Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Helge Evelin


Meie tugevus ja tasakaal oleneb suurel määral sellest, kui palju ning kui tõelisi ja sobivaid mõtte-hinge-tunde-teekaaslasi meie ümber on. Enamus kaaslasi maiseks matkaks satub meie ellu juhuse tõttu, mis satutab meid samal ajal samasse kohta. Ajame mingit ühist asja – või ajame kumbki oma asja, aga need asjad on nii sarnased, et eraldi kulgejate vahel tekib silmside. Niisugune üksteise elusse sattumine võib juhtuda nii inimese ja inimese kui inimese ja looma vahel. Juhus, ühisosa ja sobiv hetk – ning energeetiline side tekibki. Silmside, puudutus – ja ongi teekaaslased. Kasvõi viivuks.
Inimesed võivad üksteist teineteise eludesse aga lisaks ka kirjutada. Igas mõttes. Üks inimene kirjutab üles mõtteid-tundeid-sündmusi. Vormib neist raamatuid ja ajakirjanduslugusid ning toidab-katab nendega oma sõltujate karavani. Teine inimene loeb ja avastab: täpselt minu mõtted ja tunded – pisiasjad ja täppistaustad on vähekese teised, aga põhiolemus on lausa jahmatavalt sama. Niisugust asja on eriti järjekindlalt ja massiliselt juhtunud raamatute “Viimnekuu” ja “Eedeni aed” ilmumise järel. Tänaval, teatris ja kontserdil astuvad põhimõtteliselt võõrad, aga olemuselt omad inimesed ligi ja ütlevad, et neil on täpselt sama moodi. Natukene teisiti muidugi ka, aga üldiselt ikkagi samamoodi – ja kangesti hea on lugeda, et teistel on ka nii. Sest siis, kui enda “nii” pole just alati kole hästi, on kergem, teades, et nii ongi.
Sellist üksteise eludesse põikamist juhtub iga päev.
Üleeile käisin loomaravimite-vahendite firmas Dimela, kus ühe bossi kabineti ukseklaasist vaatas läbi väike vahva terjer. Kutsikale meeldis mu laps, lapsele kutsikas – ja kui lasksime nad omavahel kokku, selgus, et mõlema lühendnimi on Minni ka veel. Kuni Minnid teineteist musitasid, ütles kutsika peremees – meesterahvas! – et “Eedeni aed” on hirmus hea raamat, kui lugema hakkad, ei saa enne hilist ööd käest ära. Ja seal on talle endale nii tuttavaid tundeid, mille nüüd keegi ära on sõnastanud – näiteks et ei tohi enne järgmist muret nautima hakkamist muredele õhuvahesid sisse lasta. Eelmine, kes ütles, et “Eedeni aed” tekitab mõnusat sõltuvust, tuttavlikkuses kümblemist, oli muide ka mees – kolleeg Krister Kivi.
Eile aga, kui riisusime lastega õhtul pärast tallist tulekut äkilise tunde ja tahtmise tuhinal maja ümbert koerte tekitatud talvise miinivälja kokku, hõikas naabrinaine üle aia: “Ma lugesin su viimased raamatud läbi. Tütar soovitas, sest talle olevat need rasketel hetkedel toeks olnud. Sindrima head on. Ma oleksin ise täpselt samamoodi kirjutanud, kui oskaksin kirjutada – aga see on ka mõnus, kui keegi on selle mu eest ära teinud.” Muide, kui maja ümbrus on rehaga üle käidud, on ka mõnus – tunniajalise rähklemise tulemusel absoluutselt teine tunne ja hingamine.
Teises mõttes üksteise ellu kirjutumine käib aga nii, et kui raamatute ja-või artiklite lugeja tunneb hingesugulust, siis ta kirjutab (aja)kirjanikule ja hõikab: “Mina siin!” Nagu täispika multika “Horton” tegelased – ristikunuti küljes olnud kübeme peal asunud planeedi elanikud pidid ellu jäämiseks elevandi kaudu ahvidele hüüdma, et nemad on ka seal ja paluks ellu jätta. Nende ellujäämine sattus nii suure ohu ja küsitavuse alla, et mu viiesel pojal hakkas kinos ähmist suisa paha. Meie ellujäämiseks tingimusi tekitavad hetked poe päris nii ärevad – vähemalt me ei saa aru, et lusikas hakkab kohe nurka viskuma, kui… Ometi saad sageli just siis aru, kui keegi sulle kirjutab, et üsna tõenäoliselt jäid ellu tänu sellele kirjale “Mina ka siin!” See andis su elule ja tegevusele mõtte ja tagasisideme ning laadis su energiasalve uut püssirohtu, mille algus ja paljundaja oled küll sa ise, aga mis saab otsa, kui see kusagilt tagasi ei peegeldu.
Viljandi kooliõpetaja Evelin saatis mulle esimese e-kirja juba kuid tagasi. Nüüd äsja kohtusime ka silmast silma. Hobuste juures loomulikult – kus siis veel? Esimese kirja kirjutas Evelin 1. jaanuaril, sest see on teatavasti üks õige päev paljude õigete asjade tegemiseks ja alustamiseks. Mullu 1. jaanuaril saime näiteks tuttavaks Freddy ja Airega, kes aitasid mu plikadel koos hobustega Raamatu Piia juurde Setumaale jõuda. Pärast seda oli loomulik, et nende käest sai ostetud treiler, hobune, sügiseks-talveks hobused nende juurde hoiule viidud… Tänavusest 1. jaanuarist ühisesse elulukku tekkinud Evelin ei osutanud teeneid ega müünud midagi – ta lihtsalt andis teada, et tunneb mu raamatuid lugedes ennast ära ja solidaarsust tunnet, et tal on sama vanad lapsed ja et naiste eludes on sageli kõik ülatavalt ühte moodi.
Teises kirjas põhjendas ja kirjeldas ta, kuidas-miks-kui tervendavad on ühe naise poolt kirja pandud mõtted ja tunded, mis on teise omadega jahmatavalt sarnased. Jess! Teistele tervendavalt mõjumine ongi mu ülim soov, mehed! Päriselt ka. Muidu poleks mõtet pingutada ja hädas olla, kogeda ja tegeda – olgu teistel sellest kasu. Mitte et minu rähklused kellegi eest midagi ära teeksid, aga kui neist on tuge ja abi, siis on kangesti hästi.
Kolmandas kirjas jutustas Evelin oma emast, kes on samuti õpetaja ja kelle jaoks samuti mitte ükski asi, mida tütar teeb, pole hea. Kusjuures Dimela-mees terjer-Minniga kinnitas, et tal on oma emmega täpselt sama kamm – kui endale tundub juba sekka, et päris tubli on oldud, laseb mamma kogu su eksistentsiaaliale ja pürgimustele pahinal vee peale.
Neljandas kirjas lohutas mu ellu kirjasõbrana peegliks ja jõu andjaks ilmunud Viljandi õpetajanna, et saatus saadab neile, kel oma lihase emaga kööbakad lood, kasuema – kes ühtlasi sobib ka lastele vanaemaks. Viiendas kirjas jutustas ta, kuidas muretseb selle astmaatikust hobuse pärast, kellega tema lastest puberteetikuealine sõidab. Hobune pole ei saepurule ega heinatolmule allergiline, vaid konkreetselt puuslakis ning teda ei saa sellepärast ka tiinustega kabedamalt hingama aidata, et tegemist on ruunaga. Kui Evelin jutustas, kuidas tema tütar mängib talli kõrval oleva taastatud ja üles ehitatud mõisa perepojaga, vastasin, et talli ja mõisa sedamoodi kõrvuti olemine meenutab kangesti seda, kuidas on asjad Viljandi järve kaldal Sammulis.
Loomulikult selgus, et Sammuli tallist jutt käibki. Seal see õpetaja ja tema tütar ratsutavadki – ning perepoeg oli tõepoolest riigikogulasest mõisniku Tõnu Juuli pesamuna Joss. Ühtlasi kirjutas Evelin, et tal on üks veider harrastus – tänapäeval paradoksaalne ja jabur, aga ülimalt maandav ja rahustav – sokkide nõelumine. Aga milleks muidu palvetajad-mediteerijad helmeid sõrmede vahel keerutavad? Sest see toob tõeliselt endasse, on midagi tegelikku näppude vahel ning läbi selle tegeliku siin ja praegu efekti maandabki.
Kirjavahetuse selles faasis tuli meil juba kohtumine ka jutuks. Aga just siis, kui mina sõitsin Pärsti Priidu tütar Kirke juurde vaatama, kuidas väike hobulausuja elab – ning kohtusin oma Barbara poja Tobiase poja Mathieseniga - ja oleks võinud Viljandimaal trehvata – olid Evelinil õpetajate võrkpallivõistlused. Üsna seal Pärsti kõrval, kusjuures. Just siis, kui meie kohtusime viimaseid nädalaid titelastis Sirlega, kes mu koerapoegade omanikest viimasena lapse sai – nüüd on kõigil titt! – istus Evelin Suure-Jaanis koos teiste õpetajatega saunalaval. Kossusõpradest pedagoogid võtsid pärast võrguvõistlust jutuks Murutarimuti raamatud, ilma et teadnuks, et Evelin on muga kirjavahetuses.
See ratsutav ja võrkpalli mängiv õpetajanna oli üks esimesi, kellele ütlesin, et üks kirjastus tegi ettepaneku välja anda “Naisena sündinud” vol. 2 – vahele kirjutatud lõikudega sarjast 20 aastat hiljem. Tema leidis, et on ülilahe idee. Ja tema arutelu nii selle raamatu, selle tekitatud furoori kui tulevikuväljavaadete ümber oli oluline katalüsaator-indikaator. Tänu Evelinile see raamat nüüd kõigepealt siin Horsemarket.ee-s järjejutuna tulebki. Sest naiste vahelist solidaarsust on kangesti vaja, kui su oma mees satub valmiva käsikirja katketele peale, ütleb paari lõigu diagonaalis lugemise järel, et sellega rikun ma endast loodud positiivse postamendi – ja kui tahan pärast nii hirmsat teksti veel kunagi kuhugi riigikokku või midagi kandideerida, pean sellise teksti järel seda tegema, nagu pornostaar Cicchiolina Itaalias. Vastu voolu ja senitehtu kiuste, mitte tänu seni püstitatud monumendile. Nõnda sain juba selle käsikirja paari lõigu lekkimise põhjal teada, et “Naisena sündinu” saatus pole muutunud. Ehkki 20 aasta jooksul on nii palju raamatuid ilmunud, suhtumised-avalikkus muutunud, kisub seesinane eluline ja ehe, tegelik ja nägelik tekst ikkagi skandaalseks kätte ära. Ma ei tea, miks ja kuidas just selle – mu meelest mitte millegi erilisega – sedaviisi on. Ja Evelini toetus on selle paratamatusega silmitsi astumisel üliväga oluline olnud.
Teine eluterve tugiisik, kes julgustab ja laeb – ilma et ta ise ilmselt teaks, kui palju on tema kirjadest abi mageda provintsluse, elujõuetu soigumise ja armetu kartlikkuse vastu seismisel, elab muide praegu Nuweibas. Lõuna Siinais. Ent on kohe Alaskale kolimas. Tema nimi on Toomas, tema kirjad on rabavalt vaimukad, loogilised, jõulised ja laadivad ning sisendavad pauerit, mille pealt ajada oma asja – ka siis, kui mõni aegluubis-energeetikaga mees-tädi üritab su kummi aegsasti tühjaks lasta. Et poleks mingeid liikumisi-toimumisi ega muid tülikaid ebamugavusi.
Evelin on oma kirjadega aidanud meeles pidada asja, mida ma ju üldjoontes ka ise tean – et nii elu, selle jäädvustamine kui muu looming on missioon. Sest tegelikult tsirkuleerivad raamatud oluliselt massilisemalt kui näitavad müüginumbrid või raamatukogudest laenutamise arvud. Ravitee-termos käib käest kätte. See õpetajanna soovitas kohe eos loobuda oma Liu-Eedeni müümise ideest – sest kuhu Kukerannale või Tõstamaa taha iganes ma oma Eedeni tassin, igal juhul ronib tsivilisatsioon järele. Et istutad sinna hullu koguse energiat, pühendud ja rassid järgmised viis kuni kümme aastat oma elust maha – ja siis tuleb täpselt sama. Motellide piiramisrõngas ja tõusikmatside neljakorruselised pasast pilvelõhkujad su aia taga. Nii et jääb nii, nagu on. Ja võibolla ma kannatan piiratud koguses välja ka seda, mida see Mulgimaa pedagoog on soovitanud – müüa väravas pileteid ja panna paratamatus, et inimesed on uudishimulikud, raha teenima. Las tulevad ja vaatavad – ja maksavad piletiraha. Aga seda ei kannata siiski palju välja. Privaatsust või midagi paluks ju ka.
Oma enese elukutsest on Evelin kirjutanud, kuidas ta püüab reaal- ja loodus-ainete õpetajana haridusse seda va inimfaktorit lisada, mis kuiva õpiku ja ebaelulise programmi õpilasele kui uuele inimesele talutavaks ja seeditavaks loob. Ka tõelist õpetajatööd ja pühendumist ei kannata paljud välja. Selleks peab olema ka sündinud. Paala järve ääres elav õpetajanna kutsus mind kooliõpetajate teatristuudiote festivalile “Sillad” – ja pärast tänas õnne, et ma hobuste ja muude laste pärast neid päevi seal Ugalas maha ei saanud istuda.
Kohtusime kirjasõber Eveliniga tallis kohe pärast harrastusteatrifestivali ning ta ütles: “Küll on hea, et hobused-lapsed sul seda asja pikemalt pealt vaatama ei lasknud tulla. See teatrifestival oli nagu kontsentraat Eestis üldisemalt toimuvast – inimestel on kumm tühi ja mingi etapp läbi, peaks algama uus faas - aga seni seda asja teinud ei tunnista endale, et nemad on ammendunud, ega lase pumba juurde uusi tegijaid. Kõik vahivad laval toimuvat igavat ja rusuvat tühjust – aga õieti ei märkagi, et asi pole enam kaugeltki see, mille pärast seda tehti ja milles tema mõte oli. Sest kõik on mõtetega kusagil mujal. Ühtki asja ei tohi sedasi teha, et oled mõtetega mujal – hobuse seljast kukud sellisel juhul konkreetselt alla. Ja tegelikult on kõigi asjadega nii, et kui seda tehes täiega ja üleni kohal ei ole, kukud alla.”
Just selle keskendumise ja mõtestatuse pärast ei läinud me sel päeval ka Kirsimäe pärimusaita vaatama. Sinna – nagu igasse kohta – tuleb minna üleni ekstra ja sihilikult keskendudes, mitte jooksu pealt saabastega selga. Helge Evelin oli sel päeval keskendunud meie mitmeid kuid lähenenud ja ette valmistatud kohtumisele. Tal oli Sammuli talli kaasa toodud võileivatort ja šokolaadistritsel. Ta keetis kohvi ja me uurisime teineteist silmanurgast – selline sa siis ilmsi oledki. Ilmselt saavad sellise elamuse ka need, kes peavad internetis mõnda aega virtuaalseid pimekohtinguid ja kohtuvad siis viimaks silmast silma. Siis selgub, et ongi – või ei ole. Meil selgus, et on. Oma.
Kuni Evelini üks tütardest ratsutas, teine oli vanaemaga Jurmala veepargis ja pesamuna vaatas isaga kodus telekast korvpalli, sehkendasime meie ümber hobuste, kes on Evelinile olulised. Evelin oli just maastikult sõitmast tulnud. Tõmmu ja tugeva märaga, kelle nimi on Athena ja kelle isa on Kallaste legendaarne Archippos. Ka tütar on isasseläinult äratuntava tugeva kaela ja erilise lõuakujuga. Jorm ja sihikindel isiksus ka.
Sammulisse ratsutama tulnud klientide jaoks toodi koplist kohale ka see rahumeelne truu ruun, kellel on puuslak. Meie Eveliniga kõndisime päikeselises pärastlõunas tõelist piltpostkaardi vaatevalikut pakkuvale maastikule hobuseid vaatama.
“Ma käin talvel siin oluliselt vähem kui teismeline tütar – kõik sälud on suuremaks kasvanud, nii et mõnda ei tunne äragi. Aga karja terviktunne on ikkagi oma ja lähedane. Selge tunnetusega inimesed ütlevad ka, et siin ongi väga sooja ja turvalise väljaga kari. Kõige suuremat solidaarsust ja ühtsust tunnetan karja heleda juhtmäraga. Ja ülimalt hinge läheb ka meie Tessa – see koplis tööõnnetusena valmis tehtud sohilaps, kellest Oma Hobus ka juttu oli. Need isetekkelised üllatusvarsad on mu meelest alati kuidagi eriti ilusad ja andekad. Tessa loole lisandub aga lisaks see, et ta sai tillukesena veremürgituse – ning tema elusolek, rääkimata väga kenast kasvamisest ja arengust, on tõeline ime.
Seda ütleb ka üks kena hobulausuja, kes käib siin hobuste energiakanaleid paika sikutamas ja tšakraid õigetpidi käima raputamas.”
Helge Evelin püüdis ka ise sel päeval ühtesid kanaleid paika sikutada ja elukäiku õigetpidi käima raputada. Talli tuli üks tema kooli õpilane, kes oli varakult tita saanud. Kartes kurje suhtumisi ja karmi häbistamist, ei julgenud muidu nii nutikas piiga haridustemplisse enam näole anda ega kooli ära lõpetama tulla. Hobuste vahel kohtumine muutis mõistva õpetajanna ja patuse – õigemini ennast liialdatult patuseks pidava – noore ema kohtumise lihtsaks ja loomulikuks ning ma olen üsna kindel, et see noor naine läheb just tänu sellele kevadisele trehvunksile, mille sättisid ära hobused, tagasi kooli. Kulla laps, emadus pole kunagi häbiasi – ja naiseliku pühendumise kõrvale on haridust ka vundamendiks vaja. Mida sa muidu tulevikus oma lapsele pakud või räägid, väike sõbranna!
Mõni inimene väidab, kui temast lugu tahetakse kirjutada, et temast pole midagi kirjutada. Et tal pole midagi rääkida. Evelini kirjad moodustavad juba ise telje, mille ümber saaks ehitada väga laetud ja kandva raamatu. Ent mitte selleks ei kohtu me oma kihutamiste vahepeatusteks. Leppisime hoopis kokku, et kui pinnas hakkab paremini kandma, läheme koos ümber järve ratsutama. Valisin mitmeid tunde ümber talli loksudes sisetunde järgi ka hobuse välja, kellega minna. Selge, et see oodatav matk ja retk ei tule üdini probleemitu – Viljandi järve kallas on, nagu kõik see issanda ilus isamaa, omanike vahel juppideks jagatud, seal on terviserajad, mida hobukabjad üliväga ei vaimusta. Ja mis kõik. Aga me läheme ikka. Sest väikeste agade pärast ei saa suured ja olulised asjad olemata olla.     


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat