Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobusteta Pariis


 

Arvata võib, et täitsa mitu prantslast armastab hobuseid ja oskab ratsutada. Ka tänapäeval. Prantsusmaalt tuuakse ju endiselt maailmatasemel tõuhobuseid, kes teevad ilma nii kooli- kui takistussõidus. Sealt ilmuvad globaalsele ratsaspordiareenile professionaalsed ja stiilsed sõitjad ja võitjad. Kuna aga nüüdismaailm on suisa ebanormaalselt spetsialiseeritud, siis ei õnnestu ühele asjale ülimalt keskendunud elulaadi kõrvalt mingeid “segavaid faktoreid” värskenduseks ega kontrastiks kõrvale kangutada. Kui lendad Pariisi UNESCO naisteadlaste pärgamise üritusele, ei lasta sind loomade ligi, kui tahes ilusasti ja põhjendatult sa seda ka küsid.
Väga kõrge tase muudabki lihtsad ja loomulikud asjad võõrandunuks ja otse öeldes ka väärandunuks. Väga kõrgel ollaksegi sedavõrd oma asjale keskendunud, et midagi muud ei lasta endale ligi. Ent karistuseks selle eest ei pääseta sealt kõrgusest sageli ka ise üldkasutatavatele tribüünidele.
Mind kutsuti ajakirjanikuna vaatlema L’Oreali rahastatavat ja nobelistide patroneeritavat megaprojekti “Naised teaduses” selleks, et vahendaksin seda Eesti auditooriumile ning oleksin tuleval aastal, kui see kaunis üritus ka meie õuele õnne toob, korraldustoimkonnas. Mis puutub vahendamisse, siis osutus Pariisis-käik kaksipidi õpetlikuks. Ühest küljest selgus, et tippteaduses loovad ja lehvivad ülimalt lihtsad ja inimlikud, soojad ja ilusad isiksused. Olgu ta avastanud Iisraelis või Argentiinas mõne epohhi-loova ja meditsiini muutva molekuli või leiutanud Tuneesias sellise mikroskoobi, millesugust inimkond pole seni näinud – ikkagi on ta “kõigest” inimene. Temaga saab üldinimlikel teemadel lobiseda ja ta naerab samade naljade üle, millega me siin kenal keskmisel kõrgusel.
Teisalt selgus, et ükskõik, kui üldinimlikult ja lihtsustatult sõnastada, millega tegeleb tänane tippteadus – kena keskmine Eesti ajakirjandus kardab. Jajah, mul õnnestus küll kogutud materjalidele lõpuks kohad leida ja head uudised isamaandada, ent see oli keerulisem kui mistahes varasema temaatika puhul. Kolleegid kehitasid õlgu – jajah, vähirakkude ribosoomide lammutamine või kuulmismolekulide mikro-inseneritsemine on tore küll, aga mis see meisse puutub? See tegi mind umbes sama kurvaks kui doonoreid see, et sponsiküsimise peale küsivad ärimehed täpselt samamoodi. Mis see teie doonorlus minu asi on? Kui oma naine sünnitusel verest tühjaks tükib jooksma või ise oma eduteel autoga üle pea pannes suures koguses verd vajavad, siis jõuab kohale. Aga siis pole enam raha, millega doonorlust toetada. Emakese Maa tulevikku tegeva ja elu päästva teadusega on sama asi. Hullult keeruline on selgitada, et see puutub ka eestlastesse – et Araabias tehtud avastused pärilike haiguste vältimiseks aitavad ka eestlastel pääseda hulgipuuetega laste sünnist. Ei lasta endale ligi – sest kardetakse, et globaalne kui võõras ja kauge ei jõua lugejale pärale, siis lugeja ei osta ja siis saab ajakirja koostaja kolakat. Lennart Meri veenis meid tunnetama end eurooplastena. Ent me ei tunneta ju end isegi Maa kui terviku asukatena.
Ent siin Maa peal ongi tervikuga asjad hukas. Üle-arenenud metropolides teistpidi kui meil. Maailmalinnades ollakse nii spetsialiseeritud, museoloogilised ja steriilsed, et on palju, mille pealt õppida, kuidas ei tohi. Inimliku arengu eeldus ja näitaja mu meelest on terviku tunnetus ja elualade vaheline tasakaal. Seda pole funktsionäärideks kitsendatud spetsidel aga tegelikult enam olemaski. Et olla mingil alal ülitipp, tegeldakse ainult sellega. Professionaalselt võib niisugune kitsasse vakku kängitsemine end õigustada – üldinimlikult aga on see ju tõsine anomaalia. Ühejalgsus. Silverükssilmsus.
Palusin L’Oreali Baltimaade suhtekorraldajal Estere Brakel leida mõni kontserni persoon, kes käib vabal ajal ratsutamas. Et ma saaksin ülitähtsat UNESCOasja ajades temaga talli kaasa minna või vähemasti intervjuu teha. Aga ei. Sest naisteadlaste ümber ringlev ajagraafik oli nii tihedaks timmitud, et poleks jõudnud. Poleks sellepärast jõudnud, et tallid ja ratsakeskused on Pariisi südalinnast väga kaugel. Keset linna – nagu Stockholmis, Londonis, Viinis või Roomas – pole mitte hobustki. Lihtsalt ei ole ja kõik. Kui kosmetsi-kontserni inimesed harrastavadki hobundamist – ja uskuge mind, 63 000 inimese hulgas mõni ikka harrastab – siis ta hoiab selle hobi erialatööst nii kuramuse lahus, et suhtekorraldajal pole võimalik neid kergemeelseid üles leida. Insaid-infonagi ei leki, kas ja kes ja kus erialatöisele spetsialiseeritusele truudust murrab. Jube, onju? Jube jah – ja just täpselt asi, millest võiksime osata kodus hoiduda.
Oma oskusi L’Orealile müüv Estere teab ise ülimalt sügavalt ja olemuslikult, kui oluline ja loomulik asi on lisaks ametiasjadele loodusega koos elamine. Tema Riia korteris on kümneid liiki orhideesid, kelle – mitte mille, kelle! – vajadustest lähtuvalt timmitakse kogu elamise kliima, rütmid ja elukorraldus. Ja tema lähim elukaaslane abikaasa Egilsi kõrval on mehhiko karvutu koer Xiu. Lätlastel puudub tähestikus X, mistõttu nad kirjutavad Ksiu – aga kuna meil on X, siis kasutagem seda, eks. Kiilakas kaunitar on Brakede perre võetud kuus ja pool aastat tagasi, aastal, mil Dalai Laama käis Riias. Et Estere on orientaalselt meelestatud, käib igal aastal Indias oma guru juures ning on kodus meeli häälestava altari ja muusikanurga sisse seadnud, siis ühest küljest selgitab see tolle daami stoilisust ja tasakaalukust. Teisalt võib aimata, mida tunneb ta praegu, mil Dalai Laamal on nii raske nagu just on.
Seoses loomadega tunneb Estere aga, et on koeraemand Xiule koos Egilsiga pigem laps kui perenaine. Väga intelligentne, tundlik ja tugeva iseloomuga kiilakas kaunitar kohtleb pererahvast nagu oma karja ning ilmutab nende suhtes nii veenvat emalikkust, et nad ei suuda talle vastu hakata. Ka siis, kui koera soovidele kuuletumine on koerale endale kahjulik – teeb teda näiteks paksuks. Kui viisin Brakedele kingituseks Edgar Valteri maalide raamatu, võttis koerake äärmiselt väärikalt selle köite oma hoole alla. Heitis selle kõrvale seda vaatlema ja valvama. Nähes ise välja, nagu tegelane maestro Etsi mõnelt maalilt. Sest seda tõugu koeri luues on Jumal olnud väga erilises meeleolus.
Mu ainsad kokkupuuted – aga oma harulduses eriti õnnestavad ja värskendavad – loodusega olid ka Pariisis koerakujulised. Kusjuures mõnevõrra nihkes olid kõik nad. Meie kaunilt vanamoeline hotell Roblin asus Madeleine’i kiriku kõrval – see on Concorde’i platsi poolsele Champ’s Elysée otsale hästi lähedal. Ja seal, Hediardi gurmeepoe ukse ees, Nicolas’ veinikeldri vastas, “töötas” iga päev üks kerjus. Millal iganes ma UNESCO kätte näidatud suunas objektile kaapisin, oli tema oma koertega seal. Koerad kandsid kenasid puhtaid veste ja magasid enamasti. Koerte abil inimsüdameid liigutav kerjus ei vaadanud mitte kunagi inimesele otsa. Ka annetuse eest tänades mitte. Tal ei tundunud olevat ainsatki puuet. Ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi muud teha kui oma koertega tänaval maas istuda, palun väga.
Teine kokkupuude oli väike valge peni, kelle nimi oli Jaques. Ta töötas Ladina kvartali orhideepoes. Luxembourgi aia vastas. Luxembourgi aed – mis minu jaoks isiklikult seondub Georges Dussini varavaikinud mesitämbriga – on küll tulvil tuvisid, kah ju loodust, aga nad ei ole su saabumise üle nii ülekere õnnelikud kui väike vitaalne Jaques. Läksime koos Esterega sinna orhideepoodi ühel päeval, mil meile oli imekombel jäetud kaks vaba tundi. Tallidesse sõitmiseks vähe, orhideede jaoks paras. Estere jälgis, kuidas peatan Minnit küll Jumala ema kiriku, küll Sorbonne’i ülikooli, küll maailma võimsaimate naiste plakatitega kaetud Pantheoni ees – ja arutles, et ema kodeerib sedasi alateadlikult lapsesse häälestust. Kuhu kasvades pürgida. Ütles, et tema India guru rääkis Xiu kõrvu vaadates, et mida avaram ja peast eemale hoidvam kõrvalest, seda võtulisemad antennid ja seda mitmekesisemaid laineid vastu võtvad on kõrvad, nii et küllap Indirts pihta saab, mida pakutakse. Indirtsul oli selleks ajaks loomavabas ja looduskauges metropolis totaalne Omade puudus tekkinud. Ta oli selleks ajaks juba kallistanud Montparnasse’il kuulutusetulpa, mille küljes oli stiipli plakat. Kihutav hobune ja upakil kanniga ratsanik olid küll kõigest O’Neili uue lavastuse kujundiks ja kujunduseks, ent hobusepildiga posti embamine räägib, kui suur Elu igatsus võib loomade lähedusega harjunud tirtsul tekkida.
Väikese plika ja koer Jaques’i kohtumisrõõm oli totaalne ja üdini vastastikune. Nad kallistasid keset orhideesid ja karnivoor-taimesid, musitasid teineteist üle ja jagasid muffini ära. Minni andis suurema osa oma käes olnud muffinist koerale. Ja sellest puhkes paanika. Totaalne. Noorpaar, kes poodi pidas, üritas sekkuda ja muffini-draamat peatada. Mina arvasin, et äkki on väike kuts mingi eritoidu peal, nii et ei tohi sihukest – kardetavasti suhteliselt keemilist – jahutoodet süüa. Aga kuni perenaine vabandas ja hädaldas, silkas peremees tagantuksest poodi ja tõi Minnile paki uusi küpsiseid. Hoopis selles oli asi. Poepidajatel võis faktist, et koer sõi lapse käest väikest keeksi, raske jama tulla. Lapse ema võinuks teatada, kuhu vaja, et lisaks materiaalsele kahjule tekitati perele moraalne kahju – lapsel on psühhotrauma või midagi sellist. See ei tähendanud, et ma veensin – plikal oli just kogu Pariisi-aja kõige mõnusam hetk – nad kahtlustasid vist ikka, et neile oli lõks üles seatud.
Taevane arm, kui hale! Ja kui selgelt just see pisike muhe Jaques näitas, milliseks on suurlinlik maailm arenenud. Laps on püha, sest laps on luksus-kraam. Kui laps kukub, näpu ukse vahele jätab või muhu pähe lööb, võib talle oma ettevalmistamatusega kallale tulnud asutuse kohtusse kaevata. Kuna lastele täiesti turvaliste ruumide kujundamine on teatavasti võimatu, kehtestab üha enam büroosid alla 12aastastele üldse sisenemise keelu. Alla 12aastased on koju ja lasteasutustesse isoleeritud. Mängivad arvutimänge ja vahivad telekat. Kui lõpuks välja lastakse, on asotsiaalid. Kuna lapsed liiguvad üha vähem inimeste seas – armas taevas, kaitse Eestit selles-suunas arenemise eest! – pole taksodes turvatoole. Turvatoolita lapse sõidutamise eest saab ilge trahvi. Ise nägin. Järelikult taksosse ka lapsega ei pääse. Muuseumidesse-teadusakadeemiatesse-uneskodesse veel pääseb – kuna sinna üks steriilseks tsiviliseeritud inimene lapsi kaasa ei võta, sest reeglina tal oma jäikade valikute juures lapsi ei olegi, siis ei taibata nii kõrgeid kohti laste ees sulgeda.
Aga just museoloogiline, steriliseeritud ja konserveeritud ongi Euroopa metropolid oma lastetuses-loomatuses. Erinevalt Stockholmist pole Pariisis isegi ratsapolitseid, kesklinna-tallidest rääkimata. Erinevalt Viinist pole fiakereid, mis lisaks silmailule levitavad elusat hobuse higi ja sõnniku vina. Mistõttu Minni hakkas nukralt skulptuure tervitama. Ütles tere roheliseks tõmbunud hobuskulptuuridele Seine’i jõe kohal. Tervitas valgeid monumente ja tühjade karussellide kurbi hobuseid – lapsi pole, noh. Hüüdis iga pronksist ja kivist hobuse peale “EQ!!!” Mis tekitas naljakaid hetki. Indirtsu jaoks on EQ meie pere ühe hobuse järgi üleüldse hobuste koondnimetus. Equus on ladina keeli hobune ning kõik hobundusega seonduv lühendatakse EQ-ks. Mis tähendab, et väike eestlanna tundus mööda Pariisi ladina keeles hobuseid hüüdvat. Või emotsionaalset kvooti – samal ajal, kui IQ on laes, on EQ keset steriilset tsivilisatsiooni ju nii näljas, et kasvõi nuta. Ja kustkohast see tekib, kui lapsed ja loomad ühiskonnast välja lülitatakse?
Pariisi ja De Gaulle’i lennujaama vahel on Saint Denis’ linnake. Väike keskaegne linn, kus klassikalise raatuse-esise turuplatsi peal kaubitsevad sajad aafriklased ja moslemid ning kus kauplused on väikestes hoonetes, kauba liigi järgi jagunenult, eraldi asutustena. Mäletate, meil oli ka veel üsna hiljuti nii. Siis, kui supermarketid polnud veel südalinnasid tühjaks imenud. Nii et sinna on jäänud ainult kasiinod ja üksildane eksklusiivindus. Inimesed liiguvad tänavatel, sest neil on sinna asja. Ja turistid peatuvad sellises väikeses eluterves linnakeses sellepärast, et seal on üks Euroopa šikimaid katedraale. Gooti värk. Võlvid ja vitraažid. Mõned kuningad ja kuningannad oma sarkofaagides. Lihtne altar. Energiaga vuhinal täitev kuppel. Ja plakatid. Ema Teresa, Neitsi Maarja, Püha Franciscuse ja teiste pühakute plakatitel on palve tekst. Et koos pühakuga õige asja eest paluda.
“Tere, issi!” ütles Maria Indira Püha Franciscuse plakati ees peatudes.
Ärme tee sellest nüüd mingeid eksistentsiaal-filosoofilis-esoteerilisi järeldusi, aga mul endal on küll varajasest noorusest peale olnud Assisi Franciscuse suhtes respekt, hingesugulus ja hästi sügav poolehoid. Olla ma tahaksin kõiges su moodi, kasvada niisama pikaks – või midagi sinnapoole. Püha Franciscus mõistis – või mõistab, ega ses pühakute-ilmas vist ajal-ruumil mingit tähendust ega toimet ole – loomade ja lindude keelt. Tema südamehäälse keelteoskuse abiga tahaks palvetada järgmiste asjade eest.
  1. Et meie ei muutuks nii spetsialiseerituteks, et oma erialatöö kõrvalt enam hobideks ja muuks inimlikuks aega ja võimalust ei leia.
  2. Et meie hobide seas oleksid ikka ja alati need, mis seotud teiste elus olenditega, olgu see lill, lind või loom.
  3. Et meie kõrvuti ja koos elamine Elu teiste vormidega ei väärastuks-võõranduks tsivilisatsiooni huku suunas, vaid muutuks üha tihedamaks.
  4. Et meie oskaksime loomadelt-lindudelt õppida, sõnumeid märgata ja mõista.
  5. Et meie ei lülitaks lapsi ühiskonnast välja – sest ilmselt tahavad spetsialiseeritud-steriliseeritud ühiskonna liikmed uusi generatsioone praeguste perverssuste eest kaitsta, neid puhta lehena kasvatada – vaid hoiaksime oma ühiskonna elamisväärsena.
  6. Et meie ühiskond, kuhu kuuluvad lapsed ja loomad, poleks midagi nii kalki ja häbenemisväärset, et õrnad tuleb sellest kõrvaldada – mistõttu kalkus-häbiväärsus aina süveneb, kuni hävitab meid endid.
  7. Et meie õpiksime teiste vigadest – ilma neid teisi naeruvääristamata, küll aga ise neid ämbreid vältides.         


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat