Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Dace Sture kasvandus – eestlastele ammu tuttav hobustepood


 

Lätimaal Valmiera linna külje all Koceni asulas on hobusekasvandus, kus on üksteisest sõltumatult, erinevatel aegadel, erineva taseme ja funktsiooniga hobuseid ostmas käinud mitmed Eesti tegijad. Margus Timmo käivitas oma tallid Dace Sture käest hulgi ostetud hobitaseme lätihobudega. Gunnar Klettenberg on endale sellest “poest” hobuseid toonud. Luunja ratsakooli omad on olnud kasvanduse “Zirgaudzetava Koceni” püsikliendid.
Kunagine ühtne suur Koceni hobusekasvandus on juba 2000. aastast kolmeks jagunenud. Esimene, kõige suurem, mitmetallilisem ja maneežiga kompleks on Dace oma. Teine, paremat kätt – puha vanade tallide põhine – on Ingrida tall. Kolmas, vasakut kätt tagumine – on ema ja tütre Sintija ja Astrida Orlova majapidamine.
Mis puutub Lätti sõitmisse, siis soovitaksin lahkesti seda meelelahutust proovida kasvõi selleks, et saada kätte Schengeniga ühinemisest tulenev tunne. Piirideta Euroopa eufooria. Teadmine pole kunagi see, mis selle fenomeni ehe kogemine. Et vajutad Valga linna – ja võid sealt segamatult edasi Valka ja edasi ja edasi ja edasi vajutada. Uskuge mind, senises piiripunktis jääte tühjade passikontrolliputkade vahel ikkagi 1 kilomeeter tunnis kiirust arendades ringi vahtima, kas tõesti keegi ei taha teada, et mina, eestlane, tulin üle Maarjamaa piiri ära ja vallutan just praegu Läti ära. Mitte kedagi ei huvita! Võid uskumatu mälestusena meenutada, kuidas paarkümmend aastat tagasi välismaale sõitjad kgb-sse kohvile kutsuti, gruppide külge koputajad poogiti, külluse ja vabaduse maal nuteti ja ummispäi päriseks sinna jäädes elu sageli kihva keerati. Nüüd peab vaid oma hõimlastele ütlema, et sõidan sinna ja tänna – et nad teaksid, kustpoolt otsida, kui kadunuks jääd. Keset Valkat pidasid tolli-lätid mu auto küll hetkeks kinni ja küsisid, kas mul on igaks juhuks ikkagi oma ja lapse pass kaasas. Näha ei tahetud. Auto dokusid ka mitte. Varasta ja smuugelda, mida ja keda tahad.
Emotsionaalne ja tunnetuslik Lätti-sattumise fiiling tuleb pärast Valkast läbi jõudmist ikkagi. Sellepärast, et naaberriigi männimetsad on meie omadest palju teistsugusemad. Düünilised. Künklik ja lainetav maastik on. Lõpmatuseni. Ja sellel künkataval maastikul on maantee kõrval reas oluliselt teisem infra kui meil. Kui Valgast Tartu poole sõidad, mitut tanklat sa siis tee peal trehvad? Rõngu oma jääb tee peale. Elvasse tuleb tankimiseks sisse keerata. Aga Valkast Riia poole on iga paari kilomeetri tagant tanklad. Igaunija-tulnuka jaoks võõraste läti nimetustega. Ja sama sagedusega, nagu uues Eestis meelitatakse kalapüügi-liiklusmärgiga forelli ahistama, pakutakse naabrite juures patja ja tekki. Motellid ja muud majutusasutused sellise sagedusega, et tekib küsimus – kes, millal, milleks? Magama tulite siia või?
Teeviidad ja kõikvõimalikud kohasildid eksitavad eestlase silma erilise jutumärgiarmastusega. Samavõrd kui eesti keele viimase aja reeglid koristavad järk-järgult kõik jutumärgid ära, on lättidel iga võimalik asi jutumärkides. End piirideta naabrite juurde laiendanud Merko-ehitus ja Arco-kinnisvara peavad Lätis ka jutumärkide vahel virelema. Kuna läti kirjapildis on enamuse tähtede küljes üla- ja alakomad-sabad-katused, näeb kõik see sõnaline külg ikka kohe eriti karvane välja.
Ja Kocenisse sõites jääd Valmierast ka välja. Tuleb sõita kahe ringi pealt ümber linna Riia suunas ja siis ta tee peale jääbki. Valmieras käisin põhjalikult sees natuke vähem kui kümme aastat tagasi. Koos teatraal-kaitseliitlane-spiritualist Jaanika Kressaga. See kaunis daam oli tollal tuntud vahelehüüdjana teatris, legendaarne oma kiindumusega kadunud näitleja Rein Malmsteni vastu. Kavatsesin tollest koloriitsest kangelannast portreeloo kirjutada. Et ta oli Riias oma nelja lapse kõrvalt – neist kaks viimast kaksikud – ülikoolis käinud, läksime koos liinile Viljandi-Riia. Nii me Valmierasse sisse vaatasimegi – ja sealse eestlasest teatrijuhiga, kes üldse eesti keelt ei oska, kohtusime ka. 50 kilomeetrit Eestist. Keele- ja hingesidemeta. Mõnikord juhtub inimestega nii. Jaanika näitas mulle läti kuulsaid Lido-keti söögikohti, mis on nüüdseks aina ja üha kuulsamaks läinud. Käisime tema algatusel Riia Eesti majas kaklemas – sest seal ei toimunud midagi, majas kohmerdavad umbkeelsed venelased olid vaenulikud ja ajasid Jaanika harja väga-väga-väga punaseks. Jaanika ütles, et on hingelt üleni sõdalane. Ega muidu jah nadide teatritükkide ajal nii sõjakalt vahele hüüta, et teatrisse sisenemise keeld saadakse J Kui eriliselt kauni profiiliga, sale ja suurte juustega proua Kressa minu kirjutatud portreelooga rahul ei olnud, jätsin asja – esimest ja viimast korda oma praktika jooksul! – heaga pooleli. Ei tahtnud ei ihuliselt ega hingeliselt selle veenva amatsooni käest peksa saada. Aga nüüd mõtlen varsti juba kümme aastat alati, kui Viljandist või Lilli teeotsast – tookord ületasime piiri sealses punktis – mööda sõidan, kuidas tütarlaps Kressal läheb. Mis tähendab, et mõistlik oleks ju ometi ta üles otsida. Ja mine tea, äkki see portreelugugi valmis kirjutada.
Ringiga ümber Valmiera Kocenisse jõudes tuleb mööda igavesi alleid, mõisapuude kolonnaadi vahelt peaaegu mõisani sõita ja siis vasakule keerata. Siis on muinasmaa. Mõlemal pool teed kaugele küündivad hobusekoplid. Lõpmatuseni. Esimesed vasakpoolsed algavad maneeži juurest, mille kohta kirjad kinnitavad, et see on Euroopa Liidu rahadega rajatud. Seesinane piirideta ühisraha on kasutatud ülimalt romantilise ja esteetilise asutuse tekitamiseks – seintel on maitsekad ja professionaalsed maalingud, trepid ja rõdud muudavad hoone õhuliseks ja ilusaks. Kõik on paigas ja käepärane, nagu meie Masha tallis – nagu tüüpilises naisterahva peetavas-veetavas tallis olema kipubki.
Maneeži kõrval koplis korraldasid sihvakad läti sporthobused tõelise kevadise rodeo, teatri, capoeira – kuidas seda mänglevat võitlust ja võistlust iganes nimetada. Sabad seljas ja pead kuklas, kimasid pool tundi hoo ja hoobi vaheta ringi, lõokesed siristasid ja otse talli kohal puu otsas põristas rähn nii, et sisse tulnud telefonikõne puhul polnud muhvigi kuulda. Läti rähn, tärrrrrrrtktktktktrrrrrrrr! – ja mitte üks Eesti murejutt ega muu jama sellest läbi ega üle mahtunud.     
Esimeses, maneeži kõrval asuvas tallis peetakse Dace juures hinnalisemaid ja pidevamas töös olevaid ratsusid. Zirgi’sid kokku on emand Sture majapidamises 75 ning neist kõige kaunim, kreemika värvusega kõrge ja eriti ilus unenäohobune oli just äsja ära müüdud. Seda muinasjutulooma võib veel vaadata Dace kodukalt:
Dace Sture
+3726405147
SIA “Zirgaudzetava Koceni”
Astras
Kocenu pag.
Valmieras raj.
Panin teile siia kõik Sture-moori koordinaadid sellepärast, et kui kevad ajab mahlad liikuma ja tahaks kuhugi meeldivasse kohta minna ja midagi värsket vaadata, tasub absoluutselt see lühem-kui-Tartu-Tallinn käik ette võtta. Vaadata ja juttu ajada ja võibolla ka proovida kedagi alljärgnevast kataloogist (mis meie kodumaistele aretusteadlastele kindlasti süsteemset äratundmisrõõmu ja seoste avastamise hasarti pakub)
“Musu vaislas erzeli, kurus ari varat aplukot ša gada LZB izdotaja kataloga:
Surpraiss (Royal + Starlet)
Gaultjers (Guido + Serenade)
Sorento (Gluds + Saudija)
Ajanta (Amaretto + Jauga)
Bermandeta La Belle (Bastejs + Miledija)
Cameja (Cattio + Gomelas)
Camore (Cattio + Doma)
Carolla (Cattio + Serenade)
Cendy (Cattio + Ajanta)
Catona (Cattio + Holda)
Cleopatra (Cattio + Paloma)
Corida Greja (Cattio + Geinas)
Kaprize (Cattio + Milana)
Diskonta (Devejs + Dzelma)
Hipija (Hamlets + Pihta)
Holda (Hamlets + Daile)
Garsija (Gepatits + Gerundija)
Gizella (Guido + Diskonta)
Gonda (Guido + Milana)
Gotija (Guido + Arule)
Gremi (Guido + Diskonta)
Mafija (Miltons + Aleja)
Medija (Mentors + Drava)
Pepija (Poju + Horezma)
Puara (Poju + Mafijas)
Serenade (Seims + Drofa)
Latvijas braucama tipa genofonda keves:
Fanfara (Flaudis + Flauta)
Gamma (Gaigals + Malda)
Ziklava (Jumis + Jurta)
Jusma (Jokers + Doma)
Sidneja (Samts + Gamma)”
Need liigituste alapealkirjad jätsin sellepärast tõlkimata, et esiteks ma päris täpselt ei oska ja teiseks annab selle keele lugemine – nagu muide ka tallis boksidelt samasuguste uksesiltide veerimine – erilise tunde. Võõrastus ja uudishimu on selle tunde olulised komponendid. Dace kodukas on muide ka ainult läti keeles ja tekitab seepärast lapsikuid assotsiatsioone, millega analoogsete pärast eestlased pildistavad kihistades Riias tänavasilti “Perses jela”. Seal kodukal on alapealkirjad “Par mums” ja “Pasakumi” ning “Musu zirgi” (ju see tähendab, et meie hobused). Vaatamisväärsed ja rahvusvaheliselt mõistetavas piltide keeles on ohutusjoonised. Ja kui see rahvus tahab rahvusvahelised sõnad sel kombel omadega lätti keerata, nagu ülaltoodud hobusenimedestki näha, kes saab siis neid selles keelata. Kui soomlased tohivad, võivad lätid ka. Olgu siis pealegi Gepatits ja Surpraiss.
Põhitallis, mille ees seisev Böckmanni treiler oli sinna sattunud läbi Riia linnas asuva esinduse, mitte nii, nagu neid meile Saksamaalt kangelaslikult kohale veeretatakse, hõljus kobe silohais. Ja üksildane töine naine keset hämara talli vanamoodsat interjööri. Sel naisel oli hark ja vigel – ühega tühjendas boksi, teisega udis sinna lõunaks hobustele heinad-värgid ette. Tal oli kõrva küljes händsfrii, et saaks tööriistavarsi välgutades samal ajal äri- ja sõbrajuttu ajada. Ja tema oligi Dace. Kogu suure kompleksi omanik.
“Esmaspäev on tallimeestel vaba – pole mõtet loodusseadustega sõdida – ma olen alati esmaspäeviti ise tallis,” teatas naksakas naisenääps. Ei tea, miks küll läti tallimehed esmaspäeviti töötada ei taha…
Talli taga oli nii kevadiselt õige vaatepilt kui üldse olla sai – ligi kümme hiljuti poeginud mära oma mudilaga. Mõni üsna eilane, mõni juba paarinädalane. Ning perenaine kinnitas, et neil sünnivad varsad aastaringi, pole ühtigi kevadesse ajastatud, et suvel lihtsam kasvatada oleks – igal ajal on lasteaed avatud. Moodustab ühtlase fooni ja näitab kasvanduse elujõudu. Kusjuures Dacega märade-varssade kopli juures kõõludes kogesin sama, mida Egipti-reisi ajal moslemi-emmedega. Lapsed ühendavad. Laste nimede loendamise ürgne mantra toimib ka hobuinimeste puhul ühendava maagiana.
Meil oli Dacega omavahel ka tuttavaid inimeste nimesid nimetada. Ta küsis, kas ma Gunnar Klettenbergi tean. Ütlesin, et lisaks ratsutamise tipptasemele võiks selle mehe, tema kaasa ja tütarde pealt vaadata ja õppida perekondliku pühendumise kõrgemat pilotaaži. Kuidas naine toetab isetult mehe tegutsemist. Ja lapsed on samasse pulssi kaasatud-mässitud.
Dace kurtis, et Sven Shois, kes varem ikka väga sagedasti käis ja kaubitses, pole hirmus ammu enam Koceni värskemat kaupa vaatamas käinud. Ja tundis huvi, mis on saanud tema lemmikust, Margus Timmost: “Margus ostis aastate eest oma talli asutades Põlvasse kogu esimese hobuste ešeloni minu käest. Hobihobused olidki tol ajal mu põhiline müügiartikkel. Pärast sai Margusest teil seal Eestis peaaegu minister või midagi sinnapoole. Minult aga tahetakse üha järjekindlamalt tippspordi hobuseid. Rahvas läheb rikkamaks ja hobid eksklusiivsemaks. Kui varem osteti endale hobihobune, siis nüüd ostetakse tall või vähemalt paar-kolm tipphobust koos sportlasega. Kuidas Margusel nüüd läheb?”
Ma ei tea.
Ütlesin Dacele, et kuna Margusest sai “peaaegu minister või midagi sinnapoole”, müüs ta talli ära. Otsis kaua õiget ostjat, kes hobuasja Põlvas edasi ajaks ja tema koduakna all hobuilu näitaks. Aga teisel Margusel sai väga kiiresti hobutüdrukute intriigitsemisest, sittadest nõuannetest ja miljonite raiskamisest lampideni. Nüüd on ratsakool kinni, tall lõpetamas, senised eriti targad hobuäri-neiukesed võõrsil bokse viskamas. Ja kui talli hobuinimestele edasi müüa ei õnnestu – seesinane lootus on kuuldavasti õhus olnud – siis ongi kõik. Ma tean, kus elab emme Sture kasvatatud Keiser, kus Herzog, kus on müügis veel terve jõuk tema teenekaid kasvandikke. Aga kuidas Margusel nüüd läheb? Ei tea. Ütlesin tollele eriliselt terase pilguga lätlannale, et nägin Timmot viimati telekas. Kui ta presidendi vastuvõtul oma naise Mari setusõlgesid tuulutamas käis. 
Muide, kas teie teate, kuidas teie ammustel teekaaslastel läheb? Mida praegu just, täna ja hetkel, teevad inimesed, kellega koos teil on aastaid olnud huvitav ja lõbus, tegus ja mõnus? Kiire-kiire… Küll jõuab. Aga äkki ei jõua? Ehk ei tulegi seda aega, mil nii kaua nii hingelähedastelt inimestelt – kellega üksteise jaoks ju ehitusmaterjal ja elulugu ollakse – silmast silma küsida, kuidas läheb. Tegelikult peaksime ikkagi kogu rähklemise-ähklemise-puhklemise kõrvalt ikkagi peatuma ja üksteist patsutama. Kasvõi selleks, et osata lätlastele vastata, kui nad küsivad. Sest kui näed lätlase silmis siirast huvi ja osavõtlikkust, hakkab koduse pealispinda pidi kimamise mentaliteedi pärast kurb ja kahju. Ärgu olgu me aadress ses mõttes Perses jela.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat