Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Naisena sündinud ja…


Hea lugeja, kes harjunud aeg-ajalt siia kodukale vaatama, saab alates nüüdsest mõnda aega lisaks hobulugudele siit aknast ka järjejuttu lugeda. Kunagist ülimenukat raamatut “Naisena sündinud” – minu esimest, mis mulle issanda abiga ruttu ja kestvalt toimiva-käibiva nime tegi ja oma elu elada on aidanud.
Kirjastaja Epp Petrone palvel arendan lugu tänapäeva – tuletan meelde, mismoodi oli 20 aastat tagasi ning jutustan, mis nüüdseks kellestki neist sensatsioonilistest neidudest saanud on.
Horsemarketi omad saavad kõigest kõige esimesena osa. Sest see jalg on õigel teel, mis hobuse kõrval käib… Igas mõttes.
Selge, et mul oli seda kunagist bestsellerit (30 000 müüdi!) uuesti kõigepealt ise läbi lugedes, et teda üles soojendada, terve rida krampe ja tõmblusi. Esiteks, et armas aeg kui naiivne ja kohmakas – nõudis üksjagu toimetamist, mis muud. Teiseks, et jeerum, kas seda meie rahvas ootabki – kui ma taiese targemaks ja küpsemaks arendan ja täiendan, äkki siis enam ei tahetagi? Kolmandaks, et oh taevas, mitmekümnest prototüübist, kellest mu seitse daami kokku on miksitud ja klopsitud, on nüüdseks mitu kangesti edukad ja tuntud – kuidas sa neid nüüd torgid -, mitu on vaiksed ja vagurad tööloomad – mida sa neist sedasi enam sorgid -, mitu on surnud – kes vaimselt, kes täiega mulla all. Ehmatavalt mitu. See fakt ajab kõige enam krampi.
Alati on nii, et kui sa millegi pärast väga sügavalt muretsed ja Jumalalt nõu küsid, siis ta saadab sulle vastuse. Olin just omadega eetilis-loominguliselt kinni jooksnud ja – täiesti eba-endalikult – juba loobumas, kui mulle helistati. Nii fataalselt, et kõne tuli justkui Temalt Eneselt. Helistas üks mees Põhja-Soomest. Samal päeval, kui lahkus Vaino Vahing. See mees oli mu pinginaabri esimene abikaasa. Helistas suures osas sellepärast, et tahtis rääkida oma tööst Soomes. Et kõik, kes võõrsil töötavad, pole nartskoheldud luuserid ega tänavaplaatijad ühikatoast number null, vaid väga lugupeetud spetsialistid, kelle erialal tööd Eestis (veel) lihtsalt ei tehta. Leppisime kokku, et teeme ära.
Jutu lõpetuseks ütles selle tüdruku – kellega ühes pingis istudes me lavastasime ühe telekonkursi jaoks Vaino Vahingu “Macchiavelli kirjad tütrele” – mees, et tema esimesest naisest peaks raamatu kirjutama. See oleks lugu oma kooli kõige ilusamast ja andekamast tüdrukust, kes ei õppinud mitte midagi. Igas mõttes. Ei õppinud ei ametit – ega vigadest. Tahtis maailmalt lihtsalt niisama kõik kätte saada – aga see kõik on koletu üledoosina kiiresti surmav. Ta suri 36aastasena. Lihtne ja lühike diagnoos võiks olla, et jõi ennast surnuks. Tegelikult oli asi hoopis keerulisem, sest…
Vestlesime kõva veerand tundi, kuidas oli sest.
Fakt, et see tubli mees mulle niimoodi täiesti ootamatult – ja samas kangesti oodatult – helistas, otsustas kõik. Tal oli täpselt sama õigus kui kirjastaja Epp Petronel – selline raamat on vaja kirjutada. Muidu jääb naisena sündinute retk pooleli. Veel enam, lisaks praegu valmivale loole a la “20 aastat hiljem” peab 20 aasta pärast veel ühe järje lisama. Ja veel 20 aasta pärast… nojaa, nii kaua me siiski vist ei tiksu. Ent – kuniks elu!
 
Niisiis.
See on raamat Eestis hiljuti naisena sündinutest. Kuidas üks tüdruk teiste seas emaks sai. Mis enne seda juhtus ja ei juhtunud. Kuidas ta üksinda jäi ja ei jäänud.
Mida laulva revolutsiooni kriisides rappuv ühiskond noorte inimestega tegi ja ei teinud. Ning lõpeks – mis on täna, 20 aastat hiljem, saanud neist naistest, kelle täiskasvanuks saamine langes kokku Eesti taas-iseseisvumisega.
“Naisena sündinud” sai toona oma pealkirja “Vabana sündinud”-raamatu järgi. Seksikate stseenide pärast sai uskumatult menukaks – ja arvustajatelt palju peksa. Kuigi see erinevate noorte naiste portreede seeria jutustas sellest, mida riigipöördelised ajad kõige õrnemas eas inimestega teevad, seda nagu õieti ei märgatudki. Tookord, 20 aastat tagasi, otsiti prototüüpe – kes need ikka täpselt on, kellest raamat räägib.
Igal tegelasel on mitu prototüüpi. Ning jabura prototüübiotsingu asemel on hoopis mõistlikum küsida, mis on neist mitmetest protodest miksitud daamidest tänaseks saanud. Liialdamata öeldes võib väita, et nemad on tänase Eesti riigi üles ehitanud.
Üks hea kolleeg loetles “Naisena sündinud” lõpule viimise ideest kuuldes, et keegi neist võiks olla lahutatud ja alimentide kätte saamisega hädas, keegi välismaale abiellunud ja naasnud, keegi tippu tõusnud ja inimesena üksildaseks jäänud, keegi surnud… Aga täpselt nii ongi, muide. Inimene ei saa ikka tõepoolest leidlikum olla kui Looja ise.
Ja sedasi võib kolme punkti asemele kirjutada “Naisena sündinud ja elanud”, “…siginud”, “…pettunud”, “… surnud”, “…mehistunud”.
Selge, et teosega uuesti, täiendatud kujul välja tulema julgustab tema kunagine uskumatu menu. Tollal polnud kombeks asjadest rääkida nii, nagu need tegelikult on. Tundub loogiline ja järjepidev jutustada, mis neist naistest koos oma riigiga küpsedes edasi sai. Palju aega on mööda läinud, seepärast tuletame meelde, kuidas kõik oli ja algas. Ning paluks neid inimesi lahkesti mõista ja armastada. Need oleme meie.
 
  1. PÄIKESETÜDRUK
 
“Helena!”
Astra hüüdjahääl lajatab käskivamalt kui soovitud. Noor naine pöördub. Seisab ujedalt provintsi lastepargis. Helena hoolealused jõnglased lõgistavad ja kääksutavad karusselle ja kiikesid. Nood allameetrised väänkaelad ja masuurikad saadavad kasvatajaid nii pikalt ja laialt, et need leiavad vaevu tagasitee, teab Astra. Kuidas küll vagur Helena need lapsed pargist tagasi lasteaeda saab?
Astra näeb juba kaugelt, kui silmapaistvalt õiged on kriitiliselt muiglevad kuulujutud, mida paljundatakse väikelinna uuskodanluse teadeteagentuuris. Mõelda, kuulus näitlejaproua ja tema uhke tütar, kes oli koolis kõik-viieline ja puha ja nüüd…
Helena on tõesti oluliselt kosunud. Vistrikunuhtlus tema ninaotsal võidutseb ka taas. Ta astub Astrale vastu mõõdetud pardikesesammul ja naeratab laialt. Astra ei saa jätta pilguga mõõtmata ilusa Helena keskkohta. Helena õhetab ja naeratab veel laiemalt. Naeratus puhitab reetlikult tursunud silmaaluseid. Astra teab: kui ta nüüd kohe otse ja taktitundeta ei küsi, ei jutusta Helena endast talle midagi.
“Helena, siis sinuga ongi sedasi!” hõiskab ta rõõmsalt. Jah, muidugi, nii ei sobiks tere asemel hüüda, kuitahes suur ka poleks hirm, et sõbratar ei räägi midagi.
“Kustkohast sa… see… ma … on küll niimoodi.”
Tüdrukud seisavad vastamisi. Helena häbeneb naljakalt oma “vahelejäämist”. Astra kiidab paljusõnaliselt ja püüdlikult sõbratari väljanägemist ning tunneb erutavat iiveldust. Väga erilist iiveldust.
“Plass lugu, et sa minust ette jõuad, väike plika!” õiendab Astra. Võibolla on nad kahekesi seal sedasi teineteist mõõtes isegi romantilised. Astra haarab kinni Helena lapseootusest, et omaenese rasedusest lobiseda.
“Tunnen end lunastatuna,” seletab tüdruk.
Tema pilk viivleb närviliselt Helena kahvatul pühakunäol. Tema, patune, palub Helenalt innukalt: “Meie lapsed saavad koos mängida!”
Helena lasteaiatagused rühmalapsed aga tülitsevad karusselli pärast: “Mine sa persse, tead, igavene inter! Mina sõidan enne, mul töötab isa Soomes!”
 
Mäletate interrinnet? Kogan ja Sai ja kes seal kõik olid. Paljud neist Jumala abiga tänaseks surnud. Nagu nende munadeta ideedki, õnneks. Interrinne vastandas end isamaalisele Rahvarindele ning püüdis n-liidu pöördumatut lagunemist peatada ja tagasi keerata. Tänased miljonärid müüsid vahvleid ja suhkruvatti ning vallandus esimene massiline Soomes töötamise ettevõtlik laine.
Ja vallandus Laulva Revolutsiooni laste sünnitamise buum. Pärast seda tuli vaikus – (nais)inimesed hakkasid tegema karjääri, mitte lapsi. Lapsi said pärast vaid need, kes edurahvaks ei küündinud, kes olid liiga lollid, et kontratseptiive kasutada – või kes olid nii hüpertublid, et suutsid teha mitut asja korraga. Karjääri ja lapsi.
 Viisteist aastat pärast oma riigi saamist tuli teine lastesaamise laine – siis sigisid eestlaste iibe lausa kuhugi plussiligi need 35aastased, kes olid seni lastesaamist edasi lükanud. Ja neile sekundeerisid verinoored neiukesed, kes vaatamata kõigile saada olevatele vahenditele said lapis kogemata ja juhuslikult. Haigustega vaheldumisi.
 
Helena muigab väsinult. Astra lõpetab unelemise enese ja Helena koos mängivatest lastest. Naine, kes on oma kodulinna maha jätnud, peab leppima sellega, et tema lastel on teine kodulinn, tema laste mängukaaslaste emad ei ole tema enese mängukaaslased.
“Hakkavad koos mere ääres mängima, suviti oleme ju kindlasti kodus…”
Helena vaatab Astra varbaid.
“Juba mitu kuud tagasi pandi randa sildid üles. Ma ei usu, et seal keegi mängima hakkab.”
“Sildid?”
“Ujumine keelatud. Vesi reostatud.”
Astra unustab halvavast uudisest juhmistunud pilgu Helena kõhukesele. Tal läheb süda väga pahaks.
 
Helena tegi seksi.
Oli seda juba mõnda aega teinud, sest Helena ootas täisvereliselt sellilt last. Kuidas Helena sellele mehele andus? Silmad kinni, hääletult?
Helena oli Astra jaoks olnud maaliliselt seksitu. Nii puutumatu ja ihukauge. Tüdrukutel polnud omavahel kombeks naistejuttu lobiseda. Helena “käimised” olid eakohased, suudlustepiirilised. Astral ei sobinud sõbratarile oma suurekssaamisest lobiseda, see olnuks Helena vaguruse kõrval kõlvatu. Astra ei tohtinud ses seltskonnas oma keevalisust isegi sõnades kirjeldada. Kunagistes tegudes, mis neid Helenaga teineteisest lahku ehmatasid, oli ta seda ülemääragi teinud. Astra tahtnuks väikese Helena jaoks ja pärast olla puhtam ja parem. Teadnuks ta vaid, millised raamid on Helena enese kõlblusel.
 
No tere!
Mina olengi see Astra, kellest siin räägitakse. Olen nelikümmend kopikatega – nüüd. Ja suure tagumikuga. Ajutiselt. Loodan ma. Mul on vähemalt 20 kilo ülearust taaka kaasa tarida. Ligi veerand tsentnerit, kui päris aus ja täpne olla. Aga millegipärast usutakse alati, et sellised ülekaalulisuse “episoodid” on ajutised, homme lähevad mööda. Lähevad muidugi. Homme ollakse veel kilo või kaks raskem. Kuni elukorralduses midagi kardinaalselt ei muutu, ei hakka kaal kah alanema. Enamasti ei muutu.
Õigemini muutub – veel hullemaks. Mida raskem sa oled, seda vähem tahad ja viitsid liikuda. Südamel ja liigestel on raske ju. Mida vähem liigud, seda raskemeelsemaks lähed. Mida raskemeelsem oled, seda enam tahad end šokolaaditahvli ja singivõileivaga lohutada. Mida enam end sedasi lohutad, seda rohkem käib toonus maha – ja su lihased ei jaksagi enam perset maast lahti kangutada.
Ma ei hakanud siin häält tegema ja 20 aasta vanusesse lukku sekkuma selleks, et oma tagumikust jutustada. Ausõna. Lihtsalt see on mul igal hetkel meeles. Pole enam nii, et mina istun selle peal, vaid see istub minu peal. Alates 15 lisakilost läksid suhted kannikatega sedapidi. Nii et tegelikult on see ikkagi oluline, et ma olen oma tselluka ja polstritega umbses hädas, mis ei lahene, vaid süveneb. Progresseeruva kiirusega.
Ärge tulge mulle rääkima, et sisemine ilu on tähtis ja väline koledus ei loe. Need kaks on omavahel lahutamatult seotud. Sisemine lõtvumine – mis tahes veenvad põhjused sul selleks ka on – väljendub tagumikus. Paisuv tagumik teeb sisemuse inetumaks. Järjest inetumaks.
Täpselt samamoodi, nagu ma hõiskasin 20 aastat tagasi kõigi oma sõbrataride kohta ülevoolavalt, et ma armastan neid, võin nüüd mühatada, et ma vihkan neid. Ja vihkan maailma ja iseennast. Ainult et see praegune vihkamine on täpselt sama ekslik, suhteline ja ajutine, nagu kunagine armastamine. Äh, ma olen liiga blaseerunud, kõike näinud, kõigest tüdinenud ja vaimselt lodev juba isegi selleks, et vihata. Mis neist ikka vihata. Pole mõtet kedagi vihata – ega põhjust kedagi armastada.
Tegelikult tahtsin ma jagada oma haput muiet.
Sellepärast sekkun.
Loen siin oma kunagisi enesesüüdistusi. Et kui paheline tüdruk see Astra ikka oli. Mõtle, flirtis ja suudles poistega ja sai 18aastaselt süütusest lahti – ja ei läinudki sellele poisile mehele, kellele süütuse kinkis! Hapu muie tuleb näkku sellepärast, et see enesekriitika ja enese hukka mõistmine on nii hirmus naiivne.
See enese peale näpuga näitamine – mõtle ikka, kuidas ma ennast kui noort emast imetajat noorte isaste imetajate peal testisin, oma kõlblikkust katsetasin ja murdsin seejuures mitte nälja, vaid huvi ja lõbu pärast! – on otsekui sissejuhatus hilisematele teiste-süüdistamistele. Mida paksemaks on paisunud mu põsed ja lõuaalune, seda kõlvatumad ja liiderlikumad tunduvad hoopis teised. Ma ise olen olnud tegelikult täiesti alla keskmise sooline. Ainult et kuna mina olen sellest rääkinud, siis on tundunud, et ainult minul seks olemas ongi. Tegelikult on enamus mu põlvkonnakaaslasi seksinud varem ja rohkem, enamate partneritega ja kõlvatumalt kui mina. Nad pole sellest rääkinud.
Mu hala selle ümber, kui räpane ikka Astra täiskasvanukssaamine oli, on iseäranis infantiilne ja kohatu, kui kõrvutada see hiljem toimunuga. Hiljem nii selle põlvkonna sees. Kui hiljem järgmiste põlvede mõttes. Hiljem hakkasid need samad naised üksteise tagant mehi virutama. Pidude ajal prooviti nii seaduslikke abikaasasid kui kihlatuid. Häbi- ja süütundeta arvatavasti. Minu oma ka. Mulle tundub kohati, et minu oma veel eriti, rahu tema põrmule. Vaata kui hea, et ta õigel ajal kõigist mu sõbrataridest üle jõudis käia – oma sõprade naistest kah – nüüd ei saa ju enam midagi ega kedagi. Surnud ei seksi.
Kui mu mees poleks aegsasti end ära trööbanud ja maha surnud, küllap ta käiks siis nüüdki ööklubides lantimas. Võrreldes meie generatsiooniga minnakse nüüd diskoteekidesse täiesti lahtiste kaartidega. Muusika ja tants? Jajah, aga ärme mängi lapsikut peitust – seksi ja seltsilist on rohkem vaja! Las ma kõlan pekise persega vanatädina, kes ägiseb, et noorus on hukas – aga no on ju nii. Kümmekond aastat tagasi pakkusid noored naised end ööklubides võrreldamatult häbitumalt, otsesemalt ja avalikumalt kui meie ajal, kahekümne aasta eest. Nüüd nad enam ei paku. Nüüd võtavad ise. Löövad end lille ja lähevad mehi noppima.
Oi, kuidas minu kadunukesele see meeldiks. Lasta end kui küpset härga ettevõtlikel tibidel kaasa noppida ja pärast õlgu kehitada, et härrasmees ei saa lapsukesele ju ometi ära öelda. Neid pisaraid siis, eks ole. Jajah, ma suudan olla armukade ka siis, kui tema on juba surnud – olen kiivas kujutluspildi peale, mida kõike ta tüdrukutel endaga teha laseks, kui poleks maha surnud.
Kui ma siin virisen, et kõik jõudsid mu meest proovida – ja tänapäeval niidavad noored naised metoodiliselt mehi jalust, nii et minu kunagine kõlvatus on pisenenud mingiks mannetuks nukutoa-seftiks, siis… Siis jah, ma saan ise ka aru, et kipun maha käima. Mul on keskeakriis. Mul on vannitoas riiulil noorendavad näo- ja kehakreemid. Kaal on mu vaenlane. Ükski riideese ei ole ka mu sõber, sest ei varja ega leevenda. Ja mul ei ole boifrendi.
Loen naiste ajakirjadest – mida kaks aastakümmet tagasi ju absoluutselt ei eksisteerinud – kuidas teistel 50- ja 70aastastelgi armuelu õitseb. Tuntud daamid pihivad ja kiitlevad, et on alles kolmandas või viiendas nooruses leidnud oma ideaalmehe. Mina pole leidnud. Sest pole otsinud. Kui leiaksin, ju ka pihiks “ujedalt” ja kiitleks “häbelikult”. Ainult et ma pole kuulus, nii et minu avameelitsemine ei huvitaks kedagi.
Ma ei avameelitse ka kitsas ringis nii, nagu paarikümneaastasena oli kombeks ja loomulik hinge visata. Ma ei räägi üldse mitte kellegagi, sest mul ei ole mitte midagi uut rääkida. Ainult seda, mitu kilo ma jälle juurde olen võtnud, türbel küll.     
 
Astrat kammitses Helena sissepoolsus. Helena ei teinud Astra inetuste peale etteheiteid. Oma seisukohti üldistusteks võinuks ju ometi sõnastada. Astra kartis, et Helena on millestki vaikima ehmatatud.
Frigiidseks ilmselt ka.
Millest küll?
Tutvumistuhinas oli vaid lähedusihast pakatav Astra avameelitsenud. Õlg õla kõrval kasvamine lahustas aga Helena pihtimisvalmiduse sootuks. Kui tal üldse midagi pihtida oligi.
Vaadates tagantjärele, teisest linnast, Helena ja enese ühisele murdeeale, tõdes Astra, et oli kippunud mitmeid Helena-aastaid liigagi jõuliselt iseendaga sisustama. Ta oli sõbratari kaitsvalt omanud. Otsekui Helena enesele pidamiseks, oli Astra üritanud oma plikapattusid Helenagagi sobitada. Paraku sobis Astra pahelisus pigem Helena austajaile.
Astra ei osanud end talitseda ega ohjeldada ning pages süüdlaslikult Helena elust. Kui mahe olnuks teada, et Helena tundis temast vähemasti puudust…
Kedagi polnud seda ütlemas.
Oli külm ja väärikas naine vägagi soolise ja seksika tõmmu mehe kõrval. Seal ta nüüd oli! Niisugust meest, nagu Astral, lausa pidi tahtma. Ehk sulas Helenagi tema käte vahel elusaks ja metsikuks? Kes seda uudishimulikule, aga kõrvale jäetud Astrale räägiks?
 
Helena oli klassikaliselt ilus.
 
Helena on muide tänini klassikaliselt ilus. Ta on üsna mitu last sünnitanud, aga pole võrreldes keskkooli-eaga mitte kilogi juurde võtnud. Tütarlapselikult sire. Kerge ja graatsiline. Ja ajab mind sellega salakesi lihtsalt marru. Kuidas temal see õnnestus, aga minul pehmelt öeldes mitte? Miks mina ära mammistusin, aga tema kõigi oma kannatuste kiuste tütarlapselikuna ringi hõljub, ah?
Ma tahtsin praegusest endast tegelikult hoopis teistsugust muljet jätta.
Tahtsin öelda, et tere, mina olen Astra – ma olen esinduslik ja küpselt kaunis daam oma kõigi aegade parimas vormis, oma eneseteadvuse ja karjääriredeli kõrgeimal astmel, vaadake ja tundke kadedust… Ei tulnud välja.
 
Helena seisis koos kõrgist naiselikkusest ja ärapuutumindlusest. Alati mingi kaitsetuse ja üksinduse nukrameelsus, mida varjas jäiga selja ja pingutatud naeru taha. Helena riietus efektselt ja vaimukalt, kuid eitas kohmetult vaga käitumisega kogu enesekujunduse väljakutset. Ta justkui ei tundnud oma ilust rõõmu, vaid võitles sellega.
Astra harjus aegamisi Helena jäikusega. Sellest võis ju soovi korral välja lugeda midagi tšehhovlikku. Kahtlemata võis jäikusest ka tüdineda ja selle eest jalga lasta.
Astra poleks sõbratari kõrki poosi tema ideaalilähedasest isikust eraldanudki, seda tähelegi pannud, kui see poleks Astra vanemaid ärritanud. Vanemad nõudsid tütre sõbrataridelt silmapaistvat austust ning kuulekat kummardamist Astra isa teaduskraadile.
Sellist tubli kniksutegemist polnud aga Helenal oma sala-jõulisest sisemusest võtta. Ja Astra isa näis pahandavat sellegi peale, et Helena oli tema tütrest ilusam, ilusam, ilusam. Mis siis, et kuidagi steriilne ja sordiini all. Ilusam!
Astra ema pahutses samal ajal paradoksaalse ebaõigluse pärast: tema pidi oma keskpärase välimusega last pidevalt kontrollima ja hukkamineku ohu küüsist päästma – Helena lennukas ema ei pidanud oma vagurat iludust mitte iial ohjeldama.
Helenal oli klaar nägu, ripsmed ulatumas otsa ette, juuksed kui ime. Ta raatsis kogu selle külluse kiuste üksinda koju, kööki süveneda. Loobuda imetlusest, ahvatlustest. Helena endassetõmbumist ei saanud laus-ettevõtmatuseks kah nimetada. Miski suur ja ülev kaitses Helenat nooruslike proovimiste ja eneserikkumiste eest.
Helena ei näinud märkavatki, et võiks meestele meeldida. Pidudel ei taibanud tüdruk õieti lõbutsedagi. Istus kangel seljal, ninaots kõigutamatult püsti. Nagu tundnuks vastumeelsust lusti vastu, mis seltskonna kokku tõi. Ei flirtinud, ei joonud, ei lasknud end mõõdukaltki kabistada.
Oli.
Tekitas vabaks-möllajates ebamugavust. Langetas ripsmed. Astra teadis ka teisi tüdrkuid, kes loobusid teismelise-avastuste tervistkahjustavast osast. Kuid kui teistel õnnestus see vargsi, siis Helena masendas kaaslasi oma ninakusega. Mis ilmselt tulenes tegelikult ebakindlusest ja kohmetusest. Võimalik, et ta ei tundnudki üldisest elu-uurimisest tegelikult tülgastust, kuid tema teisiti-toimimine hakkas silma.
Helena ise hakkas silma.
“Kas ma tohin sulle valada?” küsis mõni udusulis džentelmen Helenale pudeliga lähenedes.
Helena raputas pead ja sundis huuled kargeks kriipsnaeratuseks.
“Sa ei ole ju üldse joonud!” ahhetas noor peremees uskumatult. Helena langetas pea enda ümber vaikseks kohkunud melus.
“Palun tantsima,” lähenes mõni teine verisulis elumees. Helena asetas talle kombekalt käe õlale ja ulatas teise käe õhus ühendamiseks. Emblevad tantsijad võõrastasid Helena väljasirutatud paremat kätt. Ei mingit liibukat ega kõlvatust. Helena tantsitaja püüded pulkjat plikakeha enda vastas pehmeks kiibitseda jäid tulutuks. Polnud õige poiss.
“Nagu jahe roosa südametunnistus,” ürises rüütel, kes Helena istuma vabastas ja tulise Astra järele haaras.
Helena ohjeldas enda lähedusega ka poisisorti tulist Astrat. Astra oli nende kõrvuti suurekssaamises väravavaht ja kesktormaja, kes tahtis kõike proovida. Ja võimalikult kähku. Helena käitus varumängijana, kes tegi Astra sõgedusi näpuotsaga kaasa – et siis võõras pall häbelikult tagasi anda ja ükskõikselt endasse tõmbuda.
Astra virutas isa tagant sigarette, et neid Helenaga salakesi põõsas pahvida. Juhtus, et ühine vandeseltslaslik pätitegemine veini limpsimise näol tundus isegi Helenale lõbus. Tüütu pahareti tunne ei jätnud aga Astrat.
“Jäta mulle üks sigaret, võibolla ma teeksin selle õhtul ära,” küsis Helena mõnikord. Otsekui… tõepoolest, nagu Astra meeleheaks. Tema “võibolla” oli ülimalt tinglik, sest Astra võis soovi korral sellesama sigareti veel nädalate pärast tagasi saada.
Astra huvi pärast lõnkusid tüdrukud poiste seltskonnas. Astra edevus vajas tunnistajaid. Ometi ei tulnud Helena mõttelegi üksi midagi sellist teha. Üksildane Helena mõne ilusa poisi akna all ratta seljas peibutussõitu kenitlemas? No andke andeks!
Uhket Helenat täitits kaasasündinud kõlblus. Ta ei tahtnud katsetada ega enda arvel huligaanitseda. Pigem paistis steriilselt provintsitänavail silma ja püsis seltsimatuna. Kui mõne enesekindla hoiakuga isiksusega vesteldes ära-puutu-mind-mulje hajub, siis Helenaga seda ei juhtunud. Tema sõbralik sisemus ei pääsenud läbi sõnaahtruse mõjule. Helena oli kodus soe, vastutulelik ja leebe – teadis Astra. Ta lihtsalt ei osanud sooja väljapoole paista.
 
Mõtlen siin endamisi, et kuidas mõnel inimesel on õnnestunud ennast õigeteks asjadeks hoida ja säästa, säilitada ja valmis panna. Just inimestel, mitte konkreetselt ja ainult naisena sündinutel. Mõnel on õnne hoida oma puhtus ja värskus alles õigete inimeste jaoks, õigete tööde tarvis, õigete pakkumiste vastuvõtmiseks.
Suurem osa ei kuulu selle “mõne” hulka. Suurem osa on õiget inimest kohates juba kõike muud kui süütu. Ära lörtsitud ja paadunud, määritud ja kibestunud. Õigete tööde tegemiseks ollakse enamasti liiga killustatud, väsinud, ärakasutatud ja sundseisudest muserdatud. Raha pärast või olude sunnil on nii palju valesid asju tehtud, et õiget enam ei jaksa – kui seda üldse pakutaksegi. Sellele, kes end sedasi ära on pihustanud, tegelikult ei pakuta ka.
Ma tean! Ennast on osanud säästa ja säilitada, ootel ja lootel hoida need, kellel on olnud õiged sõbrad. Vanemad ja kogenumad nõuandjad. Reeglina läheb neil paremini, kellel on usaldusväärne guru olnud. Eakaaslaste vahel tekib paratamatult ikkagi konkurents ja rebimine. Mis viib lolluste sooritamisele.
Vanem pihiema ei konkureeri noore naisega. Järelikult ei teki tormijooksu, mille olemuslikult vallandab sugutung. Ükskõik kui intellektuaalne noor naisinimene on – hormoonid ja sisemine ürgne kutse käsib isaseid kütkestada ja sugu jätkata. Valed sõbrad panevad sellele tungile allumist forsseerima, mitte ei hoia vaos, kontrolli all, mõistuse käes ohjes. Napsi ja aineid ka veel – ja ongi loom valmis. Ise seda tunnistamata.
Oi kui hale on minu eas ja minu kogemuste pealt vaadata noori emaseid, kes lasevad end joota ja pilvitada, et siis masendavalt rikututena ürgsele kutsele järgneda. Purjus ürgema, kelle olemuslik alge jääb kasutamata, sest see rikutakse üdini ära ja lõigatakse juure pealt läbi. Miks ei ole elutarkadel enam puhast ihu-hinge-vaimu ning puhtal ihul-hingel-vaimul pole elutarkust? Kuna see paraku nii juba on, oleks abi tõelisest sõbrast – kes võiks eriti ideaalsel juhul olla oma ema… Aga seda ei juhtu üldse peaaegu kunagi. Minu tütrega ka ei ole ju juhtunud.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat