Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ingrida tallist vastu näppe


 

Koceni hobusekasvatuse jagunemise järel moodustunud teine üks kolmandik on Ingrida tall. Paremat kätt – Valmierast mööda sõites Riia teel Koceni mõisahoonega samas reas. Teisel pool teed asuva Sintija ja Astrida talli vastas. Nagu nad kõik peale Dace eurorahalise, maneežiga koos ehitatud uue talli, on needki hooned üks ajaga halliks kulunud silikaat-tallide rida, koplid vahel. Praegusel aastaajal teadagi, millised koplid.
Seetõttu viivad perenaised oma hopad – ka Ingridal on neid mitukümmend – lõunaks talli. Heinale-kaerale või silole, kuidas just kellelgi varutud ja korraldatud on. Lõunakaerade aegne Ingida tall oli “kolme õe” majapidamistest kõige rahvarohkem. Koos emandaga kõndis seal koolipäeva järel kogunenud Valmiera koolitüdrukute kamp mööda vahekäiku ja aitas tallitäiele ussirohtusid anda. Emand, kelle kannul tüdrukud tippisid, oli eriti XXL formaadis. Tüdrukud aga nii tüüpilised tallide ümber sagivad tibid kui üldse olla saab. Ussirohtu sai kah kõik see mees – pasta, mitte pulbri kujul – nagu see ikka käib.
Nimesildid boksiustel lubasid aimata samade täkkude-märade järglasi, kes eespool asuvas Dace ja üle tee olevas Sintija talliski boksid on täis tootnud. Niisugune boksiuste siltide lugemine, sõnade ja nimede tunnetamine annab muuseas väga tänuväärsel moel süsteemi ja kontakti. Kui lugesite eelpool reastatud Dace hobuste nimesid, küllap kogesite sama värki. Esiteks nimede rahvusvahelisus. Teiseks lätipärased moonutused. Kolmandaks täkkude-märade kordumine. Ingrida juures sama.
Kuna tema juurde on kogunenud need väheldased pliksid, kes üsna tõenäoliselt igasuguse ilmaga maastikul nõksutavad, on tal ka hobuste valik teisem kui spordile ja üha eliidimate hobuste müügile orienteeritud Dacel. Väiksemad ja värvilisemad on. Teate ju küll neid lastetallide eelistusi ja nõudmisi – olgu täpilisi ja roosasid suksusid, pliiiz. Ingrida tallis ongi.
Kusjuures küpsema inimese nostalgia hakkab tööle ühest küljest nii Pipi- ja Barbie-hobuste tekitatud assotsiatsioonide kui teisest küljest nende slepiga nimede peale. Minu kõrvus sattusid mäluvoogudega resonantsi Lavanda ja Pernava. Pernava tähendab lätikeeli lihtsalt Pärnu. Ja Lavanda on vene- ja muukeeli “lavendel”. Vist Raimonds Pauls oli see vend, kes kirjutas eriti magusa dueti “lavandaaaaa, gornaja lavandaaaaa”, mida kudrutasid Jaak Joala ja Sofia Rotaru. Joala polnud siis veel vana küüniline jaagutaja ning Rotaru oli eriti kaunis vennasvabariiklanna.
Seda laulu ümisedes ma Ingrida kannul astusin ja kontakti otsisingi. Tere! Hmkhm… ee… halloo!
Võibolla oli asi selles, et kogukas Ingrida astus oma kaaskonnaga vastupäeva. Teatavasti tuleb idamaist palveveskit – seda, kuhu sisse on valmis preier krutitud, kirjaoskamatul või läbematul inimesel pruugib lihtsalt vurr või veski keerlema ajada – samuti päripäeva pööritada, muidu viskub sõnum loojani tagurpidi. Isegi kohvi sees suhkrut ei soovitata vastupäeva segada. Kangutab energia endasse, mitte ei anna energiat siis selle joogi manustamine. On niisugune vägede valitsemise värk.
Tere, me oleme Eestist ja…
… ja meid riivas pindamisi eriti ükskõikne üleõlapilk. Mitmest silmapaarist. Ja seda ükskõiksem. Täitsa sürr lugu, aga umbes kuus-seitse silmnägu – Ingrida ees ja tallipliksid järel – vaatasid minust ja mu väikesest kaaskonnast lihtsalt läbi. Mööda. Üle. Nojah, selge, ussirohud anda ja lõunane talitus ja mis kõik. Rohkem ei hõiganud. Ei torkinud. Kõndisime lihtsalt perenaisel ja tema õukonnal tasakesi kannul. Vastupäeva. Mis tekitas ebameeldiva tunde.
Meie kannul omakorda tuli liikvele – samuti vastupäeva ringil – kaerakäru. Terve vagun. Eriliselt ilus ja suureteraline kaer oli. Seda lükkas eriti tüüpiline tallimees – lilla ninaga. Pondunud. Pahas tujus. Suust sisse läinud vibraga. Väga tähtis. Ja alkoholismist tingitult tegelikult üsna lõpusirgel välimikuga… Välimusega, öeldakse inimese kohta küll tegelikult. Ei tea, kuidas on läti mudelitega, aga eesti isendid peavad samas sellisel lõpusirgel oma paarkümmend aastat vastu. Ongi kogu aeg lõpetamas, sest alustanud ei olegi. Seda, mida meie päriselt elamiseks nimetame. See jääb Sünni, jooma hakkamise, surnuks joomise ja surma vahel olemata. Vahele.
“Eest ära!” röhatas tava-tallikoll emakeeli. Eks kehakeel tõlkis.
Tõmbusime eest ära.
Emand muudkui kulges, näpuvahed ussirohusüstlaid täis.
Tegin tee peal mõne pildi, et kui perenaisel ring täis ja ta meiega törtsu juttu ajab, oleks mul illustreeriv ja ettevalmistav ring juba tehtud.
“Mis asja sa siin välgutad!” käratas Ingrida korraga. Ja kõik. Mitte ühtki sõna ega tähelepanu rohkem.
Hobuse nimi, kelle boksi ukse ees ta selle lühida suraka andis, oli Laima. Selge, et kommidega assotsieerus. Aga Vaikulega ka. Toda küpses eas, aga endiselt superšeffi lauljannat nägin viimati Hurghadas. Egipti kuurordi hotellide telekad on vastavalt puhkajate kontingendile timmitud suures osas vene jaamadele ning ühel õhtul plinkis seal midagi kunagise “Kustuva tulukese” laadset. Vot seal oligi Vaikule. Need praegused dimabilanid ja kirkorovid ka, nii et järelikult üsna värske saade – tähendab et Paulsi viimase perioodi lemmik-artist Laima on endiselt laval. Pazvanitje zavtra, ja užasna zanjata – nagu ta seal laulus “Delovaja žentštšina” laulis.
“Enne pildistama hakkamist võiks ikka küsida ka,” porises Ingrida. Seekord ei pööranud ta isegi pead mu poole. Nii et ei saanud vigiseda, et ma ju ei saanud, sest te ju ei saanud ja nii me ei saanud.
Kukkus välja üdini sümbolistlik-metafoorne-allegooriline-universaalne värk. Täpselt niisugune lühiühendus ja kokkulahutus, nagu nad inimeste vahel tõelise suhtlemise asemel tekivadki. Just nii juhtub meie suhtlemistes ju masendavalt sageli. Olgu käsil abielu, sõprus või lihtsalt mingi asjaajamine – pahatihti kujuneb täpselt samamoodi, et suhtlemise alustuseks valitakse kõigist võimalikest kõige valem hetk. Iga eelmine või järgmine oleks sobivam. Ega toimiks nii vastupäeva. Ja kui alguses seda sidet kätte ei saa, siis pärast ei saagi saama. Pärast jäävad eelarvamused ja painajad. Pärast meenutad seda inimest, kellega tegelikult kokku ei saanudki, kallutatud kujundina. Elulukku jääb mingi vaakum, mis ei anna sageli järele enne, kui lähed uuesti ja suhtled tegelikult. Ainult et siis ei pruugi teine jälle toru võtta – nüüd juba sellepärast, et eelmine kord oli teadagi milline. Ju sina oled teadagi milline. Ja tema jääbki su elutee verstapostiks teadagi missugusena.
Nii et Ingridaga kohtumine ilma kohtumiseta oli nii üldinimlik ja tavaeksistentsiaalne kobatamine, nagu nad ikka ja alati ongi. Nii Sintija ja Astrida vastastallist – millest jutustan pikalt ja mõnuga järgmises loos – kui Dace eestpoolt, kinnitasid, et Ingrida on tegelikult täitsa tore naine ja laste lemmik. Tema elu oleks minu eriala poolt vaadates kindlasti lausa mitut raamatut väärt. Aga näe – juhtus säärane untsus hetk, vussis võnked ja pusas pöörded.
Õpetlik.
Iga päev juhtub selliseid absurdseid fiaskosid, kuidas inimene ei saa toru võetud, ehkki toru on suisa käes tegelikult. Kodust eemal olles oled avatum, võtulisem ja nägelikum, et pihta näha, kuidas sellised ämbrid soorituvad.
Ma läksin ise ka lukku. Mitte kurjaks. Lihtsalt klõpsti kinni, nagu liivatera silma saanud teokarp mere põhjas. Viimane, mida hiidteradega kaerakärust mööda jalutades nägin, oli taas boksisilt Pernava. Pärnu. Lapsepõlvelinna nimetuse säärast lätikuju nägin alailma bussijaamas, kus iga tund väljus mööda lahe serva vana maanteed tundide kaupa kulgev liinikas Pernava-Ainaži-Cesis. Seda Cesist nägin pärast tagasiteel, Riiast uuesti üle Valmiera Valka püüeldes. Kuna Läti karvased, üla- ja alakomadega ja rohkete jutumärkidega teeviidad on imepisikesed, tallasin nädal hiljem sügavas öös õigest teeotsast mööda ning jõudsin väikest haaki põhjustavale vanale käänulisele maanteele.
Kui Cesise tagant läbi Gauja rahvuspargi teeaukude vahel düünide ja romantiliste maastike – need paistsid isegi pimedas kaunitena, mis siis, et lätivärk – mõtlesin kogu aeg Ingrida laia selja ja ussirohusüstalde, kaaskonna ja kaerakäru peale. Ehkki vahepeal oli olnud mu eluteel Riia ja Pariis, Clichy ja Saint-Denis. Ikka oli Ingrid hinges. Hea inimene, kellega kohtumata jäämiseks ei olnud tegelikult mingit põhjust – aga kellega kohtumine saab järgmisel korral olema raske, aga seda liigutavam. Kui.      


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat