Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tartu+ 50+50+Tallinn


 

Hobune ei küsi sinult nime. Ta ei topi sulle esimesel kohtumisel käsi näkku ega püüa sel meetodil – ka alateadlikult mitte – tõestada, et tal on sinu üle võimu. Käte käiku laskmise näotult võimukas fenomen näitab end ka väikeste lastega suheldes. Nime küsimise energeetiline vampiiramine on aga vägagi tuttav lapsrahvaste seast pärit kaubitsejatele, kes saavad sinu või su lapse nime küsides sulle esmase pootshaagi taha.
Kui inimene mingist seljaaju-tasandi võimu-võtu ihast võõrale väikesele lapsele käed näkku topib – plutiplutipluti – näitab ta enda arvates, et on hea inimene ning väike nunnu meeldib talle. Hea inimene solvub, kui palud tal väikese inimese õrnas näos mitte ringi sorkida. Ah, mis – hea inimene solvub ka siis, kui vaatad teda tõrjuva pilguga. Kuidas nii, tal ei lastagi hea olla… Võib kujutleda, mis siis juhtuks, kui plutitajale omakorda ninapiipi ja lõuaalust kudikudi teeks. Skandaal ja kakelung!
Nime küsimise primitiivsest tarbe-maagiast aga sai mu varateismeline tütar meie äsjasel lõunamaareisil palju terasemalt aru kui ma. Ütles, et tänaval mida-iganes müüa püüdjatele ei tohi ei oma ega laste nime öelda. Läbi nime teadmise on murjan sinu karjajuhiks saanud ning tema tahte käest on siis juba palju raskem pääseda.
Lapselikule loogikale ja naturaalsele arukusele hakkab alates 8. märtsist maarjamaise televaataja tähelepanu juhtima uus saatesari, mida juhib Letosvet isiklikult. Tarmo Leinatamm laseb kahel kaheliikmelisel tuntud inimestest võistkonnal ära arvata, milliseid täiskasvanutele tavalisi ameteid ja nähtusi, esemeid ja käitumismustreid lapsed kirjeldavad. Selgub, et üleküpsenud fossiilil on päris keeruline oma inner-child äratada ja loodusliku loovuse pealt mõtlema ja tundma hakata. Hästi õpetlik. Kusjuures sellise saate salvestamine häälestab südamlikumaks ja soojemaks nii saatekülalised kui meeskonna kaamerameestest grimminäitsikuteni. Ometi midagi tõeliselt helget. Ja üldse mitte naiivset, vaid sügavalt õpetlikku.
Olingi just teel selle sarja kõige esimese, naistepäeva õhtul eetristatava saate salvestusele, kui tuli tunne paar isamaist punkti enda jaoks reaalseks peatada. Kes oma kulgemistel hobuseid silmas peab, on ilmselt märganud, et Tartu-Tallinn-magistraali ääres on otsekui mingi 50 kilomeetri klubi. 50 kilomeetrit Tartust Tallinna poole, Kalikülas – mis kõlab nagu Caligula, eksju – on üsna maantee kõrval kena sülem väheldasi hobuseid. 50 kilomeetrit Tallinnast Tartu poole on tiba enne Paunküla risti paar noorukest sälgu varikatusega avaras koplis talvitamas. Et laadida ja häälestada end nägu ja tegu eeldavaks Tallinna-päevaks, pistsin lõpuks ometi nina nende isevärki klubi moodustavate hobuste ligi. Kaua võib neid uudishimulikult autoaknast vahtida, ilma et taipaks jalga kõige parempoolselt pedaalilt kergitada. Olles saanud teeäärsete hopadega silmsideme ja lühidagi pilgutere, tead edaspidi neist mööda vajutades, milline nägu ja käitumine on ühelgi neist eemal paistvatest siluettidest.
Kui pärast rutiinivaba retke, mil peatusin nii Kalikülas, Paunkülas kui Polli loomaaeda keeravast teeristist tibakene Tallinna poole jäävas Viikingitekülas, Letosveti juhitava koguperesaate kaaslastega äsjaseid elamusi jagasin, avastasin Hardi Volmeris totaalse hingesugulase. Esiteks oli ta lapselikult õnnelik, et oli äsja presidendi vastuvõtul käinud. Selle eest tuli maksta ebamugavate kingade tekitatud jalavalu. Ent lonkamine omakorda oli võimalus öelda, et see iluviga tekkis presidendi vastuvõtul. Ja see oli nii armas ja inimlik. Eks samavõrd kui Hardi oli õnnelik, et teda kutsuti, olin mina lapsikult õnnetu, et mind ei kutsutud. Päriselt ka. Täitsa ausalt ja omadele tunnistades.
Punktist punkti kihutamise kohta avaldas omade vahel Vormeli hüüdnime kandev Hardi aga midagi meile kõigile tuttavat: “Ma mõtlen alati, et järgmisel korral pean kinni. Sõidan pea kord nädalas Tallinnast Pärnusse. Iga kord mõtlen, et järgmine kord vaatan Varbola linnusesse, keeran raba peale, peatun magistraali äärde jäävates väikelinnades. Aga absoluutselt alati, kui see järgmine kord on käsil, tiksub halastamatu kell kiirust tagant. Ei saa aeglustada. Ehkki tegelikult oleks hingele ja vaimule neid vahepeatusi õudselt vaja. Paned muudkui lollakalt edasi, sarv sirge, ja lubad, et järgmine kord…”
Võõras hobune vaatab endale lähenevat uut inimest viisaka huviga. On meeldivalt üllatunud, et inimene ei tule teda käppima ega käkkima, vaid vaatab samuti viisaka huviga. Ja ühtlasi vaatab võõras hobune mõtlikult, kuidas inimene mudast tilgub. Kui Kaliküla suure, ikka kohe päris mõisa-mõõtu hobustega-majapidamise hoovil autost välja ronisin, sosistasin kahele penivolaskile: “Pst, mu laps magab!”
Kumbi koeramolu ei teinud ainsatki piuksu. Aru said. Olen selles täiesti kindel. Suurem, hele lontkõrv vahtis autoaknast sisse – näe, magabki. Väiksem, kikkiskõrvaline ja üsna eakas, hüppas ilma igasuguse eelhoiatuseta minu najale püsti. Mätserdas mu riided ülevalt alla ühtlaselt tilkuva kodumaa-mudaga. Tegi näo ja lõuaaluse nii sulnilt pasaseks, et ka lollile pidi selge olema: soliidsus on suhteline ja mööduv nähtus, inimene!
Midagi informatiivsemat poleks sellest Kohtumisest juhtunud, kui inimesed oleksid kodus olnud, koeri keelanud, kontvõõrana õuele maandunule öelnud, mis koerte nimed on. Õnneks olid kodus ainult ilmselged kevademärgid ja elujõulisest perest rääkivad detailid. Aiatööriistad ja lõokesed. Erinevas suuruses lastekummikud ja jalgrattad. Mänguasjad ja õuehari majaukse taga. Täpselt nagu vanadel aegadel – luud ukse ees, järelikult pole pererahvast kodus, ärge mürrake! Neljajalgsed lapsed tajusid, et hooviletulnud tädil – näe, kui kenasti need mudaojad ikka tema esimesele küljele sobivad! – pole mingeid pahasid plaane. Kõndisid mul vaikselt kannul ja uudistasid heatahtlikult.
Mul polnud tegelikult üldse mingeid plaane. Seisin hobuste kopli kõrval kruusahunnikul ja uudistasin heatahtlikult. Seal elab üks – ilmselt eesti tõugu – mära, kellel on eelmisest aastat täiesti müstiliselt vahva värvusega kirjumiru varsakene. Pisikese ruugekuldse-linalakalise šetlandi poniga hoiab punti suurem, võibolla ehk tori-sugemetaga hobune, kellel on valge näotriibu sees otsa ees reibas iseloomulik täpp. Nagu pirakas maasikas. Nende taustal vana maakividest tuuleveski-poolik. Täis sõnumeid minevikust ja tulevikuvõimalustest.
Vahtisime nelja hobuse ja kolme koeraga – keti otsas vaikis tegelikult veel üks lonts – mõnusalt üksteisega tõtt. Kui pererahvas oleks kodus olnud, siis oleksin lõokeste asemel kuulnud nende hobuste päritolu ja põlvnemisi ja legende, kuidas nad lillekesed siia said. Ent niigi oli ilmne, et eks nad oma pere laste rõõmuks siin elavad, tööajal on kogu pere koolis ja “objektil”, õnneks lähevad päevad pikemaks, nii et saab õhtuti jälle hobustega tegelda ja küllap pisiponi peagi varsa toob… Eriti naljakas, kui see veetlev linalakk on tegelikult paks ruun, tädi lihtsalt ei vaevunud käputama ja järele vaatama, tegi lambist ja figuurist järelduse, nagu inimestel kombeks. Sest meie ju kõigest kõike rääkivaid lõhnu ei tunne.
50 kilomeetri klubi Tallinna-poolses otsas aga oli home-alone-idüll käimas kahel täkupoisil. Seal kasina varjualusega koplis talvitavad kaks tõmmut kõrbi täkk-sälgu. Natuke heledam on tiba kõrgejalgsem ja sihvakam. Tumedam on sitkem ja kompaktsem. Ja dominantsem. Nagu lühikeste jalgadega inim-mehedki sageli pikkade kodaratega human-isaste üle domineerivad. On selline paradoks, et ilusaks peetakse kõrget kusemist, aga alfa-isenditeks sobivad rohkem vitaalselt kompaktsed. Huvitav, eks. Kindlasti oleks huvitav olnud, kui mõni kodus olnud inimene oleks rääkinud, miks just need – arvatavasti tulevased sporthobused – just siin resideerivad. Et kodus olid vaid värava ette reastatud saepurukotid, siis oli teistmoodi huvitav.
Võrdne suhe. Rõõm kohtumisest. Rahulolu sellest, et saime noorte hobustega vastastikku osaks üksteise päevast ja eluloost. See jupsakam, kes sihvakama üle domineeris, kummardas Minni ees nii, nagu millegipärast paljud hobused – keeravad kaela lapiti maaga paralleelseks ja pakuvad Indirtsule kurgualust. Ükskord, kui ma nõiaks hakkan, selgitan välja, miks hobused mu pesamuna sedasi kummardavad. Seekord saime tütretibaga mõnusa kinupildi – kui domineeriv täkupube oli kindlaks teinud, et me ei anna midagi söödavat ja kaimuga kakelda pole mõtet, algatas ta mängu. Ja piilus silmanurgast, kas uued inimesed ikka näevad, kui vahvasti ta mängib. Nagu inimesedki eputades ja “elegantse loomulikkusega” muljet jättes silmanurgast kontrollivad, kas nähti.
Nähti küll. Mööduvad autod aeglustasid ja juhid silmitsesid vähemalt viivuks noori mängivaid hobuseid. Sel päeval natukenegi aeglustamise kunsti õppinud inimesed naeratasid. Kontrollimata, kas nähti.
Tehti hoopis kodumaist ja täiesti konkurentsivõimelist matšubitšut. Kui juba peatumistega minekuks läks, keerasin sisse ka Viikingitekülla ning veendusin taaskord, et ainus põhjus Peruudesse-Mehhikotesse sõita on tegelikult see, et oma kodus me lihtsalt ei peatu ja ei näe. Ah mis, teadagi, kiirekiirekiire! Kihutame raha teenida, et saaks välismaale peatuma sõita. Kes üsna hiljuti rajatud Viikingitekülas peatuda taipab, näeb, kui palju ja põhjalikult mõned veel raha investeerivad. Ei püüa lihtsalt ideed muistsetest naturalistidest müüa, vaid on ehitanud totaalselt kihvti, läbimõeldud, mitmekesise ja ühtlasi ka autentse hoonete-sildade-puitskulptuuride kompleksi. Veekogudega mängides. On toidumajja tellinud ekstravalmistatud savinõud ja menüükaaned-paberid, toonud loomanahad ja puujuurikad, teinud ruunimärgid ja muud nõidused ning kombineerinud toidu kõrvale mängiva muusikavaliku Metsatöllust-Tätverest-Tormisest, nii et maitsev on.
Mina kohe austan seda, kui inimesed investeerivad ja kulgevad täiuse poole, mitte ei püüa üle jala ja lõdva randmega mingit poolikut asja või ideed müüa. Igaüks müüb, mida oskab. Kui ei lihvi – nii kaupa kui müügioskust – ei müü. Nagu oli näha ühe mammi ebaõnnest, kes püüdis letitagustele tüdrukutele kena linast ja lillelist voodipesu müüa, aga ei osanud ja jäigi müümata. Kusjuures pesu oli kena, hind soodne – aga voh ei käi see asi niisama. Ja et viikingivärk veel paremini käiks, ehitatakse sinna metsa sisse just praegu riginraginprõmm palkonne külaliste ööbitamiseks.
Eks ma õhtul pärast järjekordseid teletolamisi ju ka läbi laga Lagedile selleks sõitsin, et kaudselt – äh, ikka otseselt! – müüa seda, mida oskan. Kah võimalikult täiustades, et poleks lõdva randmega. Kui oma “Ettevaatust, Emma!” venekeelse käsikirja lihvimise asja koolisõidu-printsessi Mašaga – kes on tegelikult õigupoolest küll juba noor kuninganna, sest peale kasvanud printsess on Anna – Saha-Loo mõisasse edendama pladistasin, peatusin Lagedil esmalt ühe teise talli juures.
Undi talli liivaplatsil harjutas sõbralik ja lahtise silmavaatega hele kaunitar sihvaka sporthobusega. Kirjeldas lühidalt Lagedi-kandi tallidekobarat – lisaks Undi-omale on üle põllu ka Nuhja tall. Kuhu mul on vähemalt kaks üsna isiklikku põhjust loole-loole minna, aga ma ei saa seda ette välja lobiseda J. Ja metsa taga on Chuletsi oma. Mis tähendab, et vähemasti Jõelähtme vallas hakkab hobuste ja tallide esinemissagedus muutuma selliseks, nagu ta kõikjal Eestis olema peakski.
Kuni sporthobusega näitsikuga vestlesime – ta asendas truudusetut, suusareisil olevat treenerit – saabus maastikusõidult selle talli esinemissagedus: eestlane ja araablane. Koomiliseks kontrastiks Chuletsi taani soojaverelisest Markusele näiteks. Eestlane oli hoos, nagu eestlased ikka – ega näinud väga sedasi välja, et oleks küps näiteks suvisele Eesti esimesele aborigeenide ratsatraavile minema. Või mine sa tea! Äkki on just tema suvel võitja. Kui meie oma EQt-Tubrikut ja Kavilda omad Ruudit-Albanit talle jalgu ei tassi – keegi ju peab võitma! Araablane kasutas oma tahtmise saamiseks täpselt samu võtteid, mida pruugib mu Vespera oma asja ajamiseks – sõõrmed puhevile, pea kuklasse, saba selga ja minekit! Sihukese minemapürstimise ohjamiseks läheb vaja masendavalt palju käte jõudu – kipun treener Annikaga pidevalt vaidlema, et nii karm suust kiskumine on äkki ikkagi liig või mis. Antud juhul olid sadulas itsitava pliksi käed kohe päris kindlasti liiga nõrgad, et araablase särtsu maha võtta ja kukal ära tsiviliseerida. Need tuttavlikud huligaanitsemise mustrid – nii eestlase kui araablase oma – andsid sahmaki! energiasüsti. Ilma, et selle laengu saamiseks kedagi teist tühjaks tõmbaks. Nuhja talli poolt Undisse mürrav huligaanide paar tuletas oma pätte meelde, see meenutas, mis milleks siin maailmas on ja toimub – läbi Maša talli ruttu koju oma hopade juurde! Ja kuidas nii tõsist, teadvustatud ja tugevat tahtmist ilma poolpeatusteta teada oleks saanud? Inimesed, õppige aeglustama!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat