Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Nuhja karvased kantpead


 

Oled mõnikord juba mitu korda mõnes kohas – loe: tallis – peaaegu päral, aga teed mõnda aega veel väikseid ringe ümber selle saarekese. Sest kõigevägevamal on vaja seisud ja seosed täpselt selliseks sättida, et nad õpetaksid ja näitaksid sulle midagi olulist, kui viimaks pärale jõuad.
Sügisest saadik on Lagedil asuvasse Nuhja talli minekuks järjest põhjuseid juurde tekkinud. Olen talli nime üle itsitades – Nih… Nah… Nuhja! – mitu korda seal peaaegu kohal olnud. Küll inimeste, küll hobuste pärast – ent tegelikult oli vaja just õigel hetkel sinna jõuda selleks, et täie ette trehvata kahe karvase kantpeaga. Kes on koerad. Ja kelle käitumine pani taas kord tundma sügavat aukartust Elu ees. Et kuidas ikka me kõik nii nupukatena loodud oleme. Kõige all pean silmas Elu erinevaid vorme ja liike. Ja kuidas üksteist täiendame-õpetame-abistame, kui südamed on üksteise suunas lahti.
Kõigepealt tuli tung Nuhja talli vaatama minna siis, kui peategelane laulust “Tõstab traavile” sinna üle läks. Veskimetsast. See peategelane on väike tüdruk. Õigupoolest muidugi mitte ka nii väike enam, sest aeg läheb ikka jube siva. Ehk nagu laulab Lauri Saatpalu – “Pole enam ta nii noor…” Tüdruk ongi Saatpalu tütar Karoliina. Isa on talle kirjutanud laulu “Tõstab traavile” – muude laulude seas, mille ta on enne ja pärast samuti oma Karulorule kirjutanud. See traavile tõstmise lugu sai kirjutatud selleks, et tütrel oleks meeles, mis on tegelikult oluline, kustkohast saab jõudu ja millest kõik siin ilmas pole vaja tegelikult välja teha. Ütleme lühidalt, et lastevaheline õelus oli teemaks. Nii teemaks, et Karoliina läks oma senisest koolist ära ja üle Vanalinna kooli – mis osutus tegelikult mitte ainult traavile, vaid lausa galoppi tõstmiseks. Vanalinna koolil on lisaks mõnusale mentaliteedile sellise tasemega laulukoor, et see käib ja võidab mööda Euroopat festivale ja vana Tormis ise on oma laulude tõlgendusi kuulates öelnud, et plikad võtavad tema loomingust parima välja. Nii parima, et ta ise pole enne teadnudki, et ja mis kõik ta laulude süva-sees peidus on. Õige häälestus ja meelestus on Karoliina enese ka senisest veel hoogsamalt laule komponeerima pannud. Nii et kui seni olid hobused varjupaik ja oaas, kus hinge peale puhumas käia, siis uuemal ajal pole muusika selleks õieti aegagi jätnud. Ah, eks need geenid keeravad ju ka inimese nina ette antud suunas. Mis sa ikka tahad, kui su perekonnanimi on Saatpalu, onju.
Kõigepealt käis Karoliina paar aastat Veskimetsas ja oli täitsa rahul. Siis käis paar suve pära-Saaremaal Anne Udekülli juures lastelaagrites. Need on sellised kohad, kus Tallinna tüdrukud võivad üsna kindlasti ja arusaadavatel põhjustel eksistentsiaalse šoki saada. Kadakad. Inimtühjus. Meretuul. Kolmnurk-kämpinguputkad. Väliköök. Eesti tõugu, vabapidamisel, korras närvidega hobused. Pärast teist suve kadakate vahel tuuldumist, tõelist kooselu hobustega ja hingesidet Annega avastas Karoliina, et talle ei istu linnamoodi tall. Kus hobustel pole väljas olla, kus üha vahelduvate algajate all rutiinav tunnitöö ajab nad peast segi, kus ja kus. Ühesõnaga tüdruk läks koos sõbrataridega Nuhja talli. Sinna saab mööda Suur-Sõjamäe teed muudkui otse ja otse – või Peterburi maanteelt niuhti Lagedile.
“Mulle meeldib kõik see suhtumine, mis seal on. Mitte midagi mugavat inimestel pole – ei maneeži ega duširuumi ega üldse mitte midagi peale lõputu lagendiku, lähedal oleva metsa ja korras närvidega hobuste,” seletas Karoliina, mida ta Nuhja tallist otsima läks. “Ma võin tuhat korda märjaks saada, ise bokse teha ja porisse uppuda – aga niimoodi looduslikult ja loomulikult on mu meelest nii hobuste pidamine kui ratsutamine õige. Kuitahes mugavat ja samas ahistatud moodi pole õige. Ma ei taha hobuste kui vangide juures käia. Tahan alles alustava ja ehitamisel talli ebamugavusi!”
Kui sa oled kord juba maailma parima koori – liialdamata öeldes! – laulja, maalid ja komponeerida ja mis kõik, siis kisub küll paraku mitmeks kuuks niipidi, et sa ei jõua seda paarikümmet kilomeetrit talli sõita. Jääd hobustest unistama ja laule looma. Vähemalt mõneks ajaks. Ent samas on ka Tallinna keskel käe pärast olevatel hobustel oma asendamatud teened ja sügavalt tänulik klientuur.
Stilist Gerly Tinn rääkis paar päeva tagasi: “Mina otsustasin mõne kuu eest, et võtan endale hobi. Võtsin ratsutamise. Ja käin nüüd kaks korda nädalas Veskas ratsutamise trennis. Pille Elsoni juures – kes on teatavasti hulga kenasid inimesi hobuhaigeteks ära teinud. Aga seda teevad hobused ise ka väga eduliselt.
Lähed talli. Kohmitsed ümber hobuse. Patsutad ja harjad teda – ja kõik talliväline kaob täiega ära. Mitte ühtegi muret. Ei mineviku painet ega tuleviku pärast muretsemist. Ei mõttetuid kahtlusi-kõhklusi ega muid hingerappeid. Ainult soe ja elus ja suur olevus, kes paneb su kuidagi eriliselt paika juba enne, kui talle selga ronid. Seal seljas muidugi selgub, et kõik pole sugugi nii lihtne ja iseenesest, nagu televiisorist vaadates paistab. Seal seljas on tegelikult nii, et miski ei ole nii, nagu sulle endale tundub. Mingi üheksa-aastane ütleb sulle kõrvalt, et sul pole kand all ja ratse londib. Hakkad vaidlema, et kand on ju ja ratse on ju… Aga siis vaatad peeglisse ja selgub, et ei ole tõesti. Et see kanna alla ja istaku õigeks ja ratsme parajaks saamine on üks sindrima peen töö. Selline töö, et mida rohkem trennis käid, seda vähem oskad. Tähendab – seda rohkem saad aru, et ei oska.
Ma oskan vähemasti juba tahta. Galoppi tõstmine täitsa õnnestub juba. Ja varsti hakkan loodetavasti ka madalaid takistusi hüpates selga jääma. Ma arvan, et kuus selle eest, et nii mõnus ja õige on, kaks tonni maksta pole väga palju.”
Sama arvas meie vestlust kuulnud jumestusfakiir Katrin Sangla, kellel kulub kuus tennise trennide peale kuus tonni. Emand Sangla ja Tinn tegid minuga ühe telesaate jaoks sada imet. Aga ma ei saa öelda, mis saade see oli ja mis imed need olid. Sest see ajaks nende töö põhjuse ja mõtte tuksi. Näe, pole küll lepingut, mis rääkida keelaks – aga inimlikkus on. Loomade käest õpitud hoolimine ehk äkki ka. Sellepärast ei lobise ma välja ka, kuidas läks meie Kilgi talli pererahval, Freddyl ja Airel Kristjan Jõekalda saates versuse värk. Läks samamoodi, nagu “Rooside sõjas”, kus nad paari aasta eest samuti käisid. Nüüd juhtus keskmist ja keskpärast Eesti meest kehastava ja sümboliseeriva Jõekaldaga niimoodi, et… Aga ma ei ütle. Ütlen vaid, et oleme talli pererahvaga viimasel ajal kahte erinevat ringi pidi pannes pea kõigile Eesti teleturu saadetele ringi peale saanud. Mul on “Lapsesuu” Leinatammega, “Tähetund” Tähismaaga, “Jumal tänatud, et sa siin oled!” ära käidud. Ja nüüd see peatselt eetrisse jõudev asi ka, millest ma ei lobise.
Eesti väikesed ringid sulguvadki väga kiiresti ja paratamatult. Kõik aina kordub. Näod ka. Sest tuntud inimeste valik on veel väiksem ja muutumatum kui rahvaarv. Kohati püütakse küll uusi tegijaid tuntuteks mängida – aga enamasti vajuvad hetkeks üles puhutud jälle väga kiiresti tühjaks. Ja alalis-tegijate ring jääb ikka sama ahtaks. Käib muudkui kohusetruult mööda lapsesuid ja tantsusid, braavosid ja tähetunde. Rääkisime just Olle Mirmega, Kanal 2 juhiga, et nii saatetegijatel kui ilmselt vaatajatel ka, saab kohati samade nägude needusest lampideni. Aga mis sa selle vastu teed? Ikka teed oma tööd ja saateid, kui amet ja pühendumine on selline.
Selleks, et selles nõiaringis inimeseks jääda, lähedki sekka tallidesse. Eelmisel korral Lagedil käies, kui Maša Chuletsiga oma “Emma” venekeelse tõlke ülelugemise asja ajamas käisin, vaatasin Undi talli juurest üle põllu juba üsna lähedalt Nuhja talli poole. Seekord, kui tahtsin ekstra ja sihilikult Nuhja jõuda, eksisin loomulikult kõigepealt ära. On ju vaja suvekummide ja poolemeetrise lumeplärtsuga sattuda kuhugi Aruküla taha sellistele kurvilistele teedele, kus plärts sõidab tee pealt lautade vahele ka siis, kui sul pole suvekummid. Ju seda heitlust ja sõitlust oli millekski vaja.
Nagu kõiki asju siin ilmas on millekski vaja.
Freddy ja Aire tallis käis päris pikka aega nüüdseks täpselt aasta aega minu hobune olnud Vesperaga sõitmas üks neiu. Kui ma Vespera ära ostsin, hakkas neiu sõitma Aigiga. Aigi on mõnevõrra kogukam, väga tugeva iseloomuga, jõulise tüübi ja otsustava olekuga mära. Ehtne juhtmära. Ja Vespera ostmine viis selleni, et ära osteti ka Aigi. Aigi viidi neiu liikumistele – ehk siis Tallinna-kesksusele sobivasse talli. Ehk siis Nuhja. Nii et rohkem kui Karoliina pärast – kes nädalaid ja kuid talli jõudnudki pole – läksin Lagedile vaatama, kuidas Aigil läheb.
Nuhja tall asub ühe suure hoonetekompleksi taga. Selles kompleksis on ka mingi euroalustega sehkendav firma, mille ümber keerleb palju autosid ja inimesi ja otse loomulikult oli vaja – ka siis, kui talli teeots oli juba põhimõtteliselt üleski leitud – sinna suurte autode, diislihaisu ja lärmi vahele ekselda. Tundsin eemalt hobuste lõhna. Paljud hobuinimesed võivad jutustada lugusid, kuidas on pimedas või muidu segases seisus leidnud hobused lõhna järgi üles. Ma tundsin keset rekkasid ja lärmi kusagilt vinavat hobuselõhna, ent edasi minna ei osanud.
Ja siis see juhtus.
Kohtumine kahe kantpeaga, kelle käitumine pani taas kord issanda loomakeste ees mütsi maha võtma. Need kandid – üks koer kollakam, teine tumehalli kirju – ilmusid hääletult euroaluste virnade tagant. Piirasid mu vaikides ümber. Vaatasid mõtlikult silma. Ajasid rinnad veenvalt puhevile. Ja mitte üks piuks. Ütlesin karvastele kantidele, et tahaksin hobuste juurde jõudma.
Mõlemad vandersellid hakkasid hääletult mu ees astuma. Vaatasid pistelise kontrolli korras üle õla, kas ma ikka taipan neile järgneda – inimesed on ju juhmid. Astusid ees. Ja viisid mu lihtsalt ja asjalikult kohale. Sinka-vinka kaubahunnikute vahelt tallini – mis näeb välja nagu mõnus, eriti lahedas loomisjärgus segasummasuvila – jõudes jälgisid kaks kantpead, kas ma ukse taipan ikka ise lahti teha. Saad aru, inimene, see siin kaeratünnide taga on uks, uksest pääseb…
Pääses talli, kus üks meeldiv neiu, väikesed kõrvaklapid peas, tegi bokse. Selles tallis pannakse alla turvast – ja seetõttu lõhnab pisut teisiti kui saepurutallides. Tüdruk ütles, et kõik nende talli tüdrukud teevad selle hobuse boksi, kellega sõidavad. Tänu sellele ei pea alles keset rajamise rappeid elavas tallis raha tallimehe peale kulutama. Perenaine, kes on ühtlasi treener, kolis üsna hiljuti talli peale. Sest teatavasti on edenevate ja tulevikulootusega tallide ühine tunnus see, et inimesed elavad seal alaliselt see.
Mõneteistkümne hobuse hulgast neli on omanikuhobused. Üks neist Aigi. Kes on tänini täpselt sama jõuline juhtmära ja morni olekuga iseolija, nagu ennegi. Ja on legendaarse Mitjutlandi laps. Marion pole põrmugi nii karm valvehobune ja kannikaksaja, nagu papa Mitja. Tallis toimetav tüdruk kinnitas, et kurja Mitja laps Marion – kellel endal on mullune varsake võluvalt sabas – näitab ainult siis hambaid ja lohenägu, kui talle ninna puhuda. Tänavune varsake on sündimas tõmmul Angelil.
Ja hobuste seas on ka üks Osmani laps. Neid Osmani lapsi on kõikjal – ma ise sokutasin ühe Soome ja ühe Rootsi. Rootsi läinud Orient elab tänini Östermalmil kuningliku ratsaklubi tallis – ehkki tall koos hobustega müüdi edasi. Kõik roteerub. Aga elu ei jää sellest seisma, kui omanikud vahetuvad – ja hobused koos omanikega vahetuvad talle-pidi. Vastupidi, liikumine hoiab õhu värske.
Kevadises õhus Nuhja talli kohal lendasid lennukid ja lõokesed. Sõbralik tüdruk, kes bokse tegi, ütles et tallikoertest karvaste kantide nimed on Fredi ja Pontšik. Fredi, see hallikirju, eriti intelligentse näoga – ja just eriti osav ja veenev enda kannul talli kutsuja – olevat tegelikult üsna kuri koer. Kui teda liiga familiaarselt patsutama kippuda, võib hammustada. Aga mu meelest ongi eriti loll käitumine nii võõrale hobusele kui koerale madallennult käsi külge ajada. Tuleb öelda, kuhu ja miks sa minna tahad – ja kuitahes kuri koer viib su asjalikult kohale. Mispeale kükitasime Fredi ja Pontšikuga mu ärasõidu eel auto kõrval ja sõime kolmekesi kommi. Kes selliseid hetki hinnata ei oska, sellele neid ei jagatagi!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat