Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tütarde Eedenid emade kõrval – mini-minade meisterdamine


 

Oleme oma laste vastu igal juhul mõne võrra vägivaldsed. Ükskõik, kui liberaalsed, demokraatlikud – ja kõik need teised võõrsõnad – lapsevanemad me ka olla püüame, igal juhul moodustame olulisima ehitusmaterjali oma laste kui isiksuste vormumises. See on kole vastutus, mille peale noor inimene last saades ei mõtle. Enne, kui see pole käes, ei kujuta ette, et tegelikult saab laps sinu. Kui meie olime noored – fih, kõlab, nagu nüüd pudeneks juba mulda tagumikust! – ühesõnaga mu esimeste laste sündimise ajal ligi 20 aastat tagasi – oli tittesid soetades napilt kombeks mõelda, kas süüa ja selga jätkub. Siis ei juureldud selle üle, kas ollakse valmis endale aastakümneteks teekaaslast saama. Ei kujutletud, mida tähendab teine inimene oma ellu külaliseks kutsuda – ta õpib sinu pealt igal sekundil. Ükskõik, kas sind jäljendades või sind hoiatusena pruukides. Ta on su mõju all ka sind trotsides ja sulle vastupidi toimides. Siis eriti. Ta kuulab vast kah natuke isegi su õpetlikke monolooge – ent tegelik õppimine ja kogemine sinu eeskuju ja hoiatuse pealt käib 24/7. Sa ei saa manitseda a la kirikuõpetajad, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.
Ja nii olemegi oma lastest isiksusi muljudes paratamatult vägivaldsed. Meisterdame mini-minasid kahes suunas kaldu. Kas sunnime neid moodustama dünastiat – valima sama elukutset, mis on meil, oli meie vanematel, saab olema lapselastel… Või sunnime neid täitma oma lapsepõlveunistusi
Mõlemad mõjutused on paratamatud – lapsed on ju meiega kaasas. Kui just ei tee nii, nagu mõni viljakas repsiine, kes sünnitab oma ihuvilja konveieri meetodil hoidjate käte vahele ja tormab ise oma teeneid rahvale tooma. Kusjuures nii sittu teeneid, et need poleks iial väärt laste ematuks jätmist. Kui lapsed on enda juures, väga ligi ja tõeliste teekaaslastena kõigi su elusündmuste juures, toimivad nad muide filtrina. Koos lastega nii ladusalt sitta ei keeragi. Et koos lapsega reisile minek ja intervjuude tegemine, seiklemine ja reportaažide meisterdamine – kui minu elukutse poolt vaadata – on kõvasti tülikam kui üksi tegutsemine, siis valid juba ette hoolega, kas värk on vaeva väärt. Ja kas see on piisavalt eetiline ja positiivset programmi kätkev värk, et sinna ka oma lapsi kui õrnu ja avali hingesid mässida. Muide, isegi valedest asjadest – kas tühise või negatiivse väljaga näiteks – kirjutamine ajab väikese lapse pöördesse. Mis siis valedesse kohtadesse minekust rääkida.
Kusjuures kui sul on arvukalt lapsi, saad teada sedagi, et igaüks neist sulle seikluskaaslaseks ei käragi. Kes kaabib su hinge peale kodus, teeb seda võõrsil veel karmimalt. Pole mõtet korduvalt proovidagi. Suure vaeva ja kuluga. Kui sul juhtub olema laps, kes sind ja su tegemisi võõrastab ja põlastab – või elab parasjagu läbi eituse faasi – pole vaja püüdagi teda ümber veenda. Võid jäädagi talle pugema ja teda lõbustama – heakskiitu ja tõeliselt siirast kaasatulekute sa ikkagi ei pälvi. Kujuneb alandus ja isegi vaen. Mis kõlab emade-laste suhete puhul uskumatult ja julmalt, aga nii on.
Ja nii ongi mu minekutel reeglina kaasas kaks last. Minni, kes – ohjeerumküll! – on endiselt tissikas ja muidu ka emmega nii orgaaniliselt komplektis, et tema juurest minema sööstmine oleks mõeldamatu. Ja Brigita. Kes on minuga kangesti samade rütmide ja algetega isiksus. Ainult et uuem ja parem, andekam ja lootusrikkam. Vahepealses vanuses pojaga on see värk, et temaga koos kulgemine tähendab ainult talle keskendumist – viiene vennike on intensiivsem kui mistahes uued maad ja rahvad kokku. Esiklapsest pojake on aga juba naisemees, nii et…
Nii et õpin võõrsil maailma jälgima läbi 11- ja 1,8-aastase pilgu. On nii, et koos nendega vaatad ka ise kõike võõrast lapsikumalt – lahtiselt, optimistlikult, rõõmsa üllatusega. Nende lähedus tingib seletamise ja tõlgendamise. Tänu millele mõtled asju ka ise sügavamalt läbi. Ja nemad märkavad-sõnastavad asju, mille ligi pääsemiseks oled ise liiga hangunud ja vintske.
Andsin Brigita kätte ühe oma digikatest, mis mu enese käes jätab objektiivi õnnetult töllakile ja teatab, et liiv läks sisse, juba siis kui pildistan liivast hobustki. Brigita käes funkas see teeneline, aga tujudega riist ka kõrbes ja tuiskava liivaga Egipti-tänavatel, nigu miška. Siin ongi valik tema tehtud pilte. Ja tema oligi muide see, kes ütles, et kaamel on lehma – või lamba – ja dinosauruse ristsugutise moodi. 11aastane õppis keset moslemeid – ja õpetas vana tardunud mammat ka – tolerantseks ja mõistvaks. Jälgis alguses, kuidas nad ülepeakala rõivile mässituna päikese käes praevad ja toitu burkade taha sokutavad. Aga siis ütles seda, mida ma näiteks nii siva ei taibanudki: nagu Vanas Testamendis Moosese käsulauad, nii on ka muhameedlaste elukorraldus kokku kästud tervisest lähtuvalt – silmini riides ollakse selleks, et nahavähki ei tuleks, sest kui naised on ümber lõigatud, siis ei ohusta ju võõra mehe ablas silm millegagi, kuna naine pole ise huvitatud. Ja et füüsilisi rõõme ümberlõigatud naisel pole, siis saab ta oma maise matka naudinguportsu kätte maiustades. Näo ees liigsöömist takistav burka kaitseb neid kompenseerijaid paksuksmineku eest.
Lapsed võtavad loomulikumalt ja tolerantsemalt ka seda, kuidas keegi Jumala ande müüb ning sellega ennast elatab. Kes müüb mõne maa loodust ja kultuuri, vaatamisväärsusi ja seiklemisvõimalusi – ja see on turism. Kes müüb oskust kaugete maade loodust ja kultuuri, vaatamisväärsusi ja seiklemisvõimalusi vahendada, müüb illusiooni osadusest, ilma et teised sinna reaalselt pääseksid. Kes müüb lihtsamaid ja madalamaid naudinguid. Keha ja mõnuaineid. Kusjuures lapsed oskavad suhtuda asjaliku ja rahuliku kaastundega nendesse, kes korraldavad endale narkootilisi ekskursioone, selle asemel, et nautida maist matka. Ja lapsed oskavad siin-ja-praegu tasandil kohal olles jätta püüdmata ajalugu ümber kirjutada. Kui neil on võõrsil tänu kellelegi – olgu eestlasele või araablasele – olnud turvaline ja huvitav, kodune ja õpetlik, siis nad ei lase end hiljem ümber veenda. Hiljem võib tappev turismiturg ja andmine looduse andide müümise ümber põhjustada järelhaagiseid – üha uued heasoovijad annavad teada, millised on nende inimeste taustad. Kes mida veel müüb ja millistes intiimsuhetes oma magamistoas ja väga isiklikus sfääris viibib. Laps küsib selliste tõekuulutamiste peale: kas see muudab tagantjärele minu meeldivaid elamusi? kas need karmilt valgustatavad valdkonnad puudutavad kuidagi mind? kas me iseendast näitame kõigile kõiki tahke – või valime need, mis on antud hetkel vajalikud ja sobivad? kas me ise endastki kõiki külgi ja rakursse teame ja tunneme? Laps küsib nii – ja leiab, et tema kogemusi ei tee tagantjärele mitte miski ümber.
Tänu nii elutervele ja tolerantsele suhtumisele pole vaja ka kord kirjutatud raamatuid ümber kirjutada. Kui laps on käinud ja näinud, oskab ta tegelikkust ja tõlgendusi kõrvuti panna. Erinevate ajastute tõlgendusi pole vaja ära põletada. Mida ühist leiab näiteks see varateismeline oma silmaga nähtut ja antiigileksikonis kirjeldatut võrreldes? Egiptusse sõitmine annab ju põhjuse natukenegi tutkida antiiki ja orienti – ja seda mõistagi niisuguste nähtuste seisukohast, mis meid huvitavad. 1985. aastal välja antud taies ütleb: “Hobune (kr. Hippos, lad. Equus) kodustati juba enne III a.t. e.m.a. Ta põlvneb peamiselt tarpanist. Euroopas peeti hobuseid umbes III a.tuh keskpaigast e.m.a. Kesk-Makedoonias. Algul levis nende pidamine aeglaselt. Esimesi hobuse kujutisi on leitud Mükeenest. Müüdi järgi tõi hobuse Atikasse Poseidon. Seal oli hobusekasvatus kõrgel tasemel. Esialgu kasutati hobust sõjavankri vedamiseks ja alles hiljem ratsutamiseks.
Hobune tähistas omaniku jõukust ja võimu.
Antiikkunstis on hobune armastatud motiive. Pegasos sündis tiivulise ratsuna. Kuulus oli ka Põhja-Aafrika ja Hispaania hobusekasvatus, Loode-Aafrikast toodi häid võidusõudhobuseid. Roomlased rajasid paljudesse linnadesse võidusõidu tarvis hipodroome, tuntuim neist oli 80 000 istekohaga Konstantinoopoli hipodroom, mis ehitati 203-330. Vähem rakendati hobust põllumajanduses. Antiikaegsete andmete kohaselt olid germaanlaste hobused näotult väikesed. Saksa pferd on laensõna (hilisladina paraverdus), seetõttu võib oletada, et hobused toodi Germaaniasse lõunast. Germaanlased tõid hobuseid ohvriks ja sõid nende liha. Pärast ristiusu vastuvõtmist on hobuseliha söömine taunitav.”
Ja siis veel, et “Ratsavõistlused – suurtel mängudel anti ratsutusauhind nagu kaarikusõiduauhindki hobuse omanikule, mitte võistlejale. Olümpias hakati korraldama täisealiste hobute r-i 648 e.m.a. Peale tavalise kiirussõidu harrastati võistlusala, mille puhul ratsanik pidi sõidu ajal hobuse seljast maha hüppama, teatava maa hobuse kõrval jooksma ja (tõenäoliselt) uuesti hobuse selga istuma. See ala nõudis võistlejalt peale hea ratsutusoskuse suurt üldist kehalist võimekust.”
Ütlesin ennist, et uurime ja tõlgendame maailma läbi nende nähtuste, mis meid huvitavad. Väikesepoolne laps peab tegelikult uurima ja tõlgendama sama, mis kütkestab tema vanemaid. Õnn on, kui vanemad ei tee endale huvitavast ainumõeldavat, kohustuslikku, sunniviisilist. Ja veel suurem õnn on, kui laps kogeb ja respekteerib vanemate huvisid ja ameteid – aga näeb nende kõrval ka muid variante. Kui mu vanim poeg, kes nüüd maaülikoolis taastuvate energiate kasutamist õpib, mingil hetkel teatas, et läheb ajakirjandust õppima, pistsin ikka eriti ahastavalt kisama – mine ometi mingit päris elukutset omandama. Ajakirjanik ei tee mitte midagi muud kui inimesed siin ilmas niigi. Vaatleb ja töötleb. Suhtleb ja vahendab. Mida teevad ju inimesed niigi. Ent kui keskmine tütar toimis mööda Egipti kulgedes, nagu väike ajakirjanik, oli see (veel) naljakas. Ta jälgis ja portreteeris beduiinikoeri. Tundis kaasa eeslitele, kes olid nii mägikülas kui tuvirestoranis jalgapidi kammitsas. Ning Mohammedi tallis läks meil täiega jamaks. Kummalgi polnud aega ega huvi väikest Minnit hoida. Mõlemad tahtsime katsuda ja pildistada, küsida ja nuusutada, proovida ja jäädvustada. Nii et loomaarstist talliomanik pidi kohati ise meie jõnglasel silma peal hoidma. Ja ma tänan õnne, et Brigita on praegu mu kiiluvees õnneks oma selle elu portsjoni ajakirjanikku juba ära. Nii ei lähe temas täiskasvanuks saades soe ja probleemitsemiseta kohalolek, hinnanguteta tolerants ja adekvaatne unistamine kaduma. Iseasi, kas temal õnnestub täiskasvanuks saada. Emal pole õnnestunud. Ja isa on teekonnal poisikesest vanurini samuti õitsva täiskasvanuea kuidagi vahele jätnud.
Praegu kinnitab see pliks, kellel on ühtaegu eeldusi nii ratsutamiseks kui iluvõimlemiseks, tantsuks kui lauluks, et temast saab loomaarst. Ma tean üht teist sama vana pliksi, kes kinnitas just samas eas sama – ja põeb tänini, et ei saanud. Ent kui laps võtab üle ema unistuse, võib ta seda kuulekalt teostades – mis ongi vägivald ta suhtes – oma enese võimalused ja variandid maha magada. Ja siis peavad tulevikus ta enese lapsed tema täitumata unistusi realiseerima. Millest kasvab lõputu vägivalla ahel. 
Selle vägivalla vastu aga aitab omakorda informeeritus. Mida enam laps koos sinuga kulgeb ja reisib, seda põhjalikumalt ta tunneb maailma, mille pakutavate võimaluste seast valida. Kusjuures ka see sinuga koos seiklemine võib kohati vägivaldseks osutuda. Näiteks ma ise võtsin äsjast osalemist Ruudu-saates “Jumal tänatud, et sa siin oled” tubli tööinimese kohusetundliku vastutulekuna kolleegidele. Ei pablanud grammigi – mis on jube paha, sest ega sa eluterve närvisolekuta käima ei lähe – ja seetõttu sai tulemus üsna leige ja äraolev. Õnneks mitte siiski tagajärg ega piinlik jama. Aga saate võtetel nukuteatris kaasas olnud Brigita pablas ju. Osavõtlikult ja empaatiliselt. Ilmselt alateadlik püüd teda oma eeskujuga rahustada, surus mu enese liigagi stoiliseks. Ent iga üleelamise eest on auhind. Saatesarjas osalejad saavad etenduse eel 7 reeglit, mida järgida. Loodan, et produtsent Karelson ei pahanda, kui neid siin tsiteerin. Sest need kehtivad nii vapustavalt täpselt iga elujuhtumi kohta, et tahaks jagada.
  1. Aktsepteeri, mis sinuga juhtub! Kõik, mis sinu kohta väidetakse, on õige. Sa oledki teinud seda, mida sinu kohta väidetakse – järelikult ära vasta küsimusele küsimusega.
  2. Õigusta oma tegusid, ükskõik, mis ka ei ole juhtunud. Kui keegi süüdistab sind hobuse varguses, siis muidugi sa varastasid hobuse – aga seda ainult selleks, et päästa printsess. Raha varastasid sa selleks, et jagada see vaestele.
  3. Ära peida oma emotsioone! Näita oma mõtlemisprotsessi. Publik tahab näha su aju töötamist, su üllatust…
  4. Mõtle! Hinga sisse! Siis ütle. Anna endale mõtlemisaega, sa ei pea kohe vastama.
  5. Anna nimesid! Sa mängid kõigest rolli. Anna endale nimi, anna nimed haigustele, toodetele – kõigele!
  6. Ole loomulik! Ära näitle üle ega muutu hüsteeriliseks. Käitu, nagu su roll olekski sinu teine mina.
  7. Tee seda kõike mõnuga! See on sinu show ja stsenaarium. Ükskõik kui hulle asju seal juhtub – see juhtub su rolliga, mitte tegeliku sinuga. Sinu isikut see ei kahjusta. Tunne end mugavalt. Tee kõike mõnuga!
No öelge nüüd, miks me ei võiks alati ja kõiges just täpselt neid reegleid järgida? Et need reeglid kätte saada, oli vaja nukuteatrisse minna.
Ja et lapselikule loogikale ligi pääseda, selleks oli mul vaja minna ka sarja “Laste maailm” (Osakonna toode) kõige esimese saate salvestusele. Mindud sai ikka kollegiaalsest solidaarsusest – aga kingitus oma sisemise lapse äratamise näol oli totaalne. Uue saate esimene on eetris naistepäeva õhtul ning mõte on selles, et lapsed kirjeldavad täiskasvanute maailma isiksusi ja ameteid, nähtusi ja esemeid, käske ja keelde, reegleid ja seaduspärasusi oma loogikast lähtuvalt – ja tuntud inimesed peavad stuudios ära arvama, millest jutt käib. Kusjuures selles, kuidas viiene kirjeldab missi või ministrit, on nii elutervet selgeltnägemist, et see lausa rabab. Ja väärib õppimist.
Nagu su oma lastegi tähelepanelikkus ja rikkumata loogika. 
“Need on ilma paideta kassid,” ütles Brigita, pildistades meie äsjasel talvelühendamise reisil igal sammul igat värvi igas olukorras kassirahvast.
Jeerum jah. Tänu sellele, et kassid on Egiptis pühad, piiramatult sigivad loomad ja neid sagib seal kangialustes-umbtänavatel-külatanumatel sadade tuhandete kaupa, on nad täiesti autonoomse, inimesega napilt kokku puutuva populatsiooniga väikekiskjate kaader. Kui sa ise oled neli aastat ühe kass-isiksuse iseloomu ja tujude, eelistuste ja omadustega tutvunud, nagu näiteks meie oma Franzuga, tundub üsna õõvastav, et miljonitel mjäudel pole nime ega peremeest, turvalisuse ega hoolitsuse kübetki. “Aga nad ise ei tea seda, sest nad ei ole pai saanud. Ja ega see meie tubaste kasside kasti kakamise variant pole kah suurem asi. Aga need meie kassid jällegi ei tea seda, sest nad ei ole õue saanud.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat