Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Püha kass ja kaamel-kah-asi


 

Kaamel oleks otsekui lehma ja dinosauruse armastuse vili. Ristand sellisest uskumatult võimatust abielust. Seda sain teada tänu sellele, et vahtisin äsja Egiptimaal – kuhu lendavad talveks nii meie kurekesed kui linavistrikud kui üha massilisemalt ka eestlased ise – nädal aega üsna põhjalikult ja massiliselt kaamelitega tõtt. Sõitsin sinna koos tütardega spontaansele puhkusereisile, ent nii turistidele mõeldud suveniir-radadel kui neist kõrvale, tegelikku ellu kaldudes, kohtusin järjest kõikvõimalike loomadega. Sest kui hing on sedapidi avali, siis sulle need kohtumised kingitakse. Ja nende kohtumiste vahendusel saad Maa järjekordse paigaga, kuhu satud, tegelikku ühendusse. Või millised vahendajad võiksidki olla parimad osadusse viijad kõrbe ja Punase mere vahele rajatud kuurordiriba olemuse ja piibelliku taustaga – eriti kui turismi-mentaliteedid on üles ehitatud peaaegu olematule kultuurkihile, nii et mingite teatrite-muuseumitega kunagistel Vana Testamendi aladel odavreisivat supelsaksa ülearu ei kollitata. On ööklubid, kaubanduskeskused, matkad kultuurimekadesse – ja selle jaoks, kes esimesest kolmest variandist suhtumiste või olude tõttu osa ei võta, loomad. Kohe, kui sinna Põhja Aafrikasse jõudnult nii palju oli hinge tagasi tõmmatud, et tekkis üldhuvi seal nähtava-tehtava suhtes, hakkasin otse loomulikult otsima mõnd araabia hobuste kasvatajat. Ja leidsin ka. Millest saab jutustama mu järgmine lugudik siin. Ent teekonnal hobuaraabide poole oli võimalik tõsiselt silma vaadata kaamelitele ja eeslitele, kellest just kaamel osutus täiesti erakordseks elukaks – nagu öeldud, lehma ja dinosauruse ristsugutis tundub olevat.
Hurghadasse – nagu ka teisel pool Punast merd eestlasi ootavasse Sharm el Sheiki – käib iga päev mitu tšarterlendu. Jõulude ajal oli seal vähemalt 4000 eestlast. Aina rohkem meie rahvuskaaslasi ostab sinna uhiuude, meeletult ehitavasse – koos vastsete majadega massiliselt skulptuure püstitavasse! – linna endale alaliselt kortereid. Et oleks sedasi, et sõpruskonnast kellelgi on apartement Hurghadas, kellelgi Marbellas, mõnel Bulgaarias ja siis saab omavahel pista. Selline edasijõudnud tase säästab turistielu imede nägemisest. Kuna mul pole eriti palju kokkupuuteid turismusevärgiga olnud – ikka on mindud töö asjus, omadele külla või seltskonnaga metsikul moodusel seiklema – osutus see turismituru tutkimine esimesel korral pehmelt öeldes põnevaks.
Egipti minek juhtus nii, et kolleegist kirjastaja Epp Petrone kutsus – lähme, tõmbame juhtme seinast välja, toome kevadet lähemale. Ettepanek oli selline, et maandume hotelli kui kirjanike pansionaati, Epp hoiab koos oma tütretibaga mu Minnit ja mina kirjutan talle asja, mida ta juba ammu ootab, aga mille vormistamiseks isamaine olme aega ei anna. Epp vaatas välja Hurghadas elavate eestlaste kontaktid – kaks küpses eas reisikorraldajat-emandat ja ühe naise, kes seal tervise pärast elab – et natuke ka žurnalismuse jumalat teenida. Ja siis keelas tema suguharu tal mineku ära. Et moslemid ja räpane värk ja beebiga ei lähe. Mul oli vaim juba valmis pandud, seetõttu teada saadud, et siit-ära-sööstuta enam ei kesta. Niisiis ostsin ka 10aastasele pileti – tema 11. sünna jäi just sealoleku sisse – ja läksin kahe lapsega.
Oli mahe ja muhe ärakäimine – mitte ainsatki jama seoses võõra kultuuri ega kasimata keskkonnaga. Talviselt 25kraadine ilm oli erakordselt paras ja mõnus, sama meridiaani pidi alla ekvaatori ligi lendamine mingeid ajavahesid ei tekitanud, ei hotellikeskkond ega araablaste endi elulaad ei ohustanud mu lapsi absoluutselt mitte millegagi. Ei kõhulahtisusi ega inimlikke atakke – kosilaste eest, kes suvalisele valgele naisele muidu parves peale lendavad, turvasid just lapsed. Ja lapsi omakorda nood ilusad mustad mehed jumaldasid – nii et üle musitatud ja kätel kantud said nii pooleteisene kui üheteistkümnene.
Ma ei ostnud ei suurelt emafirmalt, mille tiivul lendasin – ega tuhandetelt konkureerivatelt ekskursioonibüroodelt – bussireise Hurghadast Kairosse ega Luxorisse. Kahtlemata oleksin häda korral hakkama saanud öise sõiduga läbi Egipti kultuurikoldesse, päevaga püramiidide-templite juures ja öise tagasisõiduga. Aga milleks endale väikese lapsega selline häda kaela kutsuda, kui plaan oli päevitada ja hinge tõmmata, eks ole. Ei ostnud ka ühtki mereretke, sest isamaised kogemused näitavad, et Minni tuleb sellistel puhkudel enda külge siduda ja säärast jukerdamist pole kah vaja vabatahtlikult välja kutsuda. Ostsin ühe kobeda safari. Eha Fjodorovalt, kes juba mitmendat aastat turismifirmas Fire Bird – Sakkala keskuses hotelli Minamar juures – Ahmed Al Hanafy parema käena ekskursse müüb. Pakub eestlastele heade giididega ja pidevalt kontrollitud teenusepakettidega retki. Koos sisetunde järgi, tervise pärast El Daharis elava Kristiina Liivinguga käisin kohalikes külades. Ahmed viis mu oma sõbra Mohammed Agyadi hobusekasvandusse ja kunstlikult tekitatud võlts-Veneetsiasse El Gounasse. Ja sai hüper-õigesti timmitud nädal.
Ainsad, kes seal sulnis puhkusteparadiisis üksteist ohustavad, on just turismiteenuse pakkujad. Kui issand on andnud nii mega looduse ja tuhandete aastate vanused kultuurikolded, püüavad neid müüa nii kohalikud kui võõrsilttulnud. Üsna kindel on, et kui jääd tänaval põlvini pahnas – prügikaste pole, noh! – hetkekski nõutult ringi vahtima, kargab ligi mõni murjan, kes üritab sind oma sõbra juurde sukelduma, paadiga sõitma või alternatiivsel kombel kõrberetkele meelitada. Põhipõhjus, miks suurfirmad topid-novad oma kundesid lasteaiaks heidutada ja oma tiiva all püsima hirmutada püüavad, on aga just sellised Eha ja Ahmedi Fire Birdi moodi väikebürood. Sellepärast, et neis pisifirmades teatakse kõiki ja kõike, pakutav on ehe ja lahe. Ja nende vastu sõdides vahendeid ei valita. Suurfirmade palgatud kapid takistavad hotellides öistele Kairo-Luxori sõitudele väljujaid – korraldavad rüselusi ja käte väänamisi, mis peaksid võtma järgmistel iseüritajatel isu ära ja veenma kogu raha suurfirmale andma. Kusjuures passikontrollide-haarangute-trügimiste eest pole ka suurfirmad kaitstud – nemad lihtsalt ei maksa erinevalt väiketegijatest kliendile raha tagasi, kui neist olenematul põhjusel reis ära jääb. Väiketegijaid blokitakse infokanalites ja püütakse netis sõbralikult surnuks laimata. Kuna teenus on aga tegelikult hea, siis rahvasuud ei saa sulgeda ja Eha-Ahmedi kontor on kogu aeg rahvast täis. See ei tähenda, et emand Fjodorova on konkurentidelt korra ka nuga saanud – ikkagi töötab oktoobrist aprillini Hurghadas. Suveks kobib koju Mellistesse tagasi, sest Egiptimaal on siis varjus pluss nelikümmend viis.
Otse loomulikult on sealkandis tegutsevad eestlased omavahel tülis – nagu meie rahvuse diasporaa puhul reeglipärane. Igal maal, kuhu meie rahvuse harurakukesed sirutuvad, on ikka mingi kaklemise põhjus. Egiptis turismipiruka kallal purelemine. Igale eestlasele, kes on end mõnda sealsesse nišši pressinud, tundub, et teine eestlane seal kõrval on täiega ülearu. Rootsis-Ameerikas trügitakse Eesti asja ümber. Keegi teine ei tohi ega mahu. Kõik teised korraldavad valesid üritusi. Üks üritus, mille õigsus Stockholmi eesti-asja-ajaja Sirle Söödil nüüd igatahes sedasi välja kukkus, et keegi teda valesti orienteerituses-kanaliseerituses ei süüdista, on muide edukalt lõpule jõudnud. Väike Edward on sündinud! Jutustasin siin hiljuti, et mu berna-Tobiase poja Mathieseni perre on põnn tulemas – ja Karolinska haiglas ta nüüd ilmale tuligi. Terve ja tubli ja üleni üks ilus ja õige Eesti Asi.
Minu meelest aga – nagu kõikjal ja alati – on parimad giidid võõra maa olemuse ja hingamise juurde ikkagi loomad. Ja selle maa inimestest omakorda jutustab palju ja tegelikku ka nende suhtumine loomadesse. Egiptlased ei armasta loomi. Meie mõistes. Nad ilmutavad kaamelitesse-eeslitesse suhtumise juures sellist talupoeglikku ratsionaalsust, nagu oli ilmselt omane ka varasemate aegade eesti talupojale. Ent võtavad looma vist veel tuimemalt ja pragmaatilisemalt kui muistne eestlane. Mis emotsiooni või isiksust – loom on tööriist, vahend, asi! Allah on looma inimese kasutusse andnud ja mingit sõprust ega soojust selles praktilises suhtes pole.
Meie hotelli Charm Life Paradise juures töötas üks kaamel. Küllap tema peremehel oli sealsete biitšide pidajatega – ridamisi umbes kümne kõrvuti seisva hotelli rannad – leping, et kaamel tegutseb egipti-eripärade-kontsentraadina nende jaoks, kes on hotellist väljumiseks liiga arad, laisad või muidu liikumisvõimetud. Niipea kui mu lapsed kaamelile lähenesid, kargas turbaniga vandersell tema varjust jalule ja hakkas numbrite keeles kõnelema. Veetsime oma nädala sedasi, et iga päev paar hommikupoolikutundi peesitasime rannas ja lõunast läksime oma safaritele-hobusekasvatustesse-värkidesse. Tõhus turban ei saanudki aru, miks iga päev, kui ta oma elukaga tööle sörkis, mu lapsed tema tööriista tervitama ja patsutama läksid. Elukale oli juhtimisohelik ülemise moka külge seotud. Tema pilk oli hajameelne ja üsna tühi. Ent viimasel päeval – kui lapsed olid järjekindlalt seda asjastatud elukat lihtsalt patsutanud ja mitte tema küürude vahel sada meetrit paela otsas kõndida tahtnud – jõudis nii turbanile kui kaamelile asja olemus kohale. Minni pani mul käest minema ja jõudis maoli maas kliente ootava kaamelini enne, kui tal sabast kinni sain. Võttis kätega ümber looma molu kinni, nagu on kodus nii oma kui võõraste hobustega harjunud tegema. Seisis ja kallistas kaameli koonu. Ja siis tekkis kaameli silmadesse Pilk. Täitsa müstiline lugu. Elutult läikiv silmapaar ärkas ellu, loid tööloom piilus inimeselast huvitatult – ja ei hinganud ka, et seda kääbikut mitte pikali puhuda. Ma arvan, et seda, et ka kaameliomaniku turbani all miski liikvele läks, kujutasin ma paraku ainult ette. Ta üritas ikka veel minuga numbrite keeles kõnelda. Ehkki mu väikese tütre käitumine tema tööriistaga oli midagi üle mõistuse ebanormaalset. Kes siis jalgratast või autot kallistab, eks ole. Sellisele pragmaatilisele papile ei hakka seletama, et ma ei kooserda mitte iialgi oheliku otsas raha eest mööda randa. Ma ronin kaameli selga siis, kui juhin teda ise. Mitte nii, et mingi võõras vander vedib teda valusasti moka külge krutitud paela otsas. Ja veel eriti ei saa ega taha – ega ole mõtetki – võõrale vanamehele seletada, et selle nädala jooksul oli see kaamel meie karja liige. Et mu tütretirtsu kallistus rääkis sama keelt, mida ma ise vaoshoitumalt tajusin ja tundsin. Alates teisest hommikust tundsin juba eemalt kaameli lõhna – ja peagi ta sörkides kohale jõudiski. Nägin kõigi meie rannatundide jooksul silmanurgast, kus see loom parasjagu kõhutas või kõndis. Sest selle eluetapi jooksul kuulusime kokku. Nagu ka nende erinevate lindudega, kes lühidalt Punase mere kaldavette maandusid ja meie elust läbi jalutasid.
Selline seletamine olnuks numbrite keeles oma talupojamõtte järgi elava taadi jaoks täielik umbluu. Ufo-värk. Millega sai muide natuke nalja ka. Iga hotelli biitšil sehkendab kümmekond kohalikku kaunismeest. Nad valvavad, et keegi ei upuks, purjuspäi päikese käes ei tukuks, ei igavleks ega endale-teistele ohtlik ei oleks. Valdavad elementaarset sõnavara nii vene kui eesti keeles. Meelitavad vesijalgratastega sõitma ja võrkpalli mängima. Kudrutavad lastega ja on üsna ilmselt ka öösiti turistitädide päralt. Neist üks, eriti ilus, klaaris pärast müüdud öid oma ilmselt sitta sisetunnet mu plikade abiga. Valas eelmisel ööl maksnud mammi lamamistooli, viskus Minni ette käpuli ja lobises tema valgeid käekesi musitades Brigitaga. Ilmse kergendusega, et saab lihtsalt inimese moodi hetke olla ja suhelda. Ilma ostu-müügi-tehinguteta. Vaatasin tema silmi, kui ta – nagu väike kena poiss, mitte lõbumees – Brigitaga kõigist maailma asjadest vatras, ühe inglise keel ikka vildakam kui teisel – ja ütlesin talle, et tal on silmad nagu UFO-tulnukal. Väsinud gigolo ei teadnud, mis on UFO! Ta küsis: “Hoffa? Mul peavadki tema moodi silmad olema, Ramses oli minu vanavanaisa ju!”
Kas sellist tulevikku Ramses oma lapselastele tahtis? Kaubitsemist turismireiside ja tilinate, teenuste ja tilliga? Ei teatrit ega muud üleliigset jama. Aga vägev arhitektuur siiski – mistõttu ei aimakski, et kordumatute, suurejooneliste, majesteetlike kaarte-sammaste-tornidega majade sülem nimega Hurghada on ehitatud alles hiljuti. Ja geneetilisest kultuurikihist on luuüdisse jäänud teadmine, et skulptuurid on ilusad asjad. Et neid peab palju olema. Et need tuleb rajada majadega samal ajal, igal juhul, igale poole. Olenemata sellest, et nende all on põlvini prügi ja laga. Kuidas see teisiti olla saaks, kui prügikaste pole ses kultuuris üleüldse olemaski. Mida hüsteerilisemalt me siin hüper-sorteerime ja pseudo-ökotseme, seda rahulikumalt nemad käest kõike lihtsalt ja otse uulitsale poetavad.
Kassid tänavad ja naeratavad. Samal ajal, kui kogu Egipti-nädala jooksul nägime kolme-nelja koera, elab seal ilmselt kolm-neli miljonit või veel enamgi kassi. Vabalt ja õnnelikuna. Segamatult prügivaibas sorteerides ja paljunedes. Inimesi kartmata, aga samas ka nendega absoluutselt suhtlemata. Täiesti iseseisva sootsiumina. See liik ja tema elu on püha. Sest Egiptuses on kassid pühad. Pärast seda, kui nad kuninganna Nofretete lõgismao hammustusest päästsid. Kuidas just, ei tea – araablased ise ei oska midagi täpsemat öelda. Ja antiigileksikon ütleb vaid, et “Nofretete oli Egiptuse kuninganna 1375-1358 e.m.a, Amenhotep IV (Echnatoni) abikaasa. Tema päritolu ei teata. Ta elas Amarnas omaette lossis ja suri arvatavasti noorena. Berliini ekspeditsioon leidis 1912 väljakaevamistel ühe kujuri töökojast N. värvilise lubjakivist skultptuurportree. Sellest ajast on Nofretete ilu üldtuntud.” Kõik.
Mu tütar pildistas neid prügiväljadel vaba kiskja elu elavaid pühasid loomi. Mina jällegi mõtlesin, kuidas küll sobib ebausk ja sedalaadi pühadus kokku ülima usklikkusega. Viis korda päevas – esimest korda kell viis, viimane kord südaööl – hüüab mošeeteener üle linna moslemeid palvusele. Isegi beduiinid rajavad kõrbes küla asutades kõigepealt impro-mošee ja siis vaatavad, mis edasi saab. Kuidas sellise fundamentaalse religioossuse kõrval kassikultuslik müstika nii lopsakalt elab? Aga näe, nii on.
Ainus kass, kellega isiksuste – õigemini liikide vahelise – kontakti saime, oli õhtusel Esplanaadil kullapoes elav nooruke Tiger. Esplanaad on mitmekümne kilomeetri pikkune allee, mille ääres on mere poole avanevate hotellide lõputu rivi – ja vastas poodidejoru. Kullapood oli ühe kotipoe kõrval. Kotipoest ostis Brigita endale sünnipäevakingituseks punase, tabalukuga ersats-chloe. Vana ärajoonud näoga sakslanna käest. Ja seda tehingut ilmus vaatama pärlikeega – mille küljes rippus kullast ingel – kiisu. Kassinooruk volksas pärast meie ostu uurimist oma poodi tagasi ning sõi kena peremehega koos karbist õhtueinet, et jaksata kauplust läbi öö lahti hoida. Pai ei tahtnud, aga pildistamist nautis täiega – jälle peegeldus midagi, mis ka inimeste loomuses on.
Ja on nii, et just oma .kõrbeelu oskavad egiptid serveerida ja müüa nii geniaalselt, et sellest võiksid kõigi meiegi kargelt kasinate põhjamaiste objektide turismuseks pakkujad õppida. Lihtne ja loomulik, väike ja traditsiooniline asi on fenomenaalseteks seibideks jagatud. Kõigepealt kümne jeebiga kõrbesse sõitmine – paarkümmend kilti liivastel küngastel kihutamist, hargnemist ja grupeerumist loob illusiooni seiklusest. Seda süvendab ühe jeebi akna küljes turniv operaator – InBoili totaalne teisik, muide – kes filmib selleks, et produkti safarikundedele pärast koduvideoks müüa, ent tegelik väärtus on protsess ise. Miraaž, fatamorgaana on täiesti olemas – ja selle vaatlemise peatuse ajal on võimalik ülejäänud seltskonnast eemale jalutades saada sügav tunne ja teadmine, et see siin ongi ju Piibli Egiptuse nuhtluse kõrb. Beduiiniküla elab ja töötabki turismusele. Kõigisse onnidesse võib sisse vaadata – neist ühes leidus kamp lontis kõrvadega lambalisi või kitslasi – kummad nad olid, selle üle jäime Viljandi võrkpalluritega, kes samuti samale väljasõidule sattusid, vaidlema. Ikka kitsed. Oma õõnsate kalanägudega. Ja totaalse üllatusega, et nende vastu huvi tunti, nende telki pikaltlaialt sisse vahiti ja fotokatega välgutati. Sest – nagu öeldus, egiptid ise loomi ei armasta. Suhtuvad neisse, nagu asjadesse. Sest kui kuidagi teisiti kui funktsionaalselt-pragmaatiliselt suhtuda, võib hing haiget saada. Täpsemalt – võib teada saada, et hing on olemas. Ja siis tekivad mõtted-tunded. Mõtlevat-tundvat meest on keeruline kompromissituks moslemiks saada. Mõtlevat-tundvat naist on mehel raske ühegi kaupa, mis siis veel mitme naise pidamisest rääkida, hallata ja vallata. Ei midagi liigset.
Selle tuima kohtlemise paistel – ja eks ka igapäevastest turistidest tülpinult – on ka kaamelid mornilt ükskõiksed elukad. Nad ei huvitu ega võta silmsidet. Mistahes tunnihobusega – kelles pulbitseb emotsionaalne elu – või karussellikronuga võrreldes on nad olemuslikult puha olemata. Sellepärast ütlengi, et nad näivad olevat lehmast ja dinosaurusest saadud. Klaasjas pilk. Tuim püstironimine järjekordse kunde selga ronides. Maha räntsatamine. Lents-vants paela otsas mööda tavalist rada sinna ja tagasi. Ei mingit huvi inimeste, kõnetamise, maiustuste ega üldse maailmaga suhtlemise vastu. Turiste lõbustavad kaamelitega naised-lapsed. Naised piiluvad näokatete kohalt küll elusa ja ilusa pilguga ning lapsed on nagu lapsed ikka. Aga kaamelite puhul osutus põhiliseks vaatamisväärsuseks see, kuidas see loom vananedes muutub. Tema nahk läheb õhukeseks, mokad vajuvad ripakile. Ja tuju läheb veel permanentsemalt halvaks ja häirimatult mornimaks. Üks muldvana kaamelitäkk paterdas liigeste naksudes ja kõhu korisedes oma igapäevast rada nii, et samal ajal puristas ja podises kogu aeg. Aga inimese vastu ei tundnud mitte mingit huvi ka siis, kui see talle purisevasse põske banaanikoore pistis. Krrr-bljääd, ütles ta segamatult ja tuimalt. Vaid üks suhtlev-kohtlev kaamel-isiksus kogu paarikümnepealise jõugu kohta. Ja eks see üks liigutab siis ka südamepõhjani. Ikkagi elus…
Turismi seisukohast aga olid asjad reastatud nii, et kõigepealt vaadati onnides elamist, leiva küpsetamist ja laste kasvatamist, kuuldi, kuidas siin rahata-veeta-hariduseta-elektrita elatakse. Siis vaadati mäe tipus päikeseloojangut. Siis tutvuti käsitöö ja loodusmeditsiiniga. Siis söödi ja vaadati väikest kontserti. Tavalise naturaalmajandusliku primitiivküla rändrahvalik elu oli viilutatud nii osavalt, et suurlinlased said ilmselt loodusrahvaliku elulaadi ahhaa-elamuse, meiesugused metslased äratundmisrõõmu, et ka mujal maailmas elatakse inimkonna lapsepõlve – ja ühtlasi tulevikuga – kooskõlas.
Ilmselt on asjatu haletseda kaameleid külma-julma suhte pärast, mis neid justkui tabab. Sest burkade kohalt välkuvad moslemi-emandate silmad on ju ikkagi elusad ja ilusad, me lihtsalt võõrastame ja alahindame kõike, mis on meist väga erinev. Vaevalt, et reeglina jalgapidi kinni seotud eeslidki väga õnnetud on. Nii beduiinikülas kui linna tuvirestoranide juures järgmist tööd ootavad eeslid seotakse jalga pidi lühikese ohelikuga paigale. Aga ohelik ei sooni ja eesel – üsna sama suhtlemishuvitu, tuhm ja hajameelne kui kaamelid – ei ole õnnetu, sest ta on alati niimoodi elanud. Noor beduiinide eesel lubas endale pai teha ja oli heatahtlikult ükskõikne. Tuvirestorani juures nähtud eesel ei lubanud pai teha ja oli õelalt ükskõikne. Tema kui tööriista kohal ilutsev pangareklaam näis eriti paradoksaalne ja naljakas.
Mis on tuvirestoran? Selline resto, kus paljude aukudega savipütt moodustab pesapüünise. Seal pesitsevad tuvid võetakse lihtsalt välja ja serveeritakse klientidele. Kole on asja juures ehk see, et nad on tavalised tänavatuvid, kes toituvad kõigest, mis majadest uulitsale voolab. Kardetavasti söövad suure osa “kanalisatsiooni” tagajärgedest nahka enne, kui päike need steriliseerib. Ent mida söövad meie silmud ja angerjad? Ja ega kalarestoranis serveeritavate merehulguste toidulaud ju linnatuvide raiperõõmudest oluliselt erine.
Ühes kalurikülas hõigub alates möödunud nädalast üks kalamüüja nüüd selges eesti keeles: “Kalaaaaa! Kala-ooooooooooooooo! Kalakalakalaooooo!” Eestlanna Kristiina elab El Daharis. See on turistiradadest kõrvale jääv eeslinn. Ühele poole seda jäävad ülikallid luksushotellid eesotsas Hiltoniga. Mille tulude eest Paris hängib ja tšillib. Teisele poole jäävad mööda mäekülgi ja orutaskuid kükitavad külad. Paradoks “kaluriküla mägedes” tuleneb sellest, et mäevöö on otse mere kaldal ja vahib korallriffidega tõtt. Kalavankrit vedas eriti räpane, tokerjas ja elutu pilguga eesel. Aga tema peremees oli väga suhtlemis- ja õppimisaldis. Kui kumbki kõrvuti oma koormat vedades läbi kisavate laste ja säravate silmadega emade pilve tatsasime, õppis ta mõne hetkega araabiakeelse hõike asemel eestikeelse “kala” ära – ja lisas sellele miskipärast pika oooooo.
Minu jaoks oli selle eesliga kõrvuti astudes tõeline ooooo teadasaamine, kui õnnelikud on inimesed niisugustes primitiivsetes külades. Nende putkades ei esine kliima soojenemist ega presidendivalimisi. Maailm on lihtne ja korrapärane nähtus, nagu õpetavad mulla ja imaam. Ning selline lihtsus ja loogilisus teeb inimeste silmad rahulikuks ja õnnelikuks. Kusjuures otsekui kontrastiks niisugusele vähenõudlikule ja tõelisele tasakaalule tuli mulle just seal faktiliselt ülivaeses, aga eksistentsiaalses mõttes ülimalt paigas külas taskusse ridamisi kolm kõnet Eestist. Eriti õpetlikud. Päris kindlasti selleks, et ma asju värske pilguga näeksin, võrdleksin ja järeldused teeksin. Kõigepealt helistas ühe maakonnalehe raamatupidaja ja palus mul 250-kroonise arve kirjutada – terve lehekülje pikkuse intervjuu eest… Kusjuures kaheminutise kõnega, millega ma säärasest ennekuulmatust töötasust teada sain, rääkis ta juba ligi sada krontsa sellest maha. Teine kõne tuli peessekukkunud hobusekasvatajalt, kes oli ühele mu tuttavale järelmaksuga oma viimse hobuse müünud – ja polnud ikka veel raha kätte saanud. Kolmandana helistas – ise seda teadmata – moraalsesse-helgesse, mis siis, et nii räpasesse-lärmakasse külakesse üks Maarjamaa naisjoodik. Varem peaaegu et eliiti kuulunud naisolevus teatas, et kaotas ära võimaliku töösaamise telefoninumbri, mille ma talle andnud olin ja kui ma talle seda uuesti ei anna, tapab ennast ära, sest… Läbini karsked, lasterikkad, paigas Muhameedi tütred tundusid säärase põhjala-ilmutuse taustal nagu inglikoor, jummala eest.
Arvatavasti jäi mu nooremale tütrele millegi ilmutuselaadsena hinge kohtumine ühe beduiinikoeraga. Minu jaoks oli liigutav see, kuidas ta hotellikaamelit kallistas – nagu oma pere hobuseid – ent ta ise näis puudutatud ja pihta saanud sellest, kuidas ta meeldis musta-valge-kirjule kõrbekoerale. See keeras end boana tema ümber. Hellitas ja imetles teda, ilma et oleks õieti puudutanud. Vaatas talle sügavalt otsa ning sai osaks tema eluloost. Sellest, mis sai meie retke tulemusel osaks 11aastase tütre eluloost, annab aimu tema tehtud pildivalik. Ta koostas oma äranägemise järgi oma esimese albumi, millest tehtud järeldustest teile siin peagi jutustan.
Järgmises loos kirjeldan, mida nägin Hurghada hobumajanduses. Ette olgu öeldud, et kujutlus tuhandepealisest tabuunist a la meie saarte eestlaste karjad, oli totaalselt mööda. Kindlasti on kusagil kõrbes palju selliseid traditsioonilisi tabuune. Ent see, mida me tegelikult külastasime… on järgmises loos J


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat