Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Illimar ja Iris – pimedate valged


Üsna hiljuti oli nii, et ei olnud. Mistahes puuetega inimesed püsisid kodus. Neid, kes ei näinud või ei kuulnud, kes ei saanud kõndida või end koordineerida, polnud tänavapildis. Järelikult polnud ühiskonna silme all ka puuetega inimestele vajalikke abivahendeid. Möödunud sajandil – tõsi, vaid tiba üle kümne aasta tagasi, aga ikkagi! – nägin Stockholmi Djurgardeni lõbustuspargis ratastoolides noori inimesi. Ikka väga tõsiseid paralüütikuid kohe päris. Eesti oli siis alles nii hiljuti iseseisvunud ja teekonda normaalse ühiskonna suunas alustanud, et meil liikusid linnapildis väga harvad ratastoolid. Ja mitte kunagi nii raskes seisukorras inimestega kui need seal lõbustuspargis. Ootasin tookord, neid väga erilisi noori nähes, üht oma esimestest lastest ja mõtlesin – oi jeerum, mis saab, kui…
Kolmandat last oodates vastas sellele, viis aastat varem õhku jäänud küsimusele üks Kajaani koer. Põhja Soomes, kaunis järvedeküllases looduses redutavas linnakeses, oli luulefestival “Sana ja sävel”. Tegin seal Aleksander Suumanist telesaadet. Hea saade sai – inimesed räägivad ja käituvad kodust eemal olles sageli värskemalt ja lahtisemalt. Pidurid annavad järele, mõttetu sisekontroll läheb puhkusele. Sassi pole nüüd enam. Teda meenutades näitab ETV enamasti katkendeid just seal Kajaanis filmitust. Sassi poeg Toomas Suuman lavastas mullu Ülle Lichtfeldtile mu näidenduse “Mina, naine!” Sellega on Ülle nüüd nomineeritud eelmise hooaja parima naisnäitleja tiitlile. Ja kui ta mingi eksituse või eriti suure nöögi tõttu seda tiitlit ei saa, tunnen ma isiklikult end kohutavalt süüdi. Nõme küll, aga nii on.
Tookord meiega Kajaanis festivalil olnud Endel Mallene on samuti teisel pool vett. Ja eile hommikul, kui Vaino Vahing oma kodust vaiksena ja-või ülestõusnuna leiti, said Sass, Mallene ja Vantsa (eks teised head sealpoolsed mehed ka), hea lõuatäie naerda, kuidas meie tallist kujunes Vahingu viimse luureka mängimise Smolnõi. Meil on politseis laste ja loomade kaudu käsi sügavalt sees – üks võmm on mu kasvatatud bernhardiini peremees, teine aga viienda lapse ristiisa. Selle ristiisa, ameti poolest kaplani, ülesanne oli omastele teada anda, et Vahing on sel aastal ülestõusmispühi väga isemoodi tähistada võtnud. Minult küsiti mu kauase-lähedase sõbra Heli telefoni just siis, kui pärast trenni hobuste suulisi pesin ja kangesti mõnus oli olla, sest treener Annika oli pärast kahenädalast Taanis olekut Eestis tagasi. Heli Vahing mängis haldjate kuningannat mu koduses hooviteatris koos hobuse Bellaga, keda ei ole enam. Bella tütart, minu esimest hobust Veneetsiat pole enam. Heli kihlatut Aare Laanemetsa, kellega nad teineteist just Bella pilgu all leidsid, pole. Ja üldse. Sellised ülestõusmismõtted. Väike näide sellest, kuidas kõik on kõigega ja kõigega ja veel kord kõigega seotud, seotud, seotud.
Tookord Kajaanis vaatasime Suumani Sassiga ühel luule-etendusel, kuidas koer tõi perenaise teatrisse. Pime perenaine tahtis luuletusi ja muusikat kuulda. Must labrador, rakmed ja pimeda juhi märk küljes, tõi ta kohale. Ja me arutasime Sassiga, kuidas küll perenaine koerale ütles, et ta linnakese teatrisse tahab tulla. Kuidas teatri uksehoidjad-piletikontrollörid koera sisse lasksid. Mismoodi koer veidrad hääled, rahvarohkuse ja mütsud-patsud, mis teda pingi all ja ridade vahel tabavad, nii rahumeelselt välja kannatab. Arutasime seda imeasja Sassiga – aga vaegnägijast soome tädi käest ei küsinud. Küll aga vastas see koer, nagu öeldud, mu küsimusele, mis jäi õhku Stockholmis väga raske puudega noori ratastoolidega ringi rallimas. Mis siis, kui… Nüüd ootasin juhtumisi kolmandat last ning stoiline-päikeseline labrador ütles: “Kui mõni su lastest peakski puudega sündima või kui temaga peaks elu jooksul midagi juhtuma – siis küll kuidagi ikka saab. Küll meie, koerad ja muud loomad, aitame ja toetame.” 
Koerad – iseäranis pimedate juhid – toetavad ja aitavad inimesi ka nii ja siis, et nad ise ei teagi seda. Mu noorima lapse ristiisa, kes nüüd on mendis kaplan, mistõttu mulle talli helistades emand Vahingut pidi otsima, et isemoodi ülestõusmispühadest teatada, oli varem “lihtsalt” kirikuõpetaja. Viimati käisin tema teenistusel Tartu Pauluse kirikus. Oli mitme õpetajaga ja armulauaga teenistus, Minni laulis oma ristiisaga õnnelikult ja valjusti kaasa – ja mitu küüslauguhaigulist määrdunud prilliklaasidega mammit käskisid mul “sellele” luti suhu toppida, et “see” vait jääks. Kirikuõpsid ütlevad, et kaasa laulvad ja kirikus häälitsevad lapsed on parim, mis teenistusega juhtuda saab – isegi kui “need” nutavad. Tegelikult ei pea sellest välja tegema, kui mingi kopitanud lebraga mõrd sind ja su last vihkava pilguga keevitab – ja siis jälle võltsvaga pilguga altari poole oma tühjalt kurje silmi plingitab. Aga mulle isiklikult läheb niisugune asi hirmsasti ja kauaks hinge. Ma ei suuda koos sedasorti seltskonnaga lõdvestuda, mediteerida ega palvetada, voh palun väga. Mistõttu ma pole pärast just sedasama korda enam oma jalga kirikusse tõstnud. Pühapäeval ja pühade ajal on mu kirik hobuste juures. Kõlab ketserlikult. Aga ma pole tõepoolest kaotanud usku – see on aina süvenenud, iga selline! – vaid hoidun seda vale taustsüsteemi käes retsimast. Tol viimasel kirikus käimise korral aitas ja kaitses pimeda juhtkoer.
See koer norskas perenaise pingi all. Tema nimi oli Carmen. Ta oli ütlemata rõõmsalt üllatunud, kui me ronisime Minniga tooli alla tema juurde. Ajas meiega sosinal juttu – vanemad tütreid ei tahtnud enne õnnistamist ära minna – ja varjas meid natuke pontsakavõitu tiiva alla. Kui ma nüüd hiljuti hakkasin Veronika Malmile rääkima, et üks juhtkoer norskas kirikus, hüüdis pimedate juhtkoerte kasvataja ja õpetaja kohe, et see on ju nende Carmen! Loomulik, et ühesuguse saatuse ja sarnaste erivajadustega inimesed moodustavad ühtse klanni ja tunnevad seal nii üksteist kui üksteise “abivahendeid”. Veronika on välja õpetanud 37 juhtkoera, see on täiesti mäletatav ja südamesse mahtuv hulk ka. Ent ühtlasi on loomulik, et sa jõuad sinna ja selleni, kelle poole oled pürginud, ka ilma surumata. Veronika kui pimedate juhtkoerte kasvataja-koolitaja nimi oli mu märkmikus ammu – kuni veeretasin ideed ja lootust koostada kõiki eluvaldkondi hõlmav nõuanderaamat puuetega inimestele, pidi neist saama sinna loogiline peatükk. Nõuanderaamatuga pole asi seni sammugi edasi liikunud – nii palju küll, et peatükkideks kavandatud lood on regulaarselt terviseajakirjades ilmunud. Ent fonde ja muud taolist pole me leidnud, sest pole enam otsinud, sest paar aastat konnana koorekirnus kargamist on õpetanud, et pole vaja suruda.
Nüüd jõudsin Veronikani Ingrid Tähismaa algatusel. Ingrid on pärast Kroonika peatoimetaja painavatest raamidest vabanemist teinud seda, mida pole kümme kinni istutud aastat teha saanud. Koolitusfirma ja telesaate. Raamatut kirjutab vist ka. Eetriaja saamiseks ja vaatajate püüdmiseks on tema uue telesaate nimi küll “Tähetund”, ent mõte on leidlik – tuntud inimesed küsitlevad lihtsaid inimesi nende erialastes küsimustes. Mulle määras ta oma algatusel Veronika, sest ütles, et midagi muud kui loomi tema alateadvus muga seostada ei tahaks.
Elukutseliselt kuulus ja eluülikoolitatud Anu Saagim paljundas siin äsja rämedat mõttekäiku, et kui piisavalt kaua jõe kaldal istuda, ujub su vaenlase laip sinust mööda. Võeh. Kohati tundub, et tema suurimad vaenlased on nii ta ise kui ka aeg. Kumb mööda jõge allavoolu minemas on? Need, kes ei ela konfliktidest ja skandaalidest, jõuavad üksteiseni märkimisväärselt elusamalt, ilusamalt ja konstruktiivsemalt. Taoistlik ütlus nimetab inimesi üksteise ehitusmaterjaliks. Arukad ehitavad kividest seinu, treppe ja sambaid. Arutud loobivad neid kive ja šampanjat teistele näkku.
Aga meie ühiskonnas on nüüdseks pimedate juhtkoerad täpselt sama loomulike tänavapildi ja avalike kohtade osana kinnistunud ja sisse harjunud, nagu arenguhäireteta riikides. Puuetega inimesed on võrdväärsete ja täieõiguslike inimestena kodudest välja tulnud – nii ratastoolide, tugiisikute kui juhtkoerte abil. Nii et tänased lapseootajad ei pea võõrsil erivajadustega inimest nähes hirmunult küsima, mis siis saab, kui. Aga vot siis saab nii, et ta elab tükkis oma eriliste vajaduste ja vahenditega ikkagi täisväärtuslikku elu. Ja ei mingit tragöödiat.
“Nii kohvikutes kui kirikus, kontsertidel kui koosolekutel on pimedad koos juhtkoertega täiesti teretulnud. Juhtkoeri peavad loomulikeks inimkaaslasteks nii bussi- kui taksojuhid. Õnneks pole meie rahvaga eriti palju õnnetusi juhtunud, aga põhimõtteliselt on kiirabi arstid valmis juhtkoeri ka sel juhul kaasa võtma, kui peaks olema vaja tänavalt pime haiglasse viia,” kinnitas Veronika. “Juhtkoerad on inimeste usalduse ja austuse pälvinud suuresti sellepärast, et neis on peaaegu täiesti maha surutud kõik kiskjale omased käitumismustrid. Me ei arenda neis edasi ühtki liigiomast käitumisjoont – ei jälitamist ega püüdmist, valvamist ega ründamist. Vastupidi! Just labradorid õpivad kenasti taluma müksimist – mis on bussis ja kirikus paratamatu, saginat ja võõraid lõhnu. Minu Illimar on praegu 2aastasena võrreldes emase, stabiilsema-leebema Irisega, ses mõttes veel natuke toores, et teda on ikkagi võimalik koeraradadele ahvatleda. Kassi, kena emase või märgistatud postiga näiteks. Agressiivne pole ta ikkagi. Nii et kui teine koer kaklema ei tule – ja muide, reeglina ei tule ka lahtiselt kooserdavad kutsid juhtrakmetega koeri tülitama! – siis ei tee ta muid haake, kui et viib talutatava ehk korraks posti juurde jalga tõstma.”
Pimedate juhtkoerad teavad käsklusi “teele”, “vasak”, “parem”, “rant”, “aste”, “uks”, “oota”. Inimene peab nii palju teadma, et oskab ise teeriste loendada – soovitud marsruudid käiakse koos nägijaga läbi, enne kui vaegnägija koerale lootes liikuma läheb. Veronika jälgib esimestel retkedel eemalt, kuidas pime ja tema silmi asendav peni kahekesi hakkama saavad.
“Tänapäeval on õnneks mobiiltelefonid, nii et ümber kodumaja esise garaaži nõiaringis kõndiv pime saab lõpuks helistada ja paluda end teeotsale aidata. Eksikombel vale Konsumi juurde kohtingule sõitnu saab ka nüüd moblaga vea parandada. Aga üldiselt on vaegnägijal peas ettekujutus, mitu teeristi kuhu suunas tal kõndida on. Vanemad ja vilunumad koerad õpivad tegelikult ära ka peremehe tava-trajektoorid nii, et teavad sõnade järgi sõpra viia kas turule või kohvikusse,” kinnitab Veronika. “Inimene peab tunnetama koera liikumist – läbi rakmete, mida viimasel ajal valmistatakse muide Eestis – läbi selja. Seal on sõnum nii tee äärtest kui astmetest liikumisena kirjas. Autosid kuuldakse. Ja üldiselt arvestavad muidu ka hoolimatud inimesed juhtkoera ja valge kepiga inimest vägagi kenasti. Koer peab aga arvestama seda, et igasugustest reklaamplakatitest, uudsesse kohta pargitud autodest ja teistest inimestest peab lisaks temale endale ka inimene mööda mahtuma. Ja ta õpib sellega arvestama.”
Kindlasti. Nutikad hobused rehkendavad ju ka sellega, et ratsaniku põlv on ta enese külgedest laiem ja pea kõrgem – nähtud ja kogetud!
Otsekui kinnituseks, kui õige ja sobiv juhtkoer on labrador, on Veronikal juhtkoeraks õpetamisel ka valge lambakoer. Ent temast ei saa kunagi nii leplikku ja usaldusväärset, kannatlikku ja turvalist tegijat kui labrador – ta on kartlikum, umbusklikum, rahutum ja sellest tulenevalt võib olla agressiivsem.
“Auhind päevatöö eest on labradorile vabadus, liikumine ja mäng – pärast ülesannete täitmist saab ta puhata ja mängida. Illimar ja Iris mängivad mu tütre Regiinaga peitust ja luurekat näiteks. Seda, kas ka Regiinast saab koerte koolitaja, muidugi praegu veel ei tea. Vanem tütar igatahes distantseerub. Noorem tundub olevat koerainimene. Mina ise olen lapsest saadik koerte poole hoidnud ning teadmine, et valin just pimedate juhtkoerte dresseerimise, tuli ka üsna varakult. Sellised asjad tulevad õhust. Taevast, kui soovite. Sa lihtsalt tead, milline on su tee – ja kuuletud.”
Mina proovisin Irisele telesaate tegemiseks “Wilde” kohvikust ülikooli peahooneni järgneda. Silmad hakkasid kinni hoidmisest vett jooksma ja pea ringi käima. Koer tunnetas mu ebakindlust ega söandanud tavalisel otsekursil liikuda. Ootas ja vaatas, mida see tädi teeb. Eks tädi erines talle tavaliselt järgnejatest selle poolest, et võis suvalisel hetkel “tsurr” öelda ja silmad lahti teha. Miks mitte, sellised mängud pole keelatud – peaasi, et ei unustaks mängides koera kiita ja tänada.
Sellised mängud hoiavad erinevate vajadustega inimesi meeles. Neid, kes ei saa öelda tsurr. Ja kelle jaoks juhtkoer ongi igapäevane puuduva meele asendaja. Proovige järele. On õpetlik. Nii oma enese toas kinnisilmi sahmerdamine. Kui juhtkoera kannul kodulinnas kõndimine. 
See õigel hetkel sujuvalt üksteiseni jõudmise värk ikkagi veel… Viimasel ajal näidataksegi mulle miskipärast järjekindlalt, kui sujuvalt just loomad oma puuduvate meeltega toime tulevad. Valmieras Sintija ja Astrida tallis poleks albiino-kassi pimedusest arugi saanud, kui ei oleks teadnud, et ta paneb mööda boksiservi ja laetalasid puha käpakaudu ja vuntsitundega, muhvigi nägemata. Piia tallis talvitas ühesilmaline Carfield, kes vaatamata teise silma olemasolule on varsast saadik harjunud teisi hobuseid ja inimesi mokkadega kompama. Peenelt ja tundlikult. Kadi Merevälja, kes meie Annika kaudu Taani Jamesi juurde tööle läks, võttis Torist töiselt puhkama sõites oma väikese spanjeli Bella kaasa. Bella sai mingilt taani penilt sedasi sahmida, et kaotas ühe silma – ega olnud selle üle pooltki nii õnnetu kui perenaine. Häh, mul on teine veel, näis väike koer optimistlikult ütlevat. Kusjuures seal Taanis on ühes majapidamises kaks Jack Russelsi terjerit, kes on mõlemast silmast ära. Põhjust neid uinutada aga pole, sest nad saavad oma tuttavas ümbruses tuttavate hobuste seas – kes muide arvestavad, et nähvitsad ei näe! – suurepäraselt hakkama. Sellised hakkamasaamised ja toimetulemised tõstavad tuju kevadiseks ka siis, kui õues on see, mis õues on.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat