Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Piia pood ja poolpime Carfield


 

Tegigi ära! Raamatu Piia avas Vana-Vastseliina lossivaremete jalamil Piiri kõrtsiga samas majas, oma kodu ja talli kõrval hobuvarustuse poe. Sortiment pärineb Pärnus Härma kaubahoovis Dietzi-poodi pidava Marika tiiva alt. Nii et emand Sepmani pood on Saksamaa Dietzi äri filiaal ja Piuxi pood omakorda selle tütar-ettevõte.
Ega Piial väga muud üle ei jäänud ka – väike Rasmus on nii suur, et riikliku emapalga lõppemine jättis tal valida, kas minna Võrru turvanaiseks või teha midagi hobundusega seotut. Kohalikele näitsikutele trennide andmisega ei saa ta praegu oma peret sellepärast elatada, et tema tall näeb hetkel välja, nagu eelsünnituse osakond. Fancy poegib tuleval nädalal, Harmony paari nädala pärast, Opera on na noor veel, et läheb alles sadulasse ja Otmundiga teeb Piux ise sporti. Kui teeb.
Viimase kuu veetis ta siiski pigem mööda redeleid kui vahvat musta täkupoissi turnides. Nii, nagu Piia ehitas oma kodu oma isiklike väikeste töökate kätega – tarad ja liivaplatsil uhkeldavad tõkked kaasa arvatud – nii tegi ta absoluutselt ise ka kõrtsihoone vasakus tiivas seni tühjana seisnud ruumide siseviimistluse. Seda tehes oli igal sammul vaja arvestada, et tegemist on muinsuskaitse objektiga. Kõike oli vaja kohendada ja kaunistada ilma, et põhiseinu-konstruktsioone kuidagi muudaks või puutuks.
Õigupoolest hakkas Piux oma hobuvarustuse kaupluse mõtet veeretama alguses seoses Keskoagroga. Mõtles, et teeks nii, et võtaks kontsernilt kaupa ja katalooge enda kätte müüki, levitaks neid piirkondades, kuhu suurfirma karvane käsi ei küüni. Tal on see imeline eelis, et ta saab kõigi hobundajatega ebatavaliselt hästi läbi – ei intrigeeri ega kuulu klannidesse ja on tänu sellele tunnustatud ja hinnatud tüdruk. Ainult et suurfirma jättis ta kuudeks ooteasendisse. Meil on Eestis üha üldisem komme kirjadele ja kõnedele vastamata jätta. Korduvalt omal nahalgi kogetud. Saaks vähemalt oma õnnetu ei-gi kätte, teaks ootused-lootused lahti ühendada ja uued kursid kokku lahutada. Aga no ei vastata. Kui kesko hakkas Võrru oma suurt poodi ehitama, kosis Piia targu Marikat, sest mitte kuidagi ei tahtnud turvanaisena kuhugi nurka seisma minna. Kui võiks endiselt oma talli pidada ja mööda sõpru-kolleege hobukraami pakkuda.
Nagu see enamasti ikka juhtub, väsitas Piux end muinasseinu kangaga kattes, riiuleid ja ratas-lühtreid meisterdades-kinnitades nii ära, et käis redelilt alla. Lõhkus paar varbakõõlust – aga selle eest ei lõhu ennast kildudeks. Ei püüa ringi lehvides kõike korraga teha, vaid keskendub poele ja poegimisootel märadele. Mis on selles mõttes mõneti muretav, et ultraheli kahtlustas ühe mära tiinuse piklikkust ja suurust arvestades kaksikuid. Nendega on hobuste puhul aga teatavasti… nagu ta just on.
Kohaliku rahva poolt on Piia pood esimese lahtioleku nädala jooksul vähemasti küll igal tasemel ja tasandil heakskiitu leidnud. Talli poodi avama tuli vallavalitsus ja kooli juhtkond. Sest ajal, mil kõikjal külades suletakse poode, ärisid, postkontoreid ja eks paraku ka kodusid, on millegi uue tekkimine tõeline ilmutus ja õnnistus. Kusjuures valla ja kooli rahval on põhjust veel ja veel hobu-Piia poole lootusrikkalt vaadata ja teda nõu ja jõuga toetada – suvel saab Palladium Cupi üks etappidest olema Vana-Vastseliina väljade peal. Lähipäevil valitakse rajameistri asjatundliku pilgu all ja abil täpne plats välja. Õhus oli see idee juba mõnda aega – kuna minister Padar ehk Navi küla Ivari on asjast vaimustuses, võib nüüd juba üsna kindel olla, et asi saab olema ja tulema.
Piia ema, kes hoiab kodus seni väikest Rasmust, kuni tütar talli ja poega asjatab, ütleb aga asjalikult, et lõpuks ometi on vähemasti ühes kohas elukorraldus loogiliseks ja loomulikuks muutumas.
“Minu meelest peaks nii inimeste võimeid kui Maa ressursse kasutama palju täiuslikumalt – ja samas säästvamalt – kui see Eestis kombeks. Kas sa tead, kui tohutult kuumaks läheb sõnnikuhoidla sisemus orgaaniliste lagunemisprotsesside käigus? Iga talli juures tuleks veetorud läbi hoidla juhtida – ja ongi soe vesi kraanis! Talude katustel peaksid olema päikesepatareid ja hoovi peal tuulegeneraatorid,” loetleb Piia ema. “Minu teada toetab riik nelja ruutmeetri suuruse päikesepatarei paigaldamist – see pidi olema elementaarse majapidamise käigus hoidmiseks piisav pindala.
Mul on hale vaadata, kuidas selle üldise koolide sulgemise ja rahva Tallinnasse voolamise – olude sunnil, kergema vastupanu teed! – käigus läheb Eestimaa hukka. Üks põlvkond liigutab kõik protsessid mõistlikule vastupidises suunas paigast ära. Järgmine põlvkond saab tekkivat hullu seisu päästa. Kolmas elab siis normaalselt või?”
Ütlesin Piia emme porisemisele vastuseks, et jube paljudele inimestele on vaja tööd. Ühed saavad tööd sellest, et ajavad asjade loomuliku kulu jõuga paigast ära. Teised saavad tööd päästmisest ja normaalse olukorra taastamisest. Muudkui edasi-tagasi sedamoodi. Piia emme ütles seepeale, et tahaks juba jõe äärde kala püüdma minna, vot. Õigus!
Kes ja mida praeguseks sealt Piia poest püüdnud on? Oletada võiks ju, et põhilised – aga selle eest ainsad – kunded on Peeter Viiard Lasva tagant ja Klaire Rannamäe Väimelast. Tegelikult on alalised kunded trenditeadlikud setud, kes käivad ikka seda mentoolihõngulist imerohtu ostmas, millest ka linnade hobupoed tühjaks ostetakse.
“Nahahooldusvahendeid ostetakse siit nahkmööbli jaoks,” muigab Piia. “Ja väga hästi on söödad läinud. Need St.Hipolytuse omad, mida saab täiendsöötadena mässida. Ma ise olen mõelnud, et kevadepoole tuleb suveniire ja käsitööd ka müüki võtta – turistid ju!”
Meie olime Piia poest just kevadeks uued sadulatekid, harjad ja mõned stekid ostnud, kui saabus kuningas. Tänavu on ülemsootska küll Aare Hõrn, aga minu jaoks on miskipärast ikka Evar Riitsaar, Kauksi Ülle mees, see päris ja tegelik setu kunn. Tuli, viis Piia käest endale vana sadula – ja ütles et tahaks nüüd kaks ees käivat hobust ära osta. Need on meil tema jaoks valmis vaadatud ja algtasemel ette ära õpetatud ka – väga teises Eesti otsas, sest tegelikult on praeguse hobuturu kõige suurem defka üks hea ja lihtne tarbehobune.
Raamatu-plika tallis on sel talvel aga hoiul üks eriline hobune. Ta on kaheaastane raudjas torikas, ta nimi on Carfield ja ta on ühe naisinimese hobune, keda peaks peagi õpetama hakkama. Ja ta on väga eriline. Sest ta on vasakust silmast pime. Poiss sai juba varsana silma torke, nii et suur osa klaaskehast jooksis välja ning ülejäänu on küll olemas, aga väike ja pime. Vaatamata sellele üleelamisele ja jamale on noormees ülimalt südamlik, usaldav ja heauskne. Ja vaatamata sellele, et hobuse kumer silm annab sedavõrd suure vaatevälja, et ühe silma kaotus vähendab vaatevälja vaid 15 %, käitub Carfield ikkagi, nagu pime inimenegi. Kompab.
Selge, et ka nägijad hobused kobavad ja mekutavad musidega üsna usina uudishimuga. Aga ühest silmast pime raudjas vaatab huultega nii teisi hobuseid kui inimeste nägusid. Kompab ja uurib suuga kõike, mis jääb puuduva viieteistkümne protsendi sisse. See on armas ja liigutav ja väga erinev sellest, kuidas läti Sintija ja Astrida albiino-kassi puhul ei saa absoluutselt arugi, et ta pime on. Carfield ei pea vajalikuks varjata, et nägemisega on nihu – tema jaoks on olulisem kõik asjad selgeks kobada kui oma puuet peita. Piia arvab, et ei ratsutamist – ega soovi korral ka ees käimist – ei peaks hobunooruki eripära eriti segama. Mõnus ja armas oma kallis hobutükk on ta ka sellisena.
Nojaa, ja mis Piia poes käimisse puutub, siis kui nüüd päris aus olla, siis ma tõin sealt veel ühe mõnusa ja armsa asja lisaks sadulatekkidele ja harjadele. Kui ma seda seal Piia tehtud nagis, ta oma kangaga-kaetud seinte vahel nägin, siis teadsin kohe, et nüüd see juhtub. Igatsus selle asja järele oli mul juba pea kümmekond aastat sügavale alateadvusse surutud. Nägin esimest korda seda lähedalt Vidrike galopi järel Otepää ööklubis ühe hobumehe seljas. Ja armusin. Mees võis arvata, et temasse, aga tegelikult meeldis veekindlast riidest klassikaliselt elegantne ja šeff mantel. Olen kõigil hullu ilmaga hobuüritustel, kus kellelgi sihuke veekindel ja mugav, kihvti väljanägemisega ja hulga leidlike vidinatega asi seljas on, vesise suuga järele vaadanud – ja endale mitte tunnistanud, et tahan ka. Viimati põrnitsesin Lindora laadal – ikka kah seal Setumaal – isukalt Viiardile järele. Telkmantlit, sunnikut, mitte meest vahtisin. Kaua võib. Nüüd on mul see olemas. Saan minna linna peale laiama.
Ja kogu Eesti hobuseinimestel on põhjust Setumaale Raamatu Piia juurde kassat tegema minna hiljemalt suvel, kui Palladium Cup Vana-Vastseliinasse uut ja vana läheb tegema ja nägema.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat