid, kes olid ühe toitja pensioniga
seotud, 5 isikut ­ 2 esimesest abielust ning 3 hilisemast, kelle vahel
kuulus toitjakaotuspension jagamisele.
 
Riina Raba noorem tütar on saanud alates isa surmast 12.03.06 ühe viiendiku
isale määratud pensionist (toitja pensionist) kuni tänase päevani, kuna
Haapsalu Kutsehariduskoolist on info laekunud  regulaarselt Eesti Hariduse
Infosüsteemi  (EHI) kaudu Sotsiaalkindlustusametile.
 
Olgu selgituseks öeldud, et alates 2005. aastast esitavad kõik koolid
andmeid õpilaste kohta elektrooniliselt Eesti Hariduse Infosüsteemile, kes
omakorda edastab need Sotsiaalkindlustusametile pensionide ja toetuste
määramiseks.
 
Antud loos 2006. a septembris ei olnud esitatud infot Riina Raba vanema
tütre õppimise kohta. See omakorda põhjustas olukorra, kus neiu automaatselt
arvati välja toitjakaotuspensionile õigust omavate isikute ringist ning
ühtne perepension jagati neljaks võrdseks osaks.
 
Veebruaris 2007 saabus faksiga Sotsiaalkindlustusametile Haapsalu
Täiskasvanute Gümnaasiumi tõend, et nimetatud neiu õpib kaugõppe päevases
osakonnas. Tema pension taastati, kuid kuna perioodi eest
01.09.2006-28.02.2007 oli toitjakaotuspension juba täies ulatuses välja
makstud 4-le pereliikmele, siis seoses ümardustega oli tekkinud 1 kroonine
matemaatiline jääk, mis neiu arvele kanti. Põhipension oli tõepoolest
"otsas" - jaotatud võrdselt tema õe ja poolvendade vahel. Ametnik pole siin
kindlasti tahtnud kedagi solvata, aga ka seda ühte krooni ei võinud ta jätta
välja maksmata .


Tänase seisuga veelkordsel asja kontrollimisel selgus, et 2006. aastal ei
laekunud andmed elektrooniliselt  EHIst sellepärast, et tegemist oli
kaugõppevormiga ning nimetatud õpilane ei kuulunud isikute ringi, kellel
oleks tekkinud õigus toitjakaotuspensionile. 2007.a veebruaris
Sotsiaalkindlustusametile esitatud Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasiumi tõend
oli väljastatud eksliku sisuga, nagu õpiks neiu päevases õppes. Haapsalu
Täiskasvanute Gümnaasiumis toimub aga ametlikult vaid õhtune­ ja kaugõpe
ning fakt, et osalt toimuvad tunnid päevasel ajal ei muuda õppevormi
olemust. Seega puudub Riina Raba vanemal tütrel üldse õigus
toitjakaotuspensionile ning toitjakaotuspensioni maksmine lõpetatakse alates
aprillist 2008.




Kena päeva meile kõigile!


Elve Tonts
 
SKA avalike suhete juht
 
640 8123
 
53 420 280
 
elve.tonts@ensib.ee


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat