Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Markus – Masha laps ja elukaaslane


 

Emma viis Markuse juurde. Läksin Saha-Loole Maria Chuletsi juurde raamatu käsikirja pärast rääkima, mitte otseselt hobuseid nuuskima. Igasugune töö – olgu see kirjutamine või muu-asja-ajamine – mis võimaldab elutervendavaid vahepõikeid hobuste juurde, on hea töö. See hobuste nuuskimine – nii füüsilise nuusutamise kui peenmateriaalsema tunnetamise mõttes – hoiab rajal.
Minu romaan “Ettevaatust, Emma!” – teate küll, see, mille kaanel on tädil valjad peas – tõlgiti nii vene kui saksa keelde. Venekeelne tõlge on vaja enne trükkiandmist üle lugeda, et hobuteemaline sõnavara oleks pihtas, mitte põhjas. Tõlkisid hobukauged humanitaarlased, sellepärast. Saksakeelne versioon on veel toimetamise ja partnerkirjastuse otsimise faasis ning selle terminoloogia käib tõlk Liina Mittermayr ilmselt üle saksakeelsete hobundusõpikute toel.
Läksin Eesti koolisõidu printsessile, meedias ihaldusväärseimalt jõukaks korrutatud pruudile Mashale selle käsikirja korrastamise asjus kosja. Ja temaga kohtumine tema Pirita jõe äärse talli vahekäigus pani elutervelt muigama: kuidas me ikka usume nii automaatselt ja lühinägelikult paraadportreesid ja stereotüüpe, mida va kollane meile rütmiliselt ja metoodiliselt pähe tõmbab.
Kodust-väljas-lillelöödud olek näitab mis tahes ala esindajaid nagunii mõnevõrra teisematena kui nad igapäevases päris-iseendana-elus tegelikult on. Võistlushobune on teatavasti avalikkuse ees ekstra välja sätitud. Ratsanik – eriti just koolisõidus – uskumatult nett ja noobel. Ses mõttes uskumatult, et aru ma ei saa, kuidas nad vihmas ja higiski seda ekstra-eksterjööri säilitavad ning ennast kõigi olude kiuste tolmuseks-kõõmaseks-sakri ei püherda.
Neile, kes võtavad kolletajate pakutud klisheesid preili Chuletsist kui rikkast mõisapreilist (ainu)tõena, võib mõnevõrra jahmatav olla tema nägemine koduses tallis lihtsa ja töisena. Mõisapreili elab oletatavasti keset mahagoni ja kristalli, kannab elegantseid rõivaid ja kalleid ehteid. Eks fotograafide ja muinasjutu-armastajate rõõmuks ole Masha seda mängu ka mänginud. Ent Markusega maneeshist trennist tulnud tüdruk, kes ütles – “Loen teie käsikirja huviga, olen ammu tahtnud teada, millest te kirjutate.” – oli pärit hoopis ühest teisest muinasjutust. Mitte Tuhkatriinu loost – Basanoshka pole oma hüpertöise elu üle mäletatavasti sellepärast õnnelik, et ta pole sedasorti eneseteostust vabatahtlikult valinud. Maria on. Tema tegeliku olekuga käib kokku lugu õige-päris-üsna väikest kasvu tüdrukust, kes teeb pidevalt suurt ja rasket, mitmekülgset ja paljuplaanilist motiveeritud tööd, tööd, tööd. See ongi tegeliku, kestva ja kandva rikkuse tunnus ju ka – mitte juhuslik algaja õnn ega välispidine kenitlemine.
Maria mehise töö mullused tulemused olid sellised, et ta ise oli maailmas baltlastest Airisa Penele (927 punktiga 179.) järel ja Marika Vunderi ees (791 punktiga 218.) oma Markusega 213. (802 punkti). Eesti seenioridest oli ta Marika Vunderi ja Grete Barake järel ning Marlen Vassili ja Dina Ellermanni ees kolmas. Noortest pluss juunioridest oli temaga samast Nancy-klubist ja tema tallist (kus näitab oma rosette ka Dina ratsu Valentino) oli Anna-Liisa Rink teine ja Tiina Kuusmann kolmas. Masha talli au, uhkus, mõistus ja südametunnistus – Alla Gladõsheva, aga sai ERL eriauhinnana mulluse Aasta Treeneri aunimetuse.
Mida mehisema mulje jätab töö kõrvalseisjaile, seda ürgnaiselikum ta tegelikult on. Ükski mõistuse baasil töötav meesinimene pole suuteline sellisteks pidevateks pingutusteks, nagu naine. Sest aukartusest elu ees kantud naine on endast sõltuvate elude eest vastutades jõuline Ürgema ka siis, kui tal oma lihaseid lapsi veel pole.
Sealt nad kahekesi tulid.
Keskmisest kõvasti suuremat kasvu Markus ja pisike Masha. Enda ja teineteisega rahul. Hea trenn oli. Kodused seinad ja oma Alla, mis sa hing veel tahad! Hobusejurakas, keda Maria kutsub hellitavalt Marcelloks, uuris külalist sõbralikult, huvitatult ja usaldavalt – mis on õnneliku elu poolt tugevaks tehtud loomahinge tunnus. Nad kõndisid kahekesi hobuste dushiruumi ja pesid poisi jalad jahedaks. Siis läks Markus solaariumisse peesitama. Et infrapuna soojendaks nahaaluseid veresooni samavõrd kui perenaine südant – ja kevad tuleks kergemini. Perenaine ise mingisse solaariumisse ei viskunud – pühkis talli vahekäiku ja maneezhi väravavahet, nii et kui sellest Töötavast Naisest oleks pilti teinud, oleks vist Sl-kroonikate käest võinud päris vahva papi küsida. Ainult et selliseid nähtusi ei mõisteta. Ei saada aru, et rõõm ehedast Tööst teeb õnnelikuks, mitte ei kukuta pjedestaalilt. Järelikult pole vaja õrritada piltidega, mille puhul on juba ette teada, et neid tõlgendatakse tülkalt.
Paekivist, keskmisest Balti mõisast oluliselt suurem mõisahoone seisab kenasti konserveerituna jõude, sest: “Mina elan tallis. Seal parempoolse tiiva peal. Sinna on hästi kuulda, mis all hobuste juures toimub. Mugav ja käepärane on.”
Juba esimesel käigul Masha Mõisa liigutasid eriti just olmeruumid ja majapidamise pisiasjad eriti. Tall on ikka tall – boksid ja pesulad, sadula- ja söödaruumid, mis seal ikka. Kui ma Joanne Vaughani kannul vaatama kõndisin, kuhu ta oma hobused Veskimetsast viis, liigutasid hoopis pedantselt ära pandud harjad-kühvlid, silmnähtavalt naisekäega korrapäraste vihtidena riputatud ohelikud ja muud nüansid, mis rääkisid, et see siin on Naiste Tall. Nüüd on Joanne oma hobustega Hispaanias, kolletajad jälitavad Mihkelsoni uue kaaslanna pärast ning selliseid uusi ja värskeid, aga samas naturaalseid ja traditsioonilisi talle on kõikjale Eestisse päris palju juurde tekkinud. Naise käega peetud Pirita-jõe-äärne aga on mõne aastaga sügavalt koduseks ja vilunult turvaliseks harjunud – seda seisundit kehastavad kasvõi radikatel ja uunil peesitavad kassid.
Märk sellest, et raskelt rikkaks klisheeritud mõisapreili on ikka soojadel maadel käinud ka, ripub seinal – hobumotiividega suveniiridena. Kusjuures Egiptusest on ta toonud papüüruse täpselt sellise päikesejumalaga, kes hobukaarikult vibuga oma õnne sihib, nagu mina oma noorimale tütrelegi. Suurel Marial on natuke suurem hobu-papüürus, väikesel Maria Indiral mõnevõrra väiksem. Nagu peab. Just samamoodi, nagu väike Minni hoiab nüüd oma toas pidevalt silmanurga poolpilku selle hopsidega papüüruse peal, puhkab ka suure Maša pilk juttu ja asja ajades sellel maalingul. Kõige seotus kõigega…
Kellele ja millal see hinnalise kaasavaraga – mäng käib mõisa peale küll, aga tegelik veimevakk sisaldab talli koos hobustega J - preili sellise trenni- ja talliratta pealt üldse mehele sattuda võiks? Millised kosilased tema muinasjuttu satuvad ja pääsevad? Ühel alal – ja ühes riigis – on ju aina korduv tutvusringkond. Kes on üksteist leidnud, see on juba ära leidnud. Millistelt ristteedelt need uued ja huvitavad peaksid Maria peateele trehvama? Miskipärast meenutab tema elulaad kõige paremas mõttes nunna olemisviisi. Aga nunnalikke elemente ja paralleele kipun ma viimasel ajal mitmete töökate ja pühendunud daamide elus avastama. Ka siis, kui ülejäänud maailm neid lühinägelikult patuseks peab.
Maria tallis on tervelt üks meesterahvas ikkagi täiesti olemas. See on soomlane Paul, kes lõpetab mu külaskäigu hetkel parasjagu maneezhis trenni. Alla treening Anna Rinkiga on parasjagu haripunktil. Kuna liival on veel kolm ratsanikku, käib ausalt öeldes päris kõva trügimine. Kui risti-rästi galopeerivad-traavivad-küljendavad-passaazhitavad ratsud kohati üksteisest üsna üle ja läbi kipuvad kimama, on Anna ema Nancy üsna hirmunud. Tavaliselt on platsil korraga kaks tegijat.
Nancy Himma – praegune Mansik – ütleb, et ta ise ei sõida enam. Eile küll oli naljaviluks oma pere 15aastase (mis on sama kuldne iga nagu Markuselgi) Zäzi seljas käinud. Aga sõidud on nüüdseks ulatatud kauniks nooreks naiseks sirgunud Annale sõita. Nancy aga tunnistab, et ei pääse kunagi tallist minema. Vaatab ja mõtiskleb, jälgib ja tunnetab. Ja on õnnelik. Mis on absoluutselt mõistetav, sest Alla trennide jälgimine ongi selge nauding. Mullune aasta treener – justkui ta selle tiitli tõttu tänavu või tuleval aastal vähem Alla-oma-tuntud-headuses oleks… - annab rahulikke nõuandeid, millele kaasa elamine on pea sama õpetlik kui ise trennis osalemine. Peab tunnistama, et enne viimase hooaja trenne Annika Õkvaga poleks ma Alla töö finessidest muhvigi mõistnud. Ent Zäzi käitumine peaks olema ilmselt ka päris võhikule üldjoontes mõistetav: ratsaniku väikese sõrme või kannakõõluse pisimgi vääratus solvab teda nii, et ta tõmbab jonnakalt kõrvad vastu pead – või kupatab suisa tagant üles, et asi ikka täiesti klaar oleks.
Kui üks küpses eas ratsanikuemand oma ratsuga keskendunult passaazhe meisterdab, küsin Nancylt, kuidas hobune neid punkteeritud-fikseeritud liigutusi ikkagi tegema hakkab.
“Õpetatakse. Alguses käekõrval. Siis juhitakse hobust seljast oma rütmiga…” on asi Anna-emme meelest enesestmõistetav.
Jajah, aga KUIDAS ikkagi? Mismoodi pannakse hobune sedasi õhus seisma, liigutust enne lõpetamist stoppkaadrisse võtma, ah?
Õpetatakse, noh.
Ma meenutan oma lapsiku küsimisega – millele vastused on õpikutes olemas, aga mis ilma praktilise kogemiseta tegelikult ikkagi küsimusele ei vasta – oma enese viieaastast poega. See küsis ükspäev papa käest: “Mis kell on?”
“Kahekümne pärast kuus.”
“Aga mis ta siis praegu on?”
“Kahekümne pärast kuus.”
“Kahekümne pärast on ta kuus – aga MIS KEL SIIS PRAEGU ON???”
“Ee… mökk.”
Nancy käest võiks ju paadunult ja eksklusiivselt küsida, mis tehtud, mis teoksil – kuidas abikaasal äri läheb, kas proua muusikaga veel tegeleb, kuidas ta hipodroomi tulevikku suhtub, kuhu oma talli kolib, kui hipokas Tallinnast lahkub. Ja siis? Keda need vastused õnnelikumaks teeksid? Küsimine rikuks praeguse hetke. Hetk on selline, et kukal on vastu sooja puidust maneezhiseina, jalad mõnusalt välja sirutatud, Masha pühib põrandat, hobused nohisevad ja purisevad platsil, seina taga käib jõgi täiskevadistel ennaktuuridel.
Ja siis ta tuleb.
Olemuslik uitmõte.
Millesse on pakitud pikk slepp suurvene aristokraatia, klassikalise slaavi kultuuri ja geneetilise intelligentsiga seonduvat. Huvitav, kas “Ettevaatust, Emma!” vene keelde pannud tõlgid kasutasid mõisavene traditsioonidest tänapäeva kandunud teie-vormelit? Sügavalt ja kaunilt venehingelised ei lähe kaasa soome-inglise sinatamise brutaalsusega. Jätkavad väärikat teietamist ka siis, kui vestluskaaslane on familiaaritsevamast kultuurist pärit. Kas ja kuidas Eesti tallides ja turul, hoburahva ja sellega ristujate vahel kõlab teie ja sina? Peab küsima. Kui Maria on lugenud. Mis on mulle tohutult suur ja siiras au, muide.     


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat