Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Dvin – nii kauge ja siiski nii lähedal…


 

“Te mõtlete ja räägite nii ühte moodi.”
Sedasi ütles mu üheteistkümneaastane tütar, kui olime vana hea Dviniga ehk teatrikorüfee Andres Dvinjaninoviga pool tundi väga intensiivset juttu ajanud. Jutu produkt pidi tulema müügikonverentsi kliendilehe tekst – oleme mõlemad maikuus sellel üritusel Pärnu Strand-hotellis töötubade pidajad. Asja mõtte ära rääkimisega oli kangesti kiire, sest mõlemad pidime järgmisse kohta edasi leekima. Nii juhtuski, et Dvin alustas lauset – ma lõpetasin. Ja seejuures jooksis teisel-kolmandal tasandil kogu ühine elu sisesilme eest läbi. Oleme umbes kakskümmend aastat tuttavad ja me mõlemad oleme teise ellu olulisi märke ja seiku tekitanud. Ära võtnud vist ei miskit.
Ent üle päris pika aja Dviniga lobisedes mõtlesin, et väga kauased teekaaslased kujunevad üksteisele ka siis, kui harva kohtuvad, otsekui osaks endast. Sama moodi, nagu auto muutub kokku harjudes justkui kehaosaks. Sa ei mõtle, et nüüd käib sidur-pidur-gaas-suunakas-rool – kusjuures selle “kehaosa” perfektne valdamine on tegelikult illusioon. Kui toimetad autoroolis automaatpiloodil, muid mõtteid mõeldes, tundub ju, et jõle hästi paned. Kui pead autojuhtimisele mõtlema, iga liigutust kontrollima, selgub, et teed järjest vigu. Mida enam püüad, seda kobamaks keerad. Just äsja proovisin. Läksin autokooli BE-kategooriat tegema, et tohtida hobuseveo treikut vedada. Ei pea politseid ja trahvi kartma ja täidad inimestevahelise ühiselu korraldamiseks kokku lepitud reegleid. Saad treileriga välismaale ka sõita ja puha. Selge, mis juhtub, kui sõiduõpetaja juuresolekul tagurdama ja manööverdama hakkad. Kõigepealt tuleb pang pähe ja sang läheb jalge vahelt läbi – jääd lootma tema suunistele. Paremale-vasakule. Kui õps jääb vait, on kööga – ei oska enam üldse. Ehkki seni oled ju kuidagi oma järelkärud-värgid veetud ja tagurdatud saanud ometigi. Tänavatele liiklema minnes on asi veel hullemini puus. Ma kukkusin teoreetiliselt mitukümmend korda poole tunni jooksul sõidueksamil läbi. Niuhti pööre üle vastassuunavööndi, vilkuva rohelisega üle ristmiku, ringteel sisemist, mitte välimist ringi pidi, jalgratturist mööda minnes suunda ei kusagil, treener Annika kõnet ei saanud ka mitte kuidagi jätta vastu võtmata. Trahh-trahh-trahh! Üks fopaa teise järel. Kui ütlesin sõiduõpetajale, et ligi paarikümneaastase sõidustaaži otsa on ülimalt värskendav sõita nii, nagu peab – ja tegelikult peaks kõiki vanu kalu perioodiliselt õpetajate kätte rappida andma! – lubas ta, et järgmisel korral ta mind alles “värskendab”. Viib ühesuunaliste tänavate rägastikku, kus valesti sõidu korral tuleb tükkis treikuga taguots ees limode vahelt tagasi ukerdada. Ja ongi hea – seda, et tupikusse sõitnult hobused maha võetakse ja treiku näpu vahel ümber keeratakse, on ju ka tehtud, aga tegelikult võiks sõita ju ka osata. Kusjuures sõiduõpetaja Kaupo Mitt on ülimalt lahe kuju. Tunnistas, et juhe läheb kokku küll – nii erilisi puntraid õpetades kui õppesõiduautode kallal ülbajate-undajate pärast. Justkui praegused “tegijad” sünniksid ja kõnniksid – kõik on alustanud algusest. Aga näe, ei mäleta – ja vaja siis teiste närvidesse augud närida. Kaupo klaarib oma närve diskodel. Ses mõttes, et on diskor – teeb retrodiskosid. Tallinki laevade peal ka. Ja ütles, et tegelikult peaks sõiduõpetajatest saateid ja lugusid tegema, sest amet on karm, mõistmist ja tunnustust vähe. Ja ma avastasin ka iseenda pealt, et kui enne oledki justkui täitsa toime tulnud, siis sõiduõpetaja juuresolekul kaob nii intellekt kui käeline osavus.
Ja inimsuhetega on täpselt sama asi. Kui lased automaatpiloodiga, ongi selline mahe kõrvutikulgemine ja sünergia, et su tütar nendib “te mõtlete nii ühte moodi” – kui hakkaks ekstra suhtlema ja vestluse juga teadlikumalt juhtima, regulaarselt külas ja esitlustel käima, siis muutuks asi kõvasti kohmakamaks. Paradoks selline.
Igatahes tänu sellele, et maikuise müügikonverentsi jaoks oli vaja tragi tekst kokku jutustada, meenus mulle järjest ja järjest, kuidas oleme Dviniga teineteisele elulooliselt märkimisväärselt olulisi teivasjaamu kujutanud ja kujundanud. Kasvõi mu romaani “Abitu” esitlus juuksurisalongis Tuuli juures, kus Dvin luges raamatust katkendit, Tuuli tegi soenguid, mu äi kiigutas juuksurikiigel Lehte Hainsalut, kellel tuli samal ajal välja lasteraamat “Nõiamaja”. No küll me ikka viitsisime korraldada!
Ja küll saatus viitsib ka. Kaks ja pool aastat tagasi esietendus Dvini lavastatuna tema Emajõe Suveteatris “Frankenstein”. Minul olid kutsikad. Ses mõttes, et mu bernhardinna enneaegsetel kutsikatel olid just sel Toomemäe anatoomikumi esietenduse päeval silmad avanenud, nii et tekkis usk ja lootus: need kolm jäävad ellu. Sõitsin neid ülejäänud perekonnale pärast kolme nädalat meeleheitlikku putitamist ja poputamist näitama. Samal hommikul lõigati keskmisel tütrel kurgumandlid ära, koeraemal tekkis emakapõletik – mille tõttu tal poole aasta pärast emakas ära lõigati. Aga sel päeval ei lubanud Ain Erkmaa kliiniku arstid mul temaga koos röntgeniruumi jääda, kui sisikonnast pildid tehti. Ja õigesti keelasid – sest sel esietenduse õhtul sai pesamuna Minni hakkama pandud. Just Dvini-teatri esietenduse tõttu aga sai bernhardiinipoiss Tobiase lisanimeks tõutunnistusse Frankenstein. Selline seostepusa.
Muide, mis veel nimemaagiasse puutub, siis mitmeid aastaid kippusin tema esimesele pojale Markusele Matheus ütlema. Ja sõber Jüri Lumiste vanemale pojale Ülarile Jürgen. Vastupandamatult. On selline veider värk, et tead küll, et poiste nimed on Markus ja Ülar – aga miskipärast ütled vastupandamatult Matheus ja Jürgen. Ja siis ühel päeval sünnivadki need kaks poissi, kelle nimesid oled mitu aastat varem teadvuse x-kihtidest esile kerkinuina nimetanud.
Nii Dvini kui Jüri läheduses ilmselt nime-nimetama-panevalt olemas olnud poisid sündisid uute elukaaslastega. Enne aga sain just Dvini näitel omal nahal esimest korda eriti ehedalt tunda ajakirjanduse laastavat mõju. Üks žurnalistlik sitanikerdis küsis mu käest intervjuus, millised asjad mu meelest erootilised on. See küsimus tulenes sellest, et tollane Eesti kirjandusteadvus pidas romaani “Naisena sündinud” kangesti erootiliseks – mida see karm ja tõsine teos tegelikult mu meelest üldse pole. Tegelikult erootiliseks nimetasin tollelel ajakirjanikkerile Rain Simmuli lavalist tantsu ja Dvini häält. Selge, et kirja sai ja tõlgendati umbes nii, et tütarlaps tahaks neid mehi hoogsalt endale. Jube paha ja loll lugu – sest kel mõistust peas, saab aru, mida peetakse silmas selle all, kui kellegi töövahendid mõjuvad erootilistena. Ei tekita nõmedaid nuriseoseid, eks ole.
Dvini ja Simmuli töövahendid olid neid mõlemaid üsna varakult tippu lennutanud. Lavaka 13. lennu tudengitena, lavastuses “Sorry, me oleme tulekul!” Koma ja kompanii veel nende erakordsust ei tuvastanud. Aga Vanemuises said nad teha Aquino Thomase ja Caligula, Fausti ja Mephistophelese. Alateadlik poolehoid ja jällegi x-tasandi kokkukuuluvuse tunne sundisid mind neid kahte kihvti näitlejat oma sünnipäevale kutsuma. Seal sünnipäeval kuulsime sõpruskonnaga esmakordselt, ettevaatlikus ja kobavas esituses, veel ilma Toomas Lunge sätungiteta, Kulno Süvalepa meloodiaid – millest mõne kuu pärast vormus igihaljas ovaalsaalikava “Kaunimad aastad su elus”.
Selle laulukava järel ja järgi sai näitlejatest endist ka järgmisi kavu esitav Kaunimate Vennaskond. Meil aga oli enne ära Dinosauruste Klubi. Võrtsjärve ääres ja Ihastes kogunedes viibutasime oma sõpruskonnaga näppu kõigile teistele ligi 30aastastele, kes järjest abielusid lahutasid – ja manifesteerisime püsivat monogaamiat ühe paarilisega. Paradoks oli selles, et üsna varsti pärast seda positiivse programmi kuulutamist läks kolm neljandikku Dinosauruste Klubi paaridest lahku. Tänu sellele said sündida järgmised lapsed – ent sündis ka teadmine, et ühtki õhkõrna asja pole vaja liiga valjusti ja programmiliselt kuulutada. Saab otsa.
Nüüd Dviniga toda ülitihket tööjuttu rääkides – ja saatust tänades, et ta leidis põhjuse meid ometi kord jälle kokku viia – sain pihta, miks pole enam aastaid tahtnud sünnipäevi pidada. Sest koos meie sõpruskonna laialipudenemisega Tallinnatesse ja järgmistesse abieludesse pole tahtnud. Need said otsa. Oli sünnipäev tallis, kus Hannes Kaljujärv sooritas musta märaga vahvaid levaade. Oli sünnipäev, kus Dvin hakkaski tegelikult käima Matheuse emaga. Pärast selliseid koosviibimisi enam viletsamaid ei taha. Hiilid poolvariantide eest minema.
Dvini puhul kardeti kuluaarides, et mida ta küll tulevikus teeb, kui paarikümneaastasena juba ülitipprollid ära mängib. Siis rääkis ta mulle ühes intervjuus – näe, ajakirjanikul ongi ses mõttes šeff elukutse, et on põhjust kauaste tuttavatega ekstra ja eesmärgipäraselt juttu ajada! – et tal tekkis Soomes mõte. Olles ise viimse vene valgekaartlase poeg, mängis ta ühes Soome suveteatris vene valgekaartlane Dvinjaninovit. Ja mõtles samal ajal, et ka meil siin võiks ja peaks selline suveteater olema. Kui me Dviniga seda intervjuud tegime, kus ta esimest korda oma suveteatri ideest jutustas, oli tal tegelikult Vanemuises madalseis – ma jällegi kirjutasin just stsenaariumi teleseriaalile “Õnne 13” ning me mõtlesime sõpradele nibin-nabin paar rolli välja. Dvinist sai aastateks mööblitööstur Laur Põder ja Hannes Kaljujärvest talumees Richard. Ma ei teagi nüüdseks, mis neist tegelaskujudest selles seriaalis on saanud. Igatahes Dvin lavastab nüüd hoopis ise uut teleseriaali, mis varsti vaatajateni jõuab. Ja “Õnnet” tehes kohatud Elina Reinold sai tema Emajõe Suveteatris kõigepealt röövlitütar Ronjaks ja siis Koidulaks.
Neid suveteatri röövlisuvesid tehes – nii Toomemäel kui Emajõel – sai Dvin nähtavaks lavastada lapsepõlve lemmikraamatud. Need olid poisikeste luurekamängud kõrgemal tasemel – ja kuna tulid kondiüdi seest, siis läksid ka vaatajatele sügavalt ja olemuslikult korda. Lapsepõlve nostalgia – millega samalaadsete tungide tõttu mõni meist oma koju Eedeni aia on rajanud. Sest unistusi täita pole kunagi hilja. Nende otsa ei saa ometi tegevusetult ära surra.
“Nende röövlisuvede käigus on ära olnud mu seni ainsad kokkupuuted hobustega. Üks Luunjast toodud tuline hobune, kellega pidin lavastuses ratsutama, viskas mu konkreetselt maha. Teine Luunja hobune – Sveni poja lapiline poni – keeldus Elinaga mõnikord lavale minemast. Va põikpäine elukas oleks otsekui Toomemäe põlispuude taga samal ajal, kui publik ootab, kuhu Ronja jäi, teatanud: “Nii, nüüd vaatame lepingu tingimused läbi, mehed!”” meenutas Dvin.
Mis puutub sellesse Emajõe Suveteatri saamisse, siis meie maikuise müügikonverentsi klienditeksti jaoks jutustaski ta, et selle teatri idee serveerimine tulevastele rahastajatele on olnud tema elu suurim ja õnnestunuim müügitöö. Eks te püüdke raharahvale pähe määrida asja, mida veel olemas ei ole: “Idee müümiseks pead ise nii tuliselt ja veendunult tahtma, et see tahe nakkaks ka loodetava rahastaja peale. Asja kohta, mida veel olemas ei ole, on ju nii lihtne puigeldes-põigeldes öelda, et tore mõte küll, aga minul küll praegu pappi ei ole. Kui endal on meeletult suur tahe ja veendumus, mõjub see – näe, proovitud! – jõulisemalt kui faktid ja argumendid. Argumendid oleksid ju võinud olla sellised, et mingisse Tartusse ei saa ometi suveteatrit teha – Pärnusse ja Haapsallu, Otepääle ja isegi Narva-Jõesuusse, palume lahkesti. Aga mitte Tartusse! Sellest hoolimata on kümme aastat tõestanud, et ehkki Vanemuine on olemas ja muusikale ka ju mängitud, on meie teatril absoluutselt oma koht ja klientuur ja koht päikese all.”
Mina arvan, et selle koha päikese all ongi Dvini teatrile rajanud just seesinane emotsionaalne lapsemeel – meie kõigi alateadvuses elav Inner Child, kes tahab luurekat mängida ja natukene keelatud asju teha. Kui seda tehakse ühiselt ja avalikult, tekib vandeseltslaslik ühisväli. Ja seda, kuidas asjad emotsioonide pealt töötavad, teab Dvin ise muide ka selle järgi, kuidas talle endale Suzuki Grand Vitara müüdi: “Eks mul oli seniste tegemiste ja Guido Kanguri poolt koostatud usalduse krediiti ees ka, aga igatahes oli see mõjuv ja liigutav, et mulle anti jeep terveks ööpäevaks kätte. Olin teiste firmade maastureid ka vaadanud – ent Grand Vitara plaadimängijasse oli “juhuslikult” (?) “unustatud” täpselt õige plaat. Tõnu Raadiku kogumik, mis on senini mu lemmikplaat. Tükkis kõigi meloodiate ja sõnadega, mis seal peal leida on. Sõitsin ja kuulasin. Ja samavõrd kui üksinda koos autoga olemine – müügimehega koos sa teda ju endale ei osta, nii et tegelikuks tutvumiseks pole müügimeest kõrvale vaja! – kallutas mind seda autot ostma õige plaat seal sees. Nii tulebki müüa! Igale potentsiaalsele kundele empaatiat ja psühholooginutti appi võttes õige plaat autosse jätta.”
Selge, et empaatia ja psühholoogilised pisivõnked toimivad kõigi suhtes, kes su sõpruskonna lähiringist on kusagile kaugematele orbiitidele pudenenud – vägagi märkad ja hoolid, kui Liina Olmarul tuleb uus töö või autasu, kui keegi rajab uue kodu, kolib teise teatrisse, saab järgmise lapse. Simmulite puhul on jäänud köitvam hingeside just Liivikaga, kes õpetab uusi eestlasi Rocca al Mare koolis – temalt paari aasta eest kuuldud idee sellest, kuidas mõni inimene on õnnelik just ülearust ja vale koostisega haridust kraesse saamata, kuidas mesinikuks loodud lapsest ei tohi astrofüüsikut suruda, jõuab mulle alles nüüd, laps- ja kogemushaaval pärale. Aga paratamatult on nende kauaste ja väga lähedaste teekaaslastega sama lugu, nagu üksinda, ilma kaasata reisil käimisega – ükskõik, kui palju pilte teed ja kui palju pärast muljetada püüad, ühiselt läbi elatud, kohe tekkimise hetkel jagatud tunded ja kogemused on ikkagi midagi muud. Võid hoida järge, mis rollid ja kus elujärg on teekaaslastel – aga ühiseid teeõhtuid, kaotustest ja võitudest nende juhtumise hetkel koos läbi tulemist see ei asenda. Ning kunstlikult ja kohusetundest seda korvata ei saa ka. Et vot nüüd sõidan ja võidan – kiman kohale ja jätkame sealt, kus pooleli jäi. Ei ole nii. Ei ole isegi nii, et kauase sõbra esietendustel käimine ja uute teoste lugemine täidab lüngad. Esikad-presekad ei lase teatavasti inimesi üksteisele üldse ligigi – seal on meil maskid ja poosid, ähm ja killustumine. Küll aga on õnneks nii, et mõnel juhul iseeneslikult kohtudes jätkadki sama pulsi tiksutamist. Sest teine on eemal oma kulgemistes jõudnud samade äratundmisteni.
“Puhata tuleb! Päevi iseendale võtma peab!” on Dvin vahepeal avastanud. “Kui ma praegu lavastan ühel päeval hommikul kaheksast õhtul kümneni teleseriaali, siis järgmisel päeval nurrun, nagu kass. Sõidan jalgrattaga, loen näiteks Anna Gavalda raamatut (mul tekkis muide kohe suisa huvi, mis raamatuid keegi Gavalda kirjutab, kui Dvin nende paistel päikese käes nurrub!) ega küti ainsatki mammutit. Nõks on selles, et ehkki need järgmised mammutid on kõik seal eespool rivis, ei pea sa kohe jahile kaapima. Väsinu ja tühjana saad heal juhul pool väikest mammutit koju lohistatud – ühe päeva vahele jättes ja hinge tõmmates tormad järgmisele jahile juba väge ja tahtmist täis olles ning võid endalegi üllatuseks neid värske paueri pealt kaks-kolm korraga maha võtta.
Ja ise pead ära jagama, kui asi rutiinseks kisub. Treid tuimi seibe? Võta otsekohe endale uus hobi! Jalgrattaga juba sõidad? Osta motikas! Purjetad? Vali endale välja ka mootorpaat – ma just praegu valin. Ära pabla selle pärast, et kõrvalseisjad itsitavad su keskeakriisi üle. Meediasse ja kõrvaliste arvustajate kätte satud 45aastasena motikal turnides korra – ise saad aga iga päev tsikli või paadi võtta ja ennast kokku korjama kihutada. Me teeme asju enda, mitte mulje pärast!”
Selle vestluse lõpetuseks lubas Dvin järgmisel päeval tulla oma väikese poja Matheusega meie talli juurde hobuseid vaatama. Et tal endal polegi veel hobustega sidet tekkinud – ja poisile võiks suuri elusaid olendeid näidata. Ja tuligi! Kusjuures kõige rõõmustavamal kombel tekkis tal side Kilgi talli peremehe Freddyga, kellega nad millestki tund aega lobisesid, kuni meie tütardega metsa vahel oma loomikuid liigutasime. Ma ise avastasin talli ümber värske pilguga ringi vaadates – nagu see juhtub teatavasti ka kodulinnas, kui seal külalist ringi kõnnitades ka ise uue pilguga vaatad – kui võimatu on tegelikult vahepealseid lünki täita. Aune Pasti ponid Max ja Moritz meeldisid Dvinile, ta pojale ja poja emale otse loomulikult olendite kui niisugustena. Aga ma tahtnuksin kohe rääkida, et just sel ajal, kui Aune need pontšikud ostis, sõitsin mina Pariisi UNESCO juurde naisteadlaste asja ajama ja siis oli nii, et… Misjärel meist kõndisid mööda liivaplatsile trenni tegema soomlased oma klipitud hobustega. Seletasime Freddyga küll, miks hobuseid raseeritakse. Aga Kasimiri perenaise möödudes tahtnuksin Dvinile jutustada, et tead, selle soomlanna – tulevase loomaarstiga – kohtusime tegelikult esimest korda suurloomakliinikus. Vedasin musta mära Futurama sinna jalga uurima ja just see soomlanna viis ta röntgenisse. Kuna Futuka treilerisse saamisega oli kõvasti tantsu ja tagaajamist, kujunes rutiinsest arstilkäigust terve seiklus ning sellepärast oli see päris naljakas ja emotsionaalne ja fataalne hetk, kui seda soomlannat koos tema hobusega järsku oma tallis kohtasime. Võinuks Dvinile rääkida, et soomlased tulid oma hobustega meile Saksa juurest, kus juhtus… ja umbes samal ajal kirjutati… Ning kuna ajal, mil Dvin meie talli tuli – ja eks sa püüa kirjeldada, mida on tähendanud sellise maneeži ehitus, nagu Freddyl ja Airel nüüd on! – vaatas ka mu vanemate laste ristiema Heli seal paari müügihobust üle, võinuks rääkima jäädagi.
Kui kõike ei jõua, räägi olulisimast. Ütlesin, et ma ei müü ikkagi oma Liu kodu ära. Sest nüüd talv otsa hobuste ja teiste laste pärast Tartus püsinult olen avastanud, kui kangesti ma just selle rannaonni järele igatsen. Neli talve alaliselt seal elades pole otse loomulikult nii teravalt igatseda saanudki ju. Tühja neist uusrikastest naabritest ja plärtsuvate motellide piiramisrõngast – ikkagi minu kodu! Seda enam, et mõlemad kaks kõige tõenäolisemat uut Eedenit, mida vaatamas käisin, kujunevad ülehomme samasugusteks läburatooriumideks. Ühe kõrvale mõõdeti äsja kuus krunti ühele poole ja avati motell teisele poole. Teise kõrval on igas küljes krundid müügis – kui need ära ostetakse, algab ehitus ja jurtsutamine ja vaikelu on täpselt sama moodi lõppenud. Järelikult on mõistlik püsida oma praeguste jamade juures – neid vähemalt tunned. Seda ma Dvinile mõistagi rääkida ei jõudnud, et Toomas Vilosius ütles ka just hiljuti, et ühtki olukorda ei saa võtta lõplikuna ega mingit elukorraldust igavesena – tuleb olla paindlik ja elada selles rütmis ja selles kohas, mis sel hetkel on õige. Vilossiga vestlesime luuüdi siirdamise raamatu ühe peatüki kirjutamiseks – tema oli sel ajal sotsiaalminister Andres Tarandi valitsuses, kui professor Hele Everaus Baltimaade esimese transplantatsiooni tegi ja kliiniku rajas. Äh, sedasi aastate tagant trehvates ja keset hobuseid ringutades ei jõua isegi seda rääkida, et elame nüüd Tartus Helega samas tänavas ja… Õudne! Nii see, kui palju on kogu aeg juhtunud kui see, kuidas midagi ei jõua ega saa eluaegsetele teekaaslastele edastada.
“Ma tulen sulle suvel Liusse külla,” teatas Dvin nüüd sellise tooniga, mis lubab arvata, et tulebki. Ja see on ülimalt tähtis. Niisugused külaskäigud aitavad kodul kodu olla ja muu hulgas ka abielu elada just sedasi, nagu see abielu elatav on. “Üksteise ligi peab hoidma – teisiti ei saa üksteist hoida.”
Just seda mõtlesin ma äsja kinos täispikka multikat “Horton” vaadates. Mitte ainult sellepärast, et see just tolle multika põhiiva ongi – sellepärast ka, et Dvin loeb seal eestikeelset jutustaja teksti. Ning müügikonverentsile loengut pidama mineku eel mõtlesin, mida küll meie – näitleja ja kirjanik seal professionaalide vahel teeme. Ja neile veel õpetame! Ent Dvin, kelle sellesama koolituse kunded eelmisel aastal kümne aasta parimaks lektoriks tagasisidusid, selgitas: “Koolitamine või müümine – kõik on looming. Kõik on etendus, koha peal sündiv etüüd ja elusolend. Selle juures on mõistagi oluline, mida sa räägid – ent veel olulisem, kuidas sa seda teed. See, mida me räägime, on “kõigest” kogu meie elu kogemus – läheme ja jagame kandiku peal kätte ja välja suure osa sellest, mille oleme ise elu jooksul teada saanud. Erinevalt professionaalidest teeme seda värskelt – endal on ka huvitav, sest oleme ise uues ja ebatavalises rollis. Seibitreialiks muutunud koolitaja loengu ajal, mil projektor muudkui plõksib graafikuid ja esiletõsteid, loeb publikum ajalehte ja hoiab üle leheserva silma peal, kas “see” ikka räägib veel. Kui su enda jaoks on asi uudne ja põnev, siis sind ka kuulatakse.
Muide – ka õhtujuhiks käimine võib seibitreimiseks rutiinistuda, kui loovus kaob. Aga seda, et ma sobin oma elukogemuse ja elava teatri tegemise vaistu pealt koolitajaks, on teisedki peale Aira Tammemäe, kes neid müügikonverentse korraldab, ära tabanud – koolitame koos Ruti Eenpaluga Hansapanga tiimijuhte ja ma olen ka üks nendest koolitajatest, kes peavad loenguid eksootilistes maades. Mina olen käinud Tais ka Kreetal koolitamas – aga sama firma on nüüd laienenud ka Brasiiliasse ja Peruusse. Ega asi pole ainult selles, et tavatõdesid on noobel ja trendikas võõrsil kuulata – mujal olles on nii koolitajal kui koolitataval meeled lahti, kohalik kultuuritaust ja energeetika avab kodustest hoopis teisemad kanalid. Sama sõnum võimendub Maa teistes paikades lakke.”
Dvin tunnistab, et nende koolitamistega võib samas ettearvamatult – ja endast üsna olenematult – ka pekki minna. Sellesama loenguga, millega ta Pärnus kümne aasta parimaks pärjati, suubus ta teises linnas üsna hävingupiirile – põhjuseks see, et publik töötas vastu, lükkas sünergia moodustamise asemel tõredalt õla ette: noh, näitleja, mida sa, pajats, meile ikka õpetad!? Kui vastu ei võeta, ega siis ei õpetagi. Kes ei võta ja ei pälvi, see inimest kui tervet lugu ja laulu endale ei saa.
Minagi siin jagan teiega oma mõtteid ja tundeid seoses Dvini taaskohtamisega lootuses, et te võtate. Et saate mu liigutusest lugedes ka enda sees analoogsed liinid liikuma. Seesama asi juhtub teatavasti ka klassikokkutulekutel – inimesed sirutuvad oma elukogemuste ja eluloo-slepi otsast üksteise poole. Mõistavad poolelt silbilt – isegi kui ei tea, mis vahepeal kõik juhtunud on. Tahaks teada saada – lubatakse üksteisel külas käima hakata – aga ei saa ja ei jõua. Sest on kiire. Ja järgmistel kohtumistel ei pruugi enam sellist imet juhtuda, et teisele inimesele äratundmisrõõmus otsa vaadates kihutad ülehelikiirusel läbi iseenda eluloo.
“Ma siis sõidan sellega, jah?” küsis Dvin meie talli pirakat lapilist Amorit vaadates, järgmisel külaskäigul ratsutada kavatsedes. “Kas see on väga naljakas, kui ma motikasõiduks mõeldud küünarnurki- ja põlvekaitsmed panen? Mitte et ma nii väga kardaksin, aga tead oma töid on ikkagi parem teha siis, kui luud-kondid on terved.”
On tõesti – nii vaimses kui füüsilises mõttes.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat