Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ravat palub koostada musta nimekirja


Eestis on aeg sisse seada nimekiri inimestest, kellele lähtuvalt nende senisest käitumisest hobuseomanikuna ei tohiks hobuseid müüa. Selline nimekiri peaks olema ratsaspordiliidu, EHSi ja ESHSi juures – et olenemata meelsusest-poolsusest oleks mustale listile juurdepääs igal hobusekasvatajal-müüjal. Niisuguse palve esitaks ühena mitmetest hobustest, kes inimeste rumalusest-hoolimatusest on hullusti kannatada saanud, budjonnõi Ravat.
Kuna Ravat on piltlikult öeldes venelane, on tema nimes rõhk teisel silbil. Aldo Kanepi ringkonna sõitjatega on ta aastate eest Venemaale kolides võitnud stiipel tšeisse (kirjutasin meelega, nagu hääldatakse – sest nii tavatsevad venelased ka hobusenimesid a la Braiton transkribeerida). Esimest korda kohtusime selle ratsuga teisel päeval pärast seda, kui ta oli Tallinna hipodroomil pärast karme vintsutusi tagasi Kanepi tallis. Aldo tall on see, mida üks noorsand kinnisvara arendamise unistusega enda poole sikutab, kus jõulud tulid seoses elektri välja lülitamisega taskulambi-valgel ning kus tänini pole mitte miski lahenenud ei suhetes formaalse omanikuga (kes veetis väidetavalt pika talvepuhkuse Läti kinnimajas narkootikumide omamise ja sellega kaasneva eest) – ega ka suhetes Tallinna linnavalitsusega. Kes pole seni väljendanud oma kindlat otsust hipodroomi kui terviku asjus ega oska-söanda seoses selle otsuselahtisusega ei vastu tulla ega ära öelda ka Aldo soovile rajada hipodroomist mere poole ratsa- ja muu-harrastus-spordi-keskus ka (ja eriti) juhul, kui hipokas Tallinnast Saku valda lahkub.
Sel teisel Kanepi-tallis-tagasi-päeval oli Ravat lühidalt öeldes jubedas seisukorras. Tal olid kõik luud-kondid üksipulgi üle loetavad, seoses nõrkusest tuleva lamamisega õhukese naha peal mitmed lamatised ja haavad, jalad haavades ja armilised, kabjad põletikus ja hooldamata ning seoses sellega peaaegu võimatu püsti seista. Kannatustest tulenevalt oli budjonnõi pilk täpselt selline, nagu ette võib kujutada. Tuhm ja löödud.
“Ma ostsin eile selle hobuse,” ütles nooruke tüdruk, kes – väike titt rinnale seotud – boksi juures seisis ja looma uurides tema tulevikuplaane pidas. Et kuidas sööta, mida jalgadega ette võtta, mis režiim ja kus hooldus – kas viia ta Aldo kodutallu Noarootsis või putitada siinsamas hipokal. “Ostsin sellepärast, et olen temaga võistelnud ja tundsin kohustust ja vastutust, kui ta sellisesse olukorda sattus.”
Neli kuud hiljem tuli e-kiri:
“Loodan, et mäletate mind – olin see tüdruk pisikese lapsega Aldo Kanepi juures tallis, kes oli selle õnnetu hobuse ostnud. Minu hobune on nüüdseks kenasti kosunud ja elu läheb edasi.
Küll aga kirjutan, et Teilt veidi abi paluda. Nimelt see tüdruk, kellelt ma oma Ravati ostsin, ostis pärast Ravati lugu omale 3-kuuse varsa. Lasi ta Eestisse tuua samasse talli, kus Ravat kõhnus – tegi varsale kordehüppeid jne. See oligi ainus aeg, mil loom sai üldse väljas olla, kuna ta oli nii pisike, et tuli koplist välja – niisiis koplis ta olla ei saanud.
Mõne kuuga oli varss väga kõhn, ussid puresid ja tallipidajal oli kõik väga ükskõik.
Plika ise käis tallis, nagu jumal juhatas ja mingit hoolimist välja ei näidanud, veterinaari poole ei pöördunud. Varsa ostis temalt ära üks tüdruk, kes tõi ta Aldo juurde. Varsal on tänaseks eluisu tagasi tulnud ja sööb kenasti.
Plika ema lubas, et enam hobuseid ei osta.
Selle varsa äratoomisest oli möödas vaid nädal, kui loomadest mittehoolija hakkas endale uut ohvrit otsima!
Ma ei teagi, mis oleks nüüd kõige õigem – kuhu pöörduda, et vältida selle tüdruku kätte üha uute hobuste sattumist?”
Minule kohe meeldivad sellised kirjad.
Jumal hoia – mitte sellepärast, et neis kajastub elu valu, mis annab mulle tööd ja seeläbi minu hobustele ja teistele lastele süüa. Ei, sellepärast, et see on erakordselt positiivne, kui noored, asjalikud, südametunnistusega inimesed tajuvad meedia võimalusi, ülesandeid ja mõju. Ajakirjandus on inimestevahelise suhtlemise massiline vorm. Seal sees on täpselt see, mille me sinna sisse paneme. Ja kui inimesed ise ei pane massikommunikatsiooni tegelikke probleeme, tõelisi positiivseid programme, iseennast ja päris elu – siis pole ka mõtet jaurata, et meedia on niisugune-naasugune.
Aitäh, Eva – just nii teame rääkida õigetest asjadest. Kusjuures mitte vinguda, vaid edasiviivate lahendusteni jõuda. Mitmel tasandil.
Läksin noorproua Palmile – hästi armsasti ja naljakalt kõlab, eks? – külla tema kodusse Kalamajas. Seal uuenevas-arenevas ja ütlemata sümpaatses linnaosas (minu vanaema, norra kalalaeva siga-viikingi sohilaps, kelle isa tegi ta vallas-valmis ja pani emalt “sõrmuste ostmiseks” küsitud rahaga teadmata suunas minema, on sellest linnaosast pärit…) asub Eva mõnus korter, mille ta päris oma vanavanaemalt. Kes heegeldas 95aastasena vaipu. Mis on praegugi ses muistses korteris põrandal. Põrandal, mida pidi tatsab titt, kes oli oma noorukesel emmel rinnale seotud, kui Ravati boksi juures kohtusime. Johanna.
21aastane Eva on koos oma motikateputitajast kaasaga tekitanud klassikalisse agulikorterisse nutika ruumilahenduse ja eheda noore pere pesa. Kus pidevat lisatööd, taas-sisustamist ja igapäevaseid suurpuhastusi tingib kaunitar nimega Piia. Varjupaigast võetud koerabeib. Eva-suguse meelelaadiga loomainimesed – saate aru küll, mida ma selle väljendiga mõtlen – on just need, kes lasevad enda juurde omal algatusel kassi kolida. Eriti kärtsu iseloomuga, iseka ja intelligentse kassikuti nimi on Saatan. Teised toimivad majapidamises siis, kui tema on nõus – ja söövad siis, kui tema on söönud. Koeraplika aga on elav tõestus sellele, kuidas meis kõigis kajastub aeg, mil meie emad meid kandsid, väga varajane beebiiga ja õrn lapsepõlv, mille ärarikkumise korral ei saa päris kõike enam mitte kuidagi heastada-taastada.
“Me läksime varjupaika tegelikult üht teist koera võtma, aga talle oli juba tahtja tekkinud. Valisime siis põngerja viienädalaste kutsikate pesakonnast, kes oli toodud turvakodusse koos emaga. Ehkki väga ilus ja nutikas, on Piia ilmselt beebieas üle elatust tulenevalt ikkagi märkimisväärse kiiksuga. Ta on umbusklik ja ebakindel, põgenemisvalmis ja aravõitu. Kui mõnikord olen sunnitud ta üksi koju jätma, keerab ta liialdamata öeldes absoluutselt kõik segamini. Tühjendab kapid, paigutab voodipesu ja köögiriistad ümber. Ja korra on tulnud tema hüsteerilise mööbeldamise tõttu koguni põrand ära vahetada. Mida oleks muidugi nagunii ükspäev teha tulnud,” on Eva positiivne.
Motikaid putitava mehega, kes sellest harrastusest elatub, Eesti mitmes paigas mitut töökoda peab, on Eval võrdõigus – seinal on fotokollaažid mõlema kiindumus-aladest. Hopsid ja tsiklid vaheldumisi. Tänu oma pühendumisele mõistab mees Eva entusiasmi, mis võtab kohati fanatismi mõõtmed. Ning lisaks sellele, et finantseerib Eva kulukat eneseteostust, hoiab ka seni Johannat, kuni emme trenni teeb. Et perelogistika võimalikult lihtne hoida ja oma harrastusega teistele vähe tüli teha, käib väike emme Ravatiga sõitmas kell seitse hommikul. Mida kevademaks läheb, seda mõnusam ja helgem, värskem ja kaunim see tava olema hakkab.
“Ma olin üksteist, kui Aldo talli sattusin – ning seal hipoka-servas ma inimeseks kasvasingi,” tunnistab kümme aastat Kanepi kõrval püsinud neiu. “See on täpselt pool mu elu olnud, kujutage ette! Selle Braitoniga, kes mõne aja eest hukkus – ja tänu millele Aldo ise ilmselt ellu jäi – olen mina umbes 20 korda kukkunud, nii et korra tuli huult lausa õmmelda. Oli ikka kiiksuga vend. Täiesti uskumatu. Sel kevadel sünnib viis noort Braitonit, Noarootsis kasvanduses neist kaks tema varssa. Loodetavasti isa sportlaseomadustega, aga emade iseloomudega.”
Eval on ahju otsas india sadul. Mitte sellepärast, et see oleks mingi eriti šeff toode. Selleks, et oleks Meeles. Selle sadula alt kukkus neiu eelmine hobune ennast surnuks. Kuna väikese Johanna pärast ei saanud perenaine ise ratsutamas käia, oli keegi teine tema ratsul seljas, lisaks kõnnitati looma käe kõrval – miski aga ehmatas hobust talli juures nii põhjalikult, et ta hüppas küünlasse ja kukkus üle kaela kukla peale. Kõik.
“Sadul hoiab meeles… seda, mida ta just meeles hoiab,” ohkab Eva. “Kindlustussumma eest sain Ravati osta. Aga ära aetud ratsu üles turgutamisele on mõistagi kümme korda rohkem kulunud. Ja mis siis. Kui söötmine – aga Ravati tarbimine ja erivajadused olid alguses üüratud, värkimine – aga Ravati jalad vajasid väga sagedast poputamist ja ravimid annavad nii hea tulemuse, nagu nüüdseks oleme saavutanud, siis pole mitte ükski sent ülearu kulunud,” teatab Eva.
Mismoodi budjonnõi selliseks rondiks sai?
Teismeline tirts, kelle oma ta oli – ja kelle eest potentsiaalseid hobusemüüjaid tahame hoiatada – ei armastanud ei ratsastamise treeninguid ega korralikke hüppetrenne. Tema tahtis lihtsalt kihutada. Kimas hobuse tühjaks. Kui maastikul lajatades ta jalgu lõhkus, jättis ta lihtsalt talli vedelema. Ei ravinud. Ei tundnud huvi, kas ja mida ja kui palju hobusele söödaks antakse. Kuna päris ilmselgelt ei tundnud ei ratsu toitumuse, jalgade ega üldise konditsiooni vastu huvi ka selle talli pidaja, kus tal lasti lamatised saada, oligi tulemuseks masendav sara, õnnetu ront.
Me ei hakka jõhkruseni hoolimatu tütarlapse nime avalikustama. Las ta olla lihtsalt preili S – äkki saab temast mingi ime läbi Inimene ka häbiposti naelutamata. On teada, et lapsed on sageli julmad. Goldingi “Kärbeste jumalat” olete lugenud ja teate küll, kuidas nad üksteise ja maailmaga ringi käivad, kui superviisor on kõrvalt kadunud. Eks preili S elas ka end Ravati peal välja. Ebaõnnestumised koolis. Tärkavad-möllavad hormoonid. Võibolla mingid jamad vanematega – ja kõik trahh! hobusele kaela, eks.
Kus, kurat, olid tallipidaja silmad sel ajal? Hea küll, ilmselgelt ise puntras ja katki laps ei tahtnud ei dressaaži ega hüppetrenni, järelikult tal distsiplineerivat treenerit ei olnud. Aga Leena talli (nii vist oli see nimi?) omanik ja üldse tallirahvas pidi ju nägema, mis toimub. Et kõliseva kupliga görl ajab hobuse tühjaks. Ei hoolitse. Ei jälgi toitumust. Kui ta maastikul ära lõhub, ei ravi – ega tule isegi vaatama. Kuidas tallis liikuvad täiskasvanud seda ometi ei näinud?
Ja mis võiks lahti olla preili S-i emaga? Kas ta ostab lapsele “elus mänguasju” millegi kompenseerimiseks või? Väga võimalik. Ma teen ise samalaadseid asju. Ainult et ma piirdun riiete ja ehete, raamatute ja dvd-dega, kui tunnen mingil põhjusel, et pole olnud päris hea ema, et võlgnen lastele tüki iseennast – ja jagan selle asjastunud kujul kätte. See on inimlik. Kuni elus olendid pole mängus. Antud juhul on. Regulaarselt. Ravat sai ära pruugitud ja ära visatud. Siis toodi Leedust lapiline väheldane varrekene. Kolmekuune. Igasugused emad teavad, et liiga varajane võõrutamine on julm ja mõttetu tegevus. Nii inimese, koera kui hobuse lapse suhtes.
Lugege Tuire-raamatut või millist tahes hooliva inimese kirjutatud hobundamise käsiraamatut – vähemalt pool aastat peaks varrekene mära juures olema. Paljudel südamega tegijatel õnnestub pärast võõrutamist varssa mõningase tissistloobumise pausi järel edasi ema juures pidada – et temast kasvaks eeskuju põhjal Hobune.
Kolmekuine – sisuliselt orvuke – tuleb võõrale maale hoolimatute inimeste peetud talli lastekodulapseks. Õue ta ei saa, sest mahub koplilattide vahelt jooksu. Ja võikski, kannad kuklas, joosta sinna, kus varssasid toidetakse ja nende pidamiseks makstud raha eest näiteks oma hobuseid ei peeta! Õue ja liikuma pääseb ainult siis, kui lapsuke S käib ennast tema peal välja elamas. Hüppa, varss – trahh! trahh! trahh!
Seismine ja vabahüpped vaheldumisi jätavad varsast järele ainult naha – mis on nii rikkaliku aluskarvaga kaetud, et väga aegsasti aru ei saa, mis toimub. Kui saab ilmseks, mida vasakule kadunud sööt koos eakohatu kohtlemisega loomalapsega teinud on, müüb huvi kaotanud tibi ta jälle edasi. Perekond Kalbergid tõid tite seniks Aldo talli, kuni vet Aili arvab, et ta tervis on piisavalt hea, et uude koju vabapidamisele minna.
Ja nüüd siis otsitakse järgmist looma.
See on küll kuulujutt, aga vahel peavad kõlakad kõige vastikumal kombel vett ja paika. Miks ei peaks hobusekasvataja või –kaupmees hobust müüma, kui tuleb lapsele parimat sooviv emme armsa varateismelise tütrekesega. Vaja osta suksuke, pai… Ei peaks juhul, kui oleks seesinane must nimekiri, mille koostamisele Ravat üles kutsub ja lapiline varsakene – tänan küsimast, ta näeb jälle hobuselapse moodi välja! – kaasa hirnub. Mustas nimekirjas peaksid üleval seisma inimese kangelasteod, mis välistavad talle hobuse müümise. Mõnel juhul ka tallidele lähenemise. Selle lapse puhul siiski oleks ilmselt vaja hoopis treenerit, õpetajat – kui ta üldse kunagi tahaks hobust kui liiki tundma õppida ja selle liigiga kõrvuti elada. Kui. Sellel lapsel on abi vaja. Ent see pole meie pakkuda ega teha.
Kusjuures tegelikult pole haiglaslik empaatia puudumine ja halastusetu ükskõksus siiski ealine probleem. Vaadake siit altpoolt “Nimedeta lugu” läti sporthobusest, kelle perenaine Itaaliasse tööle minnes ühe memmekese juurde karjamaale jättis. Sügis tuli, karjamaa-lapike sai ammu tühjaks, aga hobune koos paari kaaslasega oli ikka samal mudaväljakul. Artur Ilmjärv sattus jaole tänu sellele, et eideke-hellake kutsus ta vaatama, mis hopa jalgadel viga on, et teine püsti ei seisa… 
Paluks lahkesti Tiiu Saagil ja Lara Larsenil, kes hobuste ja koerte uut turvakodu rajavad, üle pika aja – Tiiu on varasematel aegadel, enne Raplamaale kolimist, omagi hobuseid seal pidanud – minna hipoka talle üle vaatama. Seal tundub oleat sekkumist ja päästmist. Inimpsüühika on selline veider vigur, et kui on määramatu olukord, tekib mingi totaalne las-minna-juhhei meeleolu. Ja pehmelt öeldes määramatu see olukord – kogu hipodroomi tallidepaljususele – ju on.
Kui Tallinna linnavalitsuse mahlad nüüd kevadega ometi liikvele läheksid ja otsused valmis saaksid munetud, oskaks hüper-multi-funktsionaalne Kanepi (treener-ratsastaja-tallimees-kasvataja-aretaja-importija) ometi oma tulevikuplaanid teha. Ei raiskaks aega ja energiat hipodroomi taha ehitamisest unistades, kui seda kunagi saama ei saa. Ehitaks oma oaasi kuhugi mujale.
Naljakal kombel on hoopis Eval koos mehega valminud otsus Noarootsi oma kodu rajada. Siitpoolt vaadates tundub Nykö üks väike tervik kõik. Tegelikult on see paarikümne kilomeetri kaugusel Kanepi põlistalust. Ning nii palju, kui turgu uuriv noorproua Palm on ümbruskonnas ringi vaadanud, pole lähikonnas konkurenti, kes sealkandis trenne ja turismi pakkuda võiks.
“Juba sel kevadel hakkame vanadele hoonetele uut nägu ja tegu andma – ehitame lauta boksid sisse. Ravat ja üks 9kuune varss mul oma hobutalu alustuseks juba on. Mu kaasal on Haapsalu kandis juba tsikliäri sisse seatud,” on Eva oma enese tuleviku asjus rõõmus ja optimistlik. “Praegu siin Kalamajas on Johannal seni õnnelik lapsepõlv, kuni ta üksi õue ei taha. Kui tahtma hakkab, on ta koera-Piia ja kassi-Saatanaga sarnases seisus – pole kuhugi minna. Aga õnneks on meie võimuses tänu esivanemate talule Noarootsis talle see õnneliku lapsepõlve kestmine ja laienemine võimalda.
Ainus, kellest puudust hakkame tundma, on meie kummagi vanemad. Minu õpetajatest vanemad elavad siinsamas Kalamajas paar maja edasi – ja nende lähedus annab turvatunde ka siis, kui neil seoses parima tööea ja tegususega pole aega Johannat hoida. Mu mehe vanemad on juba 60aastased – uskumatu, eks?”
“Minu vanim poeg on umbes sinuvanune – ja talle olen ma selline 40aastane tegus emps, nagu sinu vanemad sulle. Mu noorim tütar on sinu Johanna vanune – ja tal saab olema just sihuke 60aastane emme, nagu su mehel,” selgitan Evale, kui lihtsalt vähemalt mõned asjad siinilmas käivad.
Ja musta nimekirja koostamine pole ka midagi keerulist. Erinevalt üldisest ja ühtsest hobuste registrist, mille koostamiseks ratsaspordiliit hoogu võtab ja finantsi otsib, ei ole selleks midagi erilist vaja. Teada anda on vaja. Kuhu vaja. Seda võib soovi korral ju koputamiseks kah nimetada. Aga ei pruugi. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat