Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Astridite nimemaagia – Sintija koos valge kassi ja kutsikatega kah emmega


 

Astrida ja Sintija Orlova tall on tõeline kodu. Seal on naljakalt daamilik-rahvuslikud värvilised vaibad puhkeruumi seinal. Seal vaatavad kõik inimesed ja muud loomad üksteisele ja võõrastele sooja huviga, lahtiselt silma. Seal on nii oma kui rendibokside hobused, nagu perekonnaliikmed – ja külaline võetakse ka sujuvalt ja kiiresti Astrida leebelt sitke tiiva alla.
Muidugi on Ingrida talli kogunevate koolitüdrukute jaoks hobumamma majapidamine teine kodu. Otse loomulikult on Dace tallis aastaringi sündinud varssadekülluse silmis see koht maailma kõige kodum – ja seinamaalingutega õhulise maneeži lävel suures ühistopsikus oma stekke hoidvad hobuomanikud tunnevad end tänu selle talli paigas pisiasjadele omakoduselt.
Astrida ja Sintija talli uksel on küll lätikeelne koerahoiatus, urr-hammustab-jutt. Ent lõrrloom on tegelikult üsna pisike, talli tagaukse küljes ketis olev pundar ning alates klaari näoga tallimehest käitub kogu tall-kond, justkui tulija oleks oodatud ja kutsutud ka siis, kui teda üldse ei tunta ja tema tulekust sekund varem veel midagi ei teata.
Mis puutub nimemaagiasse, siis selge, et Astrida nimi meenutab Astrid Lindgrenit – ja müstilisel kombel on nii seenior-emanda nägu kui tegu üsna üliväga Lindgreni moodi. Ta on vaatamata sportlase-minevikule ja eluaegsele tallis mässamisele ikkagi õrn, daamilik ja soe. Absoluutselt kibestumata ja brutaalseks muutumata. Tigerohmakaks aegunud hobundustädidel oleks Astrida pealt vägagi õppida.
Sintija nimi resoneerub minul isiklikult eluloo selle osaga, mis oli liigagi tihedalt seotud tsõgadega. Mustlaste poliitiliselt korrektne – a la afroeestlased – nimetus on sinti ja roma. Ain Kaalep ütleb küll, et peaks olema romi. Ent see ontoloogiline sinti (ja) paneb võpatama. Milleks Orlova-noorema puhul vähimatki põhjust ei ole. Ja need asjatud võpatused vaibuvad õnneks ema ja tütre talli kogutud vanavara – reed-rattad-rangipuud – ajast silutud-pehmitatud külgedel. Mähkuvad lustakatesse vaipadesse, mille abil söödahoidlana kasutatavast tallipoolest on eraldatud muhe puhkeruum. Nii teevad ainult naised oma loogika järgi. Oskavad sõna otseses mõttes pesa punuda.
Ja naised leiavad ühise keele mõistagi ümber loomalaste.
“Kaks isast kutsikat on saadaval – öelge eestlastele edasi!” hoolitseb jõuline ja tegija Sintija oma tallis üllatuslikult sündinud ja ühel päeval peidikust päevavalgele tuterdanud kümne kutsika käekäigu eest.
“Tal ei ole siin kuhugi kukkuda ega eksida, mitte midagi ohtlikku kusagil pole,” kinnitab tõhusalt daamilik Astrida, kui mu alla-kahene tütar ühineb kutsikatega ja kaob mööda puhast vahekäiku vasakule ära. Kuhugi vankrite-värkide alla ja taha oma kutsikaasju ajama. Ja nii ongi.
On ka nii, et ühest ja samast pesakonnast on pärit kaks totaalselt erinevat tallikassi. Pirakas, paks ja laisalt südamlik tavatriibik. Ja lumivalge helepunaste silmadega mutant, kellele albiinosus on kaasa toonud ühtlasi ka pimeduse. Sellest pisiasjast hoolimata on süvalumivalguke erakordselt osav – paneb mööda boksiservi, laetalasid ja hobuste jalge vahel nii vilkalt ringi, et kes ei tea, ei saagi aru. Mismoodi loomad kompenseerivad puuduvaid meeli, sellest räägin teile siin ühes järgmises loos. Oma kogemuse põhjal mõistagi – ja jutuks EI tule hipoteraapia. Olgu nii palju öeldud ja ütlemata jäetud huvi üleval hoidmiseks J
Astrida ja Sintija tall hoiab aga üleval, õigemini oma leidlikult ja lihtsalt kodustatud rüpes, mõndakümmend hobust, kellest mõniteist on ema ja tütre isiklikud, mõniteist – numbrid on sellepärast nii kangesti täpsed, et need muutuvad kogu aeg – on rendiboksi kaader. Kellesse Orlovad suhtuvad samuti, nagu perekonnaliikmetesse. Kui Sintija tutvustab boksidest möödudes üht, kes on eriliselt andekas ja sobiv orienteerumise hobune, on ta uhke nagu ema oma lapse andeid kiites – nii kõrge IQ ja EQ! Aga ratsaorienteerumise puhul peab tõesti laev olema nii intellektuaalne kui emotsionaalne kvoot. Sest hobune ei pea mitte ainult teadma, mis ülesandeid täidab ta ise – vaid peab üldjoontes ära jagama ka ratsaniku püüdlused ja pürgimised ning kaasvõistlejatest-metsloomadest välja tegemata olema kannatlik ja rahulik – ning seejärel kiire ja osav.
Nii sellesse – kui ka Ingrida ja Dace tallidesse – tekkinud sugupuudes korduvad üha nimed Guido ja Honda. Orlovade majapidamises kohe eriti. Ema ja tütar ütlevad mu kujundi “Valmiera kolm õde” kohta, et Ingridaga võivad nad ühenduses olla küll, sest mida tüsedamaks paisub too, seda kõhnemaks jäävad nemad. Dace koha pealt… ei ütle nad midagi.
Näitavad hoopis, kui erinevalt võivad ühtede ja samade esivanemate geenid erinevate järeltulijate puhul kombineeruda. See legendaarne must mära Honda, kes annab õhulist välimikku ja kauneid seisusid, on nimelt nende oma. Kaliningradi veri ei värise! Ümber Honda on tema erinevate aastakäikude järeltulijad. Viimne kui üks nii vinge, et kõik kulgevad uhkelt aretusse – kusjuures täkupoistel on nii palju mõistust ja tasakaalukust, nii IQ kui EQ on laes, et munad neid ei sega. Litsentsid ja tõuraamatusse kandumine jätab alles tegusad paariselundid, mille pärast nad ei mürra ega kumaarita. Munad siis munad.
Guido tehtud kaks ühe aastakäigu poissi on Sintijal ja Astridal, kes räägivad igast oma hopsist nagu oma lihasest järeltulijast või vähemalt tädipojast, kõrvuti boksides. See tekitab just sellise võrdlusmomendi nagu Väike-Maarja Reelikal juhtus, kui ta vennasvabariiki täkke vaatama läks aga ühe kohe ostis, sest poolvenna kõrval oli too lausa jumalik. Poola Toitsi majapidamises kenitleb mäletatavasti särtsakas, headest veredest keedetud Ismail, kelle kaunidust tõstis müügikohas esile just kõrvalboksis kah-täkuna tunduv poolvend.
Gregoretti, Sintija ja Astrida talli au ja uhkus, oleks tegelikult ka kõrval seisva võrdlusmomendita nagu unistus hobusest. Tal on kõik nii totaalselt õigesti, et see võtab hinge kinni. Milline heas-tujus-issanda poolt voolitud pea, kui jõuline ja uhke asetusega kael, milline maitsev rind ja eriti šefid jalad, sitkelt pehme selg… Isver! Sellist täiuslikku olendit vaadates tuleb millegipärast nutt peale.
Seda enam, et kui väga suurele loomale meeldib väga väike inimene, on see eriliselt liigutav ka. Gregoretti vahib hardal pilgul mu pisipliksi, kes leegib tema nurkmise boksi kahe avatud külje eest kutsikate kannul vasakult paremale, ette ja taha – jäi meelde, need valmieraverelised tuustid on saadaval! -
Sintija ja Astrida Orlova
+37129127436
Valmiera, G.Apina 16-49
Latvia
Kõrge ja väärikas, soliidne ja stoiline Gregoretti on väga rahul, kui Astrida teeb ukse lahti ja Minni seisab otse tema ees. Üldiselt võib öelda, et allameetrine inimene seisab noore ettearvamatu täku esijalgade ees ja vahel ja peaaegu all. Aga konkreetselt vahivad need kaks teineteisele põhjalikult ja süvenenult otsa. Täkk paneb pea maha ja laseb selle natuke küljetsi, nii et inimeselaps saab teda lõua alt nihvitseda. Inimeselaps unustab hetkeks kutsikad ja paksu triibulise kassi, sest inimeselaps ei püüa erinevalt suureks ja lolliks kasvanud inimesest mitme asjaga korraga tegelda. Inimeselaps võtab täkul kätega ümber näo kinni ja täkk nakitseb hammastega tema jope tõmblukku. Nagu juveliir.
Oleks-poleks rahvas võib öelda, et aga mis siis kui täkk ehmataks ja pea selga viskaks ja ajama pistaks ja trampima hakkaks. Oleks-poleks. Siis poleks selliseid hetki, mis elu lilleliseks joonistavad. Nagu Astrida vaiba.
Nojah, siis pääseks ka sellistest hetkedest, mil tahaks osta ja kaasa viia, sest ta on nii ilus ja tema kooslus tirtsuga on naa kaunis. Salajasse südamesoppi on ju ostetud ponipaar Max ja Mausi – Max on muide osutunud eriliselt mängulembeliseks ja hea huumoriga vennaks, nüüd kus ta oma Mausi ja teise M&M komplektiga õues müdistab. Seal elab Aldo Vaani kasvatatud Canberra ja Reiu tallis nähtud hõbedane leedu araablane. Seal elab Libatses Pagari varutallis hinge läinud hollandi hiiglane Sylvia. Ja keegid veel. Ei taha mäletada, tekib omandiinstinkt ja kevadine hasart kõike kohe ja rohkem kokku krattida, küll sügisel näeb, mis järgmisel talvel saab. See värviliste verede needus, noh.
“Meeldib? See ongi meie tegevuse kõigi aegade kõige vägevam aretis. Läheme nüüd varsti talle litsentsi saama. Sa peaksid ta ära ostma. Sulle meeldib. Su tütar meeldib talle. Taevas sõlmitud suhted, tead,” parseldab Astrida. “Kui nii on määratud, küll sa siis koha leiad, kus teda täkuna pidada. Ma ju räägin, et munad ei sega teda. Mõistus käib hormoonidest üle.”
Ja Astrida räägib ka, et tahabki Gregoretti – ja üldse oma kasvandikud – igal võimalikul juhul müüa Eestisse või Soome. Mitte mingil juhul Lätti. Selleks on nii emotsionaalsest kui intellektuaalsest kvoodist tulenevaid põhjusi. Ent jätkem lätlastele läti intriigid ja vastuolud – meil on enda omasidki kaugel ja kõrgelt üle aru.
Kui me Hondat ja tema mudilat pilguga paitame ja Astrida – sedasi keset oma lapsi näeb ta eriti Lindgreni moodi välja – on porgandikorvi oma musimummude erivanuste hammaste vahele tühjendanud, meenutab Astrida Indirtsu juuresolekust inspireerudes oma emadust. Läks paarikuise Sintija kõrvalt uuesti suurde sporti ning kadus ilma tütrekeseta võistlustele ja laagritesse, sest tollal polnud moeks ega mõeldav kuhugi koos lastega minna. Laste järjekordne, postmodernistlik ja seekord vist lõplik kadumine metropolidest kipub ka nüüd tasapisi praeguse tsivilisatsiooni lõppu kuulutama – sellest kirjutan ühes järgnevas loos, ei väsi ma huvi üleval hoidmast J
“Ma pidin tüdruku vägisi ära võõrutama. See oli nii valus kogemus, et rohkem lapsi ma just sellepärast ei saanud. Hobused on mu elu. Ja kuivõrd olen olnud hobustega kokku määratud, pole ma endale ja väikesele inimesele sellega rohkem haiget teinud, et üle ühe lapse ilmale oleks toonud. Aga oma vanamehega olen ikkagi 38 aastat abielus püsinud. Ilma et keegi selle kooselu all eriti kannatanud oleks,” räägib Astrida. “Ja näe, hea ema olla pole kunagi hilja. Nüüd oleme siin tallis tüdrukuga pidevalt koos. Saan teda siis praegu kasvatada ja imetada ja tasa teha, mis toona tegemata jäi.”
Tööjaotus on emal ja tütrel selline, et Astrida kavandab, koostab strateegia ja taktika, kuidas soetada söödad, suunata aretus. Patsutab ja hellitab ja on kõigi rahvaste ema. Sintija täidab ema plaanid füüsiliselt. Sõidab ja söödab, teeb müügitööd. Mis on tema jaoks kõige vaevalisem, sest ta ei salli tehnikat ja elektroonikat. Telefoni talub veel kuidagi, aga iti-värgist hoiab end eemale. Mis on sellepärast paha, et sedasi pole Honda-kutsikaid ju kuigi lihtne alaliselt näidata ja pakkuda. Kulla Sintija, keegi meist ei saa kogu aeg ainult sellega tegelda, millega tahaks. Ma ka ei tuleks mõnikord nädalate kaupa tallist väljagi – aga ikkagi on vaja arvutis näpelda, sest muidu ei kesta. Tall ja Eeden, tead, tahab toitmist – ja see käib uuemal ajal per-net.
Lubame Sintija ja Astridaga, et kohtume varsti uuesti. Kevad tuleb ja mahlad liiguvad, liikuvad mahlad liigutavad ka inimesi. Kasvõi Lätti. Praegu kallistame, vaatame üksteisele otsa ja ütleme KOHTUMISENI. Mõni tund hiljem, Mairis Penelise tallis aga selgub, et ka tema teab ja tunnustab Gregorettit…


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat