Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Agyad Intercontinentalis


 

Milliseid araabia hobuseid ma Egiptuses nägin! Mitmemilliseid eliithobuseid täpsemalt öeldes. Ja mitte mingi ürgse araabude tabuunina, vaid kuuma kliima vajadustele vastavas soliidses tallis ainult oskajaid kundesid ootamas. Nende omanik on araablasest loomaarst Mohammed, kes on enne hobuteenusele ja –ärile keskendumist mitu aastat Iirimaal lihaveiste värki viljelenud. Karpi.
Kogesin tänu egiptihobudele, kui erinev mõõde ja mõiste võib olla üks nädal. Nädala alguses näib, et nii palju päevi ja aega on ees. Kõike jõuab. Homme või ülehomme. Kui nädal päevhaaval ära sulab, tekib tunne, et mitte midagi ei jõua. Kindlam oleks olnud endale eriti vajalikud kohtumised korraldada eile ja üleeile. Mistahes põhjusel kuhutahes maale sõites ei tunne ma, et oleksin seal tõeliselt käinud, kui pole ühtki talli ega hobusekasvatajat näinud. Mu isiklikule emotsionaalsele kaardile tekib uus riik ja rahvas läbi hobuste ja nende, kes neid seal riigi sees ja rahva seas peavad.
Egiptust iseloomustavad otse loomulikult väga tõelise ja emotsionaalselt ehedana kõik need kaamelid ja kassid, eeslid ja koerad, keda kirjeldasin siin oma eelmises loos. Ent kui su eksistentsiaalne süvaolemus tiksub hobuste rütmis, jääb seni ikka miski puudu, kuni hobustega trehvamata. Reisibüroo kaunismees Ahmed lubas hobuinimese leida ja mind tema juurde viia. Nüüd, tagantjärele, on mulle mu ilusa araabia lemmiku kohta räägitud igasuguseid vapustavaid – või ehk ootuspäraseid? – taustaskeeme. Aga minu silme ees suutis ta ikkagi terve nädala olla ääretult täpne ja sõnapidaja, jättis ülimalt intelligentse ja tööka mulje. Ehkki võibolla osa neist tööjuttudest, mida ta minugi kuuldes omakeeli rääkis, puudutasid kah mõne õnnetu venelanna rahatustamist või öistel salaturgudel kroolimist. Ma ei tea. Ja kas see peaks olema minu asi, kui kõik need päevased teed ja tööd, mida härra Al Hanafyga koos läbisime, näitasid teda kõige soojemast ja usaldusväärsemast küljest? Selles mõttes peab see olema vägagi minu asi, et kui ma kirjutan Ahmedist ja tema teenistujast Ehast portreelood Eesti ajakirjandusse, võtan teatud vastutuse. Kui olen ostnud inimestelt reise ja safarisid, transfeeri ja läbi mustade maa saatja teenust, võin olla näinud ainult fassaadi. Keegid teised võivad tavatseda samadelt inimestelt osta hoopis muid teenuseid ja aineid. Millest, muide, mulle just siinsamas Horsemarketi postkastis väga veenev vihje antigi. Mis ma nüüd siis teen? Kuna ma lugesin terve nädala jooksul, mil Egiptis seiklesin, Eckhart Tolle raamatut “Uus maailm” (Pilgrim), teen nii, nagu õpetab ses teoses sisalduv spirituaalne arukus. Küsin endalt, kas siin ja praegu muudab see midagi, mida mu rännujuhid Egiptuse öödes kuuldavasti tegevat? Ei muuda. Minu kogemused nendega on ikka sellised, nagu on. Ka siis, kui mu kogemused on poolikud – kui jäin uskuma teatrit. Minu suhted nendega on minu suhted – päevased ja tegusad, mõnusad ja südamlikud. Ja ma ei pea kirjutama ümber oma isiklikku ajalugu seoses sellega, kui hiljem midagi teada saan. Mis on kümme korda vahendatud-moondunud, nagu inimestevaheline teave ikka. Ei pea kirjutama ümber ka lugusid, mis on sündinud siin ja praegu tasandil – kahtlastes öistes tagatubades sebimata. Keegi ei saa elada kellegi eest tema elu – ega pea püüdma kellestki ega millestki kõiki tahke teada ega kajastada suutma. Me ei tunne iseenesegi kõiki tahke. Oluline on see, mis on praegu oluline. Ja hobustega kohtumise ootuses oli oluline, et päev enne tegelikku minekut andis Ahmed mulle alljärgneva flaieri:
“Agyad Horselover’s society, Intercontinental resort Hurghada.
Enjoy riding with Agyad Stables trough the exciting adventure trips through the desert enjoying the golden view of the sun rise and the sun set with the fantastic view on the Read Sea or the silver lights of the full moon.
Sun rise desert trip – 5.00 – 8.00 am
Beach trip – daily
Sun set desert trip – 3.00 – 6.00 pm
Full moon desrt trip – 11.00pm – 2.00 am
For info and reservations contact Your travel agent.”
Kvaliteetpaberil flaieri teine külg oli vene keeles. Ja sellise tutvustuse puhul juba enam ei kujutle tuhandepäiseid araabia hobuste tabuune kõrbeliivas fatamorgaanade suunas kappamas. Nagu eesti hobuste vaip Eesti saarte kadakate vahel – ainult et nad seal düünide vahel ja “pisut” teistsugused. Ettekujutus araabia ratsust on vist igal vähegi hobustega tegelnud tüübil.
Fitzpatricku “Hobutõud”, mille püüdlikku kõigest ja seoses sellega mitte millestki rääkimist ma siin äsja kirjeldasin, tutvustab:
“Araabia hobune (Lähis-Ida)
Araabia hobune on iidne tõug, kelle verd on kasutatud paljude teiste tõugude parandamiseks. Ta oli esmatähtis täisverelise hobuse kujundamisel. Araabia hobune on üks vanimaid kultuurtõuge ja tema verd on paljudes tänapäeva moodsates tõugudes üle kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide. Nimi pole päris täpne, kuna algne “araablane” võis olla väike idamaist tüüpi ulukhobune, kes elas Ida-Euroopas ja Lähis-Idas.
Araabia hobust arendati edasi, kui islamimaailm selle hobuse omaks võttis ja moslemi vallutajad teda ratsaväes kasutasid. Tänapäeva araabia hobused põlvnevad legendi järgi viiest tõule aluse pannud märast, tundud kogunime all Al-Khamša, kelle Muhamed olevat kuulekuse pärast valinud.
Araabia hobune oli ka suure tähtsusega beduiinidele, araabia rändrahvale, kelle seotus selle tõuga ulatub tagasi 3000. aastani e.m.a, Bazi-nimelise mära ja Hošaba-nimelise täkuni. Araabia veri on seetõttu väga efektiivne teiste tõugudega ristamisel ja parandab enamasti suurel määral järeltulijaid.
Araabia hobused said nime, kui neid Araabia poolsaarelt 19. sajandil Suurbritanniasse imporditi. Araabia hobuse baasil loodi ka täisvereline ratsahobune. Araabia hobused on äärmiselt kaunid, ja nende peenus ei anna õiget ettekujutust nende jõust ja vastupidavusest. Nad hiilgavad ratsaspordivõistlustel nagu koolisõidus, ja näitustel ratsa ja käekõrval esitatuna. Nad hiilgavad ka aladel, mis nõuavad jõudu ja vastupidavust, nagu kestvusratsutamine ja võidusõidud. Araabia hobustel on maine, et nad ei oskavat hüpata, mis pole tõsi – nad hüppavad meelsasti, kuid pole võimelised kõrgemal tasemel võistlema.
Välimik: pea on lühike ja õilis, nõgusa profiili, kitsa ninaga ning suurte sõõrmetega. Silmad on suured, laia vahega ja asetsevad madalal, ning kõrvad väikesed, ilusa kuju ja laia vahega. Lõuapärad on ümarad ja moodustavad pea ja kaela liitumiskohas kaare, mida nimetatakse mithahikks ja mis annab liikumisruumi.
Selg on veidi nõgus, õlg libajas ja turi kõrge. Laudjas on sirge ja rind sügav. Sabahoid on kõrge. Jalad on tugevad, kuivad ja puhtad, lameda randmeliigesega, lühikese sõrgatsi ja reljeefsete kõõlustega, kabjad on tihked ja tugevad. Araabia hobusel on ka omapärane joon luustiku ehituses – tal on vähem selgroolülisid – 5 nimmelüli, 17 rinnalüli ja 16 sabalüli (teistel tõugdel 6-18-18), mistõttu ta paistab kerelt lühike. Hobuse liikumine on selline, nagu hõljuks ta õhus. Kuna nad on pärit kõrbest, on neil õhuke karvkate ja nahk, mis aitab liigsest kehasoojusest vabaneda. Seetõttu vajavad nad talvel erilist hoolt, ehkki on vastupidavamad kui täisverelised hobused.
Araabia hobused on kuulsad intelligentsuse ja tundlikkuse poolest. Nad on ka sõbralikud ning austavad teisi loomi ja inimesi, olles eriti head lastega. Teisalt on nende iseloom äge ja südikas, nad võivad olla ka jonnakad, kui neid sunnitakse midagi vastu tahtmist tegema. Värvused – kõik soliidsed värvused on võimalikud, kuid kõige tavalisemad on raudjad ja kõrvid.”
Kas see tõugude tutvustuse osagi on üldse ja ikka nii hea, nagu hoburaamatute turu uudistoodet sirvides püüdlikus heatahtlikkuses arvasin? Seisukohavõtuks on alati mõistlik tekitada taustsüsteem. Sinisuka kirjastatud “Hobuste entsüklopeedia” – see, mida hobuinimesed üksteisele naljanumbrina ette loevad, et naerdes veedetud seltskonnaõhtu õnnestuks – ütleb: “Araabia ratsahobune. On olemas tõupuhtad täisverelised araabia ratsahobused (pure Arabs), täisverelised araabia ratsahobused (part-bred Arabs) ja täisverelised angloaraabia ratsahobused. Täisvereline araabia ratsahobune (full-blood Arab) on tuntud kuumaverelisuse poolest, olles ainuke tõeliselt kuumavereline tõug, keda pole sajandite vältel teiste tõugudega ristatud. Täisvereline tõug on samuti tuntud kuumaverelise loomana, pärinedes otseselt araabia hobusest. Angloaraabia täisvereline tõug on saadud täisverelise ratsahobuse ristamisel araabia hobusega.”
Miks mulle tundub, et pigem esimene tõututvustus on kuidagi vähem ristirästi ja mõnevõrra isegi informatiivne? Hea on teada, et kiidusõnad “Hobusetõugude” raamatu kohta kannatavad võrdluse ja muud proovid välja. Vähemalt siinkohal pole ma end petta lasknud ega ärakasutatud kanaks osutunud.
Kes satub Hurghadas elama mõnda kesklinnahotelli, ei pruugi teada saadagi, kui šeff asi on Esplanaad. Kuna minu hotell Charm Life Paradise oli 7 kilomeetrit südalinnast, siis päevased autotsi kulgemised ja õhtused eriti mõnusad jalutuskäigud olid mulle juba seda mitmekümnekilomeetrilist kaunist alleed näidanud. Ühel küljel hotellid, teisel kauplused-kohvikud-bürood. Ilus. Ja veel umbes 10 kilti edasi ühes sellises Esplanaadi kohvikus me hobusemehega kohtuma pidimegi.
Ahmed tegi oma igalõunast vesipiipu, meie Ehaga jõime musta teed, mis oli nii kange, et viskas silmad pealuu seest vedrude otsa. Mis puutub vesipiibusse, siis araablase käes ja suus on see omal kohal, Eesti lapsele suveniiriks toodud tapariistana näeb aga välja nagu… habemenuga ahvi käes. Tegelikult kasutab sellist väljendit ratsastustreener James, kes Liivakul oma teadmisi jagab, kõikvõimalike mehhaaniliste abivahendite kohta alates libisevatest ja lõpetades kangidega. Sama räme kui hobuse mehhaaniline vormimine, on ka Põhjala laste tubakasõltlasteks koolitamine vesipiibu meetodil – nii et habemenuga ahvi käes jah.
Eha tundis huvi, kas see 35 dollarit, mis hobumees oma ratsamatkade eest per kärss küsib, on palju. Kas eestlased ostaksid neid kõrbe- ja rannamatku, mis nii palju maksavad. Oletame, et Ahmedi ja Eha büroo paneb omapoolse viieka otsa – miks nad muidu vahendama peaksid, eks ole. Siis kujuneb hind meie rahas tiba üle 400. Araabia hobusel. Egiptuse kõrbes. Päikese tõus. Või loojang. Kui üldse millegi eest maksta, siis selle eest. Ja kui Fire Bird ei kirjuta seda varianti oma vahendatavatesse reisidesse, siis ei taipa eestlased seda ju küsida. Kuitahes levinud hobundamine meil siin ka on – Egipti kuurordis taipad seda küsida ikka siis, kui pakutakse. Mitte lambist.
Seal kohapeal tundus mulle jube hea nali, kui Ahmed ütles hobusemees Mohammedile kohtudes, et Kati on Euroopast, mis on kusagil Itaalia kandis. Nüüd küsib mu järjekordselt räsidasaanud inimarmastus ja aval usaldus (ikka päris karmid on need sms-id ja e-kirjad, mida pärast reisi saanud olen), kas see oligi nali. Äkki ongi kahe kõrgharidusega iluspoiss tegelikult mull ja ignorant ja kui ma kutsun ta siia meile suvel külla – nagu ma ausalt öeldes kavatsesin, siis kas ta röövib ära korraga kõik mu kolm tütart või ainult vanima? Peaksin igasuguste intriigide, kõigi elunähtuste saja kihi ja illusoorsuse suhtes juba vana ja vilunud kalana immuunne olema, aga näe, pole.
Mind küsitles hobumees Mohammed igatahes osavalt ja leidlikult – väikesed küsimused pidid selgeks tegema, kas ma olen ikka tegelikult ka hobustest huvitatud, kui ajakirjanik ma õigupoolest olen ja mis asju siin ilmas ja Egiptis päriselt ajan. Pidasin araablase nutika testi vastu. Ainus nipp oli, et vastasin ausalt. Vastutasuks oli ta valmis meid oma talli viima, pildistada laskma – ja rääkis koguni endast vist päris ausat juttu. Ega ma nüüd päriselt enam ei tea, keda ja kas siin ilmas üldse uskuda võib. Jutt ise oli selline.
“Olen ametilt loomaarst. Kairo ülikoolis õppisin. Otse loomulikult olen abielus ja elan praegu hästi stabiilset ja õiget elu. Mul on tall hotelli Intercontinental juures. Neli turisti saan korraga matkale viia – ja ega rohkem oleks turvalinegi. Sest mu araablased pole kaugeltki tunnihobused, vaid vägagi tulised tükid. Kuna poisid ja ma ise oleme nad väga hästi välja sõitnud ning nad on ühtlasi ka vinge sugupuuga suguloomad, ei anna ma oma hobuseid ka mingite purjus venelaste kätte põntida. Ka väga algaja tuimad-rumalad käed-jalad ajavad hea väljaõppega ratsud kõigepealt hulluks ja siis tuimaks. Nii et minu tall on oskajatele.
Ega mina kui muhameedlane päris hästi sellest purjutavast puhkamisest ka aru ei saa. Miks on vaja nii kaugele sõites – Venemaalt ja Soomest on ju ikka päris pikk ja kallis tulla ju – ennast silmini segi juua. Sedasorti “reise” võiks vabalt kohapealgi korraldada. Kuhugi sõitmata. Tulevad siia, tähistavad saabumist, siis parandavad pead ja tähistavad lahkumist – kus käidi, vaatavad pärast fotode pealt. Kuni asi pole ohtlik, las olla. Aga kui nad kipuvad siin ööklubi meeleoludes atv-dega kõrbesse või purjuspäi hobuse selga, siis ma leian, et islamiusuliste alkokeeld on kogu oma radikaalsuse juures ikkagi oluliselt arukam ja inimsõbralikum piirang kui vabadus ennast surnuks juua ja teisi selle käigus kah ära tappa või vähemalt haavata.
Mul enesel on mitu aastat kogemust Euroopat – töötasin päris kaua Iirimaal lihaveiste juures. Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma neid aberdeen anguseid seal just ei ravinud. Olin lihatööstuse juures ja tegin vetkontrolli enne kui… Noh, karpi, junõu…
Ilus maa oli. Ma arvan, et teie maa on ka ilus. Kui Ahmed käib ära ja vaatab üle, äkki tulen ka. Aga egipti koht on Egiptis. Loomaarsti koht on loomi ravimas, mitte võõrastel sajusaartel karpi ajamas. Minu jaoks on mu tall mu elutöö. Mu hobused on mulle – piinlik tunnistada – lähedasemad ja olulisemad kui mõni veresugulane. Ja kuna ma ravin siinkandis kõiki võimalikke loomi – kaameleid, eesleid, kasse ja koeri ka – siis kohalike seas tuntakse mind nime all Doc.”
Doc Mohammed Agyad on üks miljonitest Mohammeditest. Lisaks Docile kutsutakse teda ka Midoks. Ahmedi jaoks oli ta Mido. Ja nad olid hästi armsalt naljakas paar, kui astusid meie ees mööda Esplanaadi, et Ahmedi autoga veel mõned kilomeetrid kõrbe poole, Intercontinentali hotellini sõita. Sest mõlemal, näo poolest täiuslikkuseni kaunil mehel, olid lühikesed jalad ja kopsakas ahter. Kusjuures selle nimedepeitusega on asi üldse hoomamatu. Hea küll, et Mohammed on ühtlasi Mido ja Doc ning tema hobumees-ratsastaja-tallimees Ishmail on Mishu. Ent lubage ette lugeda Ahmedi suguvõsa. Ta kirjutas selle üles, et saaks Eesti-kutse teha ja viisa taotleda. Tema isa on Ahmad Ahmed Al Hanafy, ema Karima Sad Al Bshahy on muide isa ainus naine. Ja vennad (nüüd alles päris nali algabki) on Mostafa Ahmed Ahmed Al Hanafy, Said Ahmed Ahmed Al Hanafy, Hoda Ahmed Al Hanafy, Sanna Ahmed Al Hanafy, Salwa Ahmed Al Hanafy. Kõik on abielus, saanud kokku kümneid laps-Ahmedeid ja elavad Gilas. Appi.
Mis tahes värk on kõigi taustade ja mimikritega, vaatepiltide rida, mis ootas tallis, on kõiki ämbreid ja džombesid kuhjaga ja täiega väärt.
Doci käsul tuli Ishmail meile juba talli ette vastu äsja kastetud Fatiga. Fat on eriti puhtavereline araabutäkk, kes on ise võitnud kõik Egiptuse võistlused nii välimiku kui ratsastuse alal. Fati vennad ja järglased on Pariisi ja Berliini näituste ja ülevaatuste võitjad. Mohammed ütleb, et ta on totaalne esikaanepoiss ning talle isiklikult indiviidi ja sõbrana nagu vend, teine mina. Eksistentsiaalne visiitkart.
Esindushotelli külge ehitatud tall on paksude seintega ja ilma akendeta – et jahedust akumuleerida ja päikest tõrjuda. Bokside reas kõige tagumine on ratsastaja ja tallimehe ühisboks – nad elavad ja magavad seal. Ja kui tavalised sadulad, millega kundesid kõrbesse viiakse, on vahekäigu lõpus seinal, siis võistlus-näitussadulad on poistel voodi kohal seinal. Ja need on Kiefferid, oh armsat kodust äratundmist.
Mis puutub hobuste toitmisse, siis ametlikult saavad nad kotisööta, nagu eurooplastegi väärisratsud. Tegelikult tehakse neile juurde mingitest kõrbetaimedest peenikesi proteiinirikkaid heksleid, aga see sodisegu on nii salajane kraam, et seda ei tohtinud isegi mitte pildistada. Ehkki ta kuivas talli vahekäigus maas.
Esimesel pilgul meeldis mulle Fatist isegi rohkem teine täkk – inglise täisvereline Romeo, kelle Mohammed paar aastat tagasi Alexandriast ostis. Tugevamate jalgadega ja kogukam. Kodusem, ühesõnaga. Ent kui Mishu – see Ishmail – teda esitles, selgus, et tal on jäigavõitu kael ja kohmakapoolne peahoid. Mis ei tähendanud, et Docil poleks õigus olnud. Doc väitis, et nähes Ishmaili ratsutamas muutub mu senine arusaamine ratsastuskunstist. Jutt jumala õige. See oli fenomenaalne. Ilus egipt istus lõdvalt ja mõnusalt sadulas ning pani Romeo igal viiendal sammul õhus galopijalga vahetama, tantsima ja koolisõidu väga kõrge taseme elemente esitama. Kui küsisin, kuidas ta seda teeb, pilgutas ta lihtsalt silma. Vasakut.
Fat näitas Mishuga mööda platsi tantsides, miks Doc teda lühidalt ja liialdamata öeldes jumaldab. Ta ongi jumalik. Kompaktne, elegantne, ülipeenelt välja sõidetud, koostööaldis ja arukalt innukas.
Mis puutub nii Fati kui Romeo käitumisse tallis oma boksis, siis seal teevad nad mõlemad – ja kolm mära, kellega nad koos elavad ja töötavad samuti – valimatult ja lakkamatult lohenägu. Absoluutselt igale inimesele näitavad lingus kõrvadega, puhvis sõõrmetega kurja nägu. Kui boksi sisse minna, muutuvad normaalseks. Aga oma territooriumilt näitavad a priori võitlusvalmidust. Ainult üks mära – kelle nime ma ilmselt alateadvuse vimka tõttu karistuseks kohe ka ära unustasin – oli tegelikult ka kuri. Teised märad, Laila ja Farina (Egiptuse viimne kuninganna) olid tegelikult sõbralikud.
Kui ma oleksin tolle 35-taalase matka ostnud, oleksin Farinaga sõitnud. Laila tagumise kanna kõõluseid oli Doc eile siinsamas tallis õmmelnud. Ent samavõrd kui lapsed turvavad emmet lõunamaareisil siivutute ettepanekute eest ja tekitavad mõnusalt leebe atmosfääri – käpuli maas neid musitavad murjanid ei vahenda parasjagu ühtki keelatud teenust ega ainet – dikteerib mini-minade kaaskond ka variandid, mis on võimalik, mis mitte. 11aastane Brigita polekski sealsete eeskirjade kohaselt matkale tulla tohtinud – mis siis, et ta ise on kodus lapilise ponijuraka ratsastanud ja ei karda keda kuraditki.
Brigita ei tohtinud pärast täkkude demonstratsiooni isegi neid maha jahutada. Mohammed seletas: “Hotellis käib õudne võimuvõitlus. Igaüks tahab karjääri teha. Mina olen küll autonoomne ja otseselt selles sõjas ei osale – aga mind võidakse vahendina kasutada. Kui mõni hotelli-jupijumal näeb aknast, et väike laps on täku seljas, koputab hotelliomanikule. See pole sugugi kindel, et tema teeb tänu sellele hüppe ametiredelil. See on vägagi kindel, et minul tuleb jama ja seletamist. Pole vaja.
Sulle on mul küll ettepanek.
Kui järgmine kord Hurghadasse tuled, võta tuba Intercontinetali. Siis on lähedal iga päev siia talli käia. Teen sulle kõik võimalikud matkad hulgihinnaga. Mu naine hoiab su Indirat. Tahaksin kohe tõsiselt sinuga koos ratsutama minna – ma nägin, mis pilguga sa mu hobuseid vaatasid. Sinus on See.”
Mohammedi ette- ja tähelepanek oli mu Egiptireisi kõige ilusam kingitus ja suveniir hinges koju toomiseks. Mis tähtsust on siis sellel, et tegelikult ma enam arvatavasti Hurghadasse ei satu. Iga koht Maa peal on nagu teivasjaam eluteel. Me ehitame neis jaamades elamustest ja asukatest uut ja kogenumat iseennast üles – ja jätkame matka. Ehkki mõni reis ei taha veel päevi ja nädalaid pärast lõppu lõppeda, sms-id ja e-kirjad aina lisavad tegelikku tõde, ammendab enamus kohti end ühe konkreetse ehituskivina. Võibolla on need kujutlussilma ees nähtud ürgsed orientaalhobuste tabuunid kusagil Tuneesias või Türgis. Tuleb hetk ja tung, kokkusattumus ja otste sõlmumine – ja ma sõidan sinna. Või tänna.
See kaunilt kumerdatud kaelaga pilt Fatist, mis teilegi siin näha on, on mul nüüd kodus magamistoa seinal. Sest see kohtumine oli mulle sügavalt ja olemuslikult oluline. Inimestega kaasnev ei ole. Sellest tahaks uka-uka-priiks pääseda. Tsurr!


Loe kommentaare (1679)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat